Tulin mööda munakivisillutis üles mäkke. Tuul puhus ja oli õhtu, vist oli õhtu, sest päike seisis madalal, majade vahe mu ees ja paistis otsekui läbi toru piki tänavat kollane õhtupäike. Tuul puhus ülevalt tuul, kuid mitte eriti tugev. Õhtutuul vist oli õhtu, sest paremal seisis valge kolmekorruseline hoone üleval oru pervel. Ja tee läks libamisi kõrgemale. Munakivi tee kahel pool kõnnitee plaadid. Astusin mööda munakivisillutis, vaatasin seda kolmekordset maja, küllap koolimaja aknad kiiskasid punaselt õhtupäikesest vist õhtupäikesest. Kivide vahel kasvas rohtu kõnnitee ääres, mõned teelehed kummelit. Ja veel ühed heinad, mille nime ma ei mäleta. Läksin üles. Vasakule, ilmus puumaja, aed-õunapuud ja marjapõõsad kartulid, kaalikad, porgandid, oli sügis. Nähtavasti oli sügis, oli õhtupoolik. Jäin seisma, inimesi käis vähe, mõned tulid üles, mõned läksid alla. Koolimaja uksel seisis mees, käsi päikesevarjuks silmadel ja vaatas. Möödakäija silmitses vilksamisi mind. Üksikud inimesed. Ma seisin ja nägin valget maja. Teiselt poolt tuli plaanvanker all, mulle järgi seisin ja ootasin plaanvanker kolises mööda aeglaselt otse päikesele vastu. Ülaltelliskivimajad ühe ja kahekordsed ja punased mõned puumajad sekka. Tänav läks kaugele edasi, küllap linnast välja. Arvan, et linnast välja. Mõtlesin. Mõtlesin, et nähtavasti on sügis. Et nähtavasti on õhtu nähtavasti pidi olema, kõik paistis seda moodi. Mul oli must pintsak seljas, mustad püksid. Olin paljapäi, tuul puhus, mitte tugev, vaid õhtutuul. Külm ei olnud, pigem soe. Aga mitte liiga parasjagu. Ja päike paistis mulle näkku ja tuul puhus koolile. Maja trepil seisis keegi käsi silmade ees ja vaatas. Mõtlesin. Midagi ei tulnud meelde mitte midagi täpset, kuid üldiselt teadsin. Teadsin parasjagu kõike, mida vaja. Läksin edasi koolimajast mööda Telliskivimajadest, kusagil nurgal oli vürtspood. See oli lai, liivane, sillutisepõikena vasakule, ainult vasakule. Paremal ülaltäie seisis kaarja katuse ilustusega, kahekordne telliskivimaja kaarjad, aknad all, lilled aknal, ikka need tavalised, keegi ei tea nende nime. Aga need tavalised ja klaas veega. Põiktänavas ainult puumajad. Viimseni kõik puumajad, ainult see, mille ees ma seisin, nurgapealne, tema oli telliskivist. Liivane, uulitz, kollakas, pruunikas, laskus alla, lõppes kusagil heinamaal, seal taga oli jõgi. Tundsin kuidagi, et oli seal oligi, nägin seda hilja. Seisin käsi vihmaveetorul ja mõtlesin, vaatasin maja numbrit, mõlgutasin. Kas see on õige? Oli ehk, aga võib-olla ei olnud ka. Siiski oli ta mulle kuidagi tuttav, see number üks hobune sõitis jälle kolinal munakividel. Põiktänavas aiad, plangud, kõrged väravad, keegi hõikas Linda. Või hõikas ta hoopis Juta või hõikas veel kuidagi teisiti. Kaks vanainimest tulid must mööda. Kepp tonksis vastu kõnnide plaati, tokk, tokk, tokk, vanamoor seletas midagi tsement äärest peas küll paremad tsementääre. Surnuaiale võib-olla, kes teab, vedur Vuikas kusagil kaugel. Päike, pikki munakivisillutisega tänavad, august, võib-olla septembri algus. Usun, et nii oli. Seisin käsi vihmaveetorul, mõtlesin numbritele. 37 38 39 57 58 59. Oli nende vahel mingit erinevust või ei olnud. Aga siiski nähtavasti seesama maja. Võib-olla sellepärast, et nurga peal võib-olla sellepärast, et number tundub tuttav võib-olla sellepärast, et suur kollane hoovivärav. Üks raudteel, kus sõiduteel jalgratast seisin ja vaatasin, aga ei söandanud sisse astuda. Ma ei teadnud, kas minna väravast või esiuksest. Pöörasin põiktänavale selja, läksin ukse juurde, võtsin käepideme pihku, tegin ukse lahti. Kahepoolne uks, üks pool kinni. Panin peopesa kinnise poole servale, teises käes käepide kulunud puust link. Seisin lävekivil, üks jalg koridoris, vaatasin sisse. Tuttav lõhn tuli ja võttis mind vastu vanade telliskivimajade koridoride, ammu tuntud hõng, kuse solginiiskuse krohvi ja veel millegi millegi ebamäärase segu. Tundsin ära. See oli mulle tuttav. Panin teise jala sisse, üks hetk oli, uks mu selja taga veel lahti, nägin koridori krohv seina. Seda, mis seinale jääb, kui krohv langeb maha punased tellised ja krohvimata laastud. Paremal määrdunud valge uks, vasakul solgitoru. Kaus. Veel ühte ust nägin tagapool. Seal võis kusagil olla ka trepp, aga siis langes välisuks kinni, olin pimedas. Ootasime, silmad harjuksid, valgus tuli väikestest akendest ukse kohal. Aknad olid tolmused, silmad harjusid, aga koridor jäi hämaraks. Panin sõrmed vastu solgitorupoolset seina, liikusin seina puudutades tahapoole, liikusin edasi, seal oli trepp. Näpud libisesid mööda krohvi. Ta mati pilpaid ust. Uksele oli midagi kirjutatud vist number number üks, niipalju kui silmad seletasid, vist üks. Siis jälle krohvimatid ja krohv, jäin seisma ja kuulata, siin. Kõik oli vait. Maja oli nagu surnud, ainult solgiveetoru korises vaikselt, aeg-ajalt omaette. See oli kõik. Mõtlesin koridori tagaotsas pidanuks olema uks õueuks kas või raasukenegi pidanuks sealtpoolt imitsema valgust pragude vahelt. Aga ei, ees oli kõik pime. Vähemalt ülemisi, aknaid ei saanud õue uksel olla või kui siis oli seal taga veel mõni koridor, sahvrite ja muu niisugusega. Ja ehk ei olnudki maja neljakandiline. Ehk oli ukse taga mõni väljaehitis. Maja võis olla T-kujuline, mõtlesin sellele teekujule. Püüdsin meelde tuletada, ette kujutada. Siis läks, uurid, seal vanker põriseda, mööda jäin kuulatama, mõtlesin, mis tähtsus on hoov juuksel. Mul ei olnud õue asja. Sinna oleksin võinud minna ka väravast sealt, kus prillidega mees seisis kollasest väravast. Mul ei olnud hooviga asja, vähemalt esialgu mitte. Pidin treppi leidma ja üles minema. Kobasin edasi. Tagapool oli krohv seina küljes paremini kinni. Mati liiste sõrmed enam ei tundnud. Siis tuli jälle uks. Nii pime oli siin juba, et ma uksel midagi ei näinud. Läksin uksest mööda, hakkasin ettevaatlikult üle koridori astuma. Panin küünarnukid näo kaitseks ette. Libistasin jalgu mööda põrandat. Libistasin, et mitte komistada. Lõin küünarnukid millegi vastu ära. Küllap see oli, trepi käsipuutrepp võis hoovipoolsest küljest üles minna. Kobasin oligi trepp. Trepi käsipuupulgad. See oli munud, käes käsipuu. Nihkusin trepi otsa juurde, kobasin jalaga esimest astet, siin ta oli. Panin jala esimesele astmele, vaatasin üles. Üleval oli raas heledam, kui all. Majatusin küünarnukiga käsipuule, panin lõuapeopesale. Mõtlesin solgiveetoru urises, tasapisi tuttav lõhn, seletas midagi. Jutust aru, midagi olin unustanud. Üks asi ei tulnud meelde, aga ma ei saanud kätte, mis oli. Astusin ülespoole, trepp nagises, puud, räpp. Pimedus muutus hahkjaks. Astusin edasi, astusin veel, viimane oli ülearune, astmed lõppesid. Olin teisel korrusel, mees oli pime, sein valgust immitses, kusagilt ülevalt silmitsesin hämar koridor nagu karp. Teisel pool seinas läks trepp edasi. Valgus tuli ülemisest koridorist mööda treppi alla. Läksin üle koridori astmete juurde nägin ust ja suurt musta tabalukku. Uksel ei olnud käepidet, põrand oli hall. Poly hall, ehk natuke pruun, aga igal juhul ei olnud ta punane. Panin käe käsipuule teise vastu seina, astusin kaks astet. Midagi oli täiesti valesti. Üleval oli kolmas korrus, siis ehk veel pööning, redel pööninguaugule või trepp, luuk lõpp. Midagi oli vale. Astusin tagurpidi tagasi, kujutlesin, et lähen esimesele korrusele uksest välja, üle trepikivi tänavale ja siis ei midagi. Võimalik, et see oli vale number, vale maja, vale tänav, Ale linn. Võimalik, et see oli vale riik, vale maailm. Ja siis aga võib-olla mitte. Võib-olla oli see siiski õige maailm, õige linn, õige tänav. Õige maja, õige trepp, punane. Ehk oli liiga hämar, et seda näha. Ehk läks Ta ülalpool punasemaks. Astusin uuesti üles, kaks sammu seisin, astusin veel ühe sammu, läks valgemaks, trepp oli mustjaspruun, käsipuu samuti, astusin edasi. Ikka jäi värv pruuniks. Kolmanda korruse põrand oli nüüd mu silmade ees viis lauda laudade vahel praod põranda mat ühe ukse juures akendada krohv, sein jälle. Astusin üles. Selja tagant paistis valgus, vastasseinas pidi olema aken. Seisin trepi ülemise otsa juures, seinal oli midagi kirjutatud, midagi kritseldatud, midagi joonistatud. Otse mu kõrval oli uks ka, paremal oli uks, kaks ust linkidega, ustel numbrid. Kahekohalised. Panin selja vastu seina, nägin kogu koridori. Hämar nurkja, redel, pööningu, auk, luuk, laenurk. Pöörasin pead, uks kahekohaline number otse ees, üle koridori. Krohv, sein, rohkem ei midagi. Ma ei pööranud enam pead, ma ei julgenud. Veel mitte. Enne, kui julgesin, pidi miski meenuma. Just nüüd, enne kui pööran pea akent, enne kui seisan silmitsi temaga ja vaatan välja, miski pidi meenuma. Aga ei meenunud. Keerasin aegamööda pea paremale, hästi, aegamööda. Sein läks sealpool valgemaks. Siis korraga joon punane piirjoon mööda seina. Päike paistis viltu aknast sisse. Ma olin higine. Korraga tundsin, et olin ja et süda klopib, toob ebaloomulikult kõvasti ja kiirelt. Vaatasin seda joont valguse ja varju piiri. Punase ja halli eraldusjoon. Süda kloppis ja oksetükis peale. Keerasin ringi ja vaatasin otse aknasse. Nägin kõik Punane aken, tolmukübemed, sein, kaks musta nurka, aknal taburet taburetilt. Vanaeit. Ajatus küünarnukiga aknalauale, toetas lõuga peopesale. Tal oli valge rätt peas roheline kampsun, must seelik. Kaks vastastikust ust, solgitorukauss ja kraan laes auk. Redel eemal seina najal. Laes pirnid, ta lambipesa põrand, lagi. Nei seina, uksed, trepp, kraanikauss, aken, punane aken. Ja punasest lõigatud sein. Seisin trepi otsa juures. Kolmas korrus, kõik, ma ei mäletanud midagi. See oli valeaken.