Tere hommikust, mina olen Leho Paldre Tartu kolgata baptistikogudusest. Ning täna ja homme tahaksin päeva sisse juhatada esimese kuningate raamatu lugemisega ja teen seda täna seitsmeteistkümnenda peatüki kaheksandast salmist alates. Hiilijale tuli issanda sõna, kes ütles, võta kätte, mine saarepdasse, mis kuulub Siidonile ja ela seal. Vaata, ma olen käskinud ühte lesknaist seal sind toita. Ja naine läks ning Eelija sõna järgi küpsetas koogi ja temal samuti eelial ja naise perele süüa kauaks ajaks. Jahu ei lõppenud lakast ja õli ei vähenenud kruusist issanda sõna peale, nõnda nagu Eelija läbi oli öeldud. Me näeme siin, kuidas inimesed vajavad teineteist. Helja vajas lesknaist leskoja seeriat. Nii me teame, et suured vajavad väikeseid väikesed vajavad suuri emad lapsi, lapsed, emasid. Me võime ja peame 11 aitama. Ka tänases päevas satub inimesi sinu tee peale, kes vajaksid su abi. Võib-olla ise vajavad teiste abi. Vahel me vajame aga ka lihtsalt, et meile öeldakse, sa oled mulle kallis ja ma vajan sind. Mõnikord siiski tundub, et me ei saa üksteisega hakkama. Veel enam me kohe üldsegi talu üksteise seltskonda parema meelega sulguma oma tuppa, kui õde-vend koju tuleb, võtame ette kõiksugutöid puukuuris, et mitte olla samas ruumis oma lähedastega. Ja kas see on loomulik. Üks vaatab elutoas telekat, samal ajal kui teine köögis süüa teeb. Ja kui söögitegemine valmis saab ja teinekord telekat vaatama tuleb, siis esimene lahkub sealt üsna kiiresti. Aga selline on elu reaalsus, vajame teineteist, aga me siiski ei oska teine test taluda. Põhjuse selleks võib olla väga mitmesuguseid. Mõnikord on liiga jäigad reeglid olnud, me oleme tahtnud teist kontrollida. Mõnikord oleme suhelnud piisavalt, oleme kaudu ütelnud, tahtnud mõista anda, aga teine pole aru saanud. Teinekord ei ole lihtsalt tahtnud teise probleemi näha tahtnud hoida ennast teise probleemide eest. Mõnikord me lihtsalt süüdistame teisi, nii nagu Saarep ta lesknaine kurtis, et kuidas sa saad küsida minu käest leiba, kui mul enda lapselegi pole anda enne surema. Kui sellised suhted on sassi läinud ja me läheme vastupäevale murega kuidas me suudame koos töötada, koos olla, koos elada kuidas siis tulla taas üksteise lähedale? Siin aitab palve, aitab andestuse palumine. Aitab avameelne lähenemine. Väike prints ütles oma roosi kohta kunagi. Ma ei oleks tohtinud teda kuulata, kunagi ei tohi lilli kuulata, neid tuleb vaadata ja nuusutada. Minu lill täitis terve planeedi magusa lõhnaga, mina aga ei osanud sellest rõõmu tunda. Kogu see lugu küüntest, mis mind nõnda ärritas, oleks pidanud mind hoopis liigutama. Oleksin pidanud otsustama tema tegude, mitte sõnade järgi. Ta lõhnas magusast. Ta valgustas mind iialgi ei oleks tohtinud põgeneda. Oleksin pidanud tema tühise vigurdamise taga märkama õrnust. Jeesus ütleb. Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane isa, teile andeks. Me vajame 11. Püüa tänasest, kuidas murda läbi sellest barjäärist, mis sind takistab sinu lastega suhtlemast, sinu vanematega, suhtlemast, sinu sõpradega suhtlemast meie lähedased, meile kingitus. Nad pole antud meile. Meie heaolu rahuldamiseks said kingina preemjana, mida me ei ole millegagi ära teeninud. Selleks palvetagem ühiselt. Issand Jeesus, aita meil täna märgata teist inimest Nende kõrval, võtta teda kui jumala kingitust. Armastada ka seda, kes ei ole armastusväärne. Palume, et sa täidaksid neid endid kõigepealt oma ülevoolava armastusega. Sest ainult siis me suudame ka teisi armastada. Aamen. Ja nüüd jätka seda palvet veel ühe minuti jooksul üksinda. Palun imeliselt oma pereliikmete eest, eriti nende eest, kes sulle valu või muret valmistanud.