Kolli Leisure dema kollilik kõrgus, teoorjuseaegne inimese hunnik, Kukene tümaks pekstud risu, jüri ei sure, vähemalt korruste külas mitte. Ikka saab vallatuid lapsi olema, kus Roesu jüri aitab ja mida enam aeg edasi voolab, mida enam unustatakse, kes Roesu Jüri õieti oli, seda suuremaks ta kasvab, seda kohutava maksta muutub, seda enam ta aga ka mõjub, kus teda appi hüütakse ja kus just vitsa tarvitada ei taheta. Roesu Jüri oli pikk mustaverd, mees, tõmmud, juuksed alati sassis. Tõmmu habeme, rootsukene alati Pulstis vettinud piklik nägu, tõmmu, suur nina, tõmmu Tõmude karvade otsad vaatavad, kui kihvad nina sõrmetest välja. Pruunid silmad läigivad suurte tõmmuude kulmukarvade vilus. Kõige üle aga puruvana musta mütsilott. Õieti sügaval silmade pääl, kui ta kuklast süganud oli ühe kõrva pääl, kui ta teise kõrva poolt Mosinud ja ümberpöördult, kui teine pool sügamist nõudnud oli seisis mütsilott, vahel ka kuklas, aga seda tuli harva ette. Siis rüüd, must, nii loomulikult ja muidu ka siis püksid, rahad, siis särk hall, nõnda et kummalegi vist ükski põlvega leheline loomulikku värvi tagasi ei oleks suutnud tuua. Siis säärtega saabaste otsast lõigatud kotad siis piibu, pää ja terve mees kõige oma varandusega oligi käes. Nõnda käis ta taustal ikka üks nädal ühes, teine nädal teises, kuni kõik talud läbi käidud, et siis jälle ringkäiku otsast alata. Mõnes talus viibis ta ka üle nädala, mõnes kuu ja enamgi. Kus Roesu Jüri üle nädala viibis, seal elasid mõistlikud inimesed, kes teda Sekslasid jääda, mis ta oli oma mõistlikku sõna ütlesid, kui tarvis arvasid olema ja nooremate juures nühkimist vanainimese kohta ei sallinud. Kuigi see vanainimene just Roesu Jüri juhtus olema kuhu ta kuuks ajaks ehk enamgi jäi. Seal tuli lisaks veel ise äralisi põhjusi arvata saidi pakese viina Tõngakese raha ehk piibu pääsisse. Tubakat võis ka olla iseäraline poole kaldumine, sõprussuguluse sidemed, kai üteldud sarnastes taludes, tema kuuldes roe suu. Proesu oli sõimunimi teoorjuse ajal antud, pidi seda viimast laiskvorsti ja jala Edist tähendama. Roesut ta meelega ei kuulnud, pistis vanduma. Iseäranis kui naisterahvad seda ütlema juhtusid. Mina olin temaga ammu tuttav enne veel, kui ihusilmaga nägin. Erni, mine Rauno kapsalehel mallin tehnikeses, ütles ehkema kustu Moldom Guanics koskotalda seal Guanomm akva läve kõrvan. Kas tolles suure Tuberi kõrval nuka puul küll seal Eveti isegi ema mul lolli siin vil midagi, et küll sina oled laisk kass, pane Jüriga paari. Ei taha nüüd sigadele toda veidikest ära tagada. Roe suu, Jüriga paari, midagi külma, küünitas käe vibupüssi poole, mis ehk parajasti valmis saamisel oli. Ei olnud tervest asjast enam õiget rõõmu. Roesu Jüriga paar. No olgu siis maju lähe. Ja Sagamine kestis harilikult paar tundi, terve lõunavahe oli mokas või kas see üksinda Erni võttalide kotte mine korja lehmile kraavist Hainu kraavist oma haina kõik ära, põimetu. Sa ei ole ju seal enam kännu üle eila vil Käisi sismine, niiduaiapiirde säält ei saa, kott täis siis kae mujalt manu kostma, kae kae poisikest veli või ei taha nüüd enam Lesmile Haimegi otsima minna, muudkui tahad niisama lonti pääl nagu varroesu, Jüri. Jälle Roesu Jüri. Pina kõnnin, käin, leian igal pool nii palju huvitavat. Nüüd mine sinnasamma tagasi ja midagi külma vaatab vastu nagu suured kurjad silmad, kaaludes, kas ei oleks ehk võimalik sind kinni haarata. Mnjaa lähe Joiks. Ja teine lõunavahe oli kadunud. Aga ega laiskuse pärast üksi. Laupäeva õhtul saunas nii Hiiberdada vet selge kallata, lavale lõunu sisse joosta, siis ruttu jälle maha, sõrmeotsaga, vahel veel eesti vennale, vahel ka isale või teisele, kes ehk just sügavasti puhastamise ametis juhtus olema hiljukesi paar tilka vett selge riputada. Ja siis ise kuku lapsena kuulata ja iseeneses naeru kihistada, kuidas vihaselt hüütakse. Kessel jälle toda külma vett pillus. Oi-oi, see oli lõbu. Aga seal ütleb viimaks ikka isa emale ehk ema isale mõnikord päris võhivõõrale võtargedu Erni üles lavale, vihu teda õige tükis väikses jääma. Üles, mina ei taha vihtu, mine tiks, ega sa ometi Roesu, Jüri ei ole sa ennast, vihm ei lase. Jälle roil suu, Jüri keris on nii Colemust süga kerisekividel seal nagu suur must kogu. Ei ole enam nii hääblantserdada. Kõigil pool midagi, mis ei meeldi, kardad nagu. Ja muudkui lähed üles ja kannatad ära, kasvad suuremaks kah troost. Ja siis, kui sa just mitte sõna lausumata ära ei taha kannatada, kuidas? Ehk isa küüned ehk kelle küüntele seks isa-ema poolt just voli antakse. Tõbiseid juukseid siia-sinna, pilluvad su nahka, lõhuvad teed vähe häält ja seletad, et nüüd küllalt saab või annad igale väiksemale kui tõukele enam järele, et kaugemale nihkuda, kui see pesi talle meeldib, siis kuule, aga jälle sa tahad küll otsa oleks kui varuesu Jüril tahas, jah. Kõik kihutavad naeru. Öderoesu Jüri poeg ei ole siis laseb ilusti puhtaks maske ja kannatad edasi, et Roesu Jüriga tegemist ei oleks. Nii, olin temaga vaimu sammud. Kui ma üksinda sängis magasin, siis oli vahel nagu tuleks sängi alt suur must käsi nähtavale liiguks tasakillukesi minu puhul, et ma ei märkaks nii tasahiljukese, nagu püüaks ta kärbseid. Siis kiskusin pähe näkku alla julgenud sügada, kui mõni hopsassaa otse jonni pärast just sel kardetavalt silmapilgul salvas. Kui ma ka kellegi selja taga magasin, siis ei olnud suuremat viga. Palest pales nägime 11 esimest korda. Kuidas antollil? Mina astusin väljast Edi kambrisse ja ahju eespool küllatki, pikk must mees maas, toetab ennast tuhkhauakivi pääle. Nii palest pales seista kolliga tahes, oleksin jalgadele tuld andnud. Aga isa astus parajasti vahekambrist välja ja jäi kolli ette seisma ja teisi oli ka toas liikumas. Terega vaiurikene. Isa ei ütelnud kunagi Roesu. Oled sa vahel siiapoole tullu? Jüri omistas enesele midagi, mis vist tervise vastuvõtmine pidi olema üleüldse ta kõneles üksi sõnu siiski nagu ahmitsedes. Seekord ei saanud mina midagi aru. Aga isa tundis ürikest, ta läks tagakambrisse ja tuli klaasiga ja pudeliga tagasi. Kuule, Jürikene, sinu luu kondikese või see küll õige haige olla. Võtanovitš väike, ära saad, kergendas. See oli. Roesu silmad särasid tervesse tõmmusse, kogusse tuli elu. Isaga kallas aegamööda ettevaatlikult, nagu viivitaks ta nime. See oli siis tuli nagu rõõmu viimaseks tipuks niisugune ilus kõlav laks kuuldavale. Nii ime veidralt keeleotsaga. Ruesu oli nagu ümber muudetud ja minu meelest oli, nagu ei oleks seda rõõmu viin sünnitanud, vaid ainuüksi ootamine. Sest kui ta klaasi tühjaks jäi, oli see ilustav ärevus kadunud. Kas tal ei olnud Roesu Jüri enam nii kohutav? Meie olime 11 ihu silmadega näinud, tuttavaks saanud. Ja imelik, mida enam meie 11 nägime, seda suuremateks sõpradeks meie saime. Muidugi ainult vaimiliselt, sest ma kartsin kodakondsete naeru ega julgenud värvi näidata. Iga asi, mis risu Jüril oli, huvitas mind. Ma panin teravasti tähele, kuidas ta elase, mis ta ütles. Ja mida enam ta mind huvitas, seda vähem pahandas see mind, kui mind temaga paari pandi. Jah, küll nähtavalt seda pahasemaksaim. Maimlist sõprust hoitakse ikka hästi varjul, kui arvatakse, et veel kõva küllalt ei olda oma mõtete eest välja astuma või kui lihtsalt tuntakse, et aeg veel tulnud ei ole.