Mina olen Olavi pihlamägi ja kutsun teid iga pühapäevasele jalutuskäigule unustamatute meloodiate maailma. Meie seekordseks saatekülaliseks on ansambel, kelle edu 70.-te aastate alguses saab võrrelda vaid kunagise biitlite eduga. Kui biitlid olid oma tegevusaastatel edetabelites 22 tippkümne looga siis meie tänase saate kangelased olid oma kuldsel perioodil esikümnes 15 looga. Kui keegi pani Briti ja hiljem ka maailma muusikaajakirjanduse endast rääkima siis oli seitsmendate aastate alguses just selleks ansambel sleid. Mitte ükski sel ajastu tähtedest olgu direks Tavitovi või Elton John ei saanud slaidi populaarsusele mitte lähedalegi. Millegipärast olid just need neli pisut robustsevõitu noorukit noorsoo ebajumalateks ning nende muusika pani massid hulluma. Aga mingi aeg tagasi 1971. aasta juunikuusse, mil sleid esimest korda jõudis ihaldusväärse muusikaedetabelite tipu lähedale lauluga kettamend Getuudit. Kõigil muusikutel ei tulnud läbilöök slaidile kergelt. Sellele eelnes kuue aasta pikkune tee, mida ilmestasid sajad kontserdid Väikelinna pubides ja klubides. Olles täpne bänd, loodi 1966. aasta kevadel valver Hamptonis ja nende esimene nimi oli Pitviins. Tol ajal oli nende stiiliks raskem rokk, kuhu nad hiljem ka tagasi pöördusid. Pärast kahte edutud aastat arvasid noored, et uus nimi tekitaks ka kuulajates uue huvi. Ning nii sündiski ämbrous sleid mis lühenes sleidiks alles uue mänedžeri Chas Chandleri survel. Muide, Chas Chandler oli populaarse ansambli animels basskitarrist, kes pärast oma aktiivse muusikategevuse lõppu otsustas just nende poiste peale panuse teha. Ja nagu täna selgub, üliõnnestunult uue nimega kaasnes ka uus imago ning siin võeti mõõtu Vägivaldse noorsoo jaoks kujutuslikest lühikeseks pügatud juustest ning doktor Martensi saabastest. Sellist pilti võisite näha kuni 1970. aastani ja ilmselt on väga vähe neid, kes taolist slaidi üldse teavad. Sellest oma populaarsuse tipus olid nad ju hoopis teistsugused. Jõuame 1970 esimesse aastasse mil poiste juuksed olid pikaks kasvanud ja riietuses oli saavutatud vabadus mis ei surunud sedavõrd raamidesse. Kuid juba omandatud agressiivne musitseerimis viis jäi. Ja nagu selgub, oli pinnas Briti saartelt taolise muusika vastuvõtuks küps. 1971. aasta oktoobris jõudis edetabelite tippu nende, kus Allowiu Ja jõuame ühe ansamblist leid eripära juurde, milleks on laulutekstide ja pealkirjade valesti kirjutamine, nagu oleks tegemist täielike kirja oskamatutega. Ega nüüd nende noortekooride pikkuse kohta palju öelda polegi, sest juba 14 15 aastaselt aktiivselt muusikateed alustanud poistel haridust ju õigupoolest napis kuid juhuslikust näpukast kujundati stiil, mida mitte inglastel on raske tõlkida ja aru saada. Võime seda ju pidada sängiks või millekski muuks, aga nende taotluseks oligi tähelepanu võita ka oma vigaselt kirjutatud laulutekstide ja eriti pealkirjadega. Seepärast loobuma tänases saates täielikult pealkirjad eesti keelde, ümberpanekust. 1907 teise aasta septembris. Edetabeli tippu roninud mama Veroc näo annaks alust oletada, et paljud briti mammad hullusid kodudes oma võsukeste sellise muusikamaitse peale. See oli sleidi neljas esikümne hitt ja peab kohe ütlema, et eks nad olnud väga üheülbaliseks küll. Esiteks oli avastatud kullasoon, millelt lahkuda oleks olnud lauslollus. Teiseks utsitas mänedžer Chandler poisse tagant ise oma laululoomingut tegema. Ja kui tempo on suur, palju sa ikka jõuad ühest istust kõrvale kalduda. Teisalt sleid säras klemm rokipimestava valguses ja see stiil ei lubanud neile olulisi kõrvalekaldeid. Olgu öeldud, et klemm rock oli 70.-te aastate alguses tõesti võimsalt esile kerkinud süntees haardokist, milles oli midagi ka hevi metallist koos närimiskummimuusika meloodilisusega sinna juurde veel lavaline teatraalsus ning peaasjalikult just Briti saartel, aga ka mujal Euroopas lõida laineid küll. Meenutame klemm rokiisa käri kliterit, tema usinad järgijaid, nagu direksi koos maa Polaniga, David Bowie sviiti ja loomulikult slaidi. Slaidile oli omane kõripõhjast karjumine, mis vanema generatsiooni kuulajaile loomulikult ei meeldinud, kuid slaidi muusikatarbijad olid ju hoopis noored. Mäletan, et omal ajal vikerraadio keskööprogrammides sai slaidi mängitud vaid koos hävitavad tekstiga manduvast lääne noorsoost. Kuid mulle oli tähtsam siiski fakt, et sai neid mängitud. Vaatamata tollase juhtkonna negatiivsele hoiakule lääne karvaste karjuv kriiskava muusika suhtes. Ka äsjakuuldud laul oli ikka edetabelite tipust 1907 kolmanda aasta märtsist. Muide just sellised äsja kuuldud laulu stiilis lood viisidki slaidi esimesele positsioonile lausa viiel korral. Kui seedist rääkida ilma klemm Rockiliku tule värgita ja käheda karjumiseta, siis see on täiesti võimatu. Ometi suutis sleid 1973. aasta detsembris oma jõululauluga samuti tabelite etteotsa tõusta ja see oli hoopis pehmem ja kõigile palju vastuvõetavam ansambel. Muide, äsja kuuldud jõululaul oli sleidi kõige edukam laul, mis mitmel korral uuesti ja uuesti tabelitesse on tõusnud ja mille müüginumbrid poistest miljonärid tegid. Nüüd aga pöördume seedi loomingus teisele poole, mis oma olemuselt rohkem haar Trockilikum on ja tekitab meis vaimukaid värinaid oma võimsalt kõlavate taustakooridega. Ja see muutus toimus 1974. aastal, sest kolm aastat oli tallatud ühtesid radu, nüüd taheti laiemat teed ja eks ikka enesearengu seisukohalt olnud, sega vajalik. Kuigi mänedžer Chas Chandler pisut kartis klemm rockile selga pöörata, otsustati siiski proovida. Ja kõigile meeldivaks üllatuseks läks uus sleid samuti publikule peale. Võib-olla oli pisike tagasilangus, kuid teisalt kolm aastat lausa esimene olla. Oli ju kadedaks tegevalt pikaaeg. See 1974. aastal toimub, stiilimuutus polnud muidugi järsk, sest kõrvuti lüürilise lauludega mängiti ju ikka ka vanas stiilis edasi. Ja tagasi languski oli õige õige pisuke. Näiteks järgmine laul jõudis edetabelitesse kolmandaks. 1974. aasta oligi sleidi viimane kuld naasta. Siit edasi algas juba aeglane langus, mis õnneks kestis päris mitmeid aastaid. Kriitikud on toonud slaidilanguse põhjuseks publikut tüdimuse sest midagi oluliselt uut Nadena ei pakkunud. Ja olles tiine džerida iidolid pööras juba küpsenud noorsugu neile uute tähtede tekkimisel selja. Kuid sleid veel säras, oli nende lauludes ikkagi tunda juba nostalgiat. Ma pole veel rääkinud teile ansambli liikmetest sleidi alustalad laulu loojatena ja iidulitena olid kahtlemata kitarrist ja laulja nadi hõlder. 1950. aastal sündinud noormees ja Norrist kaks aastat noorem basskitarrist Siim Lee. Kui oli tõeline liider, kelle rämedavõitu huumor võlus lihtsa koolist massi siis Chimm oli selline moepoiss, kes iga hinna eest teistest erineda tahtis. Ikka oli tal kõrgepõhjaline kaabu peas või oli tema valges pintsakus, kui teised kandsid musta. Ka meeldis Jimmyle väga nahkseid pükse kanda. Muide just nodi hõõrulder jaa, Chimm lee olid kahekesi kõige tundlikumad ja lahkusid ansamblist, kui kaheksandate aastate lõpus tajusid et enam ei tasu edasi eksisteerida. Kitarrist Dave Hill ja trummar Don Powell aga jäid ja esinevad veel tänagi hoogsalt sleid kahe nime all edasi. Loomulikult koos uue solisti ja bassistiga. Aga meie praeguses jutus on see küll liiga pikk hüpe. Tänapäeva. 1976. aastal oli slaidil edetabelites vaid üks laul. Ja sedagi vaid 11. kohal. Pärast seda möödus seitse pikka aastat, kus sleid küll esines ja samas võttis ka pikemat puhkust andes välja igal aastal plaadi või kaks. Kuid ikkagi tähesära hakkas nende kohalt tuhmuma. Ja kõigile üllatuseks tõusis 1983. aasta novembris sleid jälle edetabelitesse ning minu arvates Nende üks kaunimaid laule maju. May jõudis teisele kohale. Jah, need olid küpsed meistrid, mehed kolmekümnendates aastates. Nende loomingusse oli lisandunud tundesügavust, kuigi nodi hääl polnud enam endine. Vahest on teil huvitav teada, kuidas sündisid slaidilaulud? Kuigi need olid peamised huulderi ja lee poolt kirjutatud peeti ansambli hajuks ikkagi basskitarristi Chimm liid. Ta ise on väitnud, et komponeeris kõik lood vanal Hispaania kitarril, mis tegelikult kuulustama naisele. Vabal ajal armastas lee lugeda filosoofilist kirjandust. Järgnevalt kuulame trumli poolt kirjutatud laulu universumist kus on sees ka tema maailma nägemust. Lisaks filosoofilisele Simm, Liile olid teised kolm lihtsa koolisemat poisid. Ja eks sleidi edu üheks võtmeks oligi just sarnasus lihtrahvaga. Nende kontserditel tundis ennast hästi nii kaevur kui autojuht. Ja ega mingit muusikalist ettevalmistust nende loomingu vastuvõtmiseks ju vaja polnudki. Kõik oli lihtsalt kuulatav ja samas kergelt meeldejääv. 1984. aasta veebruaris oli sleid taas mängitav ning sedapuhku pöörduti tagasi kunagise läbilöögiliistu juurde palas Ran Rannu v. Jah, tänane sleid, nagu öeldud, jätkavad vahepeal raske autoavarii tõttu mälu kaotanud, kuid siiski imekombel pääsenud ja kiiresti taastunud trummar Don õuel koos kitarristi Dave hiliga sleid kahe nime all. Ja kui keegi tahab, siis nende lähim kontsert toimub seitsmeteistkümnendal juunil Kopenhaagenis. Kui meenutada, siis sleid kaks on ka aastate eest Tallinnas käinud. Nadi hõuder on tunnustatud tele ja raadioesineja, kellest palju räägitakse ja keda aeg-ajalt mõne ansambli külalissolistina võib kohata. Mõtisklev Lee on tagasi tõmbunud oma maamõisa vaikusesse. Kui küsida, kas slaidi tegevus väärib üldse tähelepanu, siis vastan kindlalt. Väärib küll. Neil on järgijaid, kuid nad on mõjutanud oma eeskujuga, kas või Queeni Poisonit, müti, Kruud, koe trajutit ja kümneid kümneid teisi. Ja säravate 70.-te aastate esimese poole ansamblites onnad publikuedu teistest kaugelt üle. Ja ilmselt oli tänagi raadiote juures neid tollaseid noori, kes slaidi muusika saatel ennast tühjaks elasid. Ja neile oli ju eelnev tund täis äratundmisrõõme kuulmiseni.