Minul olid suured sinised silmad. Janklil veel suuremad ja mustad. Minul oli piklik nina, temal veel piklikum Jakonksis. Minu juuksed olid valged kui lina kolge temalaga mustad kui pigija kahus. Mina ei armastanud kübarat, temal oli pääse rätsep mandlivana lott, mis üle kõrvu kippus. Mina kõnelesin ikka nagu kõneldakse temaga, aga ikka oma imelik tümiin juures nii läbi nina kõnelastamis iial kõneles. See oli just niisamasugune tümin, mis kord kolm juudi ajasid, kes laupäeva hommikul kõrtsi eestoas suured sarved pähe köitsid. Rihmad ümber väänasid ja siis muudkui tühistasid. Mina tahtsin naerma hakata, aga ema ütles. Nemad ballase oma jumalalt, ära sa neid esita. Mina jäin niisama veel vähe vaatama, imestasin, kuidas neooma jumalat, ballesi. Tümin jäi meelde, jäi ununenud, sest Jankel tuletas jälle meelde. Kuule, Jankel, ütlesin mina kord sõpruse algul, kas sa ei saaks toda tüminad jätta, kui sa kõneled? Kõma Idiumista, kas sa siis ise ei kuule? Ei kuule. Mina kuulen küll, sina ei kuule? Kuulen küll. Kuule, no olgu siis pääle, kui ei kuule, kiitsin mina järele. Ise ka imestasin, et tema ei kuule ju, arvab veel, et mina ka ei kuule. Pärast aga ei puutunud ümin enam nii kõrvu. Viimati oligi hea, et ta nii kõneles, oli nagu Varmsam veel, sest keegi ei saanud nii kõnelda kui minu väike Jankil. Mina olin ise küll väiksem, kuid temaga palju suurem tema olla ei võinud, sest kui ta oma leivakoti selga võttis, kus just üks ainukene päts sees oli, siis oli ta koguni küürus ja ainult vähe oli vaja, et koti jutus oleks maa külge puutunud. Vana mandel elase lapedukume külas, põlvicank, sepatares umbes versta kolm mõisast. Isa nimetas teda peenikeseks saksa ratsepaksest mõisa saksikud, untsakad, klassid, oma riided vanal mandril teha, sest keegi ei teinud neile nii hästi, kui just tema. Ja väike Jankel aitas kui õpipoiss kaasa. Kui mind ema, kord põlvik, gäng sepa juurde ühes võttis, aitasin väiksel Jankril pressrauda palavaks puhuda, see oli lõbu. Sülitasime vahetevahel pressraua pääle, muudkui särises vastu. Siis näitas Jankel mulle ka oma sõrmkübarat ja nõelu ning uut kübarat, mis sugugi üle kõrvu ei kippunud. Vana mandel sai iga nädal mõisast suure pätsi leiba ja väike Jankel pidi pätsi koju kandma. Kui ta kõrtsi juures puhkas ja mina temale abiks koti selga võtma, siis ma nägingi, et ainult vähe oli vaja ja kotiots oleks maa külge puutunudki. Tooli õieti ilusal päeval. Vihma oli sadanud ja kraavi põhjas see siis natuke vett patserdamiseks. Seal jäi Rätsep Mandel kõrtsi seisma ja hakkas isaga juttu ajama kes parajasti kaevust vett võttis. Väike-Jankel hoidis vana Manglise äärikust kinni, kui mina täie hooga oma suure pengli seljas ligemale kihutasin. Suur Bengel oli isa kepp kõvera päega ja hääd tüseda varrega rauast otsas. Muidu oli suur Bengel mõisa vana atakk, kellega Jedsa mõisa vahimees häärberi juurde vett vedas. Väike-Jankel kartis vist minu suurt penglit. Mina astusin siis suure bängli seljast maha ja kiskusin näo nii veidraks, et Jankel naerma hakkas. Siis vaatasime natuke aega üksteisele otsa. Mis su nimi on, küsisin mina. Janka kostis tema veider nimi, nagu kõdites jälle. Känkel juba kipitaski keele pääl Jenkieljankelkinkelgankelaga. Isa ajas vana mandriga nii lahkesti juttu nagu harva kellegagi ja ma surusin kõdituse maha ja ütlesin. Majake tulesid, ratsa sõitma ei tule. See haavas mind. Vanamandel ajab isaga nii lahkesti juttu ja tema ei tule minuga ühes sõitma. Isa, Jankel ei tule minuga ühes ratsasõituma. Küll ta läheb, kutsu ilusti, kui onkel tule minuga ratsa sõitma. Vana mandel aitas tagant, mina vinnasin käest ja nii sai vastu punnimisest vinnamisest esimene sõpruse päev. Sul on suure pengli sulle ise võtta, niiese, seletasin mina. Iias oli teine kepp pargist toodud otse häärberi akende alt, kus põõsas punaseid pajusid kasvas. Iyaseks kutsuti muidu mõisa metsa saksa ja tema koera mõlemaid ühe nimega muidugi omavahel. Mina arvasin, et nimiga minu punasele ratsule küllalt kohane on, sest kepp oli peenike ja sirge kui iiaski kõige kärme mõisa koerte hulgast, nagu Hurt kunagi. Kuhu meie siis nüüd sõidame, küsisin mina, sõidame parki. Ei, sõidame parem pargi ääres edasi. Sõit läks 1000 nelja. Jantlil jõuab tükk maad, et minul ei ole enam lootuste järele jõuda. Jankel puhkame, siin, puhkame meie istusime vana põlise pärna alla muru peale maha. Ajame siis nüüd veidike juttu ajame. Kuhu sina kõige parema meelega läheksid? Mina läheksin Jeruusalemma, kus toon seal metsa taga, kaugel, kaugel suure mere taga, kuhu üksi suured laevad viivad, nii suured kui mõisa ait. Väikesed laevad, nii suured kui kõrts, lähevad mere peal kohe ümber, sest lained on nii kõrged, kui need Lõhmused seal kaugel kaugel on, Jeruusalemma vanaisa käis seal. Suur laev, viis teda sinna, mitte Jeruusalemma, vaid Jeruusalemma randa, mis Caniks kutsutakse, kus Iisraeli lapsed elasid enne kui neid jumala viha maailma laiali pillas. Seal rannas on Jeruusalemm veel suure kõrbe ja suure mägestiku taga. Vanaisa kõndis kaua-kaua palava päikese käes tühjas kõrbes, kus muud ei ole kui Liivia liiv. Siis jõudis vanaisa mägestiku. Mäed on seal nii kõrged pilvi ulatavad. Ühe suure mäe otsas, seal seisab Jeruusalemm ja kuldse templi müürid. Kui messias tuleb, siis lähevad kõik Iisraeli lapsed Jeruusalemma, ehitavad kuldse templi üles. Kus too messi siis tuleb? Jankel jutustas säravil silmil edasi, ise vehkis kätega, messest tuleb taevast, sealt kõrgelt tuleb ja võidab terve maailma ära ja Iisraeli lapsed lähevad ära Jeruusalemma tagasi. Siis võtab jumala Iisraeli lapsed enese juurde taevasse ja siis laseb jumal tunded kõrva sadade ja kõik teised rahvad saavad otsa. See on viimsel päeval siis maksab jumal kõik kuriteod kätte, mis tema rahvale Iisraeli lastele tehtud. Aga kes neile midagi teinud ei ole. Neile antakse luba Iisraeli mehest kinni hakata ja neid tõstetakse koos taevasse. Aga kui kedagi lähedal ei ole, kõik juudid ära Jeruusalemma läinud? Ei tea. Nad saavad siis vist hukasest? Nad ei ole ju Iisraeli lapsed, see on kole. Ja viimsepäevapilt tõusis silmade, et katsu käega tuld ja tõrva 100., juudid tõusid kui varajased taeva poole, kes sai kahmas mõnest juudist kinni, mõni kukkus tagasi, juuksed tõusid hirmu pärast püsti. Kuna Sto viimnepäev siis tuleb? Ei tea, aga siis, kui messias tuleb ja Iisraeli lapsed jälle Jeruusalemma tagasi lähevad. Ega too Messis nii pea ei tule? Tahaksin Jeruusalemma vaatama sõita. Aga kui nüüd ühekorraga viimnepäev käes oleks ja meie kahekesi siin istuksime, sind tõstetakse üles ja mina siis võtan mina sinu ümbert kinni ja meie lähme koos taevasse. Ja hankel oli poiss. Ma annan sulle iiase sõita, ise võtan suure pendli ja sõidab rutem. Kihutame nii õli, sõpruskindel.