On silma pimikusid, kus ise mehelikult vaikid nagu harilikus elu piiris ei viibi. Ei usu, et mis läinud enam tagasi ei tule, ei usu, et tulevik enam ei too. Missa igatsenud silma pilkusid, kus tunned, et teised seadused valitsevad seadused, mille järgi kõik võimalik on. Kõik, millest siin ilma jäänud käes on muudkui vaiki ja maitse kõike iseeneses. Näib siis, nagu oleksid sa kaugel ära kõikidest soovidest, kõikidest muredest, kõik sulle ükstapuha, oled nagu inimene, kes kõigega rahul oma kohust täidab, nii harjunud kombel nagu ei ripuks su süda millegi küljes, sest sa seisad püsti kõige sees, mida sa tahad, võtad, mis meeldib, ühesõnaga oled oma kuningas omas riigis oled oma looja omas ilmas. Inimesed, kellel neid silmapilke liiga palju on, nendega ei oska inimesed midagi peale hakata. Ei suuda neid vald vääratega kõrge kroonu mõistlikuks nuhelda. Üksnes jätame tossikestuks, teine puupäevadeks, kolmas tuisupäevadeks, neljas. Nii, kuidas tuju ja põhjus juhtub olema kõige paremal korral aga kunistajateks? Ja mida enam neil sarnaseid silmapilke üha enam tehakse neile liiga ja mida enam neile liiga tehakse, seda enam silmapilk, kus nad ennast oma südame tagakambri tammise ukse taha tõmbavad. Neist ei saada aru, ainult mõni hea perenaine, peremees, kes ise sarnastele ehk elu andnud ja nendest siis nii palju iseendast märkavad elava tundelisemat, peene südamelisemad, õrnemad Need mõistavad meid ja harilikult on siis ka nende käest see võti, mis unistaja südame tammise ukse lahti võtab ja nii mõndagi imestuseks nähtavale toob. Saarel vana oli üks õnnelikumatest unistajatest, sest temal ei olnud sarnaseid silmapilke liiga sagedasti iseäranis töö juures ehk asja talite sõlmita. Tema unistus seal, kus võis ja kus ta just istus, kas trepi või mundriveere pääl, kas toas toolil ehk väljas kivi kännu otsas, kas Lõukale tare lävel ja oma piipu suitsetas, nii käsi põsakil mõlemad küünarnukid põlvede pääl korrapäraselt venelased, kes lülitades, kui just meelest ära oli läinud, kus ta istus, siis ei oleks keegi arvata võinud. Ta unistas päris lahtiste silmadega suitseva suuga täie aruga enesel hall pähab otsas. Aga siis oli ta silmapilk, kus puhati kõik puhkasid. Ja mis tarvis, igaüks oma aega tarvitas, see oli tema omas võis ehk ainult ütelda küll, tobutab piipu. Seep see vist oligi ka puhkamise ajal, piip mattis kõik oma suitsu sisse. Ja saare vana oli saare vana jäigi ikka ainult saare vanaks, nii kaugele, kui mälu ulatab. Ei liignime ega jutu Mookkamistega sosistamist tema kohta terves külas. Alaline tõsidus kaitses ja pääsi kindel sõna õigel kohal. Seesama liikumata nägu, alati. Vana rumm, kaape Alt vaatasid üksi, elavad silmad välja nagu kaks allikat halli põdrasamblaga palistatud Raiendikul. Nendes silmades sätendas nii tihti naer, mis kas siis häälele rõõmsama tooni andis. Aga hallid kulmud jäid seks, mis nad olid rikkumata ja naer ei eksinud palju kunagi näo peale ära. Kaap jättis harilikult mõne vao otsa põllult näha nina ning lõug, tüsedamad tunnismärgid, et siin visadusega tegemist vabadusega, mis ei küsi nina alt, algas habeme, kännustik ümbritses piibutõmbamisest ja vanadusest vormist välja vajunud suud, kattis siis lõuga poolt põske ja lõppes mõlemal pool meelekohal hallivõitu juustele maad andes. Nägu aga siiski mitte nagu kaalikas ümarik, nagu külatänavast tihti näha, ei, vaid piklikuks surutud. Muidugi kõik nii esialgne töö, nii suures laastus ära löödud. Saare vanale ei tehtud kunagi liiga ei olnud kuskilt nagu hakkamist. Ja juhtuski keegi pilke sõnaga tulema, kohe kuuldus hääli jätta vanainimene rahule, ega ta sul ees ei ole. Saare vana aga istus ja kuulas, istus ja suitsetas, suitsetas ja elas omas riigis, nagu ei puutuks temasse, mis tema ümber sündis, nii nagu istutakse ja särasilmil jänesed üksisilmi vaadatakse ja unistatakse. Ja siis oli silmapilk, kus ta nii sõnavaene oli, et jäta rahule. Juhtus isa siis küsima. Mesolva saarewanountum ei kõnele, tähendab midagi enam. Siis vastas ta üksi sõnu. Oh, lase olla tähele, südamliku vallutas. Siis vahetasid isa ja ema pilkusid ja ütlesid üksteisele, Salakesi ei saa yks Vistvile ära unetada. Sarnane oli vahel saare vana tao kui räni, ainult mõned sädemed. Aga emale ja isale niisama Räniks oli, ei tea, sest nii kaugele, kui mälu ulatab elasta saare kõrvulisena. Kui abi vaja oli, saadeti ikka saare vanale sõna ja ta tuli ikka, sai aga ka iga kord hobust, kui otsima tuli. Saiga luba hädalat teha, sai ka omad tingitud päevapalga. Talvel raius statisti Haguga. Meil juhtus mõnikord ka, et ta isaga kaua juttu ajas ja midagi pikalt ja laialt seletas. Kui ma siis ligemale tulin ja asja tegin, ütles isa. Ernimine, õige kae, kas noil hobustel redelil hai Numdil. Ja ma jätsin nad rahule.