Olen Eenok Haamer. Tartu teoloogia akadeemia rektor. Loen tänase päeva vennastekoguduse loosungi sõna. Taaveti lauluraamatu 51. laulu 19.-st salmist Jumalale meelepärased ohvrid on murtud, vaim murdub, tootja purukslöödud südant ei põlga Hiiumaal. Aamen. Mida sa nüüd sellest asjast arvavad? Või ütled sa, mis ohvrit on mul jumalale tuua? Ma olen niikuinii vaene. Ja kõike läheb mul endalegi tarvis. Ja koguni veel lastama, süda murda ja puruks lüüa. See veel puudub. Sedasi võis mõtelda mõnigi teist kuulaiest, kui ta seda lauset kuulis. Oma südame juurde ei taha me küll mitte kedagi lasta. Aga mis on sellest abi? Murtud ja purukslöödud südameid, oh kui palju neid on. Valu ja halamist on ilm täis. Siin on nimetatud seda ohvriks Ohvri kaudu on otsitud 1000 ühendust jumalaga. Just sellises olukorras on inimene valmis lähenema Jumalale. Sõna ütleb, et sellist ohvrit jumal ei põlga, ehk teistpidi mõistes sellistel inimestel on teela tee jumala juurde. Jumal võtab nad vastu. Ma ei tea, kuidas on sinuga ja sinu olukord millele sa loodad oma elus. Ehk arvad end kuidagi paranevad? Küll asi läheb paremaks. Aga on ju nii hea, kui keegi istub sinu murtud südamega inimese juures. Sul on siis palju kergem. Täna annab aga see sõna sulle mõista, et issand jumal ise tahab olla su juures. Tema jääb su juurde ka siis, kui teised peavad lahkuma. Ja nüüd palvetame. Armas issand, jeesus ma palun sind, leia aega ja mahti tulla minu juurde. Sest siiski vajan ma, et keegi minu kätt hoiab ja mind puruks löödud südamega inimest toetab. Et ma ei heidaks meelt. Ma tänan, et sa seda palvet kuuled. Sest jumalale meelepärased ohvrid ongi ju murtud vaim. Ja purukslöödud seda. Aita siis, et ma annaksin ennast su kätte ennast parandada. Sina ainuüksi suudad mu teha tervele, eks. Aamen.