Olen Eenok Haamer. Tartu teoloogia akadeemia rektor Loen sulle tänase vennastekoguduse loosungi salmi. Taaveti laulule raamatu 71.-st laulust 23. salmi Mu huuled hõiskavad kui ma sulle lauldes mängin. Ja minu hing, mille sa oled lunastanud. Aamen. Kas sa laulda oskad? Aga mis laule sa laulad? Kas sa laulad endale või teistele rõõmuks? Aga kui sa laulad, kas siis su hing kah laulab? Ma loodan, et sa taipad, et see on üks väga suur rõõm kui kogus olemus kasu hing hõiskab. Kas sa hüüad niisamuti või suunad oma laulu kellelegi või kusagile? Selle laulukirjutaja, millest me salmikese lugesime, laulab oma jumalale. Tal on selleks ka põhjus. Ta on jumala juures varju ja abi otsinud ja ka leidnud. See on imeline kogemus. Kui inimene on palvetanud usus kui ta usus oma jumalalt abi otsinud ja seda ka saanud. Ütlen teile, selline asi paneb küll laulma. Kõrvalseisja agava tab ja vangutab pead ja arvab, et mis tal nüüd hakkas. Kui sa midagi niisugust läbi elad, siis ära pane seda talle pahaks. Kui ta ei saa sinust aru või kui sa sellise inimese kõrval seisad, kes rõõmust hõiskab siis ära pane seda talle pahaks. Ta on midagi erilist läbi elanud. Kui sinus liigutab ennast väike kadeduseuss teise rõõmu pärast siis ütlen sulle, et ka sina võid rõõmu tunda. Ainult enne pead sa seda rõõmu otsima. Sealt, kus seda on leida. Arva ära, kust mina selle rõõmu leidsin. Ma leidsin selle oma jumala juurest. Ja siis ei saa täiesti teisiti, kui huuled hõiskavad ja hingan rõõmus. Taan mind. Palvetame. Armas issand Jeesus, kes meile päästjaks tulnud Palun vasta meile nii lähedal, et me võiksime siin näha, sobi mõista. Emme usus võiksime abi vastu võtta ja meie hing tohiks olla rõõmus. Nii rõõmus, et see rõõm võiks nakatada ka neid, kes on minu ümber. Aamen.