Tere hommikut, mina olen Leho Paldre Tartu kolgata baptistikogudusest. Taas juhatan tänast päeva sisse jumala sõnaga. Kujutage ette ühte situatsiooni, kus te olete hiljaks jäänud samas linna keskväljakul toimuvale vabaõhukontserdile. Te astute nii kiiresti kui võimalik, püüdes siiski säilitada kontsert riietusele sobilikku väärikust. Juba kaugelt kuulete te sellist ühtlast müra, taipate, et kontsert on peale hakanud. Lähemale jõudes saate te aru muusikast endast, tunnete ära meloodia, saate aru mõnedest sõnadest. Ja kui ta siis väljaku nurga tagant välja rutate, siis te näete kogu show'd, esinejaid, atraktsioone, lava kuulajaid. Jumala hääl on niiviisi ka erineva valjusega inimkonnana jõudnud eri ajastutel. Mida aeg edasi, seda tungivamaksja tugevamaks hääl inimese jaoks muutub. Kuni lõpuks polegi ainult hääl, vaid iga hing näeb jumalat valgest valgesse. Ja kristliku usu juurde kuulubki olemuslikult see ootus ja igatsus Kristuse taastuleku järele, millal ometi saab lisaks häälele näha ka pilti? Kristlik kirjanik Clive Lewis kirjutab oma Narnia lugudest, kuidas kaks last sattusid kogemata loomisloo juurde. Alguses oli ainult olematus, siis hakkas aga kusagilt kumama omapärane laulev hääl. Ja vastavalt selle hääle meloodiale hakkas maailm kuju võtma valgusmäed, teed, taimed, loomad. Lõpuks nägid nad hääle allikat ennast mõnesteetliku lõvi kes astus väärikal sammul keset loodut vaikselt, kiirustamata, vormis jumal oma sõnaga universumi ja piiblist Me loomet loomisloo tulemusel ta vaatas seda kõike, ütles, et see oli väga hea. Ja alguses kuulsid kõik jumala häält ja said sellest aru. Narnia lood jutustavad edasi, et looja häält ei kuulnud ainult need, kes otsustasid seda mitte kuulda. Ja see looja hääl, mida kõik võiksid kuulda, südametunnistus enamik inimesi siiski ei teadvusta, et nad sellest juhinduvad. Ajapikku inimene õpib sellega arvestama, õpib seda summutama. Otsustab mitte kuulda jumala häält. Jumala jaoks on selline inimene paraku surnud, kui ta südametunnistus on surnud. Pole enam sihti, elus pole mõtet, pole ootust. Õnneks, aga jumal ei pidanud seepeale inimkonna matuseid ei kirjutanud kõike korstnasse. Matuste asemel jumal hoopis tugevdas oma häält. Et jumala hääle suhtes kordistunud inimesed seda ikkagi kuuleksid. Ja piibel ütleb, ka surnud peavad kuulma jumala poja häält ning kes seda kuulevad, peavad elama Johannese viiendas peatükis. Kui seni oli jumala hääl olnud kui kaugem müra, siis nüüd on inimesel võimalik eristada juba sõnu ja meloodiat. Jumal keeras volüümi juurde. Üks ootusaeg jõudis lõpule, kui jumala otsustas Jeesuse kaudu päästa maailma nende kurtusest. Jumala hääl läks konkreetsemaks, täpsemaks ja korraks nähti isegi pilte Jeesust. Järgmine oluline murrang inimkonna jaoks on jõudmine kontsertväljakule kuulmisest nägemisse ja see seisab veel ees. Seda ootavad kristlased ja seda näevad tegelikult ka teised, ehkki nad ei oota, hääl saab pildiks, me oleme jõudnud usust nägemisse. Mida lähemale me väljakule jõuame, seda valjemaks muutub jumala hääl viimase kurvi tagant välja rutates näeme me lõpuks Jeesust ennast. On sul see ootus, on sul see Kristuse taastulemise ootus? Johannese evangeelium kirjutab tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Kristuse häält ning tulevad välja need, kes on teinud head elu ülestõusmiseks aga need, kes on teinud halba hukkamõistmise ülestõusmiseks. Ühtedele on see kontsertväljakule jõudmine joovastavaks kohtumiseks, eluandja endaga ootusest saanud tegelikuks. Teistele jääb esimene pilk ühtlasi viimaseks sest jumala tungiv pilk suunab nad igavesse hukatusse. Pilti jumala pühadusest, mille väärilised nad polnud olnud, jääb nüüd igavesti kummitama. Ja ehk see ongi põrgu palvetama. Jeesus Kristus, me palume, et täna oleks sinu hääl meile kuulda ja arusaadav. Palumetsa säilitaksid meie usku kuni päevani, mil sa meile järele tuled. Sündigu sinu tahtmine meie elus kadena. Aamen.