Muusika kostis nüüd juba üsna selgesti, sest ka järgmine uks otse saali oli lahti. Sealt tuli ka see hele valgus, mis oli paistnud tänavale, sest muidu oli eesruum üsna hämaralt valgustatud tükk, mida mängiti, oli mingi klaverikontsert, mida ma kindlasti olin varem kuulnud, mida ma ka kohe ära ei tundnud. See meenutas midagi, millel tänase õhtuga ei olnud mingit sidet jasmiinilõhna. Läbi lahtise ukse võisin veel näha, et saalis istusid inimesed ridamisi asetatud toolidel. Kuid see valgus, mis pealegi voolas otse vastu, oli nii hele mo veidi õrnaks muutunud silmadele. Et ma midagi selgesti ei näinud. Pealegi on mu silmad juba loomult üsna tunduval määral Astigmaatilised. Kõik paistis nagu läbi prilliklaasidele langenud udu. Korraks tuli mul tahtmine jälle tagasi minna. Sundisin ennast siiski paigale jääma. Vaatasime ringi avaras, kuid madalas eesruumis otsides kassa luuki, aga ma ei näinud seda kuskil. Nägin ainult hämara ruumi tumedaid seinapaneele mustade otse kuu suitsunu daam palkadega lage ja ainsa sisustusena tühjas ruumis garderoobi, mis asus vasakul ja oli kuhjatud üleriietega. Astusin otsustavalt lahtise saali ukse poole. Sammud põrandakivitahvlitel kõlasid nii tugevasti, et ma siiski kohmetult peatusin. Teatud määral äratas mu tähelepanu keegi et seda ruumi tänavast ei lahutanud mingi läbi või trepp võidet, kõnnitee, kiviparkett otse näis jätkuvat põrandani. Siis, kui ma seal seisin, keset ruumi tuli üks hallijuukseline vanamees, keda ma varem ei olnud märganud kiki varbail mu juurde ja ütles sosinal. Palun siiapoole. Lähenesin nüüd ettevaatlikult saali uksele, mille juures seisis kaks meest pikkades mustades kuubedes, milliseid ma pole enam selles peale näinud, kui meil algkoolis käis. Üks koolinõunik, kelle võte sellele katkise saba vahel taskurätik välja õngitseda oli jätnud meile unustamatu elamuse. Nad olid mõlemad keskealised pidulikude ja tähtsate nägudega rohkem Inglise teenrite kui tavaliste Rootsi uksehoidjate moodi. Mõnel teisel juhul poleks ma iialgi usaldanud neist mööda sisse tungida. Aga nüüd ei hoolinud ma isegi midagi välja mõelda, juhuks, kui nad minult piletit nõuaksid. Kui ma oleksin teadnud, kui kaua see etendus juba on kestnud, oleksin ju võinud teha näo, nagu oleksin ainult vahepeal välja läinud. Selline võimalus on siin maal tegelikult olemas nii teatris kui ka kontserdil pärast esimest vaheaega millest ei maksa järeldada, et ma oleksin seda võimalust kasutanud või soovitaksin kellelgi seda teha. Aga ilmumine ütlemata isegi minu poole vaatamata ulatas üks neist mulle kavalehe ja viipas käega vasakule, kus viimases kahes toolide reas leidus tühje kohti. Mõningal määral kergendas mu olukorda see, et publik istus seljaga minu poole. Heledasti valgustatud saal ise erines tunduvalt süngest kuidagi keskaegselt mõjuvast eesruumist. See oli pigemini rokk koolik kõrge ja valge heleda parkettpõrandaga, kus toolide vahelist, kes käiku kattis sinise põhitooniga vaip. Taali valgustasid neli kroonlühtrit elektriküünaldega. Sellele lisaks näis veel olevat mingi prožektori valgus suunatud saali kaugemasse otsa kus oli midagi poodiumi taolist. Seal juba paar trepiastet saali muust osast kõrgemal ja seal istus noor tütarlaps roosas kleidis, keda tiibklaver pooliti varjas. Ma ei mõelnud sugugi sellele, et selline klaveriasetus õieti oli ebatavaline. Parajasti oli muusikas vaheaeg ja arutasin, et võimalikult vähe segades oma kohale jõuda, sest mu sammud kõlasid ikka veel meele kärmid tekitavalt valjusti. Oli veel üks asjaolu, mida kohe märkasin ja mis mu kohmetust tunduvalt süvendas. Veel enamgi, puuduv pilet Igaljuhul pillima siinses seltskonnas tähelepanu äratama kaunis ebameeldival kombel. Pidin veel enam imestama, et need kaks tõsist ranget keerumit olid mu sisse lasknud. Kogu seltskond oli nimelt pidu riietuses. Härrad kas frakis või smoking is daamid õhtukleitides ja enamik neist dekoreeritud karusnahkadega. Kui ma aga eelviimases reas avastatud tühja tooli poole trügisin, hingasin korraks kergendatult. Just selle tühja koha kõrval istus üks noor poiss, kes oma riietuselt siia veel vähem sobis kui mina. Olin ise vähemalt nii-öelda restorani nõuetele vastavalt riides. Tal oli taaspruun, pintsak kõrgeks kaelusega must Sveter, jalas Manchester sametist ja tublisti kulunud ja väljaveninud püksid ja tanksaapad. Ometi polnud ma teda enne märganud, kui ma otseda juures olin. Ja nähtavasti märganud teda ka teised. Ta tõusis püsti, et mind mööda seda jaguma. Hääletute suuliigutustega vabandasin, naeratas ta nagu ära tunduvalt. Selle põhjuseks võis aga olla ka see annus asjaolu, et ta minus riietuse suhtes leidis ühe, kes vähegi, toetas ta erandlikust sellest tärgeldatud soliidses seltskonnas. Võimalik siiski, et ma olin teda kunagi kohanud ilma sellest päris teadlikuks saamata. Tal oli seda tüüpi nägu, mis tundus tuttav ka esimesel kohtamisel, sest et selle üksikud elemendid nii sagedasti esinevad. Toolid näisid kuskilt mujalt siia toodud olevat, sest nad ei sobinud saali ülimusliku stiiliga. Need olid lihtsad, kerged puutoolid, mis vähimagi liigutuse puhul segavalt nagisesid. Istusin selle tõttu kaunis ebamugavalt pingutatult ja samas algas ka muusika uuesti. Klaveri mänglev meloodia põrkas vastu saali jäiselt korrektset atmosfääri, nagu oleks joonud klirisev klaas. Heitsin pilgu kavalehele ja nägin, et see oli Mozarti klaverikontsert number 26 tuntud ka kroonimiskontserdi nime all. See oli ainus programmi punkt, mis kavalehel seisis. Õieti oleksin pidanud selle ära tundma ka ilmad kavalehele vaatamata sest kolmanda osa lihtne teema jääb kiiresti meelde isegi üsna vähe musikaalse le inimesele, kes seda kordan, kuulnud. Ja ma olin seda varem kuulnud. See oli olnud sel mälestusväärsel õhtul. Nüüd ma teadsin ka, miks mulle kord oli tundunud, et see mingil kombel meenutab jasmiini lõhna. Miks jasmiinilõhn, kui need tegelikult olid pärnad, mis lõhnasid valge vesiroosi lõhna teatavasti üldse? Nägin nüüd klaverimängijate ees poodiumil kummalisel viisil otse seljaga kuulajate poole. Tütarlaps koheva roosas käiviskele tumepruunid, juuksed olid kuklas lühikeseks lõigatud, nii nagu see oli kombeks kahekümnendail aastail. Kuid ma ei näinud mingit orkestrit, kuigi kuulsin. Kui orkester oli asetatud saali teise otsa kuulajate selja taha, siis oli see igatahes väga omapärane. Ma ei usaldanud siiski hästi tagasi vaadata, üldine tardumus oli haaranud mindki. Tõenäolisem oli, et orkestri saade tuli heliplaadilt varjatud valju hääldaja kaudu. Kuulnud või lugenud, et on olemas plaat ainult atega viiulile või jälle kammermuusikaga, kus üks instrument puudub. Miks ei võinud tõesti leiduda ka plaate orkestris vaata ka tervele kontserdile. Või miks polnud lõpuks võimalik, et terve kontsert tuli Cramofonist ja klaverimängija oli ainult trikk seletas ka klaveri ebatavalise asetuse. Kui see oleks olnud mõni teine muusikapala, oleksin kindlasti selle üle rohkem pead murdnud. Nüüd said aga hoopis teised tunded ja mälupildid ülekaalu. Unustasin sealsamas mitte ainult selle väikese tehnilise küsimuse vaid ka teised, mis olid hoopis olulisemad. Mingi kerge ja vastutustundetu meeleolu, lained kandsid meid neist küsimus karidest üle. Ma ei öelnud enam probleemi kallal, mis maja või mis seltskond, see oli. Mozarti muusika klaas, selge harmoonia oli nagu omaette suletud ruum, kuhu ükski ebakõla sisse ei pääsenud. Mind ei vaevanud, olekski küsimus, kuidas manni lihtsalt siia sisse olin pääsenud, kuhu ma ju tõepoolest ei kuulunud. See tundus niisama loomulik nagu teadvus sellest, et elad ja võtad seda enesestmõistetavalt esitamata küsimust, kust ja kuhu? Ja ometi oli isegi argipäeva ülikonnas noormehele mu kõrval suurem õigus siin olla, kui minul. Ma pole kohanud ühtki teist inimest, kellel korrakski oleks tekkinud kahtlus kas ta olemasolu on õigustatud. Oleksin tõenäoliselt unustanud ka oma naabri, kui ta oma rahutusega aeg-ajalt oleks tõmmanud. No tähelepanu endale. Võib-olla rahuldus õige sõna, sest see väljendus ainult üksikutes liigutustes, mitte üldises olekus. Väikeste vaheaegade järel tõstis ta käe, lükkas tagasi musta varruka ja vaatas käekella. See korduv liigutus kiskus mu pilgu vägisi ta kätele. Need olid mitte just väga puhtad pruunid, näed juurteni ära näritud küüntega ja pooleldi paranenud lõikehaavaarmidega. Käte järgi otsustades oleks ta võinud olla kas mehaanik või mõni muu käsitööline aga siis nägin ta põlvedel rihmaga kinni köidetud raamatupakki, millest pealmine kandis nime loogika. Lihtne, hall, kaasigava kohustuse sümbol. Osutus, et see oli kooliraamat. Mu tähelepanu koondus nüüd tütarlapsele, kes oli tõusnud klaveri juurest ja poodiumilt alla astus. Esimesel hetkel paistis temagi olevat kuidagi tuttav. Aga mul on raske teda kirjeldada. Võiksin öelda, et ta oli ilus aga ka, et oli tavaline ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust? 200 ei olnud see nägu selline meelde jääks mingi iseloomuliku joone tõttu. Oli lootusetu katsuda meelde tuletada, kus ma teda võisin varem näinud olla. See võis olla tema, aga see võis olla ka keegi teine, sest ajaga muutub inimene mitte ainult ise, vaid ka teiste mälestustes. Isegi ta soeng, mis kuulus rohkem kahekümnendaisse aastatesse ei olnud päris võimatu ka meie päevil. Riiete, moe pisiasjade jaoks ei ole mullaga üldse pilku. Ta näis igatahes olevat väga noor, aga samal ajal oli ta nägu kuidagi Hämoone. Nagu on noorpõlve pildid perekonnaalbumis. Kui ma nüüd suurema julgusega saalis ringi vaatasin, märkasin, et publik siiski polnud nii ühtlane, kui see alguses oli paistnud. Selja taha vaadates nägin veel, et saal oli varustatud rõduga, mis samuti oli viimse kohani täis. Ja see osa publikust oli riietatud hoopis teisiti. Seal oli mehi lihtsais tänavaülikondades ja ruuduliste särkides noori poisse, suuremustrilist, Ameerika lipsudega tütarlapsi eredavärvilistes kleitides ja vanemaid naisi kootud jakkides ja suurte käekottidega, mida nad hoidsid kogu aeg nii pingutatud hoolega, nagu oleks seal kogu nende varandus. Ja näis, nagu oleks seltskond heitunud teatavaid reflekssega saali. Nii et ma seal nüüd piduriietuses publiku hulgas leidsin ühe ja teise, kes oma välimuselt rohkem vastas rõdu publikule. Kuigi see oleks pidanud mulle mõjuma julgustavalt siis tegelikult tundsin endas tõusvat rahutust. Aimasin, et midagi oli muutunud. Et midagi mu arvestuses oli vale. Et ma kuidagi olin kaotanud, orienteerumisvõime sellest see häiriv võimetus, tunne kuigi palju nõrgem sellest, mis mind oli vallutanud hiljuti tänaval rahva hulgas.