Julgen öelda, et on küll raamatuaasta oli algusest peale niisugusena kavandatud igasse kooli raamatukokku ja pelgu, igasse koju ka jõuaks. Ja ma julgen küll öelda, et see on meil päris hästi korda läinud. 1600 üritust on meil seni olnud ja selle aja jooksul on saanud ka selgeks, mis on raamatu osta. Nõrk külg 35. aastani, raamatuaasta satub niisugusele ajale, kus Eesti majandus läks kiiresti ja järsult ülesmäge. Meie seda oma raamatuaasta eelarves kahjuks tundnud ei ole. Niisama nagu inimesed üldse ei ole veel seda majandustõusu ise tundunud. Niisamuti ei ole meie ka nii, et selles mõttes oleks Prince Raimo aja peale sattudes raamatuaasta, aga paraku on praegu just 475 aastat esimese raamatu ilmumisest eesti keeles. Kas raamatuaastal praegusel ajal aastal 2000 ja nendes tingimustes, kus meie ühiskond praegu on, on teda hädasti ka vaja mitte ainult järjepidevuse mõttes? Oijah kaks põhjust, mispärast ma üldse selle asja kunagi käima panime, siin esimene põhjus oli see, et raamatu üldine roll maailmas on praegu rohkem küsimärgi all, kui ta kunagi Gutenbergi ajastusse raamatu algusest peale on olnud. Mitte nii palju, selles pole küsimus, et kas raamat kaob, vaid mis edaspidi jääb raamatuotstarbeks. Ja teine on see, mis puudutab Eesti raamatut. Oleme pidanud viimase 10 aastaga muutma oma raamatute ostmise, harjumusi, lugemisharjumusi, ka aega on nendel, kes tööd teevad, vähemaks jäänud. See kõik on sundinud igaühte meist raamaturulli ümber mõtestama ja siis on juba mõtet teha seda avalikult ja kõva häälega. Raamatuaasta saab küsimusi tuleviku jaoks ja tuleviku jaoks peaks säilima ka see, mis 475 aasta jooksul on moodustanud eesti rahvusliku raamatuvara. Vaid üks lõik saatest, kus oli rääkimas Rahvusraamatukogu säilitus kinnistusosakonna juhataja Mari Siiner ja kus oli kõneks projekt, mis uuris rahvusliku raamatuvara säilimist. Kui me räägime raamatuvaradest, siis vana raamat Eesti kontekstis kuni aastani 1920, mis on ilmunud, moodustab ainult seitse ja pool protsenti eesti raamatuvaradest jäänud raamatuvarad on ilmunud põhiliselt peale aastat 1920 ja protsentuaalselt on see siis kõvasti üle 90 protsendi. Ja kui nüüd tulla tagasi raamatuvarade säilivuse juurde, siis peab ütlema, et just nimelt paber kui selline on kaotanud oma hea säilivuse just nimelt sellel perioodil. Kusagil aastatel 1000 850860 hakati maailmas tootma paberit, puidu tselluloosist. See oli suur eksperimenteerimise aeg, seda maailma juhtis Saksa tööstus. Toodeti ligi 50 60 aastat paberit, mida veel nagu hästi osatudki teha, eksperimenteeriti, kasutades erinevaid täiteaineid, liime ja nii edasi ja nii edasi. Aga see maksab praegu maailma kultuuris väga kätte. Väga suured raamatuvarad, mis on just sel perioodil trükitud, on väga halvasti säiluvad ja eesti raamatukultuuri moodustab just see põhimass, ongi halvasti säiloval paberil trükitud eestikeelne raamat, kõik rahad, mida me jaotame Me kultuuri toetuseks ja seda ei ole üldse vähe, Eestis ikkagi puudub see rida. Kultuuriväärtuste säilitamine. Nii palju praegu raamatust. Muusika on Eesti nime maailma viinud hästi ja Eesti muusikat on maailma viinud Kaljuste koor, filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Tõnu Kaljuste pälvis lõppevale aastal ohtralt rahvusvahelist suur tunnustust. Aasta augustikuus teatas Tõnu Kaljuste, et lahkuv filharmoonia kammerkoori peadirigendi ja kunstilise juhi kohalt ja valib vabakutselise kooriga jätkab tööd Paul Hillier. Eelleping on sõlmitud. Et Kaljuste lahkub, tekitas tormi, mis hakkas elama oma elu ja omaette müüma. Tõnu Kaljuste tuli oma seisukohti selgitada nii kirjas kui ka suusõnal. Mida ta sellest praegu arvab? Tavaliselt kujuneb niisugust monoloogiks ega ei ole suurt vestluspartnereid, kes väga soovib avada seda kogu problemaatikat. Aga vaja oleks mõnda küsimust üles tõsta laiemalt. Loomulikult, aga selle, selle jaoks on tarvis tahtmist ja rohkem süüvida asja sisusse, sest võetakse tavaliselt lihtsalt kas poliitiline pealiskiht keeratakse võimendatakse üles või või liht lihtsalt mingi vaht, aga asja sisuliselt ei huvita mitte kedagi. Olari Elts, nüüd ansambli juht, Eestile raadioaasta, muusik, Sibeliuse nimelise dirigentide konkursi võitja, ütleb, et ikka peab üritama rohkemat ja need, kes Eestist välja pürivad, ei põgene, vaid pigem avardavad oma tegevust. On see siis Eesti jaoks halb. Aga siin Eestis ei peaks unustama. Ma ära, kuidas 11 kuulata ja kuidas dialoogi pidada. Aastasse mahtus palju, kuid tuletaksin veel meelde seda, et juulikuus avas väliskunsti muuseumina uksed Kadrioru loss. Kaunis barokkloss kogu oma ennistatud ilus mis annab aimu, missugune üks muuseum tegelikult olla võiks ja lossi külastusarvud räägivad ise enda eest. Selle aastaga aga ei lõppenud uue kunsti muuseumi raske rada, mis oleks siis esimene spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoone Eestis. Kuhugi siiski jõuti, tehti otsus, muuseum ehitatakse selle projekti järgi, mis konkursi võitis ja ehitatakse Kadriorgu. Weitzenbergi 34, mis konkursil valiti? Ei ole küll veel raha järgmiselt aasta eelarves ehitamise jaoks ja neis, mida saab selle kohta öelda järgmise aasta kultuurivaates. Aga lõpuks, mida tähendab kultuur ühe riigi jaoks ja kas me oleme seda osanud hästi kasutada? President Lennart Meri? Mõelgem selle peale. Kultuur on alati olnud üks väga võimas poliitika töölisja edaspidi ta on väikesele kultuurile võib-olla kõige olulisem töö eest. Ja siin me oleme väga vähenenud.