Tere, armas raadi kuulaja. Minu nimi on Lauri Beekman. Olen adventkiriku, ajakirja Meie aeg tegevtoimetaja. Tahaksin täna taas hommikul südamele ühe mõtleja Johannese evangeeliumis piiblis viieteistkümnendas peatükis ning 12.-st salmist öeldakse. See on minu käsusõna, et armastaksid 11, nõnda nagu mina teid olen armastanud. Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin. Ma ei ütle teid enam orjad olevat, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada andnud kõik, mis ma oma isalt olen kuulnud mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina olen teid valinud ja olen teid seadnud, et te läheksite ja kannaksite vilja ja teie vili jääks ja isa teile annaks, mida te iganes palute, minu nimel, seda ma käsin teid ette armastaksite 11. Õõnes Gordoni raamat gway jõe ime räägib sellest, kuidas Šoti sõdurid jäid teises maailmasõjas jaapanlaste vangideks ning neid sunniti džunglisse raudteed ehitama. Väsinud lootusetud šotlased olid langenud loomulikule tasemele, käitudes üksteise suhtes väga halastamatult. Halastamatud olid ka ohvitseride sõdurit, kes neid valvasid, neid tööle sundisid. Iga tööpäeva lõppedes toimus Tööriistade loendus. Ühel õhtul oli üks labidas kadunud. Jaapani ohvitser, kes oli töödejuhataja. Läks sellest nii marru, et ähvardas tappa kogu töögruppi kui see, kes labida kaotas, oma viga üles ei tunnista. Lõpuks astus üks mees ette, kes teadis, et see tähendab tema surmaohvitser pani oma püstoli ära võttis labida ning peksis selle mehe surnuks. Töötajate rühm liikus edasi. Järgmises tööriistakontrollis. Selgus, et kõik labidad olid alles. Eelmises kontrollpunktis. Oli valesti loetud. Viga oli tehtud. Mees, kes oli surnud, oli üles tunnistanud eksimuse, mida ta ei olnud sooritanud. Seda selleks, et teised ei peaks surema. See ohver muutis kõiki ellujäänuid. Nad hakkasid üksteisega taas käituma kui vendadega. Seegi lugu on taas kinnitus sellest, et isetu ohver muudab elusid. Armastus, mis on tugevam kui surm. Sellest kirjutatakse, muinaslugusid, vändatakse, film, lauldakse laule. Aga üldiselt tavaelus me tahame seda hästi uskuda. Et keegi võiks surra teise inimese eest. Näete, aga selliseid tõsi juhtunud lugusid on olemas. Suurim nendest loomulikult piiblis endas. Kuidas üks inimene, Jeesus Kristus, suri kõigi eest aga mitte ainult oma kaaslaste, oma lähedaste sõprade eest vaid nagu on öeldud ka oma vaenlaste eest. Selline ohvrimeelsus, selline ohver muudab tõepoolest ka kõiki neid, kes maha jäävad. Märgake seda tänases päevas ja olge valmis ka pisemates käsjades ise ohvrimeelsed olema. Ehk kandma seal seda koormat, kus ei peaks seda küll tegema kellegi teise eest, kes seda ise ei jõua kanda. Ja te näete muudatust võib-olla selle inimese elus võib-olla teie omavahelistes suhetes. Aga olge valmis täna nägema ja oleme osalised, imes mehi aisakes, sina oled taevas. Me südamest täname sind Kristuse ohvrisurma eest. Ei, mida me ei ole ära teeninud. Mida me ei suuda üldse lahti seletada ega mõista nii suurt armastust, mis vabatahtlikult on valmis ennast surma andma. Aga just nii see toimus. Me täname sind, et võime olla selle armastuse kaasosalised ka jagamisel seda teistele kus on nõrku, seal aita meil olla tugevad. Kus nutiaid, aita meil olla lohutajad. Palume seda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.