Tere, kallis raadiokuulaja. Minu nimi on Lauri Beekman ning olen adventkiriku ajakirja Meie aeg tegevtoimetaja. Loeksin täna teile alustuseks piiblist kirjast Efeslastele teises peatükis kaheksandast salmist järgmise teksti. Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest, see on jumala and. Arm. Kui tihti oleme meie armu saanud? Oleme pidanud saama ehk karistada ja ometi saanud armu, oleme kogenud headust, mida me oma tegudega üldse ei ole ära teeninud. See ongi arm. Loeksin siin kohas natukene ühe mehe eluloost. Ma sündisin 1725. aastal, surin 1807. aastal minu elu ainukeseks jumala kartlikuks mõjutajaks oli minu ema, kes oli mu elus ainult esimesel seitsmel aastal, kui ta suri, jäin ma põhimõtteliselt orvuks. Isa abiellus uuesti ning ta saatis mu sõjakooli, mille karmis korras murdsin peaaegu oma selja. Ma ei suutnud seda taluda ning 10 aastaselt valdas mind mässumeel. Ühe aasta möödudes, kui oli, on otsustanud, et ma ei lähe enam kunagi ühtegi kooli sai minust laevapoiss, lootsin, et omandan oskuse laeva juhtida. Ajapikku andsin ennast täiesti kurja võimusesse. Otsustasin, et ei hoia ennast milleski tagasi. Pidin minema sõjaväkke, kus mässumeel mind võimuga taas pahuksisse viis. Minu vaim ei murdunud ning vastuhakk aina kasvas. Põgenesin peagi armeest, kuid mind tabati ja peksti avalikult mitmel korral. Peale karistamist põgenesin taas. Mõtlesin enesetapule põgenikuteel Aafrikasse, kus lootsin olla kaugel kõigist neist, kes mind tundsid ja taastasin lepingu kurjaga elades ainult iseendale. Sattusin juhuslikult kokku portugallase, st orjakauplejaga, kes kutsus mind oma koju elama. Tema naine oli väga kuri inimene, ta peksis mind ja ma pidin koera kombel maas sööma. Põgenesin taas ainsaks varaks riided, mis mul seljas olid. Sattusin lõpuks ühe orjalaeva peale, kus elasin päris pikka aega. Olin oma elukommete pärast mitu korda surmasuus. Tihti sain karmilt karistada, pidin kannatama nälga ja kuumust, olles aheldatuna laevatekile, et ma mõistaks oma süüd. Minu allakäik oli totaalne ja ma sattusin suurde masendusse. Siis meenusid mulle äkki ema sõnad. Ma hüüdsin jumala poole, nii kuidas oskasin, et ta minu peale halastaks ja annaks mulle armu. Jumal kuulis mind. Möödus 31 aastat, ma abiellusin oma lapsepõlve kallimaga ja hakkasin pastoriks. Igas kohas, kus ma teenisin, kogunesid rahvamassid kuulama sõnumite armulisest jumalast kes on päästnud minusuguse inimese. Minu hauakivil seisab tekst sündinud 1725. aastal, surnud 1807. aastal, vaimulik, olnud kunagi mässaja, laevnik orjalaeval kuid meie issanda Jeesuse Kristuse armust hoitud päästetud ja andestatud ning määratud jutlustama usku, mida te kunagi oli soovinud hävitada. Enne surma otsustasin oma eluloo väljendada laulus. Sellest on saanud nüüd hümn. Mis on minu nimi? John Newton. Mis on see hümn? Imeline inglise keeli? Meicinkrais? Imeline arm ka meie elus töötamast samamoodi. Võib-olla ei ole meie elu olnud küll kaugeltki nii kirev nagu John Newton. Jama. Aga ma usun, et me igaüks oleme erinevates eluetappides vajanud armu vajanud seda kätkes, halastaks. Kes teeks meile pai siis, kui oleme ära teeninud löögi. Jumal on armuline jumal, tänaselgi päeval tahab meie ellu taas tulla oma armastusega mida me ei ole ära teeninud. Seda ei olegi võimalik ära teenida. Aga mis jumala armust meil on olemas me hea isa, kes sina oled taevas. Täname sind südamest, et sinu arm kestab. Et on veel armuaeg, oleme ärganud tänasele päevale, lootusega, et sa juhid meid, kannad meid oma armu kätel. Me ei ole ära teeninud midagi head. Ei ole ära teeninud seda, et meie elu veel jätkuvalt võiks kesta. Ja ometigi sa oled halastanud. Sa oled armuline tänu sulle, selle eest, aga õpeta meid aina rohkemgi selle eest tänulikud olema. Seda hindama. Palume sind Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.