Tere kaunist uut hommikut, hea raadiokuulaja. Minu nimi on Lauri Beekman. Olen adventkiriku, ajakirja Meie aeg toimetaja. Täna tahaksin pöörata sinu tähelepanu sellel hommikusel tunnil, usaldusele taas kord, ilma milleta ei kujuta ju ette oma suhteid teiste inimestega aga loomulikult ka oma suhet jumalaga, kes meil elu on andnud ja kes seda tänaselgi päeval meie jaoks taas hoiab. Heebrea kirjas üheteistkümnendas peatükis. Esimeses kolmes salmis on kirjutatud justkui usu definitsioon. Aga usk on kindel, usaldus selle vastu, mida oodatakse ja veendumus selles, mida ei nähta. Selle kohta on ju vanad saanud tunnistuse usu kaudu me tunneme, et maailmad on valmistatud jumala sõna läbi, nii et mitte sellest, mida võib näha, ei ole tekkinud see, mida nähakse. Usk, on kindel usaldus ja panite tähele ka selle vastu, mida alati näha ei ole võimalik. Ehk usaldus ju tegelikult just nendes olukordades välja tulebki. Kas usaldame ka siis, kui ei näe oma ligimest oma nähtamatut jumalat, kes ometi oma armastuse tegude kaudu nii imeliselt pidevalt nähtav on? Illustreerisin seda usaldust. Ühe looga. Räägitakse lugu alpinistist, kes soovis hirmsasti hakanud ka kuue tippu ronida. Ta alustas oma teekonda pärast aastatepikkust ettevalmistust tahtes kogu au vaid endale läks ta üksinda. Ajapikku peale ronimise algust hakkas väljas pimedamaks minema. Ta ei valmistunud veel laagripaika otsima, vaid jätkas oma teed. Peagi oli väljas täiesti pime, kõrgustes on pimedus, eriti sügav. Nähtavus oli juba nullilähedane. Ümberringi oli kõik täiesti must. Näha ei olnud, ei kuudega tähti, mis olid tumedate pilvede taga varjus käsipidi kombates mees äkki libastus ja kukkus. Langedes allapoole ei näinud ta pimeduses peaaegu midagi. Ta tundis, kuidas gravitatsioon teda aina allapoole tõmbab. Taina langes ja langes ning nendel lühikestel hetkedel jooksid ta peast läbi nii head kui ka halvad mälestused. Ta oli kindel, et peab nüüd surema. Kuid äkki tõmbus köis tema ümbert tohutu jõuga pingule, tõmmates ta peaaegu pooleks. Oh, õnneks nagu iga hea alpinist oli ka tema ennast hea pika köiega varustanud. Rippudes seal pimeduses köie otsas ikka veel midagi nägemata, ei jäänud tal muud üle kui karjuda. Jumala, aita mind. Aita mind. Äkki kuuliski ahastuses olev mees, hea jumala häält. Mida sa soovid, et ma sulle teeksin? Päästa mind palus mees. Kas sa siiralt usud, et ma võin su päästa? Muidugi, mu jumal. Jumala vastas, sellisel juhul lõika oma köis läbi. Järgnes vaikusehetk ning seejärel otsustas mees veel tugevamalt oma köiest kinni hoida. Päästemeeskond rääkis, et järgmisel päeval leidsid nad jäätunud alpinisti oma köie otsast tugevalt rippumas. Kahe meetri kõrgusel maapinnast. Kas me tõesti usume, et jumal võib meid päästa? Jah, ma tean, oma köis tundub vastu pidavat ja pealegi Me võime köituma käes tunda. Arvame end teadvat, millised on meie võimalused selle köiega. Kuid Jumalal on meie jaoks imelised lahendused. Usaldage teda nendes olukordades, kus ise enam ei oska. Usaldage nähtamatut. Ja jumal, me täname sind tänaselgi päeval, me võime sind usaldada. Me võime loota ja teada, et sina oled meiega. Aitäh, et ka siis nendel hetkedel, kus endal ei paista olevat ühtegi lahendust nendele probleemidele, mis meid täna taas kohtuvad. Et me jõuaksime, suudaksime pöörata oma pilgu sinu poole ja näha seda abi, mida sina meile taheti anda. Palun aita, et me võiksime tõepoolest siiralt võtta vastuse abi kartmata, et sa kunagi meid petaksid. Nii me täname sind, et sa ei ole seda kunagi teinud. Nii ka tänasel päeval. Me tahame sind usaldada. Me tahame sinusse uskuda. Me tahame, et ka tänane päev võiks meid taaskord tuua sinule lähemale. Palume seda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.