Kui Egon rännetti kadunud poeg 1958. aastal tollases Kingissepa nimelises draamateatris lavale tuli, sai sellest menutükk. Ta sai Nõukogude Eesti preemia ja see toodi lavale enam kui 200. teatrist dollastes sotsmaades. Nüüd, kui Eesti Draamateatri selle hooaja repertuaaris seisis kadunud poeg Mati Undi lavastuses, tekkis nii-öelda elevus saalis. Mati Unt. Ja kolleeg Moskva kruus on avaldanud sööbis, paar aastat tagasi hüüatas ta, palub, et eesti rahvas protesteeris et jälkunt jälgi jälgi õnnetti lavale toob. Sea kirjum, avalehel ka muuseas avaldatud, miks, noh, ma mõtlesin, et oleks aeg teha midagi, mis meie rahvale meenutaks. Kust kohata üldse küll on jäänud dokto lahingutes aastal 80 kirjutas, et küllap tuleb aeg kuskil kadunud poeg jõuab lavale ja nüüd ta siis nagu jooki. Mul pole selle tüki vastu erilist leebust, aga kui kunagi vaatas rahvas seda andunult üle 100 korra, siis las vaatab nüüd jälle heade parimate näitlejate esituses, on Mati Unt öelnud. Tegemist tänavahelmeid pleega, vulgaarse melodraamaga, aga mängime tõesti mängisime nagu tähendab minu arust ei ole enam vahet, kas lihtsalt kolmas teine miskit tekki või siis keegi küüditas. Me mängime ajanud kas sellel on ka mingi tänapäevane hinnang juurde antud teie poolt? Vito liialdatud, ma oleks rahul, kui pool inimesi saalis nutaks vaevaks enamasti see praegu juba nii olnud läikivaks ühele julm ajalooline näide. Tegu on ju kadunuks peetud pojaga, kes saabub ootamatult koju imperialistliku spioonina. Ja Mati Unt leiab, et me peame oma minevikuga hüvasti jätma, olgu siis naerdes või nuttes. See lavastus on lavastaja seisukoht selles küsimuses midagi arvasid näitlejad. See oli tõeliselt mõnus töö, sest näitlejad alguses mõtlesin, et äkki ma olen seekord tõesti mingi val sussaanin, kes neil sohu veab, aga nüüd on see nii vaimustuses, tähendab, me oleme saanud nii palju õppida. Niisiis kadunud poeg on tagasi Eesti Draamateatri laval mängimas seekord Kersti Kreismann, Viire Valdma, Mait Malmsten, Rein Oja ja Taavi Eelma. Kunstnik on Pille Jänes.