Kultuurikaja. Tere On laupäev, 22. september ja kultuurikajad toimetamise kordan mari tarandi käest. Et iga saade kannab mõnevõrra ka toimetaja sügavama huvide ringi pitserit. Tegeleme täna kirjanduse uurimise kirjanduse mõju kõige uuemate, ilmunud raamatutega kõige nooremate inimeste kirjandusse pürgimisega. Saates saavad sõna nii Maie Kalda kui Wimberg, Rutt Hinrikus, Rein Ruutsoo, Tiina Kirss, Jaan Malin ja teised. Aga kõigepealt kuulame nädalakommentaari, milleks annan sõna Peeter Olesk-ile. Ma usun, et raadiokuulajate hulgas on väga palju, kui mitte Betti Alveri austajaid, siis kindlasti eesti luulesõpru. Ja kõik need sõbrad teavad. Alaveril on ka niisugune luuletus nagu laulik kirjutatud aastal 1936 ilmus esimest korda raamatus 1966 kogus tähetund. Ja ma soovitan kõigil, kellel on südamel viinaprobleem, see luuletus välja otsida ja üle lugeda, see algab just nimelt viinast, kõlab kahes esimeses värsis järgmiselt. Kui rahvas harjunud jooma halbu viinu, kõik pärlendavad mahlad sõtkub Poliks. Ja ma soovitan teil küsida, millisest rahvast õieti Alver räägib. Kas see oleme meie või on tegemist meie eelkäijatega, Velapsi rahvas kuskil mujal ja miks need viinad on halvad ja miks kõik pärlendavad mahlad poriks, sõtkutakse seadminades pärnu tragöödia, üks kultuuriajalooline taust. Ja sellest tuleb rääkida sellepärast et see ei ole tegelikult mitte üks väga õnnetu episood, vaid pikk protsess. Mida mina kirjeldaksin niimoodi, et minu jaoks on viin viisnurkne. Ühe nurga all ma mõtlen seda, et igasugune purjus inimene on alati ebameeldiv ka siis, kui ta on lõbus. Sest mõned meist muutuvad siis lõbusaks, kui nad on joonud. Aga purjus inimene nimelt ei kontrolli ennast kunagi, tal puudub mõistus ja see kahtlemata alati ohtlik. Teine nurk on see, et. Peame ennast maandama nendest pingetest, mida iga päev meisse koguneb ja maandamata inimene on veel ohtlikum kui maandatud inimene. Ka see on kõikidele mõtlevatele inimestele, ma usun, selge, kolmas nurka on see, et viinatootmine on alati olnud riigile või sellele, kes toodab üsna suur majandusliku kasuallikas ja majandusraskustest näilise ülesaamise allikas. Kui Vene impeeriumi väga legendaarne rahandusminister Sergei Witte kehtestas 1894. aastal viinamonopoli Eestisse jõudis sajandivahetusel, siis taga oli tarvidus hakata ehitama korralikult välja Venemaa raudteevõrk. Ja tegemist oli nagu tookord öeldigi purjus eelarvetega selle nimel, et ehitada välja nagu praegu öeldakse, infrastruktuur. Ja kui Venemaa seadis sisse 1863. aastal alkoholiaktsiisi siis ka sellepärast, et korvata neid raskusi, mis tekkisid vereva majandusse pärast pärisorjuse. Vaatame siis 1861. Nii et viina abil otsitakse makrosüsteemis lahendust nendele hädadele mis otseselt ise viinaga seotud ei ole. Aga kus viin tuuakse appi, sest teda annab maksustada nii ehk teisiti ka see pall on paraku tõsi, ka seda ei tohi ignoreerida. Ja paralleelid Eestiga on päris selged. Neljas nurgas. See on see, et meil on tegemist iseseisva Eestiga, kus me samal ajal oleme järjest ebavõrdsemalt. See ei ole see, millest me unistasime, see on see, mida me tegelikult ei taha ja tööpuudus on selle ebavõrdsus ainult üks tahke teiste hulgast. Ja kui te vaatate, kes tulevad hommikuti poodi ja on ühed esimesed ostjad, need on keskealised mehed, kes ostavad kaks pudelilt salvikutest rohkemaks neid raha. Aga ega nad ei tule mingist kantseleist ja pane sinna töölauale silti, läksin objektile, nad tulevad sealt, kus nad elavad ja ootavad, et päev saaks kuidagi lõpule ja äkki on neid siiski kellelegi vaja. Seal see sotsiaalne pool, mida me justkui ei taha märgata ja mille kohta me ütleme, et ettevõtja ei pea otseselt sotsiaalküsimustega tegelema Eesti riigis tuleb tegeleda kõigiga, kes siin elavad, me, me ei saa teistmoodi oma iseseisvust kaitsta. Ja on ka viies nurk. See on see, et näiteks Eesti Kultuurkapitali ajalugu on alati seisnenud ka selles, et viinamüügi viina tarbimise maksustamisest osa rahaliselt läheb otseselt kultuuri heaks. Näiteks kadunud Villem Ernits, kes oli veendunud karsklane, oli oma propagandaga kultuuriinimeste hulgas väga kahemõttelise kuulsusega sest talle öeldi, mida rohkem sa mitte joomist propageerida, seda vaesemaks näiteks ajakirja looming, väljaandmise või midagi muud taolist teed. Ja tema tegevust ei hinnatud sugugi nii väga ühemõtteliselt, et see on õige asi, see on kahe otsaga asi, kahjuks. Ja õnnetus on selles. Näiteks salaalkoholi pealt ei lähe, kultuurkapitali ei lähe kultuuriliste ettevõtmist, ei lähe spordi heaks mitte midagi. Alkoholi pealt tekib ainult rõve sõim meie kõigi aadressil. Ja kui see ei ole just nimelt sõim, siis on see ikkagi rahulolematus terve riigiga terve iseseisvusega. Sest nagu öeldud, ebavõrdsus on see mesi, lase meil Eesti riigiga rahul olla. Me tahaksime olla võrdsed selle päästet iseseisvus peab olema kõikide jaoks võrdselt kättesaadav. See on täiesti loomulik. See on ideaal ja niisugune ideaal, mille poole tuleb püüelda, teist valikut ei ole ja kui me nüüd sellel taustal mõtleme uuesti Alveri luuletusele millest on nii palju aega möödas, aga probleem kordub siis ühest küljest Alver näeb ette seda, et halb viin rikub. See on fakt. Aga teisest küljest Alver ühtlasi kui kogu luuletust meelde tuletada, hoiatab ka selle eest et kui niisugune seltskond nagu ta seal silmas peab, pohmelusas tärkab, siis ta hakkab nuttes kaotsi läinud luulet taga otsima, taga igatsema. Siis ta avastab, et ta ise trampinud maha midagi, mida ta tegelikult vajab. Selles mõttes ma avaldatakse praegu Alvereid kogu aeg uuesti, et panna inimesed mõtlema, see, mis enne sõda oli ja mida ta tajus kaasaegsena, see võib iga päev juhtuda meiega ja me oleme rumalad, kui me sellest, mis on kord olnud, oma järeldusi ei tee. Nii et soovitan halverit üle lugeda ja mitte ainult teda ja mõelda sellele, kui mitme otsaga asi, niisugune daam nagu kärakas on. Aga aitäh teile täna rääkida paatidel jõhvist, no nendest ei jõudnud randa ja kuna juba selles lehe teadnud selle konverentsi kohta on juttu olnud seoses siis ajas, olles korduvalt õpetanud üliõpilastele patjade koju jõudmisest, siis on küsimuse all olnud Alternatiivse lõpul sellele loole. Esimene on see, mis oleks juhtunud, kui Atisse pandriks põhja läinud teatud intervalliga teatud seikluste vahel. Et kas oleks vahet teinud, millal see paat põhja läks? Millisel sündmuse järgsel ajal. Ja teiseks, et kas ateistide kojujõudmine ei olnud omamoodi katastroof, kuna see, mida ta eest leidis, oli väga korrastamata maailm. Aga samas kui jõudmine oli juba eos järglase teekonna algus tuligi Penelope juurde koju, aga ta ei jäänud sinna mitte püsima. Oli ilmselge selle raamatu lõpul, et ta läheb jälle rändama. Keda praegu kuulsite, on Tiina Kirss Toronto Ülikooli õppejõud, kes saabus lennukihäiretest hoolimata õigeks ajaks Eestisse konverentsile, mille korraldasid ühiselt Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, Piret Kruuspere ja Teaduste Akadeemia raamatukogukanne Valmas. Enam ei ole vaja pagulasest loodud eesti kirjandust nii-öelda arvele võtta ja kaardistada, süstematiseerida, sest see töö on ära tehtud ja iga eestlane on neid raamatuid vabalt lugeda saanud. Raamatuid, mille kunagistest reisidest üle merede, tollide ja sensorite kiuste välja rebitud, pühendustega katki lõigatud tiitel lehtedega, kui seal näiteks juhtus kirjasse nimena seisma Vaba Eesti. Nendest raamatutest, rääkis konverentsil oma ettekandes Janika Kronberg. Nüüd aga on aeg sügavuti minna ja see soo väljendus ka konverentsi pealkirjas eksleb eksiil ideid ja emotsioone eesti pagulaskirjanduses. Pagulase asi on püsimine, mereasi on muutumine, tsiteeris Sirje Olesk Ilmar Talve kunagisi teid mere kaldal, kui noor talve juba teadvustas. Meie kultuur ei püsi, kui meil seda ainult säilitame. Meie peame seda uuendama. Tänased modernistid võivad olla homsed klassikud. Aga nüüd see meri ja eksleb paat. Tiina Kirss rääkis intervjuus, et tema enda perekondlik mälu seostub 21. septembriga ja moira katastroofiga. Teadlane uurib praegu eestlaste elulugusid ka nende omi, keda Devis Siberisse. Aga ta uurib neid moodsa üheksakümnendatel aastatel. Arenenud traumateooria valgel katsub müüdi kaest läbi tungida. Mind imponeerib just see, kui ma võrdlesin ühe varasema ettekande jaoks, nimelt põgenemise aastapäeval paar aastat tagasi. Kuidas eesti kirjanduses üldse see paaditeekond oli kirjeldatud ja selles ettekandes oli, oli kolm teostiks oli Gailiti üle rahutu, veeeine oli märgueided, linnud ja kolmas oli Pedro krusteni ele parda. Ja ma mäletan, et mulle kuidagi eriti jäi meelde see, kuidas selles paadid tormisel merel oli üks väikene kogukond eestlasi kokku sattunud ja nende ühine koostöö, et seda teekonda läbi selle nõhine üleelamine oli kuidagi väga keskne kuju ja mind hakkas lihtsalt huvitama, kuivõrd erinevad see oli edasi antud ja sanal kuidas lugeja vastsedpärasem teoste ilmumist, kuna need ilmusid suhtelised kohe ära kahe-kolme aasta jooksul pärast neid sündmusi, kuidas lugeja neid vastu võtnud, kas oli midagi, mis neile ei meeldinud, kas oli midagi, mil, mida nad püüdsid ehitada enda juures ja draama teoorias üks põhi põhiarusaam ongi, et on niinimetatud nafta helistajaid, on üks osa elamusest kogemusest, mis oli liiga ränk, et vastu võtta siis kui see toimus ja see jõuab alles hiljem pärale. Ja ma arvan, see kandub üle ning selle paaditeekonna peale sellel moel, et inimesed, kes, kes elasid selle üle rahulikult, kellel oli peegelsile meri ja kõik läks ilma ähvardusteta siiski kogesid tagantjärele kas psüühilisi häireid või kasvõi seda siis, et lõpuks jõudis pärale, et nad olid oma kodumaa maha jääb ja nad enam tagasi. Nii et see dramatiseerinud jõudis alles hiljem pärale ja need, kellel oli väga traumaatiline läbielamus kuidas nad näiteks suhestusid sellesse Gailiti teksti üle rahutu vee, kuidas nad võtsid vastusele tormise mereelamuse kas oli neil sellest leevendust, et keegi ka nende kogemustest kirjutas või vastupidi, tahtsid nad edasi minna oma eluga ja mitte enam ei tahtnud mingi kirjanik neile oma valusaid mälestusi nagu välja kraamise nendest rääkis, nii et selle terve terve motiivi raamimine ja vastuvat retseptsioon oli see, kus see ajendas Neil päevil väga traagiliselt raputatud maailmast. Teie tulete sealt, kus sündmused on hoopis lähemal. Kuidagi väga normaalsena tundus selline inimeste valu ja kannatuste ajaloost nagu suurematest fantaasiatest jõududest põhjustatud kannatuste käsitlus siin tänasel konverentsil. Ja see kuidagi pingestas ka mul selle ettekandekirjutamist, no ma alustasin seda selle 11. septembri eelõhtul selle ettekande vormistanud ja kui need sündmused toimusid, siis siis tõesti märkasin, et tänavatel Torontos selge päikesepaisteline ilm ja inimesed olid erakorraliselt vaikselt selle sündmuse tegelik noh, haare ei jõudnud inimestele kohe pärale ja siis reedel oli ülikoolid Toronto ülikoolis avalik mälestusteenistus nende ohvrite mälestamiseks, kus oli püütud kõiki võimalikke usulisi lähenemisi austada ja inimesed olid täitsa veel sokid nende sündmuste taustal, kuna mis oli nende ellu esimest korda võib-olla teadvustama, olid kuivõrd kaootiline, võib-olla see niisugune traagika, see ei olnud süstemaatiliselt ettenähtav nagunii vanaaegsed sõjad, vaid selle au sees, suurus ja haare ja määramatus, kasvõi see, et neid ohvreid ei leita üles. Surnukehasid ei ole olemas sellise sündmuse tagajärjel ja see, et järgmine käik selles sündmustikku on täiesti ettearvamatu, see dimensioon ka tõstab teatud küsimused esile, mis selles draama teoorias võib-olla ei olegi põhjalikult läbi mõeldud. Kuna seal oli tegemist ka niisuguse täiesti apokalüptilise inimese kogemuse tasandi, olete uurinud ka eestlast, tee teed teises suunas Siberisse nimelt ja te mainisite, et need inimeste kannatuste ja rahvaste kannatuste võrdlemised nende suurusjärgult asetamisel, kes on rohkem kannatanud, on äärmiselt pärast esimesi, väga delikaatselt tuleb sellele läheneda, Te olete kogenud oma uurimistöös ja, ja miks uurite neid Siberisse rännanud eestlaste elulugusid osad sellepärast et kui ma esimest korda Eestisse tulin ise 89. aastal siis ma sain esimest korda teada, et ka minu perekonnas oli otseselt suguvõsas oli neid, kes 49. aastal Siberisse küüditati ja seda fakti. Ma kunagi enne maad ei teadnud ja ka minu isa kes veel elas, siis ei teadnud, et tema onutütar oli Siberisse viidud. Ja muidugi selles asjas oli süüdi see, et nendest asjadest ei saadud kirjutada. Mind huvitas just see, kuidas eestlased siis Siberis toime tulid. Sellel 49. aasta küüditamisega, 41.-st aastast oli ta minul lapsena tekkinud mingisugune ettekujutus või mulje. Ja nüüd tagantjärgi alates ma näen, et olid oma põhjused, miks pagulaseestlased rajasid sellele Marterioloogiale niivõrd palju. See oli üks põhjendus nendel pagulusse minema. Sellepärast, et nad kartsid, et see kordub, aga nende teadmised 40 üheksandat aastat olid täiesti arusaadavatel põhjustel väga nigelad. Muinad lugesid siis, et ka nende hulgas oli neid, kes jäid ellu ja kellel siberis käekäik paranes. Siis see seadis tõsise küsimuse, et kas see Universaalse kannatuse müüt teab, et te lõpetasite oma ettekande niisuguse natukene nukra tõdemusega, et küll oleks olnud hea, kui näiteks faili või Kangro oleks veel elanud ja saanud kirjutada teose sellest, kuidas Odysseus lõpuks koju jõuab. Ma ei mäleta, kas Uibo isiklikult Eestis käis, aga ta elas küll nii kaua, et ta nägi Eesti iseseisvumist ja ta on kommenteerinud oma intervjuudes, mis avaldatud, nii et tema elas selle, selle etapi düstide kojujõudmise etapid siiski üle mingil moel. Aga ma arvan, et jaan tegelikult keegi pea ilukirjanduslikud ja on kindlasti keegi teeb seda. Ja ma usun, et selline teos on, on kuskil olemas kellegi ajus, siis tuleb veel. Kõnetoolis on Rutt Hinrikus kõne all Karl Ristikivi avalikkusele seni avamata päevik trauma ja valukategooriat annab siingi rakendada. Olen 44 aastat vana ja töötan sol haigekassas, kus mu perenimeks on perioodil kolmele paremaks käeks. Seal põiki üle tänavaranda veel 100 ja ma istun akna algust, näen maja, kus ma elan seal rasundav RM 23, alumisel korrusel olen elanud siin ligi seitse aastat ja haigekassas on mul kallas aasta käsi. Aga ma pole seal kunagi kodunenud, kõik me oleme ühes toas, nii ametnikud kui külastajad, koer kaasa arvatud. Tegelen algusest peale, kutse õnnetustage, mu palgaaste on 13, seega kuus aastat madalam Collier Errifaas ja neljapäev seal täna olnud ööpäev, mis kestab kella seitsmeni. Nagu öeldud, ei juhtunud täna midagi erilist õnneks, sest mul pole midagi head oodata. Käivad ketseri protsessid Londonist Sermeerimise kometja Stockholmis kohataks üle äikesevihm. Köln puhkusereisil Norras ja ta tuli ka nii kaugel ja kõik siis korras. Nii algab Karl Ristikivipäevik, mida ta pidas aastail 1957 kuni 67 Rutinikus. Espaki Pihl kirjutas päevikut sõja ajal ja siis jäi see katki, hakkas uuesti päevikut kirjutama 50 70. aastal Rootsis ning pidas päevikut 10 aastat niimoodi, et ta pea praegu igal päeval me igatahes väga sageli kirjutas päevikut. See päeviku olemasolu oli kõikidele üllatuseks ja nüüd on ta saanud ka paljude jaoks mingisuguse saladuse võrdkujuks, sest kui üks päevik on suletud, siis alati arvatakse. Selles minevikus on midagi seesugust, mida tuleks varjata. Päevikud on oma olemuselt alati privaatsed, isiklikud kroonikad. Ristikivipäevikut võib nimetada tõesti eriti privaatseks kroonikaks. Aga samas on päevikud, monoloogid, aga ometi niisugused monoloogid. Et kirjutaja jaoks on päevik sageli tema, võib-olla ainuke sõber mõnikord mõnel hetkel. Ja kui ta pöördub päeviku poole, siis ta teeb seda mingi lootusega. Kui inimene tahab, ütleme päevikut mitte kunagi mitte keegi ei loeks, siis ta tavaliselt hoolitseb selle eest, et seda keegi kunagi leiaks. Ja Ristikivipäevik on ikkagi minu arvates, kes ma olen nüüd Rootsis riigiarhiivis, kus ta asub seda käinud ja lugenud. Niisugune dokument, et Ristikivi siiski pidas silmas, et seda kunagi loetakse. Samas ei meenuta mitte midagi, et seda lugemise hetkel lähemale tuua. Miks ma arvan, et ta pidas silmas, et seda kunagi loetakse, noh esiteks on mul raske ette kujutada, et kirjanik kirjutab midagi niimoodi, et ta ei taha kunagi keegi loeb aga teiseks ma lähtun päevikust endast. On kaks asja, mis mind sellele mõttele Võtavad üks on see, et päevik on säilinud siiski valdavas osas masinaid kirjalise ümber kirjutusena kusjuures tekst on enamasti paigutatud ühele lehele ja originaal ei ole säilinud, ainult päris lõpuosa on käsitsi kirjutatud. Ta tüdis ära jääb hakanud ümber kirjutama, nii tundub mulle. Aga teiseks päeviku esimene sissekanne algab sellega, et Ristikivi kirjutab, mis päev on, kesta on kuivanud, Nad on, kus ta elab, kus ta töötab, missugune avaneb talle aknast. No miks pidite seda iseendale, kui ta oli iseenda päevikukirjutaja ja lugeja kirjutama ja niimoodi ma armun kahetseda päevikut, kirjutades Ristikivi, lootes, et võib-olla kunagi tulevikus tuleb keegi, kes loeb seda, kes mõtleb selle üle jäätise tema monoloog, mida ta 10 aastat pidanud, kujuneb mingis mõttes kunagi kaugemas tulevikus dialoogiks. Aga ometi sa rääkisid sellest, et seal on ka märksõnu ja asju, mis ilmselt jäävad igavesti. See on küll üks põhjus arvata, et ta siiski kujutas ette seda päevikut, kunagi loetakse, sest noh, ma püüdsin nagu mingit moodi grupeerida neid teemasid või seda informatsiooni, mis selles päevikus on. See on monotoonne tekst, seal Ristikivi väga palju räägib sellest, kuidas ta ennast tunneb. Kuidas ta elab mõttes läbima möödunud kaotusi, koduma kaotust, aga ka oma väga rasket lapsepõlve, mille juurde ta väga sageli tuleb. Päevik on võib-olla ainuke tekst, mille põhjal selgub, et ta siiski väga palju kogu elu kannatas, sellepärast et ta pidi vallaslapsena ja igasuguse toetama. See oli läbi ajama oma oma jõuga. See jättis tema hinge suure jälje. Siis meenutab ta mitmesuguseid möödunud seikasid, aga ta meenutab ka sellega seoses väga paljusid möödunud ajast pärit salajasi tähtpäevi, mida ta kogu aeg tähistab. Ja ta tähistab oma mitmete illusioonide tähtpäevi. Tal on esimese teise ja kolmanda illusiooni tähtpäevad iial ei kirjutamisillusioon, Need olid. Tal on mida ta nimetab vendlus päevaks, tal on päev, mille kohtade kirjutab, et see on see päev, kui mul õnnestus inimeseks ja mõningaid muid taolisi päevi. Neid illusioone püüdnud seostada ja üks illusioon oli ilmselt see, kui teda pidi võetama ühe sugulase poolt kasulapseks. Selle kohta on ka päevikus hiljem jutt, et ta võtab kokku, et mis ta on võitnud ja mida ta on kaotanud. Siis ta kirjutab ka seda, et kui ta ei oleks ära tulnud Eestist, siis oleks ta võinud olla Siberis ja veel enam oleksite võinud olla seal siis, kui ta oleks peresse lapsendatud, temast tulev praetult kasvatatud talu peremeest. Tema kooliharidus oleks piirdunud algkooliga ja vaevalt varastest kirjanikust On olnud nii, et et see oli küll tema tolle aja suur illusioon saada saada ühte peresse. Aga, aga järgmised illusioonid ilmselt olite hoopis mastaapsemalt. Ma arvan, et need olid üks oli kindlasti seotud kirjanikuks saamisega. Karl Ristikivi nimi oli muidugi ka Maie Kalda suus, kui ta rääkis paguluses loodud kirjanduslugudest. Aga nagu aimata võis, ei jätnud kalda puudutamata ka poleemikat kõige uuema eesti kirjandusloo ümber. Liiga palju kirgi kutsub tema arvates esile see, kui suures mahus ja tähtsustuses keegi on kirjanduslukku jäädvustatud. Ja samas me näeme siis teist suhtumist, kus ütleme siis on sihuke sõbralik töö, tuleb ära teha mehesena, selg rohkem eneseohverdus, Vaikene, missioonitundega tehtud ja mitte keegi kaasa arvatud, kellest kirjutati, ei pidanud seda mingiks lõplikuks või parandamataks heaks või tõeks. Mis ühes kirjandusloos kirjutatud, vot seda vimma kiskumist ja seda tigedat tilkumist ja seda on siiski kahju, et seda nii palju jätkuks. Ja kogemustega kirjandusteadlase kreedo. Ja mis lugu ning Lillutama, see, kes on ise midagi sügavuti uurinud, siis ta võib teisi refereerida targemini. Niikuinii peame teisi refereerima kasutama, allikaid, kõik ise läbi elanud. Ja teiseks ärgu mingu Arv arvustama kirjanduslugu, see, kes pole iial kokku puutunud akadeemilise uurimisega. Te kuulete kultuurikaja ja viimane aeg on luua side praegusel hetkel toimuva tärkava kirjandusega. Hiljutised koolinoored olid ju ka Ilmar Laaman ja Kalju Lepik, kui need pagulusse läksid, kaasas juba mõningane kogemus noorsookirjandusrühmitusest, Elbumus ja tuulise või uus põlvkond, teda tuleb nagu rahet ainult luuletaja ja ta peabki tulema ja endast häälekalt märku andma. Nüüd Eduard Vilde muuseumi ruumidesse, Kadrioru veerel muuseumi teadur külje. Aasta ka kirjaõhtute sarja ja on väga tore, eks esimene esineja, noor inimene oma tõepoolest kui ka oma kirjanduslikult rannikul tegutsemise poolest ja tere õhtust, algab tihe koostöö Tallinna Pedagoogikaülikooliga. Õhtu kulgeb vabas ja sundimatu õhkkonnas. Ainult üks selline hoiatus, et kunstiteosed seintel on ilma klaasita ja paluks ettevaatust. Ja siis ma nüüd tutvustan teile tänase õhtu kangelast. Wimberg ehk Jaak Urmet ja siis Jürgen Rooste anud kompanii Jaak Urmet on lubanud lugeda oma ilmunud ja ilmumata luulet. Ja mina alustan sellise asjaga nagu seda kolmas osa triloogiast feministlik diskursus ja siis sa räägid eesti kirjanike taga olevatest naistest kolmest konkreetsest naisest, mina loen sellest kolmandast, kelle nimi on aitäh ja luuletuses on selline. Mina olen parim kõigist. Eesti esimene leedi. Minu mees on Anton Hansen, mitte mingi saunaiidi jätgeneeldi, mina olen temaga kõrgeausus, käete päikenegi tuhmiks muutub, kui ma ilmun, kas te näete nõnda, inimeste keskel tahan mina seaduses seda mitte kodus pliidi ääres kohtuda ja kiraks seda Mehile, kelle osaks saanud mustade poolt valitus pakkus tulutoovat otsa propagandatalitus. Mõelge ise tegi ennast rumalaks, keeldus kallis presidenti ülistamast jumalaks. Ema nägi ja lasteluule omaette. Sedagi tuleb siiralt tervitada ja väikesi proosakilde, milles figureeris elutark vanaema luges autor. Huumor ja grotesk tunduvad Winbergile omased. Ega minu meelest humoorikas ei ole ebaluuleline, et mulle väga meeldib lugeda humoorikalt luulet ja ma arvan, et kunsti eesmärk on julgustada inimest edasi elavamaks. Sellist praegust hallim masendavat võib isegi robustselt öeldes sellest sitast elu lootuses, et tulevikus on parem või kuidagi tema mõtted ära kiskuda selle juurest. Et minu meelest kunstaks, julgustama ja pakkuma toetust selliste sõbrameheliku juuresolekut. Kunsti tohiks endasse imeda niimoodi oma põhjatustesse ja siis väsitada. Kunst peaks olema, mitte väsitav, see ongi nagu minu selline põhimõte, mille järgi ma teenes kunstiasju. Toomas Liiv, kas oled siin vana Vilde vanas majas noorte väga noorusliku luuleõhtul, sellepärast et need on sinu õpilased pedagoogikaülikoolis, mingis mõttes küll sellepärast osa luule vastu tasub huvi tunda. Ja ma ikkagi rõhutaksin siin niisugust Tallinna Pedagoogikaülikoolimomenti. Mul on nimelt niisugune tunne, et see õhtu siin oli ka ikkagi niisugune sammukene sellel teel, mida Tallinna noored autorid on astumas ja, ja kus nad on praegu mööda minemas Tartu noortest autoritest ja mul muidugi tallinlasel on eriline heameel seda siin toonitada, see niisugune väga hinge kosutab võistlus, mis on kestnud alati eesti kirjanduses, Tallinna, Tartu vahel. Mina tahtsin just Tartu Ülikooli patrioodina esitada küsimuse selle väga kena ja sooja õhtu lõpul, et kas peab tingimata kunsti ja kirjandust käivitama mingi niisugune rivaliteedi võti või ei ole see? Ma arvan, et see on vajalik, et kirjandus on ikkagi alati olelusvõitlus kes ennast maksma paneb ja kes raha saab. Ja ma arvan, et praegu ikkagi nüüd see olelusvõitlus olnud kaunisti teravaks läinud. Ma mõtlen nooremat põlvkonda, aga ma praegu rõhutaksin seda, et ikkagi Tallinna pedagoogikaülikool oma keelte on siin Kadrioru läheduses, kus on ka kirjanikke, see elumaja või kuidas me nimetame, kus on need suured muuseumid, Tammsaare, Vilde ja nii et minu meelest on siin kujunemiseks niisugune vaimne, sammasin Narva maanteeotsa ja Kadrioru juures. Noored hääled tulekul. Tõnu Aav ja Mikk Mikiver. Elem Treieri Vilde elu ainelises kuuldemängus kurjal teel aastal 1965. Modereeri Mõen värdi, suluus üliga üsna moe järgi. Näed välja nagu härra. Ega ma proua pole kunagi olnudki endale aga nägu peas, justkui oleksid suure karika kihvti ära joonud. Ma armastangi suurt karikat jäika põhjani tühjendada. Sel kaunil hommikul on tunniplaan, mis kehast hinge välja pressib. Kindlasti, eks temporaalne kirjade, nii pelungide eeposest ajalooõpetuses on terve tund läbikatsumist. Tead Münchauseni poiss. Kõik on midagi kangesti tahtma hakanud. Mammakeni papa tahavad lõputunnistust. Ta tahab, et Vikse ontlik oleks. Kool tahab minust uskliku ning ustavat riigi alam tuleb teha. Aga keegi ei küsi minu käest, mis mina ise tahan. Oi, eks ta ole. Mäletate kunagised modernistid, tänased klassikud, Ilmar Laabani raamatut, magnetiline jõgi, see on prantsuse ja rootsi modernistide klassikute tõlgete raamat, mille on koostanud Jaan Malin. Esitati Tallinna reaalkoolis, kus kulges kord Laabani koolitee. Jah, ankruketi lõpp on laulu algusjaan Tootsenile räägivad koostaja Jaan Malin ja uue põlve luuletaja Jürgen Rooste. Miks see raamat on sinu jaoks oluline? See on kirjas koostaja järelsõnas, et minu meelest see raamat kajastab seda väljendusliku elegantsi, mida minu meelest praegu sisse kirjanduses on suhteliselt vähe. Ja minu meelest ka selle tõttu just võiks seda raamatut lugeda ja seal on ka selliseid haruldasi keelendeid või vähekasutatud keelendeid mis võib olla samuti mingisugust münti, lisavad. Mingis mõttes võib-olla paneb praegu sellise punkti kõrgmodernismi tulekule Eesti kultuuri või selle ülekandmisele on palju teksti, mis on veel tõlkimata jäänud, palju asju, mis on koondamata jäänud, aga aga see on nüüd üks suur on selle poole, tõsi küll, Märt Väljataga ja Hasso Krull ja veel mõnedki siin püüavad seda omalt poolt veel täiendada ja on nüüd uusi luulesarju tulemas juba tulnud ühte teist ja aga omamoodi see Laabanide, mis on põhimõtteliselt, see on, see on juba peaaegu eesti kirjanduse suhtes klassikamõõtu asi ka tõlgetena, et see siis võtab kokku suure osa sellest modernistlikus vaimust seisust puhtast eneseküllases tekstist kus keel on tähtis, kus keel on see kese ja selles suhtes nagu ühtlasi nagu lõpetab, võtab kokku mingi asja mingi eestlase haridusprobleemi, mis meil on kogu aeg pinnuks silmas, et me ei ole ike sellel tasemel või järgi jõudnud sellele arengule. Sest mul on selline tunne. Aga üks oluline asi, mis selles raamatus on ja mis, millest ma käsitlusel rääkisin, seep tõlgitud essee, Laabani essee Eluaarist, mis oli rootsikeelne, aga nüüd on tõlgitud siis eesti keelde ja minu meelest sellised täiendused Eesti kultuuri on üsna teretulnud. Ja tõlkis selle Heneret soovik täpselt niimoodi. Tema on ka teisi Laabani tekste tõlkinud ja laabunud olid ene rida tõlkimisviisiga. Mis laadi kooli väga rahul. Ma arvan, et aasta jooksul ilmub üks umbes sama mahtu raamat veel. Aga seda ma 100 protsenti ei julge lubada, aga ma loodan seda. Minu meelest materjali selleks jagub. Avatud Eesti Fondi algatatud filosoofia ja ühiskonnateaduste võtmetekstide sari avatud Eesti raamat on jõudnud 50. teoseni. See on põhjust seisatada ja tehtud silmitseda Estonia talveaias, räägib Mall Hellam. Kui mõtleme kole tänane maailm. Ilmselt tuleb teha kõik jõupingutused selleks, et vaimsus, haritus ja üksteise mõistmine saaks elunormiks. Ma arvan, et paljud hädad on saanud alguse sellest, et pole loetud teatavaid raamatuid. Ja nagu ütles meie suur manistreise pole tuntud elu põigudel. Ja loodan väga, et selliste raamatute kõrval nagu Milton Friedman ja teised muutuvad sama tähtsaks paljudele neile, kes meid juhivad ka Aristoteles, memuaar, Berlin, Burgers, Provskiga müük ja paljud teised. Märt Väljataga Nad ütlevad sarja vaimne isa alustab omakorda tsitaadiga. Madis Kõiv ütles välja 91. aastal vikerkaares ilmunud intervjuus. Ja see Madis Kõivu jutt on selline. Kõige hädaohtlikum eestlasele on, et nüüd eurooplasega kokku puutudes võtab ta üle pealispinna aga Euroopa põhja roopa filosoofia jätab puutumata. Kui eestlasele Euroopa filosoofia tuge ei ole, siis jätta pinnal libi sõjaks, sest Euroopa kultuuri peal liigub nii palju kõntsa. Miski ei garanteeri, et Euroopa kultuuri järele haaraja selle kõntsaga kaasa ei lähe. Praegu on kõige tähtsam, et Eestis kultuur saaks kontakteeruda papa süvapõhjaga. Kui selle süvakihistusega kontakt saadakse, kaitseb see meid Euroopa enda eest. Euroopa tuleb Meile peamiselt kõntsana. Nõnda tuleb meil hakata tõlkima filosoofilist kirjandust. Kirjandustraditsioonide kujundamine, aluse loomine tõlkides tuleb asi eesti keeles algusest lõpuni läbi mõelda. Mõtlevad kõigepealt tõlkijad, siis tõlke arvustajad, lõpuks ka lugejad. Nii tekib meil kõigil harjumus sedasama, aga eesti keeles rääkida. Eesti vabariigi ajal jõudis meie ilukirjandus 20-ni lasteaia tasemele, mis eurooplastena päratult kaugel ei olnud. Sakslased ei pruukinud ta huvi, kui ta aga struktuuri poolest olid Euroopa tasemel. See oli esimene ring. Nüüd tehakse teine ring. Teise 20 aastaga võiksid niisugused struktuurid hakata kujunema ka filosoofias. Nii et see põhjendus sellise sarja, Jaak, see oli juba antud kolm neli aastate enne sarja tegelikku ilmumist ja muidugi ma ei ole päris kindel, mida Madis köisele kõntsa all silmas pidas, mis Euroopa hoovuse peal liigub, aga, aga võib-olla see ongi seesama asi, mida täna esitleda raamat populaarkultuurist meile siis selgeks teeb. Ja see sarja 50. on Dominic strinati sissejuhatus populaarkultuuriteooriatesse, mille kirjastus Kunst Sirje Helme Meil on puudu just nimelt sellistest laia põhjalistest raamatutest, mis tutvustaksid põhimõtteliselt teatud koolkondi teatud suundumisi, mis ei ole aktuaalseid mitte ainult kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, aga kui just nimelt praegu tähendab, meil on puudud tegelikult kõrgkooli tekstist mida iganes. Selline haritud eesti inimene ja mitte ainult humanitaarlane, aga ka vajadus, juht peaks elementaarselt teadma, ma kujutan ette, et üks selline korraliku kõrgtaseme majandusjuht võiks teada, mis asja Frankfurdi koolkond, et ta ei jääks nagu kolleegidest suheldes läänes hätta, ei peaks piinlikkusest punastama, kui talle ükski nimi nagu ette ei tule, see on see raamat, mis võiks olla mitte ainult ülikooli tasemel, aga mis võiks huvi pakkuda ka laiemalt just nimelt Tsementeerinud seda, kes meiena harituse taset. Et see oli tegelikult minu ees vä. Ja veel kord kaalub kogu sarja tähtsust ja tähendust Rein Ruutsoo. Arvestades rolli, mida täitis teatav osa raamatutest meilile nii-öelda taastamisel, jaga mineviku mäletamine. Ja ka mingigi demokraatia nagu mõtte säilitamisel kassa kadenhokolleegi või mis on avatud, loeti peost pihku nende rolli või siiamaani täpselt ei tea. Uurida, küsitleda, avastame, et nüüd need raamatud on kuskil 50 seal peaaegu et hävitamatu haavatu kapital, mis on alternatiivne, alternatiivne haridus, mida on võimalik saada välja võiks ka siis saada väljapool ametlikku haridust, kui seda enam nagu demokraatia kriisi ajal ei saa minagi, õppejõud olen nendele väga õnnelik, sest et ma alati nii-öelda lugege seda raamatut. See on ju olemas, võttama teksti lausa arutlusobjektiks. Keegi jää nüüd mingisuguse barjääri taha seda, et isegi kui tal pole teksti, ütleme inglise keeles vaeva, siis on see avad tihti igas külaraamatukogus juba praegu. Nii et selles mõttes on sellega kättesaadavus tõlkimise kaudu üks asi, aga teine asi on skulptuuri järje keskmine. Mõtleme seda, kas me saame eesti keeles mõningaid mõtteid väljendada. Ja see on see aga, mis tegelikult ju 50 aastat puudus osa nähtusi esineb, muudab nähtavaks läbi keele ja kui selleks pole sõnalises tsiviilühistumile raamatama midagi muud, mida lihtsalt ei olnud see skulptuurid kaua aega jäänud inimese, saad aru, et majandusprobleem on nähtus, millega tuleb tegeleda. See oli kultuuriga ja mille valmistasid ette helirežissöör Külliki Valdma ja toimetaja Mari Tarand. Jätkakem vaimseid otsinguid.