Hea raadiokuulaja. Soovin sulle ilusat päeva täna. MINA OLEN Üllar Kask, Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja. Ja loen sulle hommiku mõtiskluse aluseks pühakirjast kalaatia kirja kolmanda peatüki kolmanda salmi. Kas te olete nii mõistmatud? Tee algasite vaimus, kas tahate nüüd lihas lõpetada? Aamen. Andrei Tarkovski filmis stalker on üks stseen kus kolm meest istuvad soovide täitumise toa lävel. Kuid nad ei julge sinna siseneda. Põhjus on selles, et nad pole kindlad, kas see, mida nad tahavad on ka see, mida nad oma sisimas soovivad. Või äkki on need täiesti erinevad asjad. Nagu näiteks juhtus selle mehega, kes tuli soovide tuppa, oma vähihaigele vennale paranemist paluma. Aga koju tagasi jõudes leidis eest hoopis hunniku kulda ja poos end üles. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid unistusi. Kuid mingid suunad on meil vist Eestiski välja koorunud kui inimeste soove kuulata ja panna tallele. Päris kindlasti oleks paljude inimeste arvates Eestis surmanuhtlus. Omakohus oleks au sees. Nii nagu Peipsi-äärses külas juhtus. Et kui pätt kätte saadakse, siis alguses metsa ja pärast kaevu või vastupidi. Ja trellide taha tuleks saata kõik, kes vähegi seaduse vastu eksivad. Varastel peaks käed maha raiutama ja vägistajad kastreeritama ning riigivargad sunnitööle saadetama. Homodele tuleks elektrishokk anda ning mustanahalisi ei tahaks me ju ka riigis näha. Vähemalt on üks osa inimesi, kes väga vastu on. Ning kui Internetikommentaare jälgida, siis soovitaks ka venelased Venemaale välja saata. Jah, oli kunagi naiivne lootus saada igale ühele oma Eesti, et rikastel oleks omaja, vaestel oleks oma linnainimestele oma aja põllumeestel oma. Aga kas meie julgeksime sellisesse Eestisse siseneda, kus meie kõigi unistused on ühekorraga tegelikkuseks saanud? Ja kui ma stalkeri peale mõtlen, siis ma mõtlen, et vist ei. Ja ongi võib-olla parem. Ja ongi hea, et kõigi eestlaste kõik unistused ei olegi sajaprotsendiliselt täitunud. Tuletage meelde Puškini muinasjuttu kuldkalakesest seal, kus vee üleloomulik jõud, ahne ja rumala vana-ide kõik soovid täitis pääle viimase peale selle, mil too tahtis, et kuldkalake hakkaks tema käealuseks. Siis hakkas stiihia mässama ja võttis vana idelt kõik teenimatult saadu ära. Faust siis oli nõnda, et Mehhistofelles laskis saksa kergeusklikel kõrtsilistel piiritult veini maitsta ja viinamarjakobaraid. Ja viimasel hetkel alles märgata, et ahnitsejatel on peos üksteise ninad, mida nad just just on kavatsenud noaga põõsa küljest lõigata. Ka honoraride Balzac Konsakraan nähas elupõletamisest juttu teinud. Ning sealgi on nõnda, et soovide üleloomulik täitumine makstakse kinni elu hinnaga. Kangelane teadis küll seda, aga ometi suri soovide ja nende pidurdamatu soovimise kätte ära. Stalkeri filmis oli nõnda, et soovide täitumise tuppa ei julenud mehed astuda sellepärast et nad ei julenud teada saada, milliste soovide vangid nad tegelikult olid. Nad ei uskunud millessegi. Nad ei lootnud millelegi. Ja nad olid unustanud, mis tähendab armastus. Hea raadiokuulaja. Võtkem tõsiselt seda sõna, mida ma kalaatia kirjast lugesin. Kas teie olete nii mõistmatud? Algasite vaimus? Kas tahate nüüd lihas lõpetada?