See lugu, mida ma nüüd tahan jutustada, algas vana-aasta õhtul. Ja see ei olnud tõenäoliselt ainult juhus, kui üldse midagi saab vabandada ainult juhusega. Vana-aasta õhtu on jaaniõhtu kõrval alati olnud üks raskemaid aga see ei ole ainult kevadsuvine raskemeelsus. See hoova siis avatud akendest on ennegi sees mingi raudkülm, pank keset tuba, selle jäine mängus levib seest väljapoole. Ja see on ikka olnud nõnda, nii kaua, kui mäletan. Jõululaupäeva soojus oli lapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid, olen isegi kolu heintele lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljas toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, ka seinad on külmad või soojad vaid ka seda, kas need on omad või võõrad. Olgu, nii palju seletuseks, miks ma sel õhtul olin üksi ma läinud tuttavate poole uute aastat vastu võtma, kuigi olin kutsutud. Näete enam, millega ennast vabandasin, et mitte lahkeid kutsujaid solvata. Olin kindel, meelselt otsustanud omal jõul toime tulla. Midagi ikka leiab, kui ei julge jääda koju, et tühjuses ära kuulata neid kahteteistkümmet kõmisevat lööki mis iga aastaga kõlavad järjest lähemal ja valjemini. Kuni neist kõrvad lukku jäävad. Võib hullematki juhtuda. Kellahelin võib olla surmav, nagu seda Doroti seeriasse ühes plaanis on selleks otstarbeks ära kasutanud. Linnas korraldatakse vana aasta ärasaatmist väga mitmel viisil mida ainult kodudes ja restoranides vaadeldes ajalehekuulutusi või jälgedes inimeste voolu tänavail võib koguneda, vaata et väga vähesed sel puhul jäävad koju. Kõige lihtsam on minna kinosse, seal on pine, see on meeldiv, pimedus, soe ja kaitsev nagu pimedus, mis ümbritseb magavat last. Kõik istuvad seal pimedas, ainult linnas on valge, aga seal ei ole inimesi, on ainult varjud. Seegi loob mingi võrdsustunde ka ka teisi enam-vähem lõbusaid ettekandeid, kus võidelda rahulikult, istuda publiku hulgas ja keegi ei imesta selle üle. Palgatud esinejad vähemalt tegevat kõik publikult pidu lõbusas tujus tõsta. Aga ma ei ole siiski päris kindel, kuidas nad reageeriksid, kui see neil kord tõepoolest õnnestuks. Sinises vormi kuues ja kuldne leppidega uksehoidja ja niinimetatud vakt meestele, kes seisab mu selja taga, ei kiidaks seda kindlasti heaks. Ta näib pigemini tollivalvurina, kes peab hoolega silmas, et keegi ei tooks sisse keelatud kaupa. Olen nimelt paar korda istunud sellistel etendustel üks kord meist kontsertmajas, kus kava oli veelgi soliidsem kui publik. Nii et kriigi klaverikontserdi puhul tekkis väike vaheaplaus. Puhtast eksitusest. Oli lõppenud ja Kell valjuhääldajad 12 pauku löönud. Ei näinud kedagi, kes oleks teisele head uut aastat soovinud ja ma ei tea, kas see oli keelatud või ainult ülearune. Seekord ma ei läinud kuhugi, jäin tänavale. Olen nii palju lugenud suurlinna tänavate ürgmetsa üksindusest, et lasksin ennast eksiteele viia. Võisin aga üsna varsti märgata, et seda ma küll poleks pidanud tegema. Inimesed ja linnadki on ju nii erinevad ja mis ühe juures ainult kergelt tuju tõstab, võib teise hoopis jalust lüüa. Nagu oleksin sattunud hullumajja. Mu sügavamale. Mu elamused on alati olnud ühenduses hullumeelsusega. Mäletan, missuguse hirmuga tulin mööda Kopli surnuaiast, kui olin käinud vaatamas doktor mehibused testamenti. Mitte sellepärast, et see oli surnuaed. See oleks võinud olla mis tahes mets või tühi paik. Kogu täna nii kõnnitee kui sõidutee oli täis kiilutud noori inimesi mõlemast soost, kes kambakesi liikudes käratsesid, hülgasid ja puhusid paberist pasunaid. Just selles viimases Elis pani mingi ähvardav luurav totrus mis igal hetkel võis üle minna mõttetuks vägivalla teoks. Esialgu see küll ei jõudnud kuskil pauk hernestest kaugemale. Ma olin küll kujutlenud, et inimesed on rõõmsad ja ülemeelikud ja siiras, puhkeb rõõme väljendav, alati harmooniliselt ja graatsiliselt nagu operetilaval. Näinud üht ainustki, rõõmsat nägu, rõõmsat inimest. Rõõmsa inimese küünarnukid ei ole valusad, ehk olgu siis ainult leinajale. Aga ma ei tulnud välja leinaga ega rõõmuga. Olin tulnud tühjalt. Nii nagu perenaine enne vihma paneb anumad välja, et saada pehmet vihmavett. Kui edasi jätkata seda võrdluse teed, siis võiksime öelda, et see oli rahesadu. Need olid tusased, pahatahtlikud näod, põlglikke vihased häälitsused, mis näiliselt olid suunatud kaaslastele, aga ikka nii, et need parajasti poolkogemata riivasid mööduvaid võõraid. Seda peavad mõned omamoodi huumoriks. Ja kes meist poleks naernud nende ameerika farsside puhul, kus hoopis teisele määratud tort veidi märgist kõrvale lendab ja otse näkku tabab parajasti uksest sisse astuvat auväärset daami. Mehed suupõhjast välja sülitatud hüüatused olid tegelikult niisama teadlikult kavatsetult näiliselt märgist kõrvale suunatud. Ja olukorra humoristliku külge oli mul raske õieti hinnata, kuna ma samaaegselt nägin ainult rusikas käsi iseid rusikasse ka siis, kui need pandi ümber tütarlapse piha. Näinud ühtki naervate inimest, kuigi ma kuulsin naeru. Aga see naer oli pigemini mingi tehtud tondi hirnumine, idiootlik loomalik ju ometi küllaltki intelligentse salakavalusega kavatsetud. Ma ei tahaks hea meelega jätta muljet, et ma liialdan. Võimalik, et ma olin ülekohtune nende vastu, et ma siiski ei olnud nii neutraalne, nagu ma ise uskusin. Lihtne valge leht, millel kõik värvid ilmuvad loomulikus varjundis. Kui oled seitse aastat elanud ühel maal põgenikuna on raske veel õhtul äkki ette võtta ja välja minna turistina. Ütlesin seitse aastat sest selle väljenduse poeetiline kõla meelitas mind teeteest kõrvale. Tegelikult onu pagulaspõlv kestnud mitu korda. Seitse aastat.