Tere, stuudios on Igor Karsnek. Täna kuulame ja teeme juttu Briti progeroki lipu taevast legendaarsest ansamblist Jess bändist, kelle tegevus tõi endaga kaasa sellised stiili nimetused nagu Aart, rokk ja progressiivrokk ning teatud määral isegi kogu senise popkultuuri ümberhindamise. Alustuseks kõlab nimilugu Jessi 1972. aastal ilmunud plaadilt klustuseidž millest kohe ka lähemalt. 60.-te lõpp oli inglise popmuusikas pöördeline aeg sest siis startis seal terve plejaad uusi bände, mis panid aluse uuenenud briti rockile. Teiste seas ning alguses küllaltki tähelepandamatult ilmus 1969. aastal ka jess oma sama nimega salvumiga. Aasta hiljem ilmus neilt teine plaat, taimed vööd. Kuid seegi jäi suurema tähelepanuta alles kolmas 1971.-na osta plaat jess album osutus pöördeliseks. Kitarrist Pieter Banks oli selleks ajaks ansamblist lahkunud ning asemele tuli Steve Howe, kes on bändis pärast pikemat vaheaega ka praegu. Laulja John Anderson ütles hiljem, et tsiteerin. Kui Steve grupiga ühines, tegi see meid kõiki muusikaalsemaks. Steve oskab väga kiiresti ühelt probleemilt teisele ümber lülituda. Ta on tõeline talent. Niimoodi arvas siis solist ja bändi liider. Kitarristid polnud hõõg tõepoolest sugugi väiksemat agent kui Anderson, laulja ning Chrysquaia basskitarrist tina. Kuid üks talent oli Jessis veel puudu, kuna senisel klahvpillimehel toni, kellel puudus joon, mis teistele kahtlemata oli olemas, nimelt isikupära pillimehena. Ja see viimane talent tuli aastal 1972, kas ning koos temaga saabus ka ansambli jess tõeline läbimurre maailma areenile. Mees, kes Jessis nüüd klahvpillide taha. Kodus polnud keegi muu kui Kuningliku Muusikaakadeemia haridusega klahvpilli virtuoos Rick Whitman. Otsime praegu lõike Jessi neljaosalises kompositsioonist lõhustuseidž, mis süüdilaadse suurvormina on tervelt 18 minutit pikk. Tegelikult polnud suurvormide poole pöördumises 1972. aasta rockis enam midagi põhimõtteliselt uut, sest Emerson, Lake and Palmer liiklusi samas suunas oma mussowski töötustega pildid näituselt kes mäletab, kuid täiesti uueks nähtuseks tolle rockis oli suur vormis originaalteos. Jess-i kõhustuse efekt oli umbes samasugune nagu pool sajandit varem kössoni Rhapsody inluul džässmuusikas. Raske öelda, kus lõpeb levi ning algab süvasest nii-öelda kerge ja tõsise muusika Pirid mõlemal juhul lihtsalt puuduvad. Ja nagu ikka, oli kriitikutel jälle nuputamist, kuidas uut nähtust nimetama hakata. Kõigepealt tuli stiili mõistena käibele sõnaühend haart Rock mille alles hiljem tõrjus sünonüümina kõrvale mõiste progressi. Ning pole siis imestada, et lõusta seltsist kujunes Jessil plaatinaplaat mis tähendab igale artistile maailma edu mõõdu puudu. Kummatigi saatis veel suurem menu siiski samal see tähendab 72. aastal ilmunud Jessi teist plaat imega Fradile mis jõudis lõpuks koguni Kahekordse mina plaadi staatusesse. Nähtavasti seepärast, et Fretšilli peal võib kuulda küll samasugust muusikalise mõtte intensiivsust kuid mitte publikule harjumatu. Gigantseid loobusin. Igatahes püsis plaadi avalugu raamide Pault ilmuma, kuidas USA edetabelite tipus tervelt 13 nädalat. Kuid nagu te kohe veenduda võite, pole ka round about mingi lühike poplugu. Kuuldud lugu olises raund about mille konvertsiaalset edu suutis jess ületada alles 11-ni, kas ta pärast need kaks plaati lõhustuseidž ja Fredil panid kriitikud rääkima Jonandersonist unikaalselt kõrge ja nagu nad ütlesid, eeterliku häälega lauljast rikk, veikmanni leidlikkust, oreli taga jõutud samuti ära kiita. Kuid erilist tähelepanu pälvis bassimehe Kriskvaie mängustiil. Tõepoolest kasutab tänapäevani oma riknenud passi mõnikord nagu soolokitarri, seda nii kõrgesse registris nootide kui virtuooslik epassaažide esitamisel. Muuseas on tal ka eriline mängutehnika tõmmetas mediaatoriga üle keelte ainult alla lisata sinna juurde veel löögi pöidlaservaga, nii et tuleb välja nagu topelt töök, mida kõrv eraldi õieti ei tavagi. Kuid edu kõrval hakkasid tõstma ka esimesed probleemid. Kõigepealt lahkus senine trummimees Bill Buford ansamblisse king, krimson. Tema asemele tuli nüüd Alan vait, kes mängib, kestis praegugi. Teiseks tekkisid solisti ambitsioonid Rikveikmanil, kes laskis 1973 välja oma esimese sooloplaadi Henry kaheksanda kuus naist. Küllap siit hakkaski arenema suurem lõhe, mistõttu veikman aasta hiljem samuti bändist lahkus. 1973 ilmus Jessil temaga küll duubelplaat tehisfrom Topagraafikoušens kuid sellega polnud rahul ei laiali valguvatest muusikalistest konstruktsioonidest ära hirmutatud publik ega ka meloodilise stiili harrastaja Lakeman ise. Kuigi tervikuna kompositsioonist huvitav jätist teis from Topagraphi Couens siiski mulje nagu kummitaks muusikuid, uute ideede põud ning album ja eelmiste edukate plaatide varju. Seekord polnud Jessile siiski tegemist veel kriisiga ning jutud oletatavast ideede põuast hajutas 1974 ilmunud tugev Laat Rileyer kus rikk Reikmani asemel mängis klahve Patrick Mora. Huvitav värvikunstnik süntesaatoril, kelle kiindumuseks on tänini Ladina-Ameerika rütmid ja Chess Jessi jäänud ta küll kauaks. Layer on stiili poolest sarnane pigem klustuse kui Frediliga ning topograafikut ei, meenutas üldse. Rileieril on üks 20 minutiline suurvorm Keitsoftiviirum algust nüüd kuulamegi. Pärast releierid sukeldusid eranditult kõiki S-i pillimehed trummimees vaid kaasa arvatud paariks aastaks oma sooloprojektidesse. Päike, tagasitõmme bändist oli ilmselt kõigile hädavajalik, et koguda värskeid mõtteid ning ammutada mujalt uusi ideid. Ning küllap neid siis koguneski piisavalt, kuna aastal 77 üllatas jess maailma uue ja haruldase tervikliku plaadiga. Go King of One. See oli tegelikult ansambli esimene stiili pööre. Nüüd loobuti varasemast kantomaaniast ning kontsentreeruti väiksematele detailidele mis lihviti siis juveliiri täpsusega viimseni särama. Ric Lakeman, kes oli Henry kaheksanda naised ja kuningas Arturi saagad oma sooloprojektides küllap juba ammendanud tuli Jessi tagasi ning oli paremas vormis kui iial enne. Plaadi nimilugu Boeing House. Wanna. Mida järgmiseks kuulame, on oma perfektsionismiga kogu Jessi diskograafias erandlikku kohal. Midagi nii ekstaatilist ja samal ajal nii intellektuaalset pole jess teinud ei varem ega ka hiljem. Siis algasid aga Jessis kummalised ajad. Järgmine plaator meito oli ansambli diskograafiasse üks ebaõnnestunud maid. Seda nii kommertsiaalselt kui kunstiliselt. Ning loomingulised vastuolud jõudsid viimaks selleni, et bändist läksid korraga minema ning väikman, kes oli ilmselt juba harjunud Jessi uksest sisse ja välja jalutama kui ka bändi raudvara ja lavasümbol Anderson. Tõsi küll, nende asemele kutsuti ansamblist magals Trevor toon ja Joftowns. Aastal 1980 lasti niiviisi kokku lapitud koosseisus nelja isegi plaat draama. Kuid Jessi enda draama seisnes tegelikult selles, et bänd hakkas lagunema ja laguneski. Isegi kitarristi Fow pani oma pillid kotti ning lahkus. Senine mõtteviis ansamblis oli lihtsalt ennast ammendanud. Lillelaste esteetika ei sobinud enam järjest pragmaatilisemaks muutuvasse maailma kuid läks mööda paar aastat ning selgus, et jess on siiski suutnud uuele tasandile ümber sündida. Aastal 1983 ilmus plaat, mille pealkirjaks oli mõistatuslik numbrikombinatsioon 90 125. Mõistatusliku mulje jättis ka uus kitarrist Trevor Räbin, kes, olles uute ideede peamiseks generaatoriks muutis üleöö teiseks Jessi senise imidži. See oli täielik stiili pööre. Mitte miski polnud enam endine ei kõlapildis lugude arenduses ega ülesehituses. Heljuvate kõlade asemel agressiivsed ja jõulised käigud analoogsüntesaatori tasemele, šamplerit ja digitaalsete Fektorit, kokkuvõttes isegi teatud kommertsiaalne kallak. Album mõjus tõelise pommina ning selle müügiedu Kolmekordne plaatinaplaat pole jess enam suutnud ületada tänini. Laul Õuner Fallout haat, mida praegu kuuleme, on ilmselt ansambli läbi aegade kõige populaarsem lugu. Isegi nii populaarne, et hiljaaegu Anderson sellest koguni disko kaveri. Kuid kuulame seda ikka nii, nagu ta originaalkujul ajalukku läks. Nagu veenduda võis suunas Trevor Rävin Jessi täiesti uutele radadele, kuid oma õnnetuseks hakkas ta ennast ka kordama. Mis viis ansambli pärast tuhmivõitu. Plaadi biilsed Reiter ilmumist uutele sisevastuoludele. Aastal 1989 jagunes bänd sõna otseses mõttes kaheks. Ühes ansitooni veikmanhow Buford ning teises Räbinskuvaja vait. Laulja Jon Anderson oskas osava laveerijana mõlema grupeeringuga koostööd teha. Jessi nime võis aga kasutada ainult viimati nimetatud koosseis, kuna seal mängis kuvaie ning ainult temale kuulus ansambli nime autoriõigus. Need kaks grupeeringud lasid kahe peale ühiselt välja. Plaadi juuni on, kuid see meenutas rohkem teineteise hittidega üle trumpamist. Rebin püsis Jessis aastani 1994 mil ilmus plaato ning lahkus siis uutele jahimaadele, tehes muuhulgas kaasa Katinotööneri projektides. Kuulamegi 94. aasta plaadilt toog. Lugu steit of pleid. Pärast Räbini lahkumist pöördus Jess tagasi oma nii-öelda kuldajalugudele poole mis ka samas kuldaja koosseisus kahel topeltkontsertplaadil Kiislaskension vastavalt pumplitega üks jagaks laivina sisse mängiti ja välja anti. Sellega tõmmati siis ansambli ligi kolmekümneaastasele pohhile rasvane joon alla ning asuti uut koosseisu formeerima. Nagu Jessi puhul ikka, oli küsimus klahvi meest, sest veikmanis polnud enam asja. Tal tekkisid nüüd ka tervisega tugevad probleemid. Otsiti, mis otsiti, kuid valik langes seekord Moskvas sündinud ning Massachusettsis elavale venelasest klahvi mehele Igor horošovile kes sai bändis hüüdnimeks Ivan. Huvi kõrvale tuli veel teinegi kitarristi Billy Sherwood ning möödunud aastal ilmus selle koosseisuga plaat selle ära. See oli tagasipöördumine vanade heade väärtuste ning varasemast tuttava läbi komponeeritud stiili juurde. Radikaalsete eksperimentide aeg on neil vist tõepoolest mööda saanud. Kuulda on, et mehed on vanemaks, aga ka elu targemaks muutnud. Välise efekti asemel pigem keskendumine ja atraktiivsuse asemel juba konservatiivsus. Niimoodi võiks seda plaati tervikuna iseloomustada. Aasta 2000 tõi Yessil endaga kaasa kontsertplaadi Live from sahhoussow bluus mis on salvestatud Las Vegasest tehtud kontserdil. Kokkuvõttes võib öelda, et Jessi ajalugu näitab selgelt. Nagu looduseski elavad mõned dinosaurused, näiteks krokodillid rahulikult edasi. Samamoodi ka muusikas nad muutuvad, satuvad mõnikord isegi väljasuremise äärele kuid kohanevad siis ning justkui sünnivad ümber. Ja nii mitmeid kordi, sest muutub ju meid ümbritsev eluiga tunnina. Lõpetuseks eelmise aasta plaadid, löder, lugu hõmm World, mis on kui tagasipöördumine kodusesse maailma? Pärast pikki eksirännakuid stuudios oli Igor Karsnek.