Tere hommikust. Olen Eenok Haamer. Ja juba kaks hommikut sinuga rääkinud. Täna loen sulle vennastekoguduse loosungi raamatust selle päeva juhtsalmi. Neljandast Moosese raamatust kaheksanda peatüki 23.-st salmist. Issanda käsul. Nad jäid leeri ja issanda käsul. Nad läksid teele. Aamen. See lugu oli väga ammu, kui üks rahvas kõrbes matkas. Ja just nii tegi nagu jumal käskis. Aga sina? Kelle käsku sina kuuled? Kas sinu enda otsustatud teed ja ettevõtmised on alati õnnestunud? Või oled ka sina pidanud oma otsustuste pärast kahetsema? Ma olen küll kuulnud kurtmist. Oh kui rumal ma olin. Aga enamasti söandame seda tunnistada, endalegi teistest rääkimata. Hoopis teine asi on see, kui keegi ütleb kindlalt. Nüüd on õige aeg, nüüd mine ja teeni. Ja teinekord ära mitte, mine ära, mitte tee. Kustkohalt saada sellist usaldatavat juhti, jätja, korraldusandjat, sellele rahvale, toona oli nende juhtijaks nende jumal. Saan sulle ütelda? See ei olnud nõnda ainult minevikus, vaid on nii ka täna. Ma olen selle ära proovinud, mis vahe on käia oma otsustuste varal või andama tee oma jumala kätte. Sellest vahest ehk erinevusest saad sa aga alles siis ru kui sa ises ta järele proovid. Ometi ei saa seda teha, nii et juba enne hakkad kahtlema. Mõtled, ah, ega sellest ikkagi mitte midagi välja ei tule. Annan sulle nõu, usu, et jumal sind suudab aidata sulle õiget juhtimist näidata. Siis alles sa näed seda. Jätan sind põnevil ootama. Mis siis tuleb? Selle vaikselt, siis tuleb suur rõõm ja tänu. Palvetame. Sina tead, armas issand jumal. Mul on tänagi ees mitmeteedi otsustamised. Anna mulle nõu ja tarkust. Missugune on õige valik. Aga anna mulle usk, et sina suudad mulle anda. Ja juhatuse. Tule palun minuga kaasa minuga minu armsatega, kõikidega, nendega, kes sinu abi täna igatsevad ja südamest vastu võtavad. Õnnista päeva. Aamen.