Ilusat päeva sulle, armas raadiokuulaja, minu nimi on Aare Kimmel ja ma olen rannamõisa kirikuõpetaja. Sellel nädalal mõtisklen jumalariigi ja selle levimise üle. Täna võtan aluseks jumala sõna Matteuse evangeeliumi 13.-st peatükist salmidest üheksa kuni 13 ja 16 17, kus Jeesus Kristus räägib nõnda kellel kõrvad on kuulgu. Jüngrid astusid Jeesuse juurde ning küsisid temalt, miks sa räägid neile tähendamissõnadega. Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole. Sest kellel on, sellele antakse ja tal on rohkem kui küllalt. Aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on. Ma räägin neile tähendamissõnadega, sellepärast et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista. Õndsad on aga teie silmad, et need näevad ja teie kõrvad, et need kuulevad. Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid, on ihaldanud, näha, mida teie näete ega ole näinud. Ja kuulda, mida teie kuulete ega ole kuulnud. Aamen. Tänases sõnas näeme, et jumalariigi üks oluline omadus on selline, et ta on saladus. Selles on paljugi niisugust, mida inimesel on raske mõista. See riik ise on niisugune, mida pole üheski suunas vaadates otseselt näha. Nii nagu pole näha jumalat ennastki. Ja kõik, see ei ole ime. Sest kui võrdleksime jumala tarkust, inimeste tarkusega, siis mõistaksime varsti. Siin ei ole midagi võrrelda. Meie, inimesed oleme väga piiratud teadmistega juba füüsilisest maailmast, materiaalsest maailmast ei tea meie kaugeltki kõike. Aga lisaks on vaieldamatult olemas vaimne maailm. Sellest teame me hoopis vähe. Ja veel on olemas tulevane maailm, millest piibel meile räägib. Seesama, mida me tavaliselt mõtleme jumalariigi all. Ja selle kohta ütleb apostel Paulus kuskil, et see on midagi niisugust, mida silm pole näinud. Kõrv pole kuulnud ja millest keegi pole osanud isegi fantaseerida. Järelikult sellest puudub meil üldse igasugune ettekujutus. Pole siis ime, kui meil on paljugi raske mõista sellest, mida räägib piibel. Tänases sõnas oli huvitav väljend, Jeesus ütleb, kel kõrvad on, see kuulgu. Kas tõesti kõrvad on ainult osal inimestest võiksime selle peale küsida. Ei, kõrvad on küll kõigil, aga arusaamisi ja tähelepanuvõimet ei ole kõigil niisugust sisemist tähelepanu ja arusaamise võimet, mis võimaldab märgata seda, mis on esmapilgul märkamatu ja tähele panna seda, mis pealiskaudsel kuulamisel läheb kõrvust mööda. Just see on suure osa inimeste probleem. Nad kuulavad küll, kuid ei kuule. Vaatavad küll, aga ei näe, sellepärast ütleb Jeesus niiviisi. Mingis suhtes on see ilmselt lausa vajalik. Jeesus ütles ükskord, ma tänan sind, isa, taeva ja maa, issand, et sa oled selle peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele. Tõesti, see on nõnda sinu meelepärast olnud targad ja mõistlikud, nemad ei mõistagi väetid, nemad mõistavad, nemad leiavad, nemad lähevad jumala riiki sisse. Kas pole see ebaõiglane? Kas ka jumalariigis ei peaks tarkadel ja tähtsatel olema esikoht? Küllap mitte. Nii on jumala oma tarkuses ette näinud targad oma tarkuses tihti halvustavad väeteid. Jumal võib-olla võiks öelda, teeb selle tasa. Inimeste tarkus ei avalda jumalale muljet, aga nende siiras tema poole pöördumine küll. Kui inimesed paluvad, otsivad, koputavad ja tahavad leida, siis jumal avab neile oma saladuse. Ta tahab avada meilegi. Me palvetame. Issand jumal, taevane isa, annaga minule kõrvad, mis kuulevad ja südameis suudab mõista sinu riigisaladusi. Aamen.