Tere, mina olen Üllar Kask, Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja ning soovin sulle ilusat päeva. Ning loen sulle tänase hommiku mõtiskluse aluseks ette pühakirja püha Matteuse evangeeliumi kuuenda peatüki 21. salmi. Sest kus su varandus on? Seal on kasu, süda. Aamen. Maailm on ahvatlev ja ilus ning inimese õnne janugi ääretu. Kuid me teame, et elu on täis kaotusi ja pettumusi lootusetust ja mõistmatust. Ja me inimestena igatseme lakkamatult uue ja täiuslikuma elu järele. Seda just selles mõttes, et, et maailmas tuleb tingimata midagi muuta. Et kõik oleks enam-vähem talutav. Ning eksistentsiaalne rahutus tõukab inimest tagant tahtma ikka ja taas midagi uut. Käima, uue moe järele, uut mööblit koju tooma, uusi asju, isegi uut naist või uut meest. Sest midagi, mida me oleme saanud, ei rahulda meid kauaks. Ikka uut, uut ja veel kord uut. Ning see paistabki sedasama, igatsus olevat justkui kogu niinimetatud progressi kannustaja sest ellu suhtumisedki muutuvad nagu moed ja maailmavaated. Ning elu pole selle tõttu püsiv. Mis püsivus saab olla või järjekindlust seal ja selles elus, kus uudsusemaaniat põetakse ja kõik, mis natukenegi on pruugitud, on juba iganenud. Aga elu ise? Elu on ju ka vanadest aegadest. Ja selle elu eest. Ja mõne inimese mõttes ka üks luisuse ja tühjuse tunde peletamiseks aitavad neid inimesi, närve kõdetavat seiklused, riskeerimine, eluga, koketeerimine, surmagagi. See aitab tajuda olemasolu ja unustada hetkeks kuskil kuskil kaugel kummitavad olemasolu põhiküsimused. Sest kellel ei ole midagi või on väga vähe. See inimene arvab, et rikkus on kõik, et see ongi võimalus täita oma soove ja et see on õnne tipp. Aga miks inimesed küllastuvad elust ka siis, kui nad võivad endale tõepoolest kõike lubada, saada kõike, mida maailm võib eales anda. Aga kõike, mis meil on tõeliselt suure ja kalli väärtusega. Kõike seda võib ju osta vähese rahaga. Sest ainult ülearune see müüakse kõrge hinnaga. Ja elu ilusaimad onnid polegi müüdavad. Neid saame justkui kingiks. Need annid lasevad meil näha päikest tõusvat ja loojuvat pilvi ülal taevas purjetavad merd, metsi ja põlde. Kõike ilma sentigi maksmata. Linnud laulavad meile ka sel kevadel, mitte millegi eest. Me ei pea piletit metsa ostma. Ning metslilli võime noppida iga tolmuse maanteede äärest. Ning pole tarvis ka mingit sissepääsu maksu öö tähtedest, säravasse peosaali. Ja ma võin ka kindel olla, et sellelgi nädalavahetusel magab vaene mees paremini kui rikas. Ja üks lihtne Heine maitseb kaugelt paremini kui kellelegi kõrge ja suure restorani koka tehtud vähenõudlikkus ja meelerahu. Nemad tunnevad end paremini maal ühes väikeses onnikeses, kui linnas toredas palees vähe sõpru. Vähe raamatuid? Jah, väga vähe on vaja selleks mida me vajame enda ümber, niikaua kui me elame. Ja kõige suuremad Tartus, et selles elus on ilma hinnata ja hea raadiokuulaja oska ainult soovida neid näha. Ole ainult väärt neid leidma ja tahtmagi. Nad vedelevad sõna otseses mõttes meie jalgade all.