Ta on nii keeruline teos pealiskaudsel lugemisel tuntud lihtsa romaanil, aga sinna on peidetud nii palju asju, et neid vaatamad lavale tuua ei saa. Me oleme imediannist metama, rosid jätnud, lavada ka peale on jäänud muidugi mu arust niisugune armastus Kolluks saatana äsja ja meistri vahel õhutan mehega seda sellepärast, et ehkki romaani pealkirjal meisterdama kavita ma näen seal eelkõige ikkagi justkui lään voolandi jamaga ritta kohtumist me näeme, kuradi naise armastuslugu ja kirjanik on ka nagu natuke segatud. Ja siis ütleme, mingisugust Piivitlust või õng joont umbes selle Bulgakovi romaani koos sellega kaasneva romantika, tundelisusega ja nii edasi, aga mida me ei näe, pistan imesid tehnilisi imesid, sest meil ei ole sellist raha nagu Broadwayl oleks. Milline on meister, milline margarita? Ma arvan, et meestel on nagu läbipõlenud või nagu öeldakse, eesti keeles taut ja ta kunagi teinud midagi väga head, aga ta enam suurt midagi ei tee. Aga väga huvitav minu arust täiesti avatud võimaluses, noh tähendab, seda toetab ka see, et mul õnnestus selles rollis kasutada. Nüüd noh, kaudselt isegi oma õpilastega ühte lavakunstikooli üle hulga aegade põhimõte õpetajad Kersti Heinloo, mis viitab sellele, et võimalusel avatud ja tulevik seisab ees nii hein, lool kui ka vaga ühital. See sõnum ei ole jõuluõel, nüüd esietendub muidugi päris kristlik, aga seda ma luban. Et ta nüüd sattalistlik ka ei ole, ma, ta liigub nende kahe termini vahepeal.