Ilusat päeva sulle, armas raadiokuulaja, minu nimi on Aare Kimmel ja ma olen rannamõisa kirikuõpetaja. Sellel nädalal räägime jumalariigist ja selle levimisest. Täna võtan aluseks jumala sõna Matteuse evangeeliumi 13.-st peatükist. Salmid neli ja viis. Siin on tähendamissõna külvajast, mida Jeesus rääkis oma kuulajatele. Ja siin muuhulgas ütleb ta nõnda. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Aga osa kukkus kivisele maale, kus seal polnud palju mulda. Ja see tärkas kohe, sest seal polnud sügavat mulda. Ent päikese tõustes see märtsis ja kuivas ära, sest seal polnud juurt. Oleme juba varem rääkinud sellest, et jumala riik on mõeldud laienemiseks ja levimiseks. Tänases sõnas võrdleb Jeesus jumalariigi levimist külvamisega. Külvamine on põllumehe töö. Me teame, kui täna külvatakse, siis homme veel seeme ei tärka, see võtab aega mõni seeme rohkem, mõni seeme vähem. Aga Jeesus ise seletas, et seeme, mida külvatakse, ei ole midagi muud kui jumala sõna. Ja tema ise ongi see, kes seda külvab. Ja nii nagu praegu me teame, Jeesus ei ole ise maa peal. Nüüd on need tema õpilased, tema jüngrid ja tema saadikud, kes jätkavad selle seemne külvamist. Aga seda seemet külvatakse paljudele inimestele ja paljud inimesed võtavad seda vastu väga erinevalt. Täna vaatame kaht liiki inimesi, kuidas nende südamesse läheb või jääb minemata. Jumala sõna. Ühed on teeäärsed, teed olid vanasti kohad, kus lihtsalt sõideti üle põldude. Põlluteid on ka tänapäeval olemas, sealt on sõidetud üle traktoritega ja autodega. Või lihtsalt käidud jala. Aga nii või teisiti on nad kõvaks tallatud maa, maa, kuhu seeme ei saa sisse tungida ja selle tõttu jääb ta pinnale lebama. Võib öelda inimesi on maailmas igasuguseid, ka igasuguste tõekspidamiste ja arusaamadega. On inimesi, kes on elus palju näinud ja kogenud see on teinud nad ka mõnes mõttes kõva südameliseks. Nad on omandanud ka halbu kogemusi. Nad ei võta midagi kergesti vastu. Nad teavad, kui palju on erinevaid õpetusi maailmas. Tekib küsimus, milline neist on õige. Miks peaksin ma just seda vastu võtma või uskuma? Nende süda on nagu kõva maa. Jumala sõna võivad nad kuulda, aga nad ei võta seda vastu. Teine liik inimesi on hoopis teistsugused. Nad kuulevad ja võtavad sõna kohe vastu. Nad rõõmustavad. Aga kiired otsused on tihtipeale ka pealiskaudsed otsused. Nende inimeste elus puudub sügavus ja kandlus. Ja see saab neile saatuslikuks. Inimesed võtavad küll jumalariigi vastu, aga kui selgub, et seda jääb, toob kaasa raskusi ja probleeme siis taganevad nad sellest üsna varsti. Täna võiksime mõelda, milline ma olen mina. Kas ma suudan jumala sõna vastu võtta. Ja kui suudan, siis kas minu elus piisab ka sügavust? Milline maa ma tahaksin olla? Me palvetame. Armas isa taevas. Me täname, et sina levitad oma riiki siin maailmas. Sa kutsud sinna inimesi, aga inimesed on erinevad. Ja sina üksi tunned, milline inimene olen mina. Kuivõrd olen valmis sinu sõna vastu võtma. Ja kuivõrd pealiskaudne võin olla, kui olen selle juba vastu võtnud. Palun tee mind sügavamaks, tee mind vastuvõtlikuks. Aita mul mõista ja kingi mulle pehme pinnas, kus sinu sõna leiab hea kasvama. Õnnista mind ja ole mulle Ligiga tänasel päeval. Aamen.