Õnnistatud pühapäeva hommikut mina olen Mart Salumäe, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja, eesti kiriku diakooniakeskuse juhataja. Ja tänasel pühapäeva hommikul loen sellel nädalajuht sõna kirikukalendrist. Matus evangeeliumi 11. peatüki 28. salmi. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise. Aamen. Ma helisel ühtviisi nii isandale kui sulasele. Nii emandale kui teenijatüdrukule. Üle-eelmise pühapäeva hommikul kõlas kellahelin ka Tallinna pühavaimu kiriku tornist. Täna hommikul on üks kellahelin vähem. See torn on põlenud ja kell vaikinud. Ja selle pärast on tänasel hommikul põhjust natukene mõtiskleda ka selliste ajalike väärtuste üle ja tagasi vaadata kui elavale hingele. Kindlasti on võimalik teha vana katkise kella järgi vorm ja valada uus. Isegi ehk vana kellamaterjalist on võimalik see uus Kell valmis valada. Kuid kellameistrid teavad, et täpselt sama kõla ei suuda sellele uuele kellale keegi anda. Nii nagu iga eluslooduse osake on ainulaadne nii ka kellahelin. Sellepärast võiksimegi täna hommikul leida aega et minna ja kuulata nende kellade kõla, mis veel alles on? Neid on Eestimaal kaugelt üle 150. Kuulata seda kella kõla, mis on ainulaadne ja kordumatu mis kuulub just nimelt meie kodukiriku tornikellahelina juurde. Kuulata just nimelt seda kellahelinat, mis põlvest põlve on kuulutanud seda kutset. Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete tulge, isandad ja sulased emandad ja teenijatüdrukud, rikkad ja vaesed, õnnelikud ja õnnetud. Sest kõik on kutsutud. Mõni aeg tagasi, kui ilmad olid juba soojaks läinud püüdsin ahjus, kus ammu polnud enam tuld tehtud uuesti tuld teha, et prahti põletada. Tõmmet ei olnud. Katsusin seda korstent tõmbama panna. Igatipidi. Tõmme oli aga sissepoole. Ja siis, kui ma sealt maast laeni suitsu täis toast välja läksin, õue. Tundsin ma, mida tähendab Jeesuse sõna. Mina annan teile hingamise, korraga oli, mida hingata. Ja see, et hingata sai, oli igavesti tore asi. Hingamisepäev-pühapäev. See ongi selleks, et me oma argipäeva igapäevastest toimetustest ja muredest rõhutud rinna võiksime korra täis hingata. Et me võiksime endale seda hingehingamist lubada. Ja mõtelda natukene muudele asjadele, kui igal argipäeval. See hingamispäev, milles kutsuvad meid kodukirikukella helin ja kaugele paistev kirikutorn on meile antud selleks et me võiksime iseendas ära tunda selle kordumatu, ainulaadse jumala loodu kellel on hing, mis tahab hingamist. Et ei kustuks enne aega ega põleks Oleme kordumatud isiksused, aga mitte asendamatut. Tööloomad. Tundkem siis sellest tänasest pühapäevast rõõmu hinge hingamiseks. Armas, taevane isa me täname sind, et sa oled meid loonud eri moodi, kui kogu muu loodu. Oled andnud meisse oma näo mis ei kordu, mis alati on erinev. Milles võime küll aimata midagi sarnast ja midagi enne nähtut. Kuid mille taga on sõda, mis on taipamatu. Anna meile siis usaldust hingata seda rahu mida kellade helin täna hommikul meile kingib. Aamen.