Küntakse maad harilikult kaks hobust ees, küntakse ka ühega saarevana ränisse ei hakanud, ader pane kas neli ette? Temal oli ja jäi oma arvamine. Ja ta oskas sind veel pealekauba nii peenikeselt nõrgata, mis sina ka elust tead, saaga aru. Muidugi, kui ta midagi kuulis, mis temale tõesti meeldis, nagu arvamused taevakehade kokku põrkamisest, suurtes pikksilmades, millega nii palju tähti taeva peal näha on, et aru ei ole. Siis ta kuulates ja kuulates imes piipu nokutes nagu nõus olles päev. Aga lõpuks ikka hommiks suure kõnnu jumala loodu asja EK mässist jumal massas, kui inimene kõike jääsja olles. Niisugune oli saarevana. Ei tea, mis too seadus sullegi kunagi andnud on. Ma torkasin nii õnne peale nagu harilikult torgatakse, kui enam ei tea, mis ütelda või olla. Ja nagu sagedasti nyyd rehvas just seepiste südant. Säädus säädus ütles saare vana tõsiselt sülgas, akanoide, rikaste ja sakste käänam tagi nema hoiassessaadist kinni, tuu tuu asjum midagi valusat tundustama tõsidusest, kui ta nagu hinge tagasi tõmmates mõttesse vajus. Minu meelest oli nagu läheks tammine uks lahti ja ma näeksin sinna taha kambri, kus saare vana elas, kui ta oma silmas viibis. Sinna oli nagu suur ülekohus kirjutatud, mis ei unune, mis närib ja närib hauani. Midagi Umbusliku järgnes, kui ta mulle nagu kaaludes otsa vaatas, aga uks läks siiski lahti nii viivitades nagu sünnitakse avamine vaeva, nii tunnistades kas maksab või mitte. Siis aga käisid sõnad nagu kivid üksteise vastu raskelt langedes. Sa teation toda rabatare aset Tiidudaka Kaivombil prolla alali ahju asega tuuelli, minu tar, mina ehiti, tase. Sa toda ei mäleta, sinu lisas ole tol ajal veel Götze kõrtsingi räba taremaa lapik, kes ole muudkui vesine lohk rämpsu täis mõisa mõtsa ja külapuhtusemaa vahel. Kahe kes tolle pesitsi lohupõllust täit kestaste Villemäe, tei. Nii jääb edasi enda pärand lohu mulda täis. Lätsi krabi manu ütli. Armuline grafi, ära ole Teidiks orjanuga armuline graafier ei ole halba sõna saanu mõtleja õige armulise härra käest ballelda. Agul lubas, armuline krahvihärra, tollel lohu Tiidud hakkas mulle tare asemesse. Siis tahtsin ka ballelda, et kui mulle armuline krahvihärra mõtsast kah tappa, otsakesid tarekese jaoskonnas krahv häämiis. Naerata ja kesse tolle räbekadee? Mina muudkui Balsi edasi andes siis ja, ja oli rabatare peremees. Enda põrand vedasi ladvajupikesi manu, esiesiti enda Beren, vedasin lohu mulda täis. Tei villa pääle tillikas, niiet kõik imestima. Saare vana hääles tundus seda iseteadvust, mis peremehel on, kui ta oma nurmenõlval kõnnib ja välja vaatab ning ütlema peab, et jumal tema kätetööd õnnistanud on. Nii hellimiva leinaga mõne aasta ära. Tema puhkas nüüd juba peatselt taasta mullapõrmu Jummal ülenda Temasingi, alandada tema patu. Kae krahv ajas talud krunti ja müüs ära ja jäi Vagavusi sinnasamma. Varsa Mihkel oli tol ajal valla, paneb tare ase, jäi küla karjamaa sisse. Mihkel ütel, kui tahate oma tarrijada, massab vallale renti. Minu arust seleti krahh Kingse kosti minuteada rentimasse. Siis välla, vii oma arengu Ast tahad olles graafigi manul lännu, ta oli aga mõisa ka juba ära müünud ja Vastmerraaess, ütle asjast midagi, Tiidet käsi manu, siis kohtugi vahed, käsi nii mõnegi härra jutul, kes Rõngu lähikse nom seletivaid rahv kohexil üles tähendanud Räda tare, üten maaga, minu on sisimas mõisa müügi ehk talude müügi kontradi. Käsi siis kohtu vahet natside härra tähega, sillakohtu saksa manu. Ei kedagi käes ja edasi-tagasi seni kui vastse kohtu tulliva s saanud naistki midagi. Saare vana peatus, mina aga seisin mõttes rabakaevu ees, mis ikka veel kinni ei ole vajunud, nagu ootaks ka tema, et oma peremehe kord veel tagasi saab. Müüdi mina, eks mõtle, kuinu vastse kohtu tulliva viidi kõik paberid ära Riia liin. Kui Nuitsas noid paberit sealt välja otsi. Müügi kontratidest jäi üksik kohtu pääle Satarri aseme tagasi. Kuna see asi siis oli, saab yks oma 40 aastat ära. Missugune unistus? 40 aastat ootab ta oma õige kuse pääle. 40 aastat usub ja loodab ta Graf teda meeles pidi pidama, kui ta taluside mõisat müüs teda ühte talu luhas kasvavad raudteema juurde. 40 taastate jätad arvamist, et vikati jälil sügise rüpes veel hädalaliblast lihav ja kõva raudhein kasvab ja pehme valge kiudude pää ühe seemne teise järel tuulde võib saada seemneks niisamasugustele Raudheinajuurtele küla luhas. Missugune unistus. Ja temal näib aega olevat ikka veel lohutust. Suureks kasvas saare vana minu silmade ees imestamisväärt suureks isegi haua ääres, tulevik, kõigil pime ja lootusetu, kui sügisene öö, pilkane pimedus, nii et ühtegi tähte ei näe ja tema loodab, nagu oleks temal aega küllalt. Ja ma sain aru, et unistus vahel nagu kaljurahn võib-olla südame tagakambri tammise ukse taga unistus, mis muud midagi enesesse ei lase kui üksi, iseennast ja oma halli ootamist. Ja sarnane unistus teeb inimese kõvaks, kui räni. Tao. Siiski tõde jääb tõeks, nii silmapilkne tõde. Pidin vastama, mis harilikult vastatakse. See on liiga hilja. Ei ole, säädus, jääb sääduses, käsim jada Riiangi ära. Imelik oli küll seal Riian, massin sõitse hõkva suure klaaskatuse alla. Lihasse vagunist välja, mõtlesin kesti, kuidas võõran Liinan võõra rahvaga õiges saad, ei oska nende kiilt hollinud kuuluvate Riian meie rahvast juba tuhandeid tom. Mõtli tuliks mõel Leven, kes mõne advokaadi manu juhatas vahtseeveelduda klaaskatust, ollideni veidriks küll katus päris akna ruutudest, vahtsatest viil kuule segi Teredas terega küladeli, kahe niisteretes. Mina küsin, kas temaga Riia linnakohtu asjum Tulluvam tema koste jah, olla tullu minevat nüüd mõnda advokaadi otsima. Oli lahke miis Mihaseleti oma asja ääre, tema ütel tule peale, ütlen, eksis, mis Ahvokaadütel tema oma arvaten ei ole võtta, siis sugugi keeruline. Advokaat minevat Riia lossi võtab paberi välja ja kõikum kõrrel tuumiis tund säädvust peale, süütesaare vana jutustas. Vaimusilmade ette kerkis tahtmata Kurpilt seal keset rahva kihavad Vaksolid seisab halli vatiga, mees, pastlad jalas, leivakott käes rumm, kaap, pääs Saare vana Riia vaksalis. Muudkui vaatab ja imestab. Kaua silmitseb teda pik, kõheldane lihtsas riides linnamees. Ta tunnistab oma ohvrit. Siis sõidad vaata silmuse välja ja saarelva süda nii rõõmu täis juba staakelini jaamast pääl ei ole ta muud kuulnud kui läti keelt. Süda läks juba päris külmaks. Ööd, imestus ja tänulik meel leidis oma mehe. Nad lähevad ja ta peab maksma. Aga ta maksab ses kindlas teadmises, et tal varsti enam tarvis ei ole kõrvuline olla. Varsti oma Räda kätte saab, kus praegu kaev veel alal on. Ja ta sõidab koju tagasi, taskud tühjad. Aga unistus näitab teed, kuidas jälle palgijupikesi saada, kuidas elu uuesti alata. Ja nüüdki ta küll ootab. Noh, kas aitas minna veel suvelvil käisidki pääle Leena surma, kas kadunu enne minnes sulest, las naer kippus peale, rub naer. Aga vanamees kõneles edasi, pistis käe põue, tõmbas jälle tagasi, nagu kaaluks ta kas maksab. Pistis jälle põue, tõmbas tagasi, aga sedakorda mitte tühjalt. Midagi vana, higist kollaseks läinud rätiku sisse mässitud tuli nähtavale. Nii hellalt näpitses ta kompsu ümber, pööras teda siia ja sinna harutust teda, kuni vana igavesti kollaseks seisnud tähelapikene vanamehe näppude vahel seisis. Siis ulatas ta paberit, kata Mess, seal kirjutatu amm. Mina tunnistasin, kas omme saksa keeli? Jumalukene lihtne täht härra nii nii käest härrale, nii, nii et see nii lahke oleks, saare vana asja läbi vaataks. Ma tõlkisin sõna-sõnalt. Saare vana vaatas mulle teravasti silmi. Mul kippus muut pääle. Aga kes teab, mis tema nägi. Sõna lausumata võttis ta tähe mässis rätiku sisse tagasi ja pistis jälle põue. Äras Ernid tõestele, ütle. Ühesõnaga stsenaarium, mis neil teede vaja, kas mul mõnda paberit on või ei ole. Riia Ahvokad, kirjuta endale ära tema ütel. See olla õige tähtis paber, sest põevad kinni, nakata. Kassas säädustiks, nii ei tunne. Kultuur. Kas sa hunte ei usu? Saare vana tõusis kähku üles, võttis vikati ja läks jälle niitma. Õtacan hakkas kätte jõudma, vaja kähku teda.