Tere, ilusat hommikut ja raadiokuulaja. Minu nimi on Lauri Beekman, olen adventkiriku, ajakirja Meie aeg toimetaja. Lootus on see teema, mida täna tahaksin lühidalt käsitleda. Ja selle teema sissejuhatuseks loeksin piiblist Johannese evangeeliumist 14 10.-st peatükist. Esimesed kolm salmi. Teie süda ärgu ehmugu, uskuge jumalasse ja uskuge minusse, minu isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile ütelnud? Ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde. Et teiegi oleksite, kus mina olen. Millest Jeesus räägib siin ta räägib sellest suurimast tulevikulootusest, mis meil, võib-olla see kuri maailm oma õnnetustes surma ja hädaga saab otsa. Kristus on tõotanud meile midagi paremat. Kas lootus kannab meid igal päeval? Kas annab meile inspiratsiooni, indu, usku, lootust? Tänaselgi päeval? Ühe linna haridussüsteem nägi ette, et haiglasse sattunud laste jaoks peavad olema abiõpetajad, kelle ülesandeks on aidata haigestunud lastel õppida, et nad kooli minnes teistega sammu suudaksid pidada. Ühel päeval läks õpetaja oma rutiini kohaselt külastama ühte last haiglas. Ta sai registratuuris lapse nime. Poisi kooliõpetaja käest oli ta teada saanud, et koolis õpivad tema klassikaaslased tegu ja nimisõnu. Abiõpetaja suundus palati poole, et haige poisiga emakeelt õppida. Keegi ei olnud talle aga maininud, et laps oli saanud suuri põletushaavu ning ta oli suures valus. Avanenud vaatepildist jahmununa ütles õpetaja kukutades lapsele. Ma olen siia saadetud su kooli poolt, et sulle nimi tegusõnu õpetada. Kui ta lahkus. Tunnistajate ei ole saavutanud midagi. Järgmisel päeval küsis met tõde õpetajalt, mida ta poisile teinud oli. Õpetaja arvas, et ta oli midagi halvasti teinud ning hakkas kohe vabandama. Eiei kostis Mettude selle peale. Ei saa aru, mida ma mõtlen. Me oleme selle väikse poisi pärast väga mures olnud. Kuid peale teie eilset külaskäiku on tema suhtumine muutunud. Ta võitleb taas oma elu eest ja vastab igati hästi ravile. Ta oleks justkui taas otsustanud elada. Kaks nädalat hiljem selgitas poiss, et kuni õpetaja saabumiseni oli ta lootuse täiesti kaotanud. Kõik aga muutus, kui ta jõudis lihtsa järelduseni. Ta väljendas ennast sõnadega. Nad ei oleks saatnud õpetajat õpetama nimi tegusena sureva poisi juurde. Igayu. Lootus tekkis lootus, mis kandis edasi. See lootus meie südames võib ka täna tärgata, kui ehk on mõni probleem meie südames nii suur et justkui ei tahagi edasi minna. Lootus teadmisest, et homne päev võib-olla ilusam. Et tõotus, mille Jeesus Kristus on meile andnud tulla kord meile järele, kaotada surm, kaotada pisarad, kaotada valu ja häda ning kinkida meile igavene elu koos temaga. See on tõeline lootus, mis aitab meil elada mehe aisakes, sina oled taevas. Südamest täname sind, et me võime uskuda sinu sõnu. Kuigi võib-olla siin füüsilises maailmas. Nad alati ei ole nii kergesti vastuvõetavad, nii lihtsasti, usutavad. Aga jumal, me täname sind, et sina seisad oma sõna taga. Sa oled tõotanud tagasi tulla, sa teed seda omal ajal siis kui on just õige aeg. Aita meil sinnamaani loota, uskuda, kindel olla ja elada ka tänane päev taas koos sinuga. Aita meil jagada seda lootusesõnumit ka oma sõpradega ligimeste, ka töökaaslastega, õpingukaaslastega, kes meie kõrval on täna ja võib-olla just lootusetus olukorras kelle jaoks homne päev on ainult tume. Anna meile siis jõudu loota Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.