See oli suur tühi ruum mille külm päikesevalgus teesklev valgust tuli nähtamatust valguse allikast. Miks mõjub neoonvalgus õieti nii erutatult ja muudab ka kõige kiirgavamat närvid kuidagi steriliseks? Nik kõledalt mõjuks saal oma kolme tühja seinaga. Ainult neljandal seinal rippus üks keskmise suurusega maal, mis ukselt vaadates tundus pigemini tühja raamina. Ma ei saanud jätta selle kohta imestust avaldamata. Kaaslane näis selles valguses veelgi vanem ja hallinn. Teiegi leiate, et see on imelik, eks ole. Mõned põnevad seda kunstnikku süüks, aga rohkem korraldajate vastutada ei ole kindlasti ainuke, kes nii arvab. Enamik inimesi tuleb ainult ukseni ja kui nad näevad, et siin ei ole rohkem pilte kui üksainus pöörduvad kohe tagasi, ilma sedagi vaataksid. Sellepärast ei olegi siin praegu rohkem publikut. Aga seda te vist ei pane pahaks. Kuulub ju peaaegu nende tingimuste hulka, mida esitasite. Te tahtnud kohata inimesi? Need võite segamatult ainult pilti vaadata. Igatahes ei kavatsenud ukselt tagasi pöörduda, kuigi suur heledasti valgustatud ruum ei mõjunud just eriti kutsuvalt. Muide, kas te olete märganud, kuidas näitustel ja muuseumides pildid vastastikku 11 surnuks võistlevad? Võib-olla on siin mindud teise äärmusse. Aga kuidas leiaksime muidu kesktee, kui me ei alustaks oma katseid äärmustest? Nõuab väga tugevat keskendumist, et pilte täis riputatud seinal koondada oma tähelepanu ainult ühele pildile. Me ei loe ju tavaliselt rohkem kui üht raamatut korraga ei piilu selle kõrval kogu aeg teisi raamatusse. Jälle kostab tivoli valjuhääldajad. Sellepärast ei pane nad kunagi rohkem välja kui ainult ühe pildi korraga. See ei tähenda muidugi, et nad väga sageli pilti ei vahetaks. Kui tuleksite siia veel üks teine higisena, näeksite hoopis teist pilti. Seda teevad aga väga vähesed. Neil lihtsalt ei ole aega. Ja vaevalt teiegi seda teete. Muidugi oli ka minu aeg piiratud, ma teadsin seda pärast ei hakanud madala isegi viisakuse pärast vastu vaidlema. Ma ei tea, kas ta seda ootaski. Astusin pildile lähemale, seda täpsemalt vaadelda. Aga sellest ei olnud palju abi. Nägin küll, et raam ei olnud tühi aga oli raske esimese pilguga tabada, mida see kujutas. See oli eriline stiil, mis mind alati häirib. Udused, segased piirjooned, mis kogu aeg näivad liikuvat. Kas inimene, kes kannatab tugeva vastigmatismi all ja et mu silmadel loomuldasa on sama viga, siis mõjuks see kahekordselt häirivalt. Eriti kui ma tahan midagi kiiresti vaadata. Aja jooksul taipasin siiski niipalju, et pilt kujutas noormeest punase triibulises pidžaamapükstes ja palja ülakehaga, kes seisis peegli ees, selg väljapoole pööratud. Peegel oli sedavõrd udune, et sellest midagi ei paistnud. Noormehe käte asendist veenduda, et ta ajas habet. Aga selle järelduse tegin rohkem oma kujutlusvõime kui silmanägemise abil. Pildi valitsev põhitoon oli ähmaselt hall. Selleni nüansside nautimiseks ei jätkunud mu kunsti meelest. Ma julgen siiski oletada, et kuski kunstinäitusel Zemaal vaevalt oleks tähelepanu äratanud. Seda enam, et tagunud ei truu alamlikult moodne ega väljakutsuvalt. Vanamoeline. See ongi siis kõik. Ütlesin ma. Ja tõenäoliselt võis mu hääles märgata pettumust. Mu teejuht igatahes näis seda nii võtvat. Ja kui te ootasite midagi niimoodi, siis on teil õigus olla pettunud. Nii lühikest aega, kui te olete siin olnud, ei ole ta muidugi veel jõudnud leppida mõttega, et siin ei olegi midagi eriti uut ega isegi mitte rabavat oodata. Kui mul poleks kahju teie ajast, võiksin jutustada nüüd oma loo. Aga ma arvan, et selleks ei ole siiski veel aeg. Ütlen seda praegu ainult pärast, et ei hakkaks kohe jälle edasi kippuma, nagu ootaksid kuskil mina olen midagi huvitavamat. Vaadake siiski seda pilti veel natuke aega. Võib-olla leiate seal midagi, mida te pole seni tähele pannud. Ma arvan, et me võiksime korraks istuda. Vastasseinas oli pikk punase polstriga pink ilma seljatoeta. Me istusime sinna ja ma pühendasin kohusetruult oma tähelepanu pildile. Midagi muud vaadata ei olnudki. Valguse, kipsi jahune elutus ja tühjade seinte kõledus otse sundis pilgu pildile. Vaadates vähemalt selgusid kontuurid mõnevõrra. Igatahes olnud nende alalisest laiali ujumisest häiritud. Noh, kas te ei ütleks, mis te sellest pildist ise arvate? Küsis mu kaaslane. Mulle tundus, et ta küsis seda rohkem selleks, et otsustada minu, mitte pildi üle. Võhiku arvamine vähemalt on oluline, ütlesin mina. Kui te küsite seda oma sõbra kunstniku nimel siis ei julgenud midagi öelda. Võhiku arvamine on igale kunstnikule haavav, olgu see siis laitus või kiitus. Te olete tõenäoliselt kohanud kunstnikke, ütles ta. Selle pildi autorit, kui ma ütlesin, et ta on üks mu noori puru siis oli see lihtsalt automaatseks saanud väljendus, mis midagi ei tähenda. Mis ma aga siiski tahaksin öelda? On see, et minu arvates on kunst sama vähe asjatundjatele kui toit kokkadele. Midagi öelda, aga seegi pole oluline. Tunnen, nagu oleksin seda pilti varem näinud. Võib olla küll mitte seda, aga midagi, mis mul sellega ühenduses meelde tuleb. Kas seal pildil on mingi nimi? Ainult number, aga see vaevalt midagi ütleb. Kuidas te ise seda pilti nimetaksite? Ei leia kahjuks mingit nime. Kui mul oleks mingi ettepanek, siis oleksin sellega juba alguses tulnud. Habemeajaja igatahes nagu ei sobiks hästi see tähendab ju tegelikult midagi muud. Võib-olla. Ja siis pole ja muidugi, mis sundis kunstniku just seda motiivi valima? See tähendab aga väga palju. Nagu näete, ma vaatan kunsti hoopis teiste silmadega kui kunstnik või kunstiharrastaja. Tulen kohe kirjandusest laenatud seisukohtadega, nagu peaks kunstnikul motiivivalikul olemas ka mingi tagamõte, et situatsioon, mida ta kujutab, peab olema kuidagi erandlik või ainulaadne. Isegi sümboolne, et selle kujutamist põhjendada. Tean küll, et see tegelikult nii ei ole. Teinekord isegi kadestan kunstnikke nende suurema vabaduse pärast. Muusikast rääkimata, olgugi seal vormi reeglid, on sisu ometi täiesti vaba. Ja ma ei mõista kuidagi, kuidas Ta saab tsenseerida. Võib-olla huvitab teid siis missuguse nime mina sellele pildile olen andnud ja kuidas ma seda põhjendan? Ma tean sama vähe, kuivõrd see langeb ühte kunstniku enda kavatsusega, kuigi ma teda kogemata oma sõbraks nimetasin. Kuidagiviisi olen sattunud samale rajale, kus te olete teiegi, kui te arvate, et see situatsioon peab olema kuidagi ainulaadne. Mu meelest kujutab see pilt nimelt esimest habemeajamist. Ja ma olen pildile nimeks andnud lävel. Kui kohale, siis päästan ma oma sümbolistliku nimega sellega, et seal on oma reaalne kate olemas. Nagu näete, on kunstnike näinud oma stseeni ukse raamis ja seal all võib tõepoolest aimata midagi, mis sarnaneb lävega. Aga see pole muidugi see, mida mina mõtlen. Ta oli ilmselt valmis seda pikemalt seletama. Ootas aga väikest minupoolset ergutust või huviavaldust. Ta sai selle. Esimene habemeajamine, onju, vähemalt võiks olla suursündmus iga noormehe elus. Ma mõtlen tõelist põhjendatud habemeajamist, mitte mängimist vahupintsliga ja noaga varases lapsepõlves, millel küll ka võivad olla tõsised ja isegi verised tagajärjed. Ma ei mõtle ka seda kerget udemed kõpitsemist, nina alt või kõrvade juurest. Ei, ma mõtlen tõelist habemeajamist kõige rituaaliga. Nagu märgata, olen ma üle võtnud ja tarvitan teie sõna. On suurem sündmus kui seda tavaliselt kujutel lakse. Võib-olla sellepärast, et see tegelikult toimub palju aeglasemalt, samm-sammult. Mu esimene habemeajamine isegi tegelikkuses koondatud ja sümboliseeritud tähenduse. Aga sel kujul on see suursündmus saadetud tugevatest ja vastukäivatest tunnetest. Ühelt poolt on lõpuks ometi saabunud oodatud mehe põlv, ollakse jõutud täismeeste ridadesse, aga teiselt poolt, kas pole seesama akt ise otsekohe põgenemine sellest mehe põlvest tagasi süütusse, lapsepõlv? Väliste tunnuste kõrvaldamine, mis avalikult näitavad, kuhu ollakse jõutud. Eks ole selles midagi kurb, koomilist oleme lõpuks saavutanud selle, mida ammu igatsesime. Jalutame sellest kohe lahti saama või vähemalt varjama. Tühi lootus muidugi. Selle ühe korraga ei kõrvaldame midagi. See on ainult esimene samm pikal, sageli kogu elukestval põgenemisteel, mis ometi kunagi viis hinnata. Võitlus looduse vastu rohkem kui ühes mõttes, see on omamoodi armastuse ja vihkamise mäng, mis toimub inimeses eneses võitlusmehe põlvega, mis ühelt poolt vabaduse, teiselt poolt, aga ka vastutuse ja kannatused Ei ole juhtunud midagi lugema, mis muud teooriat kinnitaks või ümber lükkaks. Ma olen mõelnud, miks näiteks mungad katoliku vaimulikud pidasid seda võitlust ka neil aegadel, mil kõik teised kandsid habet. Mitte alati nemadki. Olen näinud piltidele habemik paavst. Aga siiski. Kas see pole katse olla nagu laps? Jumala laps, vaba vastutusest ja kohustustest? Kõigi muude, välja arvatud oma taevase isa vastu, keda muidu alati on kujutatud habemega. Raha pidada tervet ettekannet, taan ainult võtta teilt vastuvaidlemise võimaluse kohe ise öelda. Et on muidugi ka vastupidiseid tendentse, eriti praegu võib märgata aga teist põgenemist põgenemist habeme varju välja vangistavast lapsepõlvest, mis mõne inimese külge on jäänud kleepama. Puberteedihabemed, mida siin-seal võib kohata. See ei ole aga see minu antud nimi lävel ainult ühesuunalise tähendusega edasiminek, üleminek, see on samaaegselt vahest veelgi suuremal määral tõrkumine lävele jõudes. Kunstlik seisak, katse kavalal kombel vaenlast aega seisma panna. Aga nüüd te vist unustasite küll pildi jänese? Olen seda tõesti teinud ja olin sellepärast üllatunud, kui sinnapoole vaadates nägin, et pilt oli siiski täiesti endine. Ainult veelgi selgemaks olid muutunud selle kontuurid ja värvid. Mingil põhjusel olin arvanud, et see võiks olla tunduvalt muutunud võib-olla hoopis kadunud. Olin millegipärast elu ja kunsti segamini ajanud. Ütlesin seda ka oma kaaslasele.