Lord George Gordon Byron Šoti mägismaalt võrsunud romantik humanist Kodumaal Pilatud oma poliitiliste tõekspidamiste pärast välismaal peetud vabaduse prohvetiks, mässumeelne seltskonnast välja tõugatud, ometi rahva hulgas populaarne ja palju loetud poeet. Niisugusena astub ta meie ette kirjanduslugudes talletatud ülestähendustes. Täna kõneleb meile tema looming väike valimik, tema rikast luulepärandist Minni. Nurme tõlkes. Koostanud Tiia Rinne loeb Rein Malmsten. Ei jäägi must eemale, rooside aiad. Las toredus lopsakalt lakata seal mulli, et nagu kaljumäed, lumised laiad, sest vabadus pühaks arvamuseks neid peab. Kui kallid on šoti soo kaljude harjad, kus lumekristallid kui helendav kard? Sukoskede ilu kõik purskkaevud varjab kuis igatsen taga sind, sink, lohk, näger. Nooruses rändasid seal minust sammud, müts allikal, kruusik siia vaiba eest kuu vähe pealikuist mõeldes, kes hukkunud ammu seal uitsin ma männikuis kohasid puud. Kas isade vaimud Mu kõrvu te hääli toob, tuhiseb tuulehoog tumedast ööst. Veel tormiga viirastab ratsutav päälik seal Šotimaa sügavas mägede vöös kus sünklokk näkker ümber ududel ujub. Ta tuisates kihutab jäine ja karm pilv endasse matab mu isade kujud. Sud tuultes nad elavad Schenk Lohne kärv. Ei õnnetäht, märkinteid, sangarid, visav, halb aimus, kas valusalt rindade lõi kalludeni lahingus surite isad ei krooninte langemist juubeldama, võit. Mil lahkusin sealt sellest aastaid on palju ja nii peama tagasi sinna ei saa. Seal lilled ei õitse, kuid lagedad kaljud on kaunimad siiski kui lausk. Inglismaa. Siin igav, kus mugavad murumaad, haljad on sellel, kes avarust, tunnetanud kord. Ma armastan kaljusid metsikuid paljaid. Su sügavat tõsidust. Sünk, lohh, näger. Sul muretuna veel mul meeldiks Šoti mägismaal kus uitaksin kas mägiteel või purjetaksin läintel, ma ei talus saksi kõrki hiilgust, mu vabaduses sündinud hing. Mu kallim kalju tippu kiirgus ja rahn, kus mühab vooge ring. Sahetus sinna ma ei, ta, kus elu uhke nimi, peen Mallemitavaid teenreid vihkan. Vihkan näha orjameelt. Mind pigem kaljudele Vii, kus mere möirgab, mühin, kajab. Ma palun lase mind olla prii ja rännata, kui nooruse ajal. Ma tunnen, kuigi olen noor. Maailm pole minu jaoks. Miks varjab teadmatuse loor meilt tundi, millal kõik kord kaob? Kord elust kujutluse lõin, kõik oli lahti õnnele. Tõde, miks valgus tõi mind sellest unest ärkvele? Ma armastasin, kuid mu kallid on kadunud, sõbrad lahku läinud. Kuis rindon, kurb, kuis päevad, hallid. Surm lootustest on üle käinud. Kui lõbus laudkond veini juues ka vahel mure meelest viib seks silmapilguga rõõmu, tuues mu süda siiski üksik siin. Nii igav on mul nende seas, kes lipitsevad võimu pärast ei sõbrajaks vaenlaseks, neid pea nad mulle võõrad pidu säras. Too tagasi mu sõbrad, truud, kel tundmusi ei muuda aeg. Siis ma ei vaja miskit muud seltskonnast tühises siis pael. Ja naine, sina kõik, mu arm, mu lootus, lohutaja õnn. Miks nüüd mu põuni külm ja karm, et Sinupilki tütaval? Mu süda ohkemata loobuks peo rusinast, mis risti toob? Ja vaiksest lihtsast rahust joovuks. Nii nagu seda voorus loob? Ma kaoksin inimeste eest ei vihkaks neid, vaid otsiks varjuhing hellu mägestiku teest. Meeldume heiskab süngeid, harju. Oh, saaksin tiivad. Lendaksin, kui pessa tõttav tuvi õhus ma kõrgustesse tõuseksin. Kus tunneksin end täies rahus. Kes õhuliselt nagu tuul, noorsugutiivul kaasa kallad. Kuid kauaks lummutuse seo ma noorusketked, murran ja lossist müstiliselt peolt, nüüd lahkun sihiks tõema. Kurbloobudanunel mõist, noort hinge painavad nad nii et jumalannat ebamaist näed igas nümfis päiksekiir ta pilk, sest kujutluste võrk, kõik värvid kauniks muudab, ju. Ei näi Sis neitsi Alpia kõrk ei, naise süda ebatruu. Et sa pettevaid kas maha jätta õhules. Kas naine pole õhuvaim? Ei sõber, truu kui pilades. Kas hüljeta su ülev selts, su kergelt hõljuv haldjaring ja möönde naise arman, võlts ja kasu ihkab sõbrahing. Pean häbenema, et su võim mind valitses, kuid nüüd on liig su käske täita mai või ei, lendu vii mind, sinu tiib. Narr, armastasin kord ja kohe mulle näis, et näen neis silmist. Kuid usaldasin petja hoonet ja petjad tühist silmavett. Romantika Su hõljus, selts täis pettust, oma teed, ma lähen. Seal asub teesklus, kus kõik on võlts ja Leila tundlikus, kus näed, kuis rumal pisaratevool kaob tühjaks täiaks asjatult. Ei õiges mures tröösti, too su altar, paljas kassikull. Kaastundmus sinna liida veel küpressi, pärjas, leinarüüs, verd tilgub süda kõigi eest ja kaasatayinab igas süüs. Kõik nutunaised kogu nüüd, sest igaveseks lahkupei, kel kaasanotali püüd kuid loobub kummardamas teid. Õrnalt infida, kellel nutt käepärast nagu võtta maast ja kelle hingejõuetud liig kergelt vaimustab, ekstaas. Kas usutaganeja Ta leinate mu puudumist, siis küllap algaja noor pard kaastundmust äratab teis vist. Romantik suhukun käes, ees kuristik, kus nagunii varsti lamamas siin ei unustuste meri, kanna sind oma mustas tornis kaua, vaid sealse kõrge kuninganna. Oh häda, leiad oma haua. Ei, kingimaailm rõõmu, mida meilt Eriisuks taas. Kui süttib tunde leekpea vaibudesse, rauget maas. Ei koltu kiirelt ainult põsk, kui õis, mis närbub, kaob vaid südamegi. Värskus hääbub siis, kui noorus kaob. Need üksikud, kel hing veel sõuab õnne varemeil on sihi kaotanud ahvatluste mere, eksi teil, neil haihtunud hoog. Nad igatsevad kallaste aidata. Sest sinna jõuda nende puri iialgi ei saa. Suur hirmus külmus hinges, võtab maad. Kui surm on, see ei tunne kaasa, teistele ei unele. Nii külm on hing. Et sellest pisar tarretama, jääb silm särama, võib lüüa. Kuid sealt vastu helgib jää. Jutu vaimukalt võib sorada peo rõõmud köita sind. Kuid tundmust ei hajuta, et rahu ihkab rind. Nii nagu luuderohi rusu katab lopsakalt. Pealtpoolt on haljalt värske kõik kuid hall ja kulundalt. Võiksin olla noor ja tunda, mida tundsin siis, või kui mu silmi valguda veel endiselt võiks piisk. Kuis kõrbes lätte armas on, ehk soolakas küll see nii elukõrbes voolata, need pisarad võiks veel. Mu noorusmaa kus õõtsutab õrn tuul, auväärseid oksi, vanal pärnapuul. Nüüd olen üksi siin, kus tihti käin koos armsetega kaugele, kes läinud. Võib-olla õnnelikku noorusmaad, nii nagu mina kahetsevad. Nad. Astudes teerada möödamäele ei saama vastu panna imeväele. Sa längus, pärn, suval longuspäi keskööni tihti mõtisklema jäin. Nüüd nagu tollal siin istun taas. Kui endistviisi uneldavelt saaks. Pärna ladvas kaeblev tuulenud. Nüüd kurvalt, meenutab mul möödunut. Kui jahtub hõõguv rind, kui kord ma suren ja vaibuvad mu ihad ja mu mured, siis usul viimsel hingetõmbel veel, mille elu kustub. Leevendust toob see, et kitsas hauakamber kalmu pin, mind varjab siin, kus leegitsev rind. Siis siia puhkama, mu süda jääb siin uinun, kus mu lootused ja arm. Mu noorus maas, sapp paik, kus puhkab põrm. Siin pärna varjus muru all, mu säng. Kes hardalt kõndinud seal, siin lihtne maa, keel õnnistab mu aset. Need leinavad, kes hingelt lähedased siin meeles peetud, kus ma olin noor ja unustatud muu maailma poolt. Ma nägin und, mis polnudki, kui uni. Ei olnud enam päikest sihitult, kes ilmaruumi tähed rändasid ja mustas pimeduses jäinema kuuvalguseta pilkas õhus rippus. Küll tulid hommikud, kuid päeweycoitnud sellest jubedusest kired unusid, ei värisenud inimsüdameis muud igatsust, kui valgus, ainult valgus. Veel elustasid lõkked, inimesi ja kuningate lossid kui ka hütid ühtviisi süüdati kui tuletornid. Ning linnad leegitsedes hävisid. Kõik kogunesid ümber, kodudenis põlesid, et veel kord 11 näha. Õnn neil, kes elasid Volkaanidel ja sooja võisid saada tule purskest. Arg lootus siiski valdas inimesi. Mets metsa järele pandi põlema, kuid puud pea varisesid raginaga, söed kustusid ja pime oli, kõik. Näod olid õudsed, kui neid valgustas aeg-ajalt tule, heitlik, kauge kuma maas, mõni nuttes lamas kaptes silmi ja mõnid, toetas lõua rusikale ning naeris võikalt, teised tõttasid ja õhutasid surma tuleriita ning meeletuna vahtima jäid taevast. Kui hukkunud maailmas suriline. Siis aga needes viskusid nad põrmu ja ulgusid ja kiristasid hambaid. Röövlinnud kiljusid hirmunult maas, värisesid lehvitades tiibu, mis muutunud tarbetuks. Täis õudu, tulidki skelayatt kettalt salt tehnikust. Maod roomasid, keskrahvas sisenes, kuid mürgita Nad löödi maha toiduks. Ja sõda hetkeks lakanud süttis taas verd valati eest, iga toidupala üks teisi kartes, tundes jälestust, kõik süngetena üksi istusid ei olnud enam armastust. Ja polnud maailmas muudkui vältimatu surm. Maailm, mis võimas olnud, oli tühi, elutu ei rahvas taimi, loomi. Üks surnud Tom, jäik tarretanud mass. Jõed, järved, mered seisid liikumatult, tumm hauavaikust täitis sügavik ja laevad pardal ühtki elus hinge. Kesk ookeani kõdunesid mastid, tükk tükilt varisesid surnud vett, et kus polnud laineid ega tõusu-mõõna, sest polnud nende käskijanna kuud. Tuul oli lämbunud, pilved olid hääbunud pidanud, nad enam taevast kata sest kogu maailm oli pimedus. Täis ängi, nüüd imeväega kanneldaja, sa mulle õrnul keelil mängi ja sünged mõtted, meelestaja. Kui kadunud pole kõik su kajal uus lootus rinnas, kõledas sell Kellon tusk. Sind kuuldes sajab lault pisar, mis kuid põletas. Viis olgu võimas, vägev pingelt ja sügavuselt Nängi, palun, et võiksin koorma heita hingelt muhket täitnud taevaalust, nii pikka piina olen talunud öil unetuid kurvil ma. Et süda lõhkema, peavalust või laulu vähele alluma. Rein Malmsten luges lord George Gordon Bayroni luulet. Kuni südaööni kuulete Henry brüsseli loomingut.