Tere, kaunist rõõmuderohket hommikut teile, hea raadiokuulaja. Minu nimi on Lauri Beekman, olen adventkiriku, ajakirja Meie aeg tegevtoimetaja. Me igaühe elus on oma missioon oma ülesanne, mida täitma? Emana-isana pojana, abikaasana, töö tegijana, riigi kodanikuna. Aga tavalise inimesena. Jumala looduna on meil veel üks tähtis ülesanne kõige selle muu kõrval. Efesose teises peatükis kümnendas salmis pühakirjas loeme järgnevaid sõnu. Sest meie oleme tema teos Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes. Jumal ei loonud meid ilmaasjata. Me ei ole siin juhuse tahtel ei ole siin niisama, et siis mõelda, mida oma eluga peale hakata. Meid on loodud headele tegudele mis peaksid mõjutama ka teisi. Kuidas see, millega välja tuleb, räägin ühe loo. Kord juhtus ühel mehel üks kummaline lugu tormi tõttu kodus kogu ümbruskonnas elektrivalgus. Kui tuli kustus, läks ta käsikaudu sahvrisse, kus hoidis sellisteks puhkudeks küünlaid. Ta süütas tiku ja nägi seal nelja küünalt. Oli juba uksest ühega väljumas, kui äkki kuuli säält. Pane see kohe tagasi. Kes seda ütles? Mina, hääl tuli kusagilt mehe käe juurest. Kes või mis sa oled? Ma olen küünal. Ta tõstis küünla näo juurde, et seda paremini silmitseda. Ja see, mida ta nüüd nägi, oli uskumatu. Küünla vahas oli pisike nägu, mis liigutas nagu lihane nägu täis elu ja väljendusrikkust. Ära vii mind siit välja. Miks ma ütlesin, ära vii mind siit toast välja. Mida sa mõtled? Ma pean su välja viima, sa oled küünal. Sinu töö on valgustada ja väljas on pime. Aga sa ei tohi mind välja viia. Ma ei ole veel valmis, selgitas küünal anuvate silmadega. Ma vajan rohkem ettevalmistust. Rohkem ettevalmistust. Jah, ma otsustasin, et pean seda valguse andmise tööd veel uurima, et ma ei läheks välja ja ideeks tervet rida vigu. Sa lihtsalt ei kujuta ette, kui moondunud võib ühe väljaõppimata küünlavalgusleek olla. Hea küll, mõtles mees. Sa pole ainuke küünal siin riiulis. Ma kustutan su ära ja võtan teise. Aga just siis, kui ta oli kopsud õhku täis tõmmanud, kuulis teisi hääli. Meiega ei lähe. Mees pööras ringi ja vaatas teisi kolme küünalt. Te olete küünlad. Teie ülesanne on valgustada pimedaid kohti. Sina võid küll nii arvata, alustas vasakpoolne küünal. Sina võid arvata, et me peame minema, aga mina olen hõivatud. Ma mõtisklen parajasti valguse tähtsuse üle. See on tõepoolest valgustav mõte. Ja teie teised kaks küsis mees, kas jääte samuti siia? Lüheldane paks lillakas, paksude põskedega küünal, kes meenutas natuke jõuluvana, ütles. Mina ootan, kuni mu elu saab korda. Ma ei ole praegu tasakaalus. Viimasel küünlal oli väga meeldiv naisehääl, ma tõesti sooviksin aidata, lausus ta. Aga pimeduse valgustamine ei ole minu eriala, Ma olen laulja. Ma laulan teistele küünaldele, et julgustada neid eredamalt põlema. Ta alustas refrääni laulust, minu väike valgus. Teised kolm ühinesid temaga täites sahvri lauluga. Mees astus sealt välja ja mõtles kogu loo absurdsus peale. Jah, tõepoolest niisugune absurdne see ongi, kui inimesedki ei täida oma tegelikku eesmärki teha head. Mõelge täna nendele küünaldele, mõelge sellele muinasloole ja olgem targemad. Me hea isa, kes sina oled taevas, sa oled loonud meid headeks tegudeks. Sa oled loonud meid selleks, et me üksteise kõrval olles 11 aitaksime tähele, paneksime käe, ulataksime sinna, kuhu vaja. Nii tihti ei tule see meil välja. Nii tihti ei ole meil mingisugust tahet üldse silmigi peaset näha ja aru saada, et me peaksime aitama. Oskame ehk küll sindki juhendada. Jumal, näidata sulle kohti, kus sa pead aitama. Andesta meile taas ja õpeta meid täna olema, head inimesed, heade tegudega. Me täname sind, et sina aitad, toetad seal, kus endal ramm väikseks jääb. Olesis meiega tänaselgi päeval paluma seda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.