Päevatee on Tartus Vanemuise teatri väikeses majas ja see on tõesti üks. Kui kujutad ette ühte korraliku teatrimaja, siis just nimelt Vanemuise teatri väike maja. Tarja, ma tulin külla. Näitleja Aivar Tommingas, tere õhtust. Tere õhtust. Võime Aivar domingaga intervjuu, aega kokku leppisin, siis ma ei teadnud veel, et Aivar Tommingas on saanud riigi kultuuripreemia, nii et ma ei ole mitte sellepärast kohale jooksnud, vaid, vaid oli kavas juba ammu rääkida. Preemia on ilmselt üks tore asi näitlejale kindlasti on hea, kui on tunnustus ja preemia. Kui siia juurde lisada veel see, et homme ma lähen ka presidendilt auraha vastu võtma siis on mitu päeva käimist Tallinnas nagu ja see ei ole sugugi mitte ebameeldiv käimine. Seda tunnustust on vaja, loomulikult tõstab eneseusku näitlejale vajalik kodus ka kergem, nüüd mul ja naisel mõlemal aurahad olemas, siis siis ei tunne ennast alaväärsena. Palju õnne, sellise toreda autasu õhus. Aga räägime ikkagi keegi algusest, te olete pärit Raplast? Päris Raplast ja kus paljud head näitlejad viimasel ajal on tulnud. Ometi Rapla kandis teatrit ei ole. Sellepärast sealt tulebki välja, sega just noh, ilmselt on mingisugune mingisugune vaim sinna peale laskunud, et, et seal kangesti tahetakse seda asja ajada. Kooli ajal juba sai tehtud ja need, kes viimasel ajal lavakunstikateedrisse on tulnud ja eesti teatriilmas ilma teevad, Need on, need on ka sealt kooliteatrist nagu alustanud. Kuidagi jah, soodne õhkkond seal on selle jaoks, aga nii ta on kujunenud jah, läbi aegade. Ma usun, kui teie koolipoiss olite. Ma ei usu tõtt-öelda, et poisid väga näitlejaks tahavad saada, kelleks te tahtsite, mis teid huvitas kooli aednik? Ei jah, näitlejaks muidugi mitte sinna ma sattusin täiesti juhuslikult Margus Mikomägi koos läksime ja tema tähendab, läks ja võttis minu kaasa jänesesõbra. Eile saime mõlemad, siis tema ta ei lõpetanud küll, aga ta oli hiljem ka näitlejana ja, ja praegu näite näitemängudest kirjutab jaa jaa, näitlejatest palju kirjutab ja, ja on hästi asjatundlik selles vallas, et temaga on rõõm alati kokku saada ja ma olen talle ka neid intervjuusid teinud ja üldiselt mulle tundub, et noh, et selline jutt läheb juba mitmendat korda korda selle, mis ma siin praegu räägime. Vikerraadios oled väga palju teiega juttu tehtud. Jajah, ma mõtlen siin ajakirjandust rohkem selles, et rapla lehes ja, ja Maalehes päevalehtedes ja olen andnud intervjuust ja rääkinud, et Anne Veski oli mu klassiõde ja Andres Sõber klassivend. Mis teid kooli ajal huvitas? Muusika? Rohkem ikka jah, tegime bändi ju ja, aga kuna mul ei olnud mingisugust muusikalist algharidust või siis ma nagu konservatooriumis seda ala ei saanud minna õppima. Raplas õppinud muusikat ei õppinud. Ma hakkasin omal käel selle asjaga tegelema ja sõbramehed näitasid akordid etes hakkasime bändi tegema. Anne laulis ja mängisime, Emil oli kõva bänd. Me käisime isegi ETV-s esinemas ja. Ja te olete atesteeritud tollel ükski bände võid mängida. Nojah, atesteeritud pidid nad kõik olema ka meil see atesteerimine, selline, et me saime lausa kõige kõrgema kategooria, see tähendas ikka väga palju kõrgemaid palku ja nii edasi ja suuremaid esinemisvõimalusi, laulsime ilusti kolmehäälselt. Ei tore bänd oli, see oli kooli ajal selle kõik kooliajal ja Andres Sõber laulis ka seal natukene, aga ta tahtis ikka rohkem korvpalli mängida ja siis läksid selles suhtes teed lahku, aga aga ma mõtlesin, et noh, et me kõik plaanisime nagu TPI minekut tol ajal ei olnud nagu mingit erilist mõtet, mida või, või kuhu, aga noh, see oli kuidagi nagu loogiline jätk ja, ja enam-vähem kõik läksidki sinna. Anne läks ka ja, aga noh, kuna lavaka eksamid olid varem, siis ma sattusin lihtsalt sinna ja kuna sisse sain, siis ei olnud enam kuhugi mujale mõtet nagu proovima minna. Kas läks siis kõik nii hirmus lihtsalt, et läksite sisse, lugesite luuletusega kehastasite, ma ei teagi, hapukurki või nagu see värk on? Ma ei mäleta täpselt, mida ma kehastasin, silme eest must, enam-vähem suurem, aegagi vanem kursusele väga heatahtlik, see soodustab alati, kui märgatakse mingitki alget, et võiks nagu näitleja olla, siis nagu hästi soodsalt naeravad kaasa see nagu innustasid loomulikult loomulikult innustasid ja juhtus nii, et saime, siis mina ei tea, kuidas. Vanem kursus, ütleme siis ära, oli seitsmes lend Panso viimane lend, Merle karusoo, Hendrik Kerge, Kibuspuu Krjukov, see oli ikka väga-väga väärikas lend, nooremad vaatasite niimoodi aupaklikult, neid ka. Loomulikult olid nemad ikka kõige-kõigem, mis üldse teated tegemisest nägime ja teadsime. Nende kõrval oli väga-väga suur au õppida nooremal kursusel, aga. See koos ka midagi tegite nende tükkides. Mina isiklikult mitte, ma mäletan, seal oli paar meie õpilast küll, kes nende diplomilavastuses tegid mingeid väikseid asju, aga, aga see oli noh, nii marginaalne. Nagu juba öeldud, jah, seitsmes lend oli Panso viimane lend, kas teiega Pansoga kokku puutusite? Jaa, puutusime ikka, see oli ka päris õudne elamus, me esimesel kursusel pidime tegema mingeid tööde ja siis need olid mingid loomaks muutumise tüüdid vist ja siis ma mäletan, et, et ma olin mingi ürginimene, kujutasin endast mingit ürgmeest ja siis sõin toorest liha ja siis muutusin mingiks kiskjaksja ja siis mammel sinna laamendasin seal Kaarli puiesteel avaldad, niiet igirahvas igale poole ja mõtlesin, et noh, nüüd ma olen ka jube hästi selle asja ära teinud ja siis Panso pärast. Ega ta meie nimesid ei teadnud küll, kes me oleme, aga ta nii üldiselt pärast siis võttis asja kokku ja ütles. Nojah, kui ikka higi lõhn on lavalt tunda, siis õige kunst ei ole. Ma tundsin ennast väga halvasti sel hetkel ja mõtlesin, et nojah, see ilmselt siis lõpetab mu karjääri näitlejana, aga ei nii hulluks asi läinud. Tantsuteile tunde andis ka. Ta ei andnud meile küll mitte midagi. Me nägime, teda on väga vähe ja ega seitsmes lenudki nägitada küllalt harva, sest ta oli palju haige tol ajal ja kui me olime kolmandal kursusel, siis oli seitsmes lend muidugi lõpetanud, juba siis ta suri. Ta käis harva, aga neil olid ju nii kõvad lavastajad kursusele, nemad tegid ise seal oma asju ja konsul tuli aeg-ajalt vaatuses võib-olla üle. Sellest piisas neile. Teie juhendaja oli Kaarin Raidi. Kaarin Raid, jah, mul tuli meelde, et jah, ta ütles kunagi hiljem, teate, kuidas te sisse saite või te seisite seal laval kõik 200 inimest algule, siis ma vaatasin, et see, see, see, see, see ja nii edasi, noh need võiksid vist saada ja siis ma olin ka nende hulgas, aga mis te seal tegite, seda ma ei mäleta. Tema tegi ka siis teiega kõige rohkem tööd. Kes teie õppejõud veel oli, kes meelde jäänud on? Meil olid väga head kirjanduse teatri õppejõud. Neymar Andres Langemets andis, meil ei all ja tormis ja ott ojamaa, need olid ikka väga kõvad korüfeed. Ja siis nõukogudeõigust andis Mihkel Oviir. No siis olid niisugused toredad õppeained ka juures, aga see jah, see humanitaarne pool oli väga-väga kõvasti esindatud. Ega ma eriline lugeja ei olnud tol ajal ja mulle mulle 100-sse lääne kirjanduse lääneteater niimoodi kaela, et ega ma sellest ei teadnud ennem ööd ega mütsi ja siis mul oli natuke muidugi raske noh, palju meist üldse teadis neid asju ja ja kogu seda seda laadungit nelja aastaga endale sisse ahmida, see on päris raske töö, tegime ikka väga kõvasti selle nimel, et noh see asi kuidagimoodi ikka läbida ja tööd sai kõvasti tehtud ja loetud ja õpitud ja see oli ikka päris ränk, see neli aastat. Lõbus elu oli, ei, üliõpilaselu peaaegu ei olnud selle, selle õiges mõttes oli ikka päris päris palju ja töö tegemist ja isegi noh, erialatunniks ju ettevalmistused, need tüüdide tegemised ja ja, ja noh, mingil määral ikkagi tuli proove teha selleks, et homme erialatunnis üles astuda mingi asjaga, noh, see see kõik võttis meeletu tegelikult ju aega ja, ja see on ikka ränk töö. Teie lihtsalt tegite, võib olla palju tööd, mõni võib-olla laskis lõdvemalt ka. Ei olnud see päris nii. Eks me köik ikka üritasime nii palju kui võimalik. Ma elasin vahepeal ühikas ka pärast, ma elasin erakas, aga ühikas elasin, siis ma ikka nägin, et kõik ikka ega seal mingisugust nihukest erilist lõtvust ei olnud. Lühike elus seal Reik andsid ikka enam-vähem täiega. Ei olnudki ausalt öeldes, kui õhtul hilja tuled, no jõuad sealt kivim poest läbi käia, saia ja vorsti osta ja natukene midagi mõelda ja homse päeva suhtes ja keerad ennast magama, ongi seal, ei olnud võimalust niimoodi kuidagi kuidagi läbi ajada, eks maksis kohe kätte. Ega, ega siis sellised kaua seal vastu ei oleks. Pidunud paljudel lendudel on soov, et jääda ühte teatrisse või koguni moodustada oma teater. Kas teie lennul oli ka see soov? Tol ajal olid need suunamised ju riiklikult suunamised ja ei, meil ei olnud nagu niisugust asja, meil oli kõigil juba kuskil pool aastat enam lõpetamist enam-vähem teada, mis pakkumised on tehtud teatri, sest ja siis nagu ise valisid selle enda teada õige välja ja ja kuna Kaarin ise tuli Vanemuises, tähendab, ta oli juba töölzin Vanemuises, siis ta võttis meie kursuselt lausa viis inimest, et kaasa endaga kvaliteet vennakamise. Jah, mulle pakuti, ma mäletan, oli päris kindlasti oli noorsooteater, praegune Linnateater oli, sinna ei tahtnud. Eks ma ikka tahtsin, aga, aga ma ei tea, Kariniga olin nagu juba harjunud ja, ja ta ütles, et tule ikka ja et siin on, kuna siin on muusikapool ka ja et sa laulad ja nii ja naa ja oled musikaalne ja noh, eks ma siis siis võtsin nagu seda rohkem kuulda ja sellepärast tulin nagu Vanemuisesse. Näitleja Aivar Tommingas, jätkame juttu meie järgmises saates. Tänases saates jätkame juttu Vanemuise teatri näitleja Aivar Tommingas, kes sel aastal sai kaks suurt ja tähtsat autasu, riigi kultuuripreemia ja presidendilt auraha. Vanemuises kohtusite kohe Irdiga. Ka pani oma tükkidesse sisse kohe ja tol ajal sai kõvasti tööd tehtud, ma mäletan, oli, oli selline aeg, kus mul oli repertuaaris 10 nimetust korraga nendest kuus peaosa, paljud olid seal jahirdi tükid olla ja ma ei kujuta ette, et sellist asja üldse praegu praeguses vanuses enam vist vist ei suudaks. Noh, niimoodi aga tol ajal tekitanud Poeg ikka üldiselt palju tööd olnud. Keskmisest rohkem ja küll aga, aga tol ajal oli eriti palju ja ei, Irdiga sain hästi läbi. Mulle ta sobis ja mina vist talle ka ei hakanud vastu kätte, jah, sellega on selline asi küll, et et ükskõik kui paljugi asi mulle vastu käib, kuigi ma püüan enam-vähem söödavaks asjad teha, püüan ma siis Ki leida seda, mida lavastaja tahab leida endas seda ja, ja mitte hakata ajama mingisugust oma rida, et vot just nii on õige. Kuigi ma tean, et mul on õigus, püüan ma ikkagi alateadlikult või ka teadlikult, ma ei tea, kuidas seda nüüd öelda juba noh, nüüd vist juba teadlikult noh, ajada. Otsida seda, mida lavastaja tahab, kangesti tahaks realiseerida ikkagi seda, mida lavastaja asjast on mõelnud, sest tema, tema on tüki lavastaja ja, ja see on tema tükk ja, ja mina olen talle ainult näitleja. Kui ainult saab öelda üldse siukest sõna. Lavastaja ilma näitlejatele ideega. Jah, aga kuna tema on siiski noh, nii-öelda pealik asjal siis, siis, siis, siis siis siis tuleks seda asja järgida, mis, mis ta on asjast arvanud. On teil salati õnnestunud kuidagi algul tunnete, et kohe nagu teie arust ei ole õige see, mida ta teeb ja teie näete asja hoopis teistmoodi. Kindlasti ei ole alati õnnestunud, aga, aga kas see ei ole pärssinud minu tahtmist ikkagi ikkagi seda seda värki ajada, et, et lavastajale on oma nägemus asjast ja, ja näitleja. Peab üritama, ma arvan selle seda seda siiski järgida. Sellepärast et kui ta ikkagi lavastaja on, ma ütlen, nõrgad ei pea nagunii vastu, eks nad kaovad teatrist ära nagunii. Aga kui ta ikkagi on lavastaja ja tal on asjast oma nägemus, siis tuleks seda aktsepteerida ja mitte mitte ajada mingit oma oma asja seal. See, see ei, see ei vii, noh ei vii õieti kuhugi. Muidugi muidugi niimoodi teha korra või kaks, aga, aga, aga lõpuks hakkab su Su enda psüühikat, ma kujutan, et pärssima ja ja tuleks olla natukene leplikum ja ja asjale vaadata. Sellest küljest positiivsemalt. Et mitte. Ega ma ei taha tülli minna kellegiga. Te olite siis ideaalne näitleja, lavastaja jaoks ju? Ei, noh, kui ma oleks ideaalne, siis, siis, siis ma ei peaks proove tegema. Seda enam proove käbedele. Deathing. Aga nojah, eks ma, eks, eks, eks ma tahaks olla küll, jah, ideaalne. Ja kohe kõikide kõigi kõikide lavastajatega klapib teil töö. No mõned ikka rohkem teisega vähem. No tahes-tahtmata loomulikult on see niimoodi, aga no ma ütlen, kes, keda ma ikka lavastajaks sarv on olevat, no ma ei tea, et oleks väga nõrkade või, või lausa oskamatute inimestega pidanud koos töötama ja siis vaevlema, sellepärast. Ma olen püüdnud ikka leida mingisugust mingisugustki Uba selles asjas, mis lavastaja ajab ja siis jah, muidugi teinekord, eks, eks ma kipun ise ka nagu kui, kui ma näen, et noh, lavastaja vajaks nagu abi või siis, siis ma ikka ütlen jah küll, et mis võiks olla nii või teisiti või iseasi, kas ta seda aktsepteerib, aga noh. Jah, eks ma ikka tahaks, tahaks siis. No ma olen lavastanud ka ju tegelikult, aga need need lavastused, no ma ei ole mingi lavastaja see on olnud rohkem niisugune tellimustöö ja ja mul ei ole sellis selliseid omadusi, mida see elukutse vajab, see ei oska kamandada. Ei oska jaa. Jaa. Ja no ma ei tea, see, see on, see nõuab ikka mingisugust teist närvikava ja ja, ja ma ei tea, ma ei pea seda vajalikuks, et hakata ennast nüüd nüüd nüüd sellele ametipostile? Ei, ei võib-olla no muidugi on mingi mingisuguseid ideid ja teid aga, aga, aga, aga noh, ma olen ju kaal ja eks ma jäängi kaalutlema neid välistasin kuni kuni mul on näitlejana nii palju tööd, siis, siis noh lihtsalt ei ole nagu nagu aega ja nii väga suurt tahtmist, et ma pean nüüd kangesti lavastama ka. Kui teades juures ise, ma ei ole mingisugune ideaallavastaja on tahaks ikka kõiges ideaal siis, siis ma võtan asja kätte. Te olete kogu aeg töötanud Vanemuises alates lavakunstikateedri lõpetamisest saadik, see on siis nüüd juba üle 30 aasta ja ja seda mõtet ei ole olnud, et vaataks natuke ringi või mujale või olete te selline rahuarmastav inimene, nagu te ise ütlesite, et olete ühe koha peal harjunud? Jah, ega ei viitsi ju eriti käi, olen käinud küll. Praegugi on linnateatris mänginud Maurust. Kuidas on teise trupi väga varem. Millal ta esimest korda teise trupiga kokku puutusid. Olete te teinud? Ega ma nüüd väljaspool Tartut ei ole mujal käinud, kui Ugalas tegin Greeninit. Ja siis samal ajal tuligi see Elmo Nüganeni pakkumine ka mauras mooruste, mis on minu jaoks üks, üks üks üks parimaid pakkumisi, elusam tehtud ja olen talle selle eest muidugi väga tänulik. See hakkab nüüd ka maha minema, see tükk, aga noh, eks teda on ka mängitud kaua-kaua. Aga jah ei ole. Teate, kui sul oma majas on nii palju tööd, siis nagu ei ole seda aega ja võimalust eriti väljaspool kuskil käia ja ja ausalt öeldes, eks ta on küllaltki tüütu ja niisugune raske see sättimine ja, ja niimoodi kaksikelu elamine kuskil kuskil teises linnas. See Elmuga sai ju tehtud ka niimoodi, et sündis kõik hästi, kergelt. Terve suvi, õppisin teksti. See oli esimene kord elus. Millal te, millal te selle raamatu olite läbi lugenud koolipõlves lugesid hiljem veel? Lugesin koolipõlves ja lugesin ka siis, kui Elmo pakkumise tegi ja siis ta saatis mulle raamatu ja nüüd siis viis aastat tagasi juba jah. Suvel lugesin teda ja lugesin ja see oli esimest korda elus, kui ma, kui ma tundsin naudingut teksti tuupimisest. Väga paljud, mitte ainult sellepärast mitte ainult seda, vaid, vaid see oli tõesti nauding. Noh, ma ütlen jah, et teksti tuupi, mis see on nii haruldane asi, no ma, ma ei ole kohanud seda enne või pärast, et mul oleks, oleks meeldinud endale pähe taguda mingisugust võõrast teksti, aga, aga, aga ta see, see oli, see oli nii vaimustav ja see on, see on nii hästi. Tal on kokku pandud, et, et seda oli ja see on nii hästi. See raamatus Rift on nii niivõrd ilus, ma ütlesin talle seda ka, et, et noh, et kõik Eesti teatrid peaksid käima vaatamas, kuidas linnateatrist tehakse tekstiraamatut, siis oleks näitleja, mis näitlejatele väga palju annaks juurde. Aga noh, see selleks võib ka teisiti teha, muidugi. Aga ja siis õppisin selle teksti ära ja, ja siis me tegime nädal, viie, viie päevaga tegime seal need proovid ja üks küla isalite näinud. Ei olnud, ma nägin seda video pealt ja ja kusjuures pärast selgus siis, et Aarne Üksküla oligi see mees, kes Elmo mind soovitas. See, see oli mulle teiseks suureks auks, sellepärast et et, et Reet Neymar kooli ajal kinkis mulle anne üks külapildi suure foto kus tal oli mingi monotükk, alarm vist või, ja, ja siis ja sinna taha oli kirjutatud õigetele lemmikutele truuks jäämist. Ja ta teadis, et Aarne Üksküla on mu lemmiknäitleja. Sa, foto on mulle siiamaani alles ja, ja ja, ja aga armega matutav ennem ei olnud, oli noh, paar korda tere ütles sõda, aga, aga kas see oli, see oli mulle suureks üllatuseks tald, järsku kargas pähe, et mina võiks seda teha? Ma ei tea, mille järgi ta seda otsustas, aga aga nii ta oli emale ütelnud, sest ta ise noh, mängis, mängis seda siis ta nagu enam ei tahtnud, ütles, et noh, et kole pikk tükk ja nii ja naa. No ma ei tea. Seda teatrist üldse eemale tõmbuda üritab juba mitmendat aastat. No ja ega, ega mina ka ei, ei ei taha öelda, et mina peaks nüüd kangesti Eestis Teatris figureerima, aga noh, kuni kuni ma arvan, et ma kõlban veel ja, ja, ja, ja ma näen, et noh, et mind ehk on kellelgi vaja, siis, siis on siin tore muidugi olla. Aga, aga meil on ka muidugi suur vanusevahe, nii et noh, tal on, tal on tal on selge see, et et noh ma saan täiesti aru, miks, miks ta loobus ja, ja see on, see on ikka nii mahukas ja viietunnine etendus Aga noh, see, see on, vaimustav on seda tükki teha sellepärast et me mängime seda aeg-ajalt pooleaastaste vaheaegadega ja ta läheb ikka nii kui õlitatult ilma ühegi proovita. See on fenomenaalne nähtus täiesti. Ainuke asi on see, et, et nüüd hakkab publik muutuma miskipärast ja ja tulevad enam ei ole nagu vanemat publikut seda tükki vaatamas, vaid tulevad päris koolilapsed, kes ei tea jälle noh, vene keelest eriti midagi, kuna seal mängitakse ma tea, 10. keele siis seda tükki siis siis, siis läheb neil see läheb palju. Küll ma vaatasin oma laste pealt ka, et läheb küll kadunud. Ilmselt jah, nad, ma kohe tunnen, et nad, nad nagu ei noki sealt eriti palju seda venekeelset teksti on väga palju siiski saksakeelset ka. Praegu on ju kõik inglased enam-vähem nonoh, see selleks, aga, aga, aga see tüki-tüki võlu on ikkagi ikkagi nii. Nii kihvt, et ta on nii-nii, mõnus on seda teha ja ja see on üks haruldane asi ka selle poolest. Ma seisan alati. Peaaegu alati seisan lava kõrval ja vaatan, kuidas kolleegid mängivad omas seene. See, see on see nii hästi töötab kogusse värke, et see on, see on, see on ilus, see, seda ma pean. Seda ma pean siukseks teatriks, mida ma alati igal ajal tahaks. Ja muide seda tahetakse ka vaadata, just nimelt tõde ja õigus on üks neid tükke, mida vaadatakse mitu korda. Mina olen kaks korda vaadanud ja ma tean inimesi, kes on seda kolm korda vaadanud ja nagu te ütlesite, väga õigesti, viis tundi inimesed istuvad ja ei hakka igav. Nii ta on ja see on, see on, see on fenomenaalne. Jah, nüüd on teda juba kuus aastat mängitud või. Eks ta, eks ta hakkab, hakkab vanaks jääma ja tulevad teised tükid peale neid, nad lihtsalt ei jõua neid asju kõiki hoida, neid igavesti repertuaaris on täiesti mõistetav ja, ja, ja eks, eks noh. See kuulus kursus, need poisid ja tüdrukud ärkavadki juba vanemaks, atmovarsti juba, varsti juba neljakümnesed mehed ikka jooksevad seal tema särki. Eks ta natuke koomiliseks läheb. Aga noh, ei noh, miks mitte. Noh, võib ju, võib just selle poolest ka mängida veel edasi, aga, aga noh, teatril on tahtmine see ikkagi nüüd kevadel teha viimased etendused ja ja tuleb seda aktsepteerida, ega midagi, midagi teil on, kahju? On küll, jah, on küll. Me rääkisime Aarne Ükskülast, mis oli esimene tükk, mida te Ükskülaga nägite. Mis teil meelde jäänud on. Kas te seda alarmi, mille piltel on? Te vist ei ole seda näinud. Olete. Ma vist nägin seda televisiooni mingi lavastus, kas äkki ta oligi ainult telelavastus? Ei olnud ei olnud, see oli Pärnu teatri lavastus, sai preemia mingi poola näidendite festivalil Kaavel. Aarne Üksküla sai preemia. Nüüd tuleb meelde, oli jah, niimoodi. Aga. Ma ei olnud ju keskkooli ajal eriline teatris käia ja sinna viidi ikka niimoodi klassi kaupa vägisi? Jah, mäletan mingeid etendusi, Salme, Salme, seal kultuurihoones vaatasime noorsooteatrit, aga ma ei olnud midagi eriti näinud ja noh, teatrist ei teadnud üldse mitte midagi. Ja ma ütlen mind ennast, huvitas õunapuu Ervin oli, oli ka mu paralleelklassis ja temaga koos siis tegime igasuguseid. Te tahtsite ise teha, mitte vaadata? Ja jah, just nimelt see, see kehtib, vot see kehtib siiamaani, ega, ega ega naljalt niimoodi vabal õhtul ei saa välja, et et läheks, vaataks ka, mis, mis tehakse, mis kolleegid teevad, mis teistes teatrites tehakse oma. No see nõuab, see nõuab palju suuremat ettevõtmist, kui ise omaette. No see on niimoodi, see on mingisugune, eks ma ikka mingisugune professionaalne kretiin oleneb. Ma hakkan ikka alati vaatama selle külje pealt, et kuidas Ma ise teeks ja no ma ei, ma ei saa. Ei saa, ei saa. No see peab olema mingisugune väga ei miks ma saan ikka kaasa elada. Ma ju kui me tegime, hakkasime Mauruse proove tegema, siis Elmo kutsus mind igasugutükke õhtuti, vaatame, kui meil proov ei olnud. Ja neil oli äsja tulnud neljas osa välja. Kus, noh. See oli vapustav teatrielamus. See on ikka on elamusi, aga. No siis tõid, viidi teise linna seal seal ei olnudki midagi muud teha, kui vaadata teatrit. Tartuste vaevalt et teatris käitaja. Eks ta nii kujuneb ja rohkem ei ma tahaks, ikka, tahaks ikka kolleegid ära vaadata, aga natuke nagu pelgan, mingeid asju, mina ei teadnud. No mina ei tea, mis asi see on, aga kohe ei taha nagu ennast kuidagi välja vedada, õhtul teada, et publik käib ja kiidab ühte etendust ja ikka nagu ei taha minna vaatama. Aga, aga ma arvan, et ma ükskord ikka lähen ja vaatan need tükid ära, mis, mis näidatakse ka ird? Ei ole näinud? Ei ole näinud ja, ja ei ma usun, et see on, see on asi. Noh, ma olen ise teda kah mänginud ju? Jaa, jaa, jaa. Ei, mitte seda tükki muidugi. Aga teises teises tükis ka. Aga jah, võiks muidugi, noh, Ivar Põllu isegi kutsus, et tule vaata. Ma ütlesin, ma usun, ma usun, et ETV väga hästi, aga see ei tähenda, et mina tunnen. Ma olen täiesti kindel. Viis pluss, teete aga, aga no eks ma siis ükskord ikka lähen. Ja siis on muidugi kohustustest kõik küsivad, mis sa arvad, kuidas oli? Nujah teiegi küsite ja panna ja ma ei oska midagi öelda selle kohta. No te rääkisite, et teatri vastu ei tundnud huvikoolipõlves laulsite hoolega. Millal te teatris laulmisega tegelema hakkasite, muusikalavastustes mängima? No eks seda on ikka olnud kogu aeg, aa, see oli päris päris alguses, kohe kui hirv torkas mind oma, mis oli suveöö ilmsi või sihuke rahastatud kali sirelite varjus käis tegevus seal mingi ei, see oli, see oli vahva tükke, siis ta pani mingit noormeest mind seal mängima, siis ma jooksin ümber kivi ja laulsin proua vestma neile mingit laulukest, seal. Mingi noormees niuke ja siis ma laulsin vist oma esimese laulukesi, aga, aga, aga noh, eks neid neid on olnud veel jah, neid igasuguseid on, neid muusikale on ikka päris palju olnud. Aga viimasel ajal nagu rohkem Meeldib teil muusikalist teha või on mingi vahe, siis te olete draamanäitleja, mis vahe on siis nüüd on vahega midagi? No minu jaoks on vahe see, et muusikal on minu jaoks raskem, son topelt ja mitte ainult sellepärast no laulan ma nagu ma laulan, eks ole, nagu nokk on antud, ega ma ei ole ju mingi laulja selles mõttes, et aga ma laulan ikka nagu draamanäitleja laulab, aga aga asi on selles, et, Seal sa oled ikka väga sõltu tuv sellest mehest, kes seal ees vehib ja seda orkestrit juhatada ja kui sa siis noh, ikka maha jääd kuskil ära kaotad järjest, siis, siis, siis siis on ikka väga all. Seda ei ole. Noh. Ma korra vist on juhtunud, selline võib võib-olla paar korda mingi väike apsakas, aga aga ma elan selliseid asju väga raskelt üle ja jääma. Publik ei saa vist aru laulu lõpuks saate dirigent liiga kukkujana. Nojah, aga, aga, aga no loomulikult publik tunnetab seda vähem, aga, aga endal on väga paha ja noh ega sellepärast ma natuke pelgan neid asju ja, aga noh, ega enam nüüd selles vanuses nüüd ei pakuta küll vist midagi, ma arvan, ei viita, läheb maha ja ja, ja noh vist vist silmapiiril midagi enam enam ei ole, sellepärast et noh, et Musicale värk nõuab ikka mingisugust, no mingi mingisugune vanusepiir seal ilmselt on, ei ole enam sihukeste lättidele seal osi. No alles mõni aasta tagasi oli Weberi suur muusikaliõhtu, kuhu teid valiti? Oli jah, selline lugu? Jah, valiti küll, jah, see, vaat see on, see on minu elu kõige hullem elamus vist üldse. Mis ma laval olen pidanud üle elama, kui suurel Tallinna laululaval tuleb üles astuda. Me olime kahekesi Eestist, siis Maarja-Liis, Ilus ja mina. Ja siis teised olid lääne artistid kõik, ja. Teed kuulanud, oli, teadsite ka või kestid valis välja Eestist. Tee sinna Weberi, Weberi komisjonile mingisugused videod vist ja ja mingid ülesvõtted ja siis nemad nagu valisid sealt vist midagi välja. Nii mulle seda asja seletate, mina olen, mina ei ole seda, ma ei ole selle asjaga kursis, aga Aivar Mäe ja Paavo Nõgene, noh see oli nende Nende ettevõtmine nagu ja nemad siis ütlesid mulle ükspäev, et nüüd tuleb minna ja. Jah, ja, ja siis, siis oli ikka väga raske, sellepärast et noh tuli laulda ikka siukseid, noote, mida mul siiamaani ei olnud, ja siis siis kuna augustis oli siis vaja üles astuda seal laululaval, siis terve suvima, karjusin oma talus põldude vahel seda Laanooterna ta ikka. Et ma ikka üles leiaks, tead, õigel ajal siis kui kui lugu lõpeb ja see noot on vaja võtta. Pärast tuleeri klass ütles, et kuule, sa ikka üllatad mind alati. Mul seal mul oli sihuke hea, ei, läks korda, aga, aga, aga väga raske oli küll. Hästi-hästi selline meeletu pinge, ma nägin, kuidas, kuidas lääne artistid ja noh Maarja-Liis ka, kes on eluaeg laulnud, nad olid nii rahulikud, võtsid seda asja nii lõdvalt ja mul oli, mul oli ikka meeled, närv. Ma ei enne ega pärast seda niisugust niisugust üleelamist ei ole ja enam sihukest asja küll ei julgeks ette võtta. See, see oli tõesti, see oli tõesti raske. Kaks, ma ei tea, kolm või mitu laulu, ma laulsin seal, aga, aga issand jumal, kui ma kartsin, et nad inglisekeelsed sõnad sassi lähevad ja see oli, see oli, see oli kohutav, kohutav, terve lauluväljak inimesi täis ja kuskil kaugel nad vahivad sulle suhu ja sa pead midagi meile andma. No. See on, ei ole sugugi kerge, see on päris päris jube katsumus. Teine tunne, kui teatrilaval olla ja üldiselt. Ikka ikka ikka noh, kodusem ja, ja noh noh ikka ikka tuled välja, kui ka midagi, midagi, midagi natukene läheb nii nagu ei peaks minema. Aga noh, ikka saad publikuga nagu kaubale, aga, aga niisuguses nii suure auto võttis põlve värisema. Aga ei noh, läks korda vähemalt. Pärast vaatasin video pealt ei olnudki nii hull. Aga rohkem ei vist ei tahaks sõna. No meil oli juttu, et teil on tööd praeguseni väga palju, täna õhtulgi on teine etendus ja tabamata ime. Kuidas teil selle rolliga ma juba on kuulda, et on päris hästi õnnestunud. Ahah, no tore, aitäh ei ma tunnen ka ennast hästi selles rollis ja noh, ta ei ole nüüd määrav selle suht way võrreldes peaosalistega, aga aga ta on ikkagi roll ja, ja, ja, ja noh, ei mulle sobis algusest peale, see nagu. Neid varasemaid tabamata imesid, midagi olete näinud ka kuskil enne. No ma olen näinud seitsmenda lennu diplomietendust ja siis telelavastus, et kas see oli jah Aga ega ma palju ei mäleta, nüüd nendest. Ja nad mõlemad olid nagu noh, suht kärbitud variandid. Meil on ikka, meil on ikka-ikka-ikka suurtüki nelja tunnine ikka ikka täis mad. Ja ja noh, selles suhtes juba erinev, et, Et ei ole võetud välja ainult paremaid kohti, vaid kogu Vilde on ikka püütud ette kanda ja noh, mina, ma ei oska öelda, ma ei oska öelda, kas ma ei ole nüüd tervikuna seda tükki ise näinudki. Mõnel proovil vaatasin kohta, aga kui oled ise laval, siis siis nagu ei, ei, ei saa, eks, eks eks näeb, mis, mis vastu kajab, tulevad. Mulle tükk meeldib mulle mu osa meeldib ja ja ma arvan, et peaosalised teevad ka ilusaid rolle. Jaa, jaa. Ja mina olen täitsa poolt. Töötajail on palju, mis mahub teil peale tööd, on juttu olnud, et teil meeldib kangesti maal olla maal ja metsas. No ja kui sinna saaks, noh, sinna ei saada nii kaugel Raplas. Foto kandise Tanja Rapla lähedal on mu vanaisa talu ja noh, ma olen nagu selle pärija nüüd. Nad on minu oma nii-öelda. Seal on natukene mets, natukene maad ja majad ja värgid, aga noh, suvel saan sinna, aga muul ajal eriti ei saa. Talvel noh, mis sa sinna kütmata majja ikka lähed, paariks päevaks. Vajavad lund enamik just just. Ja siis noh, eks me kevadel katsume jälle minna ja ja siis suvel seal olla. Muidugi seal on hea olla, kohutavalt meeldib, mulle ei meeldi üldse minna kuhugi, ma tea, lõunasse või Egiptusesse või ma ei tea, kus nad käivad, kõik. Ma tahan seal olla. See on mu lapsepõlve maa ja. Ta on küll madal ja sihuke soine ja, ja aga mulle väga armas koht. Ja ma tahaks seal olla küll. Kas te olete ise seal teinud ka midagi, kui olete te selline kuldsete kätega töömees või, või, või palgata töömehed, teete ise või, või? Ei, no eks ta on vanaisast jäänud vanamajana. Ikka seisab veel hästi püsti ja, ja pole seal midagi eriti olnud, vaja ju teha. Äiapapa ehitas siis saunakese ka sinna juurde ja. Aga ega ma ise jah, mingisugune niisugune töö, mis ei ole metsas, mulle meeldib küll, vot vot see on asi, mis, mis mulle meeldib, mulle meeldib puid saagida, puid lõhkuda, maha võtta metsas mõne mõne kuivanud kuuse või ja vedada siseõue peale ja ära tükeldada ja ja vot see on, see on, see on minu stiihia seal. See on tõsine meeste tööga Puusaag. Puude just ja, ja no vot, see on asi, mis noh, mille eest mind on nüüd ilma jäetud, jah, ma tunnen kogu aeg, et vot see on see asi, ma talv läbi oleks metsas ja teeks puid seal. See, see on asi, mida ma tahaks teha, aga teater on muidugi vahva asi ja seda võib talvel ka teha. Nii räägite lastest ka, et millega, millega teie lapsed tegelevad, teatriteed ei ole valinud, vanemad on mõlemad teatris. Vanemad on teatris, jah, aga, aga lapsed ei, ei ole jah. Teatrisse vedasite kaasa neid, kui nad väiksed olid. Vedasime ikka, eks nad on seal garderoobides maganud ja, aga aga jah, ei ole nagu selle selle ala peale. Nüüd põle-põle sundinud neid ja nagu ise ei ole erilist huvi üles näidanud ja ma tean, et see on tegelikult suht raske töö ja ega ma ei ole mõelnud, et oh, tulge siia, et siin on nii vahvad, et hakake ka näitlejaks, öös on jama, kui noh, kui neil oleks kutsumust olnud ja tahtmist, siis nad oleks tulnud, aga sest ma näen inimesi, kellel lapsed on teatris ja väga, väga väga hästi, noh, lapsnäitlejana juba juba üles astuvad ja, aga nemad on jah, rohkem siuksed tagasihoidlikud olnud ja, ja minu moodi rohkem. No ei tea ja pole nagu seda seda teed läinud, aga aga nad on elus muude ala alade peal ja mul on sellest ainult hea meel. Tütar käib veel lausa ju keskkoolis või gümnaasiumis nii-öelda. Ja noh, tal on ka lõpetamiseni veel palju-palju aega poistest palju, palju noorem ja, ja tema on veel kodune, meil, aga poisid on juba kodunt välja lennanud. Kui palju teil kodus teatrit on, kas te arutate, räägite kodus ka oma teatriprobleeme tuleb teater, nagu öeldakse, koju kaasa. Muidugi tuleb. Palju me nüüd räägime? Mõlemal on mõlemal on see töö nii spetsiifiline, et ei käi nagu selles suhteliselt palju läbi üldse me oleme koos teinud teatrit väga vähe. Aga sellest on üks hea elamus. Muidugi, kui Mare lavastas, Lomanssab mees La Manchast, sellest sellest on see, see oli jälle selline tükk, mida. Mis, mis võiks olla mingi asi minu, minu? See sobiks teile küll praegu praeguses vanuses eriti. Kui keegi mõtleb, et see selle peaks uuesti taastama, siis ega mul selle vastu ei oleks midagi. Ma mõtlesin lihtsalt seda, et, et tol ajal tegime ilma mikrofonid, et nüüd on olemas supermikrofonid, miks mitte no täitsa täitsa võiks seda teha, aga see oli nii hea lavastused. Et teda võiks täitsa täiesti sel kujul ka teha, mitte midagi uut erilist hakata sinna juurde mõtlema, vaid see oli, see oli, see oli Marel noh, suur õnnestumine ja ma arvan, mul oli, mul oli ka päris see aasta teha. Läks, läks vist korda ja noh, eks ta ongi, on mulle olnud niisugune südamelähedane maailm küll, jaa. Ja, ja ma tundsin selles rollis ennast päris päris päris hästi. See oli loogiline ka, küllaltki ta mulle selle rolli pakkus ta minu pealt selles mõttes, et võiks trükkida. Nii, mis siis veel oli ja mis ma veel tahtsin rääkida või küsisite midagi? Ega ma ise läksin kodu, kodu, kodu, kodus, töö, töö ja kodu. No palju ei ole tõesti õhtul hilja, Mare läheb, Mare teeb veel rohkem, kui mina ta on, hommikul läheb õhtul hilja tuleb siis vaatame koos mõnda filmi, palju me ikka sellist teatrit nad, ta on, tema on ju palju rohkem selle teatriga üldse ametis, sest ta on läbi ja lõhki tunneb seda värki, kui kõik kostüümid, kõik kõik töökojad on, tal on tal nagu toovad ja tunneb seda mehhanism niivõrd läbi ja lõhki, et ta on. Tal on niivõrd palju tegemist ja, ja, ja õhtul väsinud ja ma aktsepteerin seda, ma olen ka väsinud ja siis siis siis me palju palju ei tule õhtul kokku, et hakata nüüd pingsalt ja ja põlevil silmi arvutama, mingeid asju seal. Eks seda, seda juhtub ka, aga noh, mida aasta edasi, seda arve muidugi. Nii et jah, kunagi kunagi võib-olla oli rohkem sellist asja, aga nüüd, kus ta on balletijuht ja, ja tal lihtsalt lihtsalt ei ole enam enam noh, siukest elaniat õhtul hakata seal veel veel ööpäeva seal läbi arutama minuga ja noh, väga väga nii eks tuleb puhata ka mingil ajal ja, ja tõesti, ma ütlen, ta hommikul läheb ja õhtul hilja tuleb, nii et seda kodust elu selles suhtes eriti palju ei ole. Kõik läheb ikkagi teatris, ma arvan, et ega seda teatrit ei saagi teistmoodi teha, kui sa, kui sa pead lakkamatult sellega elama. Mina saan isiklikult ennast lõdvaks lasta, ainult noh, tõesti suvel võib-olla mis maksab kohe ka kätte. Sügisel teatrisse tulles on hääl ära. Sul ei ole enam mitte midagi, hakkad uuesti hakkama teatrikeeles nii-öelda rääkima. Et sul hääl ära ei kaoks etenduse jooksul ja aga kui sa oled pidevalt töös ja vormis, siis see on hoopis teine, teine tunne ja sul ei tekita see noh selles suhtes mingeid probleeme, et et ühesõnaga tööd teha on väga hea kogu aeg, aga, aga vahepeal noh, ma ütlen, suvelda olen ma siis ära ja siis ma olen täielikult ära, siis ma siis ma ei taha näha ega kuulda midagi. Teatriga lõpetajate üks kord paarikümne aasta pärast, siis lähete maale metsa sisse. Plaane küll. Aitäh, Aivar Tommingas ja jõudu. Aitäh. Aitäh teile. Saime siin kenasti.