Olen nii kaua püüdnud näha inimestes head. Paratamatult näen kõigepealt seda, mis mulle ei meeldi. See ei olegi nii paradoksaalne, kui see kõlab. Ja ammugi ei tähenda see seda, et ma ise oleksin kuidagi suhtunud meisse eelarvamusega, rääkimata vaenulikkusest. On tegelikult paljugi kergem läbi murda vaenulikust maailmast. Kui võtta ise sama hoiak. Vastupidi, olin tulnud välja mingis Leebes, lase laupäeva meeleolus ja kuigi mitte päris teadlikult, siis poolteadlikult ometi. Otsisin just mõnd sõbralikkuse märki, on osa pakkuvat naeratust või kergemeelses priiskamise hoos üle rahvahulga heidetud nalja sõna kõigile vabaks tarvitamiseks, mis mind kasvõi. See poleks tarvitsenud olla midagi isiklikku. See oleks olnud nagu mingi lavalt saali visatud nali mille üle on kõigil lubatud kaasa naerda. Midagi säärast ei juhtunud. Mul polnud mingit osasaamist sellest lärmakas voolust peale selle, et see mind kord-korralt valusalt tõukas ühe või teise veealuse kivi otsa. Erinev oli ainult minu enda reageerimine sel õhtul. Tavaliselt olen kas resigneerunult või kibestunult tagasi tõmbunud ja koju läinud. Kuid sel õhtul tundsin äkki, et olin vigane, nõrk selleks. Ma polnud suuteline kasutama seda ainsat kaitsevahendit. Põgenemist. Mul hakkas hirm. Oli liiga kaugele kodust välja tulnud, nii et ma enam ei jõudnud sinna tagasi joosta. Mul esimene kord hirmu tunda. Aga ma pole kunagi varem kartnud samal viisil. Võib-olla ei olegi hirm õige sõna. Meil on raske leida õiget sõna mõne psüühilise situatsiooni jaoks, mida elame üle esmakordselt. See polnud hirm selle sõna füüsilises tähenduses mitte hirm millegi ees, mida me kardame tulevat. See oli juba siinsamas, ümbritses mind igalt poolt. Olen püüdnud sorida mälestustes, et leida midagi, mis kõige rohkem võiks vastata sellele tundele. Lapsepõlves võis mõnikord juhtuda, et kuuldud või loetud tondijuttude mõjul hakkasin pimedust kartma. Sauna Mihkli toas oli vedades värvides inimese pilt, mida ma kunagi arvasin kartvat eriti pärast seda, kui Mihkel sõja ajal randa Uhetud miini otsa läks ja tükkideks kisti. Mäletan ka seda ebamäärast tumedat hirmu, kui ärkasin juba pooliti vananenud unenäo järel ja pugesin sügavamale, teki alla teise pimedusse, mis oli soe ja kaitsev. Niipalju mäletan, et olin näinud musta koera, kes pidi tegelikult olema rebane. Kui ma nüüd ütlen, et selles hirmus oli isegi mõnevõrra naudingutunnet siis mõtlen tagasi sellele peale kulugesin varanduste saart ja nii nagu minuealine peategelane nägi pärast raamatu lõpetamist veel arvasin kuulvat papagoi kähedat, karjumist, kuld, kuld. Alati oli aga sel hirmul olnud mingi ebareaalne põhjus see oli fantaasiast välja kasvanud hirm. Enam-vähem täiskasvanuna olen seda tundnud ainult kaks korda eespool nimetatud doktor Meybuse ja draiveri vampiiri puhul. Ainult et praegu Polnud mul selleks mingit niigi konkreetset tõuget. See võis tunduda isegi naeruväärne mõelda hoopis tõsisematele põhjustele, nagu ümberringi lõhkevad lennukipommid või küsimus mõned käsikirjas saatusest, kuidas, kus pole rohkem kui 20 senti postmargi ostmiseks. Aga teisest küljest on just selle tunderiaalne põhjendamatus nagu vabadus nii samal määral häbenema ja külmavereliselt kangelast mängima. Ma ei suutnud viimaks enam vastu pidada. Hakkasin seda isegi füüsiliselt tundma. Mu jalad muutusid nõrgaks nagu mõnikord unes. Kui tead mäest üles ronima. Pidin pääsema sellest halvast külmast voolust nii pea kui võimalik. Aga edasiminek muutus järjest raskemaks. Tundsin, et ma ei suuda tänavat lõpuni käia. Lipu poleks ma jõudnud välja joosta. Seal tänaval ei paistnudki olevat lõppu. Reklaamide jahe värviline valgus tõmbas kaks näiliselt lõpmatuses ühtivad paralleeljoont, millele pilvised taevatühi pimedus veelgi neis pikkust lisamata. Katsusin leida pääsu põigates esimesse vaiksesse risttänavasse. See mõte aitas mind hetkeks. Olin leidnud mingi kuigi üsna ajutise ja lähedase eesmärgi. Tundsin ennast praegu nagu taga aetud kurjategija, kes iga hetk kardab tagamist. Mulle tundus jälle, nagu oleksin keelatud territooriumil. Nende inimeste põlgus ja viha, mida tundsin otse füüsiliselt, nii nagu vastu nägu puhuvad jäist tuult sai sellega mingi isikliku varjundi. Ja peale selle tundus see olevat ka põhjendatud. Ma ei saanud ennast isegi mitte moraalselt kaitsta. Mul polnud ju mingit õigust siin käia. Ruum, mille maaomamaise kehaga täitsin, olid tegelikult määratud teistele. Olin võõras. Kutsumata võõras. Surusin ennast kõnnitee majadepoolsesse serva, otse vastu seina, kus ma mitu korda komistasin välja ulatuvale trepiastmetele. Aga enne, kui esimene naerma komistamise üle jõudis kõrvust kustuda olin jõudnud vaikse põik tänavani, mis oli peaaegu pime ja nii palju, kui võis näha, täiesti inimtühi. Siiski päris inimtühise tänav enam ei olnud, kuna sinna pöördusin üks paar poiss ja tüdruk tihedalt üksteise ümbert kinni hoides möödus minust pooljoostes ja kadus siis äkki, nagu oleksid nad mõnest nähtamatust uksest sisse astunud ja selle kohendi järel kinni tõmmanud. Mulle tundus, nagu oleksin korraks tänava nurgal näinud selle tänava nime Era tänav. Aga see võis olla meile kätte, sest igatahes ei saanud seal tänaval siin olla eestikeelset nime. Kogu tänav tundus kuidagi suletud, ära pööratud näoga. Aimasin millegipärast, et see pidi olema umbtänav, see ei viinud kuhugi ja sellepärast ei olnud siin ka rahvast. Peaaegu kõik aknad olid pimedad, ainult paaril kõige ülemise korra aknal, kaugemal säras kunstlik jõulutäht. Ühes aknas paistis peegeldusi vilkuvaist küünlatuledest. Aga kust see küünlavalgus tuli, seda ma ei leidnud. Alumise korruse aknad olid varustatud kas luukidega või tugevatel raud võrredega. Võimalik, et siin oli kullasse, pärisid. Tänav ise oli kitsas, aga kõnnitee laiasile ja isegi selles pimeduses võisin märgata parketimustrit tumedatest ja heledates kiviplaatidest. Kuulsin ainult oma samme, kajavat kaja tuli aga nii palju hiljem, et tundus nagu kõnniks keegi mu järel. Algulbetisse mind, nii et ma vaatasin paar korda tagasi. Aga ma ei näinud seal midagi. Pealegi tänavavalguskuma. Ja öelda, et ma oma hirmust siin kohe oleksin vabanenud algusesse, jälgis mind siis tundus nagu varitseks hoopis eespool. See tunne muutus veelgi sügavamaks ja tumedamaks, aga selle pinnale kerkis mingi sama mõistmatu ja põhjendamatu hulljulgus ja hoolimatus. Lapsepõlves olin mõnikord võidelnud pimeduse vastu vilistamisega, vahe oli ainult selles, et see vile nüüd ei saanud kuuldavaks. Mul oli korraga tunne, nagu läheksin vastu mingile seiklusele, mille olemusest mul polnud mingit aimu. Mis mind aga ometi vastupandamatult meelitas. Tundsin isegi kerkivat väikest ootusärevust peaaegu võt kannatamatus. Tänav tegi siinkohal väikese käänaku ja sellest möödudes nägin ootamatult valgusjuga, mis ühest arst lõikas risti läbi tänava. See tuli üllatusena, nii et ma korraks tasandas Insamm. Samas hakkasin kuulma nõrka muusikat, mis tõenäoliselt tuli samast majast. Kui ma jõudsin valgus viuuni, võisin näha, et see tuli uksest, mis tänavakommete vastaselt oli pärani avatud. Leidsime sellele kohe lahenduse, mis tekitas väikese pettumustunde. Arvatavasti oli siin mingi avalik vana aasta ärasaatmine mingi kõrvaltänavasse peidetud kino võitjaatrike. Sel kellaajal pidi etendus muidugi olema alanud, millega ka, või seletada, et polnud nähagi midagi, kes oma samme oleks seadnud selle oaasi poole. Lootsin, et mulle siiski vahest õnnestub sinna hetkeks sisse astuda. Et uks oli nii kutsuvalt lahti, võis arvata, et nii vaese lapselikust kohas asuv saal ei olnud välja müüdud. Nii saaksin viimaks ikkagi paari krooni eest ostetud valguses ja soojuses veeta selle tunnikese, mis sellest aastast veel oli jäänud. See oleks muidugi tähendanud taganemist varem tehtud otsusest aga paremini lõpetada aasta oma ebaõnnestumise tunnistamisega, kui, et alustada uut aastat sellega. Ja ma astusin sisse lahtisest uksest.