Eit istus suurel kõrgetoega diivanil, diivani ees oli madalale kõverate jalgadega lauakesele kuhjatud hunnik pabereid, piltpostkaarte ümbrikke, helmeid, lõngakerasid, Piipe, mängukaarte karbikesi ja puudritoose kõige selle otsas prillid. Eid, toetus vastu, diivani seljatuge, pea viltu suubub on lahti, silmad kinni. Eit magas. Siit see nüüd siis tuli see raske ja võõras lõhn. Siin ta valitses, ainult kerge naftaliini hõng varjutas teda. Kõik muud lõhnad olid kadunud ja hajunud niiskuse, roti, sõnniku, musta pesu, solgi, kusekrohvi seina omad olid jäänud kuhugi taha, eeskotta kööki, koridori. Siin oli ta üksi, see võõras. Ometi midagi, mis mul käes oli, midagi selget ja defineeritavat. Neid eelmisi olin ma tundnud, tema oli võõras täiesti. Temaga kohtusin siin esmakordselt, kui ainult hingasin sügavalt sisse ja panin oled silmitsi diivani kohal rippuvat pilti õieti ainult pildi alumist poolt, sest laes rippuva rohelise lambikupli vari oli ta pooleks lõiganud. Varju piir jooksis pildist poolviltu üle. Alumises pooles seisid mingite kollaste roheliste asjade võib-olla ka punaste fragmendid. Mida nad kujutasid? Sellest ma ei saanud aru. Kompositsioonist nagunii mitte midagi. Silmitsesid tuba. Seal oli kolm rohelist tugitoolinurgas peeglilaua, alumine pool peegel sealsamas kõrval põrandal, näoga seina poole kummut, kollase nupuga, valge uks parempoolses seinas. Võti ukse ees. Valge kahhelkividest ahi, peeglilaual pudi-padi, karbikesi jälle pudeleid, harju ahju küljes. Konks. Ahjukapp, ahjuukse ees plekkplaat. Põrand oli rohelist värvi. Mõtlesin siin toas tavaliselt ei käida. Hiilisin ukse vahelt sisse, katsusin ahi, oli külm. Roheline tapeet. Tapeedi peente, valgete joontega lilleline muster. Läksin nupuga ukse juurde, tõmbasin, uks oli kinni. Lukus, kuid võti seisis ees. Vaatasin selja taha rasked rohelised kardinad, küllap olid aknad nende taga. Tulin peegli juurde, keerasin peegli ringi, mustad püksid, mustad saapad, pool musta kuube. Kummutil vaas ja kaks küünlajalga. Mõtlesin, kas äratada eit ja siis. Ja kuidas raputada ja ütelda, palun ärgake või ärka üles või hallo ja siis või minema minna. Aga uks oli lukus ja võti, heide peos ja eit ärkab üles, kui seda võtta. Läksin akna juurde, nihutasin kardinaid, vaatasin pimedusse. Ei midagi. Mõtlesin, eitan, prillid üles leidnud. Kui need need õiged on. Võti, mida ta ennist otsis onu ukse ees või otsinud seda või otsis alguses seda ja hiljem mõnda teist. Lasin kardinad ette kukkuda. Väikesel lauakesel oli terve kuhi segadust. Kaks plekist kompvekikarpi, üks puukarpkarbid olid tühjad. Nähtavasti oli nende sisu siinsamas laual hunnikus. Eide üks käsi oli süles, teine rusikasse tõmbunud diivanil rusikas võtmekimp. Kas tõmmata? Kõik oli vait, miski ei liikunud. Liikumatus kogu korteris, kogu majas, kogu tänaval, kogu linnas. Kas tõmmata, aga eile sõrmed olid tugevalt ümberkimbu, neid tulnuks lahti kangutada. Helmed, punased, rohelised, oranžid, sinised, piibud ja prillid. Niidirull heegelnõel ärtu kuningas. Paelaga kinni tõmmatud, kirjapakk, piltpostkaardid. Võtsin peotäie kaarte. Vanade maalide reproduktsioonid. Punase tuttmütsiga, poiss, kõrge, sileda puu otsas, varesed ümber poisi, pea kõrgel, ladvas varesepesa. Keerasin pildi ringi. Tere, Karla, saadan selle pildi sulle sünnipäevaks. Siin on üks paha poiss, kes linnupesi lõhub. Näe, mis hädas ta nüüd on, palju õnne, Vilde aadress. Veeaa. Kaarel sett. Vaatasin teisi pikkade juustega viiuldaja kollase puu all. Nuttev tütarlaps suure kivi otsas jõe ääres. Fotonaine sülelapsega kõrge seljatoega toolis. Tooli kõrval. Poiss, ühel pool tüdruk, teisel pool. Taga ei midagi. Karel peenetrükiga karternbaumi foto. Veel üks foto sedasama kartenbaumi juurest. Raudtee lase mütsiga noormees koos teise valges nokkmütsis noormehega perroonil. Tagaplaanil sõdur, tagaküljel Carla ja Ferdinand vaksalis anno Domini. Panin pildid koos ülejäänutega hunnikusse tagasi, mõtlesin valge mütsiga noorsand on üliõpilane. Küllap siis tema on Ferdinand. Karla on vedurijuht. Pildil oli kummaline tagamõte, pidi olema, tundsin seda, kuid ei saanud aru, milline vana heid magas, suu ammuli diivanil kollase nupuga ukse ees seisis võti koguma. Ta oli endiselt vait. Suvepäev perroonil Anno Domini. See pilt oli mulle tuttav. Mille poolest ainult vedur, noormehed jaama esine, metsaviir, tagaplaanil suvepäev, suvepäev perroonil minnakse või tullakse kaugele kaugelt. Ja mis prillid nad on varastatud. Panin prillid ette. Vanainimese plussprillid, läksin peegli juurde, vaatasin, nägin endast ainult alumist poolt, püksid, pintsaku, serv, prillidest ei olnud abi midagi. Küllap oli heitnud, üles leidnud. Panin prillid tagasi, sirvisin veel postkaarte. Üks eksootiline hakkas mulle silma palmide ja tornidega tagaplaanil. Vaatasin teiselt poolt, võõras mark, tempel oli ära kustunud. Kaart oli saadetud Ferdinandile. Marran killas, nüüd on asi nii kaugel, elame-näeme. Poris c. Ronk killa palmid, ma ei teadnud, kus see koht võis olla. Hispaanias. Panin kaardi põuetaskusse. Ma ei tea, miks. Kollase nupuga uks ei jätnud mind rahule. Midagi oli sellega viltu. Taipasin, äkki. Ta oli vales seinas. Koridori järgi otsustades ei saanud sellel toal olla ühtegi akent. Täielik sisetuba. Või ei olnudki seal tuba iluuks ainult sahver. Panipaik. Läksin ja võtsin nupust kinni, keerasin, uks pidi olema lukus. Võti seisis ees. Pöörasin koti krõksatas, vaatasin ehmunult tahapoole. Ei magas endiselt. Muidugi. Ta oli jogurt. Magaveit rohelisel diivanil, rohelises toas. Tuba oli kummalises vastuolus räpase eestoa ja köögiga. Seal katkised krohvi, seinad, räbalad toolidel ja nurkades paljas pirn, kõvera nööri otsas. Must aknanelinurk. Siin roheline põrand, rohelised, rasked kardinad. Sügavroheline lambivari, roheline diivan, rohelised tugitoolid, naftaliin hõng. Tõmbasin ukse lahti, siin ta oli uuesti ja kogu jõuga. See oli surm. Üksi. Absoluutselt ilma saatjateta. Surm oma liigutava silus, akendeta pime tuba. Siis tulid saatjad, nägin lilli, Narbumatuid, higi, närbunuid, vahaküünlaid, kirstu, nõrk vaigu lõhn, surnu must kuub, käed risti rinnal. Valge rätik, elupuuoksad, kuuseoksad, pärjad. Elavad ja surnud riidest metallist vahast. Ristid, pärgade värvi lõhn, ristide värvi lõhn, kirstud, värvi, lõhn, leinamarss mustad loorid, sugulaste pisarad. Surnud, elavad pisarad. Kolm. Vaatasin koos rohelise valgusega tuppa sisse tagaseinas kaks voodit, päitsid vastastikku. Höövlipink otse mu vastas. Valgus varju terava väärtoa pimedas pooles mustad kastid üksteise otsas. Mitu riita musti kaste ma ei näinud, aga teadsin, et nad olid. Läksin ja istusin sängi serval, sängi kattis must, tõmbasin saapad jalast, viskasin voodi ääre alla, Padigi kummus päid, siis teki all. Aga ma ei hakanud uurima, heitsin pikali, panin käe kukla alla ja vaatasin lakke. Siis panin silmad kinni ja magasin. Mõtlesin magades.