Vanemuine draamateater Estonia draamastuudio Endla need on kultuurikolded, mille iga hooaeg tähistab olulist lõiku meie üldisest kultuuriloost. Püüame Vanemuise näitel Eesti kutselise teatri algus aastasse sisse elada. Oli lõikuskuu 1906 meie maad painas, sõjaseadus toimisid välikohtud. Kui 1905. aasta tõotas paljut, siis elu tuleautolgi pidin nüüd ära tundma, et kõik on kokku unenägu. Rahutu, tuulema laulik lootis aga siiski. Maga magamas oma Häädelootuste und, kuni tuleb uute lippude tulemist tund siis maas viletsale, kuulutame kadu ja tõuseme kui rahesadu. Ent kõiki eluxi ei suutnud reaktsioon siiski sulgeda. Las mõistes sõjakohus Tartus kooliõpetaja poomissurma. Veel 12. augustil avati ikkagi uhiuue Vanemuise uksed kutselise teatrina. Järgmisel päeval, 13. augustil 1906 avati Eesti kutseline teater August Kitzbergi tuulte pöörises lavastusega draamaga, mis sai meie kirjanduse jaoks tolleks piiri tulbaks mille järel tulid teised libahunt ja kauka jumal. Vilde tabamata ime ja pisuhänd tulid Cap Sa pea ja paunvere. Lutsult sündis kutseteater ja tema vaimne varauus dramaturgia meie lavaklassika esimeseks eriharidusega. Kutse teatri rajajaks Eestis sai Karl Menning, kes sündis siis, kui Lydia Koidula oli Kroonlinna lahkunud ja teatritegemise Vanemuise seltsis lõpetanud. Siis kui Tartu elanikkonna üldarvust kuulus veel ainult 50 protsenti mitte-eestlastele. Kuid vaimsel alal töötas eestlasi ka veel väga vähe, kõigest 2,7 protsenti. Too oli aga siiski ülikoolilinn. Nüüd sajandi alguseks oli tekkinud uus olukord. Seitsmekümnendail aastail agraarreformiga maad saanud talupojalaps oli läbi kroonugümnaasiumihariduse jõudnud ülikooli ja paljud selle lõpetanud. On olemas oma eesti haritlane, kes hakkas ehitama professionaalset kultuuri. Nii oli see ka Karl männinguga. Meningust kui inimesest saame pildi Leopold Hanseni, Eduard Türgi ja Liina Reimanni mälestuste järgi. Uks läks lahti ja mu ees seisis ime ime selles mõttes, et olin eksinud oma kujutluses kohata eesti harilikku haritlaste naguneid tol korral ja nüüdki liikus tõutunnused tugevamad kui igasugune lihv. Menning oli väga peenhääl kuigi terav, usaldatav ja käitumise ise autoriteeti sisendav. Kasvult oli ta keskmine kõhnade käte ja jalgadega kehalt ei avaldanud ta mingit lahjakat muljet. Nina nagu naha piltidelgi oli teravavõitu. Sel ajal olid tugevad kastanivärvi vurrud, kuhu varjasid Enta targad ning tõsiselt langevad suunurgad mille kontuurid võisid aga väga valusasti lõigata, eriti kui neid toetas veel veidi etteulatuv ning teineteisele kasvanud terav hambapaar. Nii meenutab oma esimest kohtumist Karl Menning uga Leopold Hansen. Eduard Türk kirjeldab meningut nii. Pean ütlema, et esimene kokkupuutumine meninguga jättis mulle tugeva mulje. Tema jutt ja kogu käitumine oli küll lihtne, kuid seejuures siiski väga kindel ja otsustav. Eriti imponeerib oli tema nägu tihedad, vabalt lahku kammitud tumepruunid, juuksed, väike prantsuspärane, polaans, habe, lopsakad ülespoole pööratud, otstega vurrud. Samasuguseid kandis 1905. aastal ka Eduard Vilde ning targad terashallid likult puurivad silmad, mida piirasid tumedad varjud. Kui ta sulle teraselt fikseerides otsa vaatas, siis tundus, et ta näeb sind hingepõhjani läbi. Otsa ees ilutses tal väike haavaarm nähtavasti üliõpilaspõlvest päritud, kus tookord au, haavamisi, rapiiriga klaverit. Liina Reiman kirjeldab meeningut nii. Ta oli keskmise kasvuga kikkhabemega ennem heledavereline kui tõmmu. Tal olid ilusad hallid ja ilmekad silmad. Nende pilk oli Diouri. Liigutused olid alati kiired ja asjalikud, ta hääl ja kõnelemisviis oli veidi terav ja pisut irooniline. Meie näitlejad, kartsime teda, loomulikult juhtus harva, et ta pilk mingisugusel põhjusel muutus pehmeks ja südamlikuks. Terve hulk esimese põlvkonna eesti haritlasi koondus Tartus, ajaleht Postimehe ümber. Nad polnud rahul August Viira ettevõtmisel töötava Vanemuise teatri tegevusega sest see oli elukauge ilutsev maa ja rahva, inimese ja riigi olukordadest mööda hiiliv, tead intermitte professionaalne nii mõttelt kui kutse oskuselt. Raskustega võideldes hariduse omandanud esimese põlvkonna haritlased koondasid Eesti üliõpilaste seltsi, kus pandi alus rahvuskultuuri uurimisele ja edendamisele. Siin sündis meie Rahvusraamatukogu tänase Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu näol kus on olemas ju üle 90 protsendi kogu eestikeelset trükisena. Asuti koguma rahvaluulet, etnograafilisi esemeid, millest sündisid etnograafiamuuseum ja kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond. Oma unikaalsete fondidega. Siin sai teoks 1906. aastal just Vanemuise teatri avamise päevadel. Esimene eesti kunstnike tööde näitus organiseerisid kirjanikud, kes Vanemuise avamise järgmisel päeval panid aluse Vanemuises eesti kirjanikke keskorganisatsioonile Eesti Kirjanduse seltsile. Tõsielupeegeldava kunsti järgi. Vajadus viis Karl Menningu õppima Berliini Deutsche diaateri, režissööri maks Reinarti juurde. Neil 1905. ja kuuendal aastal oli aga Berliin üldse Eeessendlike teatrivaadete ristumispaigaks. Siin andis külalisetendusi Moskva kunstiteater eesotsas Konstantin Stanislavski. Ka siia olid jõudnud ka prantslase André antuani, vaba teatri realistliku ansambliteatri põhimõtted ning trupi kasvatamise pedagoogilised printsiibid. Saksamaa diaatri elus olid kinnistuda jõudnud ka draamat, turgia juhtiva osatähtsuse põhimõtet teatriinterpretatsiooni emaks. Kuid Karl Menningu Vanemuise rajamise põhimõtteid ei tohi me taandada ühele eeskujule saksa, vene, prantsuse või nii edasi taoli. Tõsi, haritlane, kes lõi meile omase realistliku ansambliteatri kaasaegse kunsti, teatri, oma probleemiga, oma dramaturgia ka ja oma trupiga. Kuulame, kuidas mäletavad Eduard tõrkja Leopold Hansen Karl Menningu tööd lavastusega missuguse, nagu ütlete teie ideaalset lavastajat kes meie tänastest lavastajatest on sellele ideaalile lähedal. Põhjendage. Proovid kestsid keskmiselt viis tundi, algasid täpselt ettemääratud kellaajal ning olid väga pingerikkad. Näidendi nimetus ja proovide algusajad olid küll nädala tööplaanis märgitud, kuid järgmise proovi detailse töölõigu määras Menning iga kord alles proovi lõpul kindlaks vastavalt sellele, kui kaugele tööproovil oli jõudnud. Selles peitus ka teataval määral pedagoogiline, et ka mõnes vaatuses vaba olev näitleja oli sunnitud proovi jälgima, proovilt lahkuda või seda ainult direktor eriloaga. Selleks pidi aga olema väga tungiv põhjus. Selline kord ei tundunud meile mingil määral koormovanasest Menningu proovi oli väga huvitav ja õpetlik jälgida. Kuulsime ju ikka ja nägime midagi uut ja huvitavat, millega rikastusid meie teatrialased kogemused. Proovidel nõuti osaliselt kogu aeg täielikku kontsentratsiooni ei lubatud mingit markeerimist ega üle libistamist, ka siis mitte, kui mõnel osa juba istus ning mõne teise näitleja järeleaitamiseks tõstet mitu korda uuesti prooviti. See soodustas ka järele aidataval kiiremini õiget tooni leida ja tunde ehtsat kaasaelamist saavutada. Uue lavastuse eel andis Menning näidendile põhjalikku analüüsi, tutvustades meid autori üldise loomingulise palgega ning selgitades käesoleva lavateose ideedi, osaliste vahekordi ning omavahelisi suhteid. Proovide kestel täiendas ta seda analüüsi detailideni. Erilist tähelepanu juhtis ta õige loogilise rõhu asetamisel räägitavas lauses. Ka tunde rõhku pidas ta teravalt silmas, selgitades meile allteksti mõistet. Kunagi mänginud Menning näitlejale ette vaid ergutas oma tabava tekstianalüüsiga osalist oma loomingule. Algajat abistamisele pani ta erilist rõhku. Juba rohkem arenenud näitlejad pääsesid kergemalt tema puhastustulest. Menning ei kiitnud iialgi näitlejat otsena. Kui mõni meist läks mõne enda arust õnnestunud osapool temalt ärima, et kuidas mul läks, siis vaatas ta küsijale karistavalt otsa ning sähvas. Kõige hullem ei olnud, kuid teada saime siiski, mida ta meist tõeliselt mõtles. Seda avaldas ta ainult oma abilanssimile ning sellelegi ainult siis, kui nad kahekesi pärast pingutavat õhtust proovi mõnikord klaasikese juures letti mõtlesid. Siis olevat ta nii mõndagi meist kiitnud. Seda ei rääkinud meile siin ise, vaid meil oli oma salakuulaja einelauapidaja näol, kes kõik räägitava kõrva taha pistes ning järgmisel päeval meile edasi jutustas. Seepärast jälgisime pärast õhtusi proove suure põnevusega. Kas Menning Simm lähevad einelaudavõimet? Kahjuks juhtus seda kaunis harva. Stseene korrati proovil lõpmatuseni ning üha rohkem ja rohkem tunde ehtsalt, kuni need viimaks hakkas istuma, meenutab Leopold Hansen. Seetõttu said traagikud tublisti rullida, nii et naistel, näiteks Alcleisil tuli pärast proove veel tükk aega korraldada oma närve, enne kui kas koju minema. Ent ta tegi seda suure rahuldustunde ning rõõmsa meelega, sest ta leidis, et see raske töö kannab vilja. Traumanud oma ületamatut Mogri Märdi luues ei kannatanud kord pinget välja ja plahvatas. Siin me seisame vastamisi nagu kaks seadoked. Andke see osa mõnele teisele vait, kamandas Menning Jessenini, alustati jälle otsast. Repertuaari koostamisel pidas Menning kõigepealt silmas, et valitud näidendid oleksid lähedased meie oludele oleksid nii psühholoogilises kui elu tõe mõttes meile mõistetavad. Näitelavajuhtmõtteks olgu võimalus täiesti selle elukohaselt sisse seatud saada täiesti selle elu nõnda ütelda, kehastuseks kujuneda, mida kirjanik vaatajate silmadeta maalida püüab. Oma trupi kasvatamist viis ta ellu põhimõttel liikuda kergemalt raskemale, lihtsamalt keerulisemal. Menningu seisukoht oli, et näitlejal ei jää kunagi aega üle oma osa ettevalmistamisest, mistõttu igasugused ajaviitemängud olid etenduste ja proovide ajal keelatud. Leopold Hansen kirjutab ühel proovil, kus parajasti läks vaatus, kus minul tegemist ei olnud. Kloppisime kontsaga rekvisiidi toas muretult Mariaaži, ehk nagu nüüd öeldakse, marjast. Seal katkestati ootamatult proov, sest Menning pidi ära minema, kaart ruttu tasku pistes, jooksin madalale trepile järele ja hüüdsin. Härra direktor, millest homme trump on. Nist pöördus ta ümber. Millest homme proov on, parandasin ruttu samast edasi, oli lühike vastus ja ta läks minu õnneks. Teisel päeval kutsus ta mind oma kabinetti. Järgnesin talle salajase kartusega riiulilt raamatuid lauale ladudes, piilustaminud varjatud muigel. Siin on teile lugemist. Ega te kõik oma aega ja energiat osa õppimisele vist ei kuluta. Tutvuge vahepeal ka lavade uurijaga ja uuri keset le ajalugu. Vaatasin aralt raamatuile suured paksud pealegi veel saksa keeles. Ma ei tunne nii palju saksa keelt, püüdsin end sellest orjusest vabastada. Ei tähenda midagi, võtate sõnastiku kõrvale ja kui ükskord järele vaadatud sõna uuesti ette tuleb, on ta teile juba tuttav. Kuidas te muidu mõtlete näitlejaks saada, teised peavad selleks läbi tegema igasugused hariduskäigud. Ja teie, ega te ometi mõnel külaleite laval ole, vahetevahel jutustate mulle, mis te olete lugenud. Kogusin raamatut kaenlasse ja lahkusin tänuga toast, ilma et ma esiotsa teadnudki oleks, mis ma nendega peale hakkan. Nüüd ma ka ei tea, kuidas tänaksin teda selle eest, mo hämaral aju kambril avanes uus suur aken millest oleksin võinud vaadata kogu maailmale, kui oleksin viitsinud. Iga kunstiinimene peaks tundma kasvõi üht ainustki, sur rahva keelt, milles on tutvumiseks nautimiseks ja kasutamiseks saadaval kõik vaimuteosed. Menning töötas Vanemuises kaheksa aastat 1906 kuni 1914. Selle ajaga viis ta töö eesti autoritega niisugusele tasemele, et enamus siin loodust on saanud meie lavaklassikaks teosteks, mida me koolis hoolega tundma õpime. Kitzberg oli tema esimesi autoreid. Tuulte pöörises järel valmisid libahunt ja kauka jumal. Menningu juhendamisel. Menningu teadest lahkumisel polnud Kitzbergi enam head nõuandjat. Ta kirjutas küll neetud talu Laurits ja nii edasi. Mis pole aga ülalpool nimetatud tega võrreldavad. Tuli luts oma paunvere ja kapsapeaga ja teisedki autorid. Nii Estonias kui Vanemuises loodi üheaegselt kutseline teater, kuid kui Tallinna linnaelulaad ei jätnud meie kujunevatele teatritele oma mõju avaldamata sest kummagi linna erinev elurütm vajutas teatud määral ka nende teatrile oma erilise pitseri. Tartus rohkem mõeldi-arutati vaieldi ning vabal ajal puhati mõnusalt. Tallinnas aga rohkem tegeldi äritseti kombineeriti, konkureeriti Kaspekuleeriti ning puhkehetkel lõbutseti. Tõsi, inimestel aega üle Tallinnas tuli sellest puudu. Seda oli märgata isegi tänavapildis Tallinnas inimene ruttas alati kuhugi, Tartu oma rohkem jalutas oma suurema hariduse ja sihikindlama. Teatrialase ettevalmistuse tõttu hakkas Tartu teatrijuht rahvale serveerima tüsedaid vaimutoitu. Suurandeline artist Paul Pinna aga hakkas lavalt peamiselt Tallinna kodanlus lõbustama. Ta püüdis Estonias juurutada efektitsevad teatraalsust. Pinnakoolist läbi käinud Tallinna hiilgavad staarid oskasid väga hästi publikut lõbustada. Sealsed lavatähed särasid mitte üksi teatris vaid paistsid oma ekstravagantse, riietuse ja peenutsema käitumisega silma ka seltskonnas ja tänavapildis. Vanemuislased ei äratanud väljaspool teatrit erilist tähele. Parun Menning lõi kaheksa aastaga trupi, kellest said paljud kogu kutselise teatri edasi viijateks. Teistes linnades ja teistes teatrites. Meenutagem neid põhilisteks Vanemuise lasteks jäid Leopold Hansen jamal ja kontsa. Viimane ju mängis võrratult just Kitzbergi emasid ja vanaemasid. Tulid Tallinna draamateatri tasutama 16. aastal Eduard Türk lavastajana, kes kõrgeks mängis Tammsaare Mauruse kõikide aegade populaarsem naiskoomik Mari Möldre kõrval tuli ju siit trupist ka läbi aegade suurimaid naistraagikuid Liina Reimann kes hämmastas oma kolleege suure töövõimega armut too töötamisoskusega enda kallal. Pärnu kutselise teatri rajamisele pani õla alla Aleksander Teetsov ja Olly Teetsov. Estoniasse tuli toomas tunduv Anna Alt. Leis jäi Menningu näitlejatest selleks säravaks andeks. Kelle libahundid Hiinast on kõneldud juba kolmveerand sajandit. Anna Alt Leisist kirjutab Mari Möldre. Anna Alt Leisile sobisid peamiselt just rahvapärased kangelanna, tema naer oli sütitav, kaasakiskuv tema vihapursked võttetama panevad. Tema hiilse osade hulka kuulusid nimiosa Ibseni Norras, Kitzbergi tuulte pöörises Leena Heyermansi draamas lootus õnnistusele joon. Viimast mängis ta eriti jõuliselt ja dramaatiliselt, et raskele rahulikult jälgida. Need ei olnud pisarad, mida tema mängu Heljo kutsus. Ei, ta ajas su terve olemuse mässama ja sa unustasid lava ning hakkasid vihkama neid, kes joo traagilises saatuses süüdi olid. Mida ka eriti peab esile tõstma, oli Anna Alcleisi, Tiina libahundist kõigi aegade parim, Tiina. Kaasakiskuv oli ta teise vaatuse metsas stseenis. Ta tundis lapselikku rõõmu isegi ussist, keda ta vitsaga hirmutas. Liigeti loogeti, winderdi vänderdi, sihi sihisoo poole, rühi rühi raba poole. Milline ülemeelik, elulusti ja ühtekuuluvusloodusega ilutsemise loravaga sütitas ta meid oma ehtsa südamest tuleva naeruga. Ta vallatles nagu sõbraga omasugusega. Kui Tiina kolmandas vaatuses jaanitulepildis rahva poole pöördus ja ütles, hunt on vaba, Teetmis tahab, armastab ja vihkab, keda tahab. Ja läheb teie seast, sest et ta teid põlgab siis kõlasse põlgab otse verd tarretama paneva põlguse ja kirega. Ta nagu kasvas oma ürgses jõus, suureks ja võimsaks, kui ta vaatas enda ümber inimesi neid orjaverega võitud häbi oksi. Stseenis vanaemaga aga oli Tiina leebe, alistunud, südamlik ja lapselik. Viimane vaatus, kus Margus püssikuulist tabatud ja surmavalt haavatud Tiina kätel sisse kannab mõjus nii vapustavalt, et mul oli raske mari osas püsida miski nöörist kurku ja ma pidin kogu jõu kokku võtma, et mitte nutma puhkeda. Loodus oli kinkinud anna Alt Leesile suure diapasooniga hääle. Tal oli kasutada nii sügavaid rinnatoone kui ka ime kõrgeid, nagu kellukesi meenutavaid helisid. Kui Tiina lõpuks oma surmaagoonias sonis u hundid meenutas see ühelt poolt hundi ulgumist ja samas ka surmahirmu huntide ees. See oli otse üdini lõikav ja valuline. Anna Markus oli aga neid intelligentseid, lava, naisi, kes oli võimeline lugema ja näidendeid tõlkima teistest keeltest. Dahlia midagi. Kirjandusala juhataja Moody Menningu teatris. Tamm ja August sunne. Need aga mäletame juba Tallinna draamateatrist Nõukogude hooaegade jälgi. Karl Traimutist saiaga näitleja, kelle kohta Kitzberg on öelnud. Minu Mogri Märt Ilmat roimunud deta on hõbe, mis Elise on pask segumise Nad kõik olid professionaalid. Oma ala hästi tundvad andekad loojad. Sattudes vastuollu tõusva kodanluse ideoloogiaga, kes hakkas teatrilt nõudma meelelahutuslikku repertuaari, ei teinud Menning järeleandmisi. Tõsi, realistlikku repertuaari osas. Ta pidas õigemaks vanemusest lahkuda. Ent kaheksa aastaga rajast Eesti kutse diaatri raudsetele rööbastele. Selle teatri põhimõtted on kallid. Meile kadena. Kogumikus Vanemuine täna ja eile 1970 leidub rohkesti materjali teatreid, kujunemisloost koostage rühmatööna referaat Karl Menning ja Vanemuine. Lugege lisanäitlejate lavastajate Eduard Türk, Leopold Hansen, Mari Möldre mälestusraamatuist ning visandage Ühe saates nimetatud näitlejalavade Vanemuises. Selle sajandi esimestel kümnenditel.