Soovin sulle õnnistatud laupäeva hommikut, armas raadiokuulaja. Me oleme sinuga koos viiel päeval lugenud piiblit. Mõtisklenud selle üle, mida jumal neist maailma asjadest arvab. Aga täna ma vaataks esmalt, mida mõned tuntud kultuuritegelased neist maailma asjadest arvavad. Ja nende realistlikest sõnades on väga palju sellist millega me tegelikult meeleldi kokku ei puutuks. Aga küsige, mis siis, kui see tegelikult peegeldabki reaalsust, mis siis, kui ka meie oleme varem või hiljem näiteks 10 aasta pärast, sellised nagu nad kirjeldavad? Mõned aastad tagasi andsid vennad Urbid välja plaadi Citysenamzan. Ja mõnda aega mul autost peaaegu muud ei mänginudki. Aga mingil hetkel ma tabasin ennast mõtlemast, et nende muusika sõnad on küll ilusad ja elutruud, aga samas ka väga nukrad. Sest nad räägivad elust, millel ei ole lahendust. Kuulake ise. Ma kulutan kogu iseenese saavutada täiuslikku palvet. Ma igatsen, et see täituks minu palve sinu eest. Kui midagi jääb kasutamata, on see palve, kasutab. Või teisest laulust olen kaotanud venna ja tüdruku elu viib aina allapoole maa külgetõmbejõud. Olgu, Burbid ehk ongi sellised, nukrameelsed ilutsevad, aga terminaator kindlasti mitte. Ent terminaatori elupõletaja elu realism on veelgi naturalistlikum. Sõnad sellised elu veab viltu ja nägu on tursunud küll hauas, võime puhata, olen harjunud valuga pärast kallis restoranis silmini täis end joon ammu sõpru pole näinud, sõbrad mind ei huvita. Ja vahetan veel kord tsiteeritavat, August Gailit kirjutab novellis ristisõdijad elulähedaselt ühest lihtsast mehest, kelle jaoks sõda on olnud vältimatu paratamatus. Ja tagasivaatesse sõdur meenutab sõja sulle lihtne, sa jooksid juurde ja läbistasid tema täägi ainsa löögiga. Frondil vaenlast tappa on niisama lihtne kui puid raiuda. Koledused tulevad alles pärast, kui sõda on lõppenud. Miks tapsid, miks rüvetasid? Tsitaadi lõpp. Te küsite, milline on maailm, kuidas näevad inimesed seda, milline on inimkonna tulevik. Olge head, valige ise vastus eelnevast menüüst. Kas ilusaid nukker elu ilma lahenduseta või elu veab viltu ja nägu on tursunud. Või kolmandaks, süümepiinad tegudest, mida ei saanud vältida. Üsna pessimistlik oleks laupäeva hommikut niiviisi alustada. Vahetevahel võib siiski leida ka pisut lootusrikkamaid sõnu, näiteks Tõnis Mägi kaunilt kaua plaat. Sellest loost kumab läbi lootus, et ehk on midagi enamat kui vaid elu paratamatu allakäik. Ta laulab 1000 aastat on lõppenud, ehk on siiski midagi veel. Kas sajandi lõpp on kodeeritud mõni üllatus veel, see on tema, kes sosistab taevalael, palun ära äramine. Näe, siin on su tee. Nojah, sellega, kes sosistab taevalael ei taha eesti inimene ometi väga tegemist teha. Kes ikka jumala sosinad kuulab või jumala teejuhiks võtab. Eesti inimene üldiselt jagab seisukohta, kui jumal ei mahu minu plaanidesse, kui jumalat ei saa rakendada minu plaanide elluviimisel siis ma mitte ei muuda oma plaanevaid, loobun jumalast jumal, seadkuend minu plaanide järgi. Kui aga siiski tunda huvi selle vastu, milline on jumala missioon maailmast, millel on jumala garantii näiteks 10 aasta peale siis tuleb mul Paulus tsiteerida Rooma kirja kaheksandast peatükist. Kui jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu. Ka Paulust tugineb elukogemusele sama palju kui vennad orbiit, terminaator või Gailit. Aga kui erinev ellusuhtumine, mahe Pauluse ja ülejäänute vahel on see Taurus, vaatab tulevikku, südamerahu ja lootusrikka elu julgusega. Ja niisugusel julgusel on põhjust. Ja koos aulusega võime jagada seda elujaatus, kui me oleme jumala poolel. Jumala sosistab igaühele. Palun ära ära minema. Kui jumal on sinu poolt täna aasta pärast 10 aasta pärast, kes siis võiks olla sinu vastu? Issand, täna hommikul me palume et ka mina võiksin olla sinu poolel. Muuda mind nii et ka mina saaksin üles ehitada sinu riiki. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Kui taevas, nõnda ka minu elus. Jeesus Kristus, palume, et sina oleksid meie tulevikuseade ja juhtida ja garantii et me võiksime elada täisväärtuslikku ja püha elu koos sinuga. Aamen.