Tere pärastlõunat alates tänasest kuni augustikuu lõpuni, nii on vikerraadioeeter igal esmaspäeval kella kahe ja kolme vahel matkajutude päralt. Anname nõu, kuidas matkale minna, mida kaasa võtta, kuidas matkal olla. Millised matkavõimalused Eestis ja milline on üldse olnud Eesti matkamise ajalugu. Tänases esimeses saates räägime sellest, mida tasuks meelde jätta ja milleks valmis olla, kui peaksite minema rattamatkale Põhja-Euroopasse. Mis juhtub inimorganismiga kõrgmägedes olles? Matkasaatejuht on Tarmo Tiisler. Ivar Vilde, teie olete sõitnud aastaid jalgrattaga Põhja-Euroopas pas just Skandinaavia poolsaarel ja too ette neid paikkondi väga hästi teate räägimegi natuke sellest, millega puutub kokku inimene, kes seal enne käinud ei ole, aga tahab tingimata rattaga sinnakanti sõitma minna. Kõigepealt, millised oleksid need piirkonnad, kuhu tasuks rattaga minna, sest lihtsalt atega sinna sõitma minna ei ole Jugavist mõtet. Jah, eks see on tõsi, sellepärast et meile on kõige sobivamad rajoonid põhja Põhjamaad. Ja kui nüüd hakata neid lähemalt hakkama, siis esimene, mis kõige lähem ja kõige kättesaadavam meil on nii kohalejõudmist seisukohalt kui ka kui ka võib-olla ka kultuuriliselt on Soome Lõuna-Soome, Ahvenamaa järvede maa, Savonlinna, Puumala, Mikkeli kant siis põhja, Rovaniemi ja selle ümbrus ja veel edasi kuni Norra piirini. Järgmine võib olla, mis meil lähemal on, on Rootsi. Rootsis muidugi on. Kõige suurem, kõige atraktiivsemad on Gotlandi saar, Ölandi saar. Ja kesk ja põhja Rootsiga. Järgmine, kui me läheme lõuna poole, siis seal on Taani ja Taani on suur jalgrattamaa, seal on maha märgitud 10 jalgrattamatkamarsruuti ja võib alustada siit Kopenhaagenist ja minna düünide maale või sõita lõuna poole või Bornholmi saarele. Need on kõik, need rajad on avatud jalgrattamatkajatele. Muidugi kõige atraktiivsem on kahtlemata eestlasele oma mägede, seordide ja paljude järvedega. Jalgrattamatkajale muidugi lõunani Norra ei ole nii huvitav, siis saan väga suure asustusega. Kesk-Norras on kõige Norra kõige kõrgemad tipud. See pakub Niukest suuremat füüsilist pinget ja nendele, kes armastavad põhjamaist. Kargust sobib kõige paremini Põhja-Norra Lofoodid ja Tromse ümbrus ja veel edasi põhja, kuni nord kapini välja. See on Euroopa kõige põhjapoolsem. Punkt kui me nüüd päris mägederajoonid välja jätame, siis kas põhjamaad on mingilgi määral Eestiga võrreldavad? Kahtlemata on Soome Lõuna-Soome, kes Soome, need on täiesti Eestiga võrreldavad ainult jalgrattamatkajale peab ütlema seda, et seal on väga nihukesi madalaid järske tõuse nagu Lõuna-Eestiski, meil ja muid niisuguseid sarnaseid elemente. Rootsi on tasasem natukene siin idarannikul ja Taani on muidugi ka arvamus, et Taani on tasane maa, ei ole, seal on küllaltki niux jalgratturile tunnetatavaid, tõusen. Ja muidugi ka seal on, seal on ikka küllalt korralikud tõusud ja aga kõik on sõidetavad, kaasaegsete käikudega jalgratast. Kui rattaga sõites tuleb midagi muud vaadata, tihti põhjamaal tulla ratta seljast maha või võib ka läbida kogu piirkonna, nii et rattasadulast ei lahku. No siin on nüüd kaks, kaks niisugust seisukohta, üks seisukoht on see matkajaid, kes peavad tähtsaks kilomeetreid, need ratta seljast maha ei tule, sõidavad oma päevanormi ära ja viskad jalad seinale, aga suurem enamus matkajaid on siiski niisugused, kes tunnevad huvi ka kohalike vaatamisväärsuste vastu ja seal tuleb selleks, et nendega vaatamisväärsustega tutvuda, tuleb päris tihedalt maa tulla jalgrattasadulast näiteks, kui te lähete Gotlandile, kus on 92 kirikut, keskaegset, mis on säilinud, säilitanud kogu oma keskaegse suunduse ja No siis on neid mahatulekuid väga palju, aga näiteks minna Põhja-Norrasse seal võib-olla ei ole nii väga, seal on rohkem loodusmaastikud, kosed ka, mida tuleb. Alati kuivõrd sõidetavad Põhjamaade teed ratturi jaoks Eestimaal? Ma ei ole küll väga palju sõitnud, aga no väga just sõitma ei kipu. No sealsed teed on väga head. Mina oma kogemuste järgi reastaks need teed niimoodi, et kõige paremat teed on Norras. Siis on Taanis on Rootsi ja kõige viimane on Soome, kus on tunda ka Eestile tuttarlikke teelõike. Tegelikult sõidukultuur kõigis põhjamaades on väga kõrge, jalgrattur on inimene, tähendab, on nii, et, et ei, keegi ei tuutud jalgratturil selja taga ka ei, ei nõua teed, vaid kui vastastikune arusaamine on olemas ja lastakse sind sõita, näiteks meil oli Norras kitsal teel, kus auto oli selja taga ja sõitis pool kilomeetrit mee järel, kuna meil ei olnud kuhugi minna ja tema ei mahtunud läbi, ta sõitis rahulikult ja siis tervitasime sõbralikult lahkudes. Millise rattaga tasub minna sellisesse piirkonda? No kindlasti peab olema, mägiratas tähendab, 18 21 käiku on vajalikud siin tihti, arvatakse, et et oh, milleks neid nii palju. Aga neid on väga vaja, sest tõusudel on, on neid käikusid kõiki vaja. Ja ka tasandikel on kiiruse jaoks neid käikusid vaja. Ja mis on põhiline, on see muidugi kummide küsimus. Sellepärast et on maastikukummid ja asfaldikummid. Jalgrattur, kes sõidab nii maastikul kui, kui asfaldil, siis ilmselt tuleb sõit kasutada neid universaalseid maastikukumme, mis kell on natukene võib-olla sõidul raskemad kui asfaldikummid, aga, aga aga need ma-d ja rajoon tingib siis kummide valiku, aga rattad on kojad kõigil. Kuivõrd head võimalused on mingiks ratta hoolde abiks nendes riikides, et kui miskit juhtub ja endal ei ole kõiki vajalikke asju kaasas kas on see abi saamine võimalik? No kõigepealt peab ise olema ikka rattamehaanik, see on number üks, ratas peab ikka tundma üks grupi liige, kindlasti. Muidugi on võimalik seal abi saada, sest kõikides linnades on olemas niisugused väikesed töökojad kus teostatakse jalgrataste remonti, aga kui sa jääd kusagil asulate vahel hätta, siis pead ise välja tulema. Sellega. See asi on see, et remondid on küllaltki kulukad. Telefoniga rappavi ei tehta, ei ole kahjuks niisugust abi näinud. Ega niisuguseid telefone kusagil kohanud, võib-olla on olemas, aga, aga vaevalt võib-olla kõige rohkem kui taani võib-olla kus on rattarattaid kõige rohkem võib-olla Põhjamaadest, võib-olla seal ehk on olemas. Aga mul kahjuks informatsioon puudub. Aga näiteks nendes riikides, millest te rääkisite, kas rattapoodides ja spordipoodides on abivalmis müüjate seltskond On küll jah, kui ikka lähed appi abi paluma, siis ega keegi ära ei ütle ja kõik suhtuvad sinusse väga-väga inimlikud. Aga sellega peab arvestama, et taksid on kõrgemad kui Eestis. Kaks, sinu kõrgem on muidugi jah, sellepärast et juba kursivahe määrab juba taksid maksud sõnaga teenuse eest. Kas Põhjamaades on rattaga sõitmisel mingid piirangud? Piiranguid noh, kõige suurem piirang, mis kõikides põhjamaades kehtib, on kiirmagistraalid nendel jalgrattaga sõitmine on keelatud. Harilikult on nende kõrval kusagil mitte väga kaugel jalgrattateed või niisugused maanteed, mida mööda saab sõita. Muut mujal piiranguid nagu ei ole ja on soovitav kasutada jalgrattateid. Näiteks Taanis on neid väga palju, mujal on nagu vähem, Helsingi ümbruses on ka palju rattajalgrattateid. Aga üldiselt jah, võib sõita. Kas Põhjamaades peab olema rattal mingi lisavarustus ja, ja kas peab ratturil olema mingi lisavarustus, mõtlen näiteks kiivritsin. Kiiver ei ole kohustuslik seniajani, niikaua kui Euroopas ei võeta vastu mingisuguseid uusi seadusi, aga ta soovitab. Sellepärast et kiire vajadus tekib kiirusel kusagil jalgratturi kiirusel kusagil ka üle 25 kilomeetri tunnis sest siis võib kukkuda pea ees või toimub lauku kokkupõrge, muudel juhtudel on luumurrud, rangluud, käeluud ja muud niuksed asjad, nii et et tema, noh, kasutamine on, on igas tingimuses muidugi esitab. Kas ta vajalik on ikka igal pool ka iga sõidukiiruse juures, aga, aga ta on soovinud. Aga Ratla puhul mingeid lisahelkureid ei nõuta. No need, mis on komplektis sees, need on, need on vajalikud, kunagi nõuti niukesi, gabariidi helkureid, aga, aga need on Soomes oli väga palju kasutusel, aga aga nüüd nad on praktiliselt tänavapildist kadunud. Ja jalgrattakotid on ju kõik helkuritega need, et gabariit sellega on nagu markerid. Kas see sõidetakse näiteks Norras ja Põhja-Rootsis suhteliselt mägises piirkonnas tingiks ka seda, et, et tuleks vaadata üle kaasa võetav varustus, ehk see peaks olema ikkagi natukene kergem ja, ja mis vähegi võimalik, tuleks koju jätta ja kuidas teie kogemusena? Matkavarustus on standard ja sealt nagu see, kes on rohkem matkanud, ega see üleliigseid asju kaasa ei tassi, seal on kõik see miinimum, mis kaasa võetakse. Ja muidugi mis kaasas on, peab olema, on jalgrattaremondikomplekt. Et seal peavad olema näiteks jalgrattal peavad olema kaasas kahtlemata need tagumise rattaga Ta hammasrataste plokk koos selle diriga, mis võib ära minna, ja võtmete komplekt ja tagavarakummid ja õhk, õhu sisekummid, eks ole. Mantleid me ei ole kaasa enam kandnud vene ajal tuli mantlica kaasas kanda, sellepärast et need mantlid olid kehvad, aga seniajani need mantlid kehad ei ole, nii et aitab õhukummidest ja muidu kloppimismaterjalid. Kas ratturid tavaliselt ööbivad samades paikades, kus näiteks jalgsimatkajad või, või autodega ringi sõitsid? Tähendab, ööbimise võimalused Põhjamaades kehtib igamehe õigus. Ja sellega on lubatud telkida igal pool välja arvatud, et ühesõnaga looduskaitse ja mitte ligemale hoonetest 150 meetrit ja ei tohi kahjustada loodust, seega on need võimalused kõik olemas. Aga peab olema sellega küllaltki ettevaatlik, sellepärast et automatlejatel see võimalus nagu puudub, kuna Soomes näiteks on keelatud autodel suurelt teelt kõrvale metsateedele sõita ja seega siis telki nagu ei saab üles panna jalgratta, läheb Kraavi, võtab, lükkab ratta sealt ja, ja läheb võsas ja paneb oma telgi üles ja ei ole nagu probleemi. Aga näiteks Norras on probleem selles, et seadus kehtib, aga mäe ja mere vahel on nii kitsas maariba, kus on maja, selle maja heinamaa ja rohkem ruumi pole, nii et seal see võimalus kaob. Ja tuleb talust küsida. Muidugi Norras on see asi, et Norras on väga palju puhkepuhketaskuid tee ääres, kus on lauad, toolid, WCd ja sinna võib neid telki üles panna ja seal võib ööbida. Keegi sind tülitama ei tule, see ei ole nagu Eestimaal, kus, kus huvilised võivad seal telgi kokku lasta või midagi muud teha, seal keegi ei, tülite, võib julgelt seal olla, muidugi Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Norras on, on ka nende platside ka probleeme, sellepärast et et sõitjaid on palju ja muidugi teine võimalus. Kämping, kämpingus on telgiplats. Seal ei ole inimeste arv tekstis oluline, on telgikoht ja kämpingus, on sul võimalik, kasuta siis köögiteenust. Jaa, tähendab pliiditeenust ja duši all käia, kuidas ratta lukustamiseks on see vajalik? Üldiselt on soovitav lukustada muidugi vargaid nii väga ei ole, nagu nagu siin Eestimaal on, aga, aga ega ei tee paha lukustada ühest lukust piisab küll ja noh, üldiselt on kuuldud läbi telgi, kui keegi Ratla kallale kippuda. Tulema kui inimene ei ole varem see käinud Põhjamaades ja just mägistest piirkondades, millised päevateekonnad tasuks planeerida, et üle ei pingutaks? No kilometraaž mägedes noh, 40 40 kilomeetrit päevas kusagil ja niisugusel keskmisel maastikul 60 üle selle ei ole mõtet, sellepärast et siis enam ei ole võimalik vaadata loodust, ei ole võimalik tutvuda vaatamisväärsustega. Need on üle selle, sõidetakse muidugi 90 ja 100 ja nii edasi, aga see enam ei ole niisugune ühesõnaga enam elamuse saamiseks. Matkamine kas need teised ratturid, kellega võib potentsiaalselt kokku saavad, on, on reeglina abivalmid tasub abiga või abipalvega pöörduda möödasõitva grupi poole. Seniajani on jah, kõik on abivalmis olnud ja ei ole, ei ole kohanud teedel niisuguseid, kes keelduvad matkajate solidaarsus üle maailma on ikka olemas. Täiesti täiesti. Olemas võib-olla kahe sõnaga ka sellest kuhumaani või kuhu millise piirkonnani tasuks sõita mingi mehaanilise või siis autobussitranspordiga kohale, sest ju rattaga Helsingi sadamas ka minema ei hakka või Stockholmist. Oligi võib minna küll sellepärast, et Helsingi linn kusagil 60 kilomeetri järel lõpeb, sealt hakkab juba juba maa, kus saab telkida. Muidugi Soomes saab välja sõita rongiga Helsingist ja rongides, on samas rongis, on pagasisektsioonid, kuhu saab panna ratta ja kohe, kui maha tuled, saal Rataselt samast vagunist ka kätte, nii et see ja võimalus on. Rootsis on natuke keerulisem ka on olemas pagas, aga pagas garanteerib kahe päeva jooksul ratta saabumiseni. Et see on nagu, nagu tõsisem probleem, sellepärast võib kaduda seal mingisugune kaks päeva. Aga üldiselt on soovitav siiski panna need marsruudid niimoodi maha, et saabumise punktist saad alustada oma rattamatka. Näiteks Stockholmist, Gotlandile, minna sealt läbi Stockholmi, seal on võimalusel elektrirongiga sõita linnast välja. Aga on ka võimalus sõita, oskad. On võimalik sõita ka sadamasse. Rattaga need päevane sõit, nii et, et nii või naa. Kuidas keegi. Kui vanalt võib sõita rattaga maanteel Soomes, Rootsis, Norras, Taanis? No need tingimused on ilmselt samad, samad kui meil, aga noortel päevad? Olema load. Piisab, need piisavalt, need load, mida antakse Eestis. Pole nagu kuulda olnud, et oleks probleeme kellelgi olnud. Ja kui te lõpetuseks annaksite, ütleme kolm soovitust sellele, kes läheb rattaga Skandinaavia poolsaarele sõitma, siis mis need võiks olla? Kõigepealt peab olema marsruut hästi ettevalmistatud. Teiseks peab olema ratas tehniliselt täiesti korras. Kolmas. Me ja tuju ja meeleolu kõigis ilmastiku ja muudest tingimustest peab säilima. Raivo Blumer, sina oled üks vähestest eestlastest, kes on käinud kõrgemal kui 8000 meetrit. Elame siin suhteliselt merepinna lähistel ja ettekujutus sellest, mis toimub kõrgemal, on saadud meile. Kas raamatutest on saadud meile, kas filmidest või nendelt inimestelt, kes on käinud kõrgemal, kui meie Eestis siin on? Ütle, kui sina läksid esimest korda esimesi kuradi kuhugi mägimatkale. Milline oli esimene tunne? Kui sa tundsid, et sa oled nüüd natukene kõrgemal või igal juhul mingis teises kohas, kui eest? Tunne oli huvitav, ma olin päris vana, ma olin juba 20 aastat vana, kui ma esimest korda kõrgmägedesse sattusin ja esimene soov oli kohe neid mägesid näha, nendele esimestele esimestele kõrgematele otsa ronida. Ilma mõtlemata vaatasin kella pealt, et tund aega on aega neis bussi väljumiseni kohe tormaks. Selline soov oli kõigepealt. Aga noh muidugi kartus, et kuidas me näiteks kõrgus, talun või ütleme üldse kõrgust, kas ma kardan kõrgust või mitte. Et ma näiteks selline tüüp, kes kuskil katuse serva peal hea meelega tuliks, ma päris selline ei ole. Ja sulle ilmselt enne kõrgmägedesse minekut oli räägitud, et tuleb teha tegemist kõrgusega. Aga kas see tunne, mida sa siis tajusid, oli sama kui see, mida sulle räägiti, olid sa valmis just selliseks tundeks? Ei olnud, tähendab esiteks ma olin laisk nagu seal õppustel käia ja selle asemel, et ütleme, kümmekond korda käia, ma käisin vist vaevalt kaks kolm korda päris algul, nii et. Ja ega ma palju ei teadnudki, kui ma sinna mägedesse esimest korda sattusin. Aga muidugi Nad näitasid mulle kohe ära, mida nad tähendavad need. Ja eks me käitusime natuke valesti ja võtsime liiga kiiresti kõrgust, nii et. Esimesel ütleme, teisel mägedes oleku päeval tõusime 4200 meetri kõrgusele ja seal üleval pole veel väga vigagi, aga kui alla tulime, siis saime selle tunde kätte. Kõik. Kui kõrgele on see punkt või see piir, kus inimene hakkab tundma üldse, et mingisugune teine kõrgus või et see ei ole enam see, kus ta on harjunud olema. Lausuma inimesel loetakse selleks kõrguseks umbes 2500 kuni 3000 meetrit, aga noh, see sõltub tegelikult väga paljudest teguritest ja ka ütleme, puht organismi seisund, stressiseisund, väsimus on kõik need, kui mingid haigused muudavad või toovad seda kõrgust isegi allapoole. Ja vastupidi, kui on väga hea füüsiline treenitus, emotsionaalne kõrgseisund võiks tulenes kilomeeter kõrgemal olles. Oskad sa kirjeldada või, või tead sa täpselt, mis inimese organismis toimub siis kui ta läheb kõrgemale? Kui täpselt ma tean, eks ma nüüd teoorias olen lugenud ja oma nahal olen ka neid asju kogenud, aga nad on täiesti objektiivsed füüsikalised tegurid, mis need inimorganismi kõrguses mõjutavad. Ja tähtsamad neist on muidugi siis hapniku osarõhu vähenemine õhus seoses kõrgusetõusuga, et hinnanguliselt kuue kilomeetri kõrgusel on hapniku osarõhk umbes üheksa protsenti, samas me teame, et merepinnal on ta 21 protsenti. Ja samas hapnik tähendab õhutihedus on viie kilomeetri kõrgusel umbes kaks korda väiksem kui merepinnal. Nii et kui nüüd see need tulemused korrutada omavahel siis suures kõrguses see kätte saada, hapnik ühe hingetõmbega väheneb mitu korda. Ja noh, see on see, mis siis tekitab olukorra, et inimesele jätkulihastegevuseks ja igal juhul isegi seal ajutegevuseks organismide normaalseks talitusteks lihtsalt hapnikku. Aga kas need, kes elavad mägedes, kas nendel on organism mingi teistsuguse ehitusega või nad on kohandunud sellega, mis neil on? Noh, organismi inimesel on selline väga tänuväärne tööriist, mis kohaneb väga paljude halbade mõjuridega ja ja ta suudab täiesti välja töötada sellised puued refleksid või tingimused. Ta tunneb ennast täiesti normaalselt, päris suures kõrguses. Ja seal on kõik noh, igiaklimatiseerumisaega või ka ütleme, pikemaajaliselt kõrgemal kõrgel elamisega saavutatav ja need, kes kõrgmägedes on sündinud, noh, neil on ilmselt vähemalt kilomeetrine eelis võrreldes nendega, kes on lauskmaal kõrguse ronimise mõttes jaa, aga ka ütleme tihedalt mägedes käies siis selline kohastumine säilib päris pikka aega ja hinnanguliselt kahe kuu jooksul säilib aklimatiseerumise täielikult, et võib-olla päris kõrge seal seitsme, kaheksa kilomeetri kõrgusel isegi tulla paariks kuuks olla ja kui siis juba kahe kuu jooksul uuesti üles minna ei ole aklimatiseerumise mõttes mingeid probleeme. Aklimatiseerumise kestvuseks hinnatakse umbes kaks aastat. Nii et kui veel kahe aasta pärast minna, siis ta on vastane umbes kilomeetrise eelise võrreldes sellega, kes ei ole käinud. Kas see tunne see vaev või või kuidas seda iganes nimetada, kas see kasvab üha kõrgemale minnes aritmeetilise progressioonis või geomeetrilises progressioonis, ehk siis, kui, kui sa lähed 4000 pealt 5000 peale, kas see on sama sama raske või sama kerge kui minna näiteks 7000 pealt 8000 peale? Ta ikka muutub raskemaks kastas milliseid progressioonista nüüd on passiga geomeetrilises või et 8000-lt 7000-lt kaheksale minema, kuid võib võrrelda võib olla sama mis kolmelt kuuele minekut, näiteks et see, need mõjutavad tegurid inimese jaoks muutuvad oluliselt halvemaks kõrgemal, nii et aga väiksematel kõrgustel seal kuni viie kilomeetrini ja noh, ei ole nii suurt vahet, ei ole. Võtab eriti kuni ütleme, 5000 meetrini, võib minna, iga inimene on seni Kadreinimata praktiliselt küll, aga mitte kohe, mitte korraga. Ja see, ütleme treenimata inimene vajab ikkagi aklimatiseerumis aklimatiseerumisaega vastasel juhul ta võib väga halvasti lõppeda. Meil oligi eelmine aasta kahjuks selline kogemus, et meil siis laagrid, mis on 4900 meetri kõrgusel, üks Noorte prantslaste grupp tõusis, noh, mitte küll väga kiiresti, nädala ajaga tõusis merepinnalt praktiliselt viie kilomeetri kõrgusele ja üks noor 20 aastane mees lihtsalt ei elanud esimest tööd üle. Et organism lihtsalt kurnas ennast välja, noh tal ilmselt olid ka mingid muud eelsoodumus selleks. Milline see liikumise rütm on, ütleme, alates 6000-st meetrist ühes pool. Noh, 6000 noh, seal on juba Ütleme isegi 6000-le jõudmiseks on see rütme vedamisega olulisem. See rütm on praktiliselt sama alates kolmest-neljast kilomeetrist ja sealt edasi ka. Ja selleks, et nüüd kiireneb kiirendades kohanemist, ei minda lihtsalt järjest üles kõrgemale. Noh, kõige lihtsam variant ongi niimoodi, et tõusta. Või noh, võib arvata, et tõuseme kilomeeter kõrgemale, ööbime seal. Kui on halb olla sisemine kaks, kolm ööd, siis lähme kohe edasi. Aga tohutult aega ja on väga suurte vaevustega seotud. Ja siis kiirem aklimatiseerumis toimub niimoodi, et tõustakse kilomeeter kõrgemale, näiteks kolme kilomeetri pealt nelja kilomeetri peale ööbitakse seal hommikuks kaasnevad tavalised päris tõsised vaevused, sellega lahkutakse siis järgmine päev alla tagasi. Järgmine tõus sellesamale Lugusele tundud toimub juba tunduvalt kergema kergemalt kiiremini. Ja kui ööbimine nelja kilomeetri peale on täiesti normaalne, võib jälle kilomeeter kõrgemale tõusta. Muidugi seni kilomeetrine tõusu vahe on noh, see on suhteliselt maksimaalne reaalselt suurematel kõrgustel on need päevatava tõusud, väiksemad. Ja niimoodi minnakse küljes välja, siis ollakse harjutakse, tullakse tagasi ja siis minnakse edasi. Jah, praksita niimoodi on ja me oleme siin noh, ajaliselt vaadanud selleks, et minna viie kilomeetri peale. Hädapärast piisab nädalast, aga mitte igale inimesele. Selleks, et minna kuue kilomeetri peale, tuleb arvestada, tuleb vahepeal sealt viie pealt alla tulla. Ja noh, lisandub kohe kolm, neli isegi viis päeva, et siis kuuele jõuda. Kui nüüd kuuelt seitsmele minna, siis vajalikele kuuendalt alla tulla ja lisandub, ütleme ligikaudu nädal sinna otsa ja et seitsmelt kaheksale jõuda, noh siis tavaliselt lisandub vähemalt kaks nädalat. Nii et 8000 peale minekuks on ikkagi noh, peab arvestama umbes kuu ajaga. Öeldakse, et spordiajakirjaniku kõige tobedam küsimus, mis ta võib esitada, on see, et kuidas tunne on, eriti sportlasele, kes on just võistluse lõpetanud. Aga ikkagi ma küsiksin sult, mis tunne on jõudu 8000 meetri peale. Kes, kes tunne tähendab, tunne on, selles mõttes on kahte moodi, et kui see jah, selle 8000 peale tõusmisega nüüd tõus lõpeb, seal on tippvõi noh, plaanis ei olegi see kõrgemale minna, siis üks tunnen kergendustunne, et ei pea enam ülespoole pingutama. Et saab sellest suurest füüsilisest vaevast ja valust lahti. Teine tunne on see tõusu ajal kogu aeg enda sundimine, selle vaeva ületame nii, et aga seal üleval see kergendustunne on muidugi valdav ja siis on ainult mõte ainult sellele, et tervelt alla tulla, aga noh, allatulek oma kogemuste põhjal võin öelda, et on selline ta võib olla väga kestev tegevus ja sinna, kas liigud tund, kaks liigud viis tundi, noh, suurt rolli oma, aga üles tõustes võib iga tund aega väga ränka mõju avaldada. Söömine ja magamine ja isiklike vajaduste rahuldamine sellises kõrguses on see on see võimalik. Ja kui, siis mis kujul? Ta on võimalik noh, seda tehakse, üritatakse nii palju oma kulutatud energiat taastada kui võimalik. Aga noh, ega ta on osaline, ta ei ole kunagi täielik. Ja ma isegi vaatasin siin kirjandusest hinnanguliselt seitsmest kilomeetrist kõrgemal organism ei suuda päeva jooksul omandada rohkem kui umbes 3000 kilokalorit. Samas energiakulu sellel kõrgusel võib olla umbes 10000. Nii et see noh, lisaenergia võetakse organismis olemasolevate energiavarude arvelt ja organism kurnab sellises kõrguses ennast väga kiiresti välja. Ja nende kõrgusvahemike järgi ongi see näed jagatud või noh, kõrguseid jagatud tsoonideks ja alates kuni viie kilomeetrini võivad praktilised kõik inimesed kohaneda, kui just pärid mingit haigust ei ole. Aga sealt edasi on juba need aklimatiseerumise ja adapteerumise täiesti osalised. Kuni kuue kilomeetri kõrgusel võib inimene viibida kaks, kolm kuud siis ta juba kui, nagu ma igasugused mehhanismid välja üle kuni seitsme kilomeetrini kakskolm nädalat maksimaalselt kuni kaheksa kilomeetrini loetakse maksimaalselt kuus, seitse päeva ja üle 200 kilomeetri maksimaalselt kolm päeva. Lihtsalt selle organismi energia suure energiavajaduse tõttu organismis ei jätku kauemaks reserve ja omastatav päriselt süües juues magades seda energiat nii palju tagasi ei tule. Sa oled käinud 8200 meetri kõrgusel ja ma eeldan, et kes on käinud nii kõrgel, mõtleb igal juhul ka Everesti peale, mis juhtub veel selle nimetatult 500 meetriga meetri jooksul, kui sa pead sellest kõrgusest veel jõudma maailma kõige kõrgemasse punkti. No ma olen selle üle nüüd päris palju mõelnud ja jõudnud järeldusele ja ka teiste tuttavad ja üldse mägironijate kogemustele tuginedes, et põhiprobleem on viimase öö veetmine väga suures kõrguses ehk siis praktiliselt kõrgemal kui 8000 meetrit. See, kui tõusta korraks 8200 peale ja laskuda alla, kust siis me poole peale tagasi see on oluliselt või noh, mitmeid kordi väiksem koormus organismile kui näiteks ööbida 8200 peal veeta seal ajaliselt neli-viis-kuus korda rohkem aega ja siis hakata kõrgemale minema. Nii et see on see põhiraskus selle asja juures ja noh, reeglina neid kõrgeid tippe siis ega Everesti käiakse hapnikuga. Ja hapnik on nüüd see, mis peab aitama siis selle ööbimise üle elada sellel kõrgusel. Ja siis organism olekski suuteline kõrgemale minema. Me rääkisime siin altpoolt ülesminekust, aga kas siis ka midagi juhtub, kui sa hakkad sealt ülevalt lõpuks alla tulema? Organismi jaoks läbi kergemaks ja noh, võid täiesti laskuda isegi kolm kilomeetrit jutti ilma tunneks erilisi vaevusi või probleeme. Ja olukorda ühesõnaga läheb järjest inimsõbralikumaks ja mõnusamaks, nii et selles osas muid füüsilisi probleeme ei ole. Aga probleemid on võib-olla psühholoogilised alla tulles. Kuna noh, inimene on oma eesmärgi saavutanud, tanud, ta on eufoorias, õnnelik, tema pikaajalised unistused on täitunud. Ja ta otsustab nii-öelda nautida seda saavutust. Unustab valvsuse, muutub nagu ettevaatamatuks, lisaks lisandub väsimus, veel. Oht on teha selliseid lihtsaid vigu, kas libiseda nõlval või ma ei tea minda sammusel. Et noh, peab olema väga tähelepanelik ja sundima ennast maksimaalselt rada ja kõike jälgima. Milline on see kõrgus, kus hakkavad välja lööma inimese nõrgad kohad, ehk näiteks kellel ei ole hambad päris korras, siis kust ta seda tundma hakkab? No see hakkabki tegelikult juba seal kahe poolest kolmest kilomeetrist peale ja noh, see on, ütleme inimene, kes ei ole nüüd kohanenud, on tavaliselt lausmaalsin ja mägironijate samamoodi kuna nende tavaliselt kohastamisel natuke kõrgem, siis vast kuskil kolme poole nelja kilomeetri peal. Ja igasugused põletulid, põletikulised haigused võivad väga kiiresti ägeneda kõrguses noh just selle tõttu, et organism peab oma noh, loomulikult valitsuse jaoks rohkem energiat kulutama seal. Ja noh, väga kiiresti võivad nad isegi eluohtlikuks areneda. Ja ohtlikumad haigused või sellised sümptomid, mis seal võivad tekkida, on siis ajuturse ja kopsuturse mille vastu tavaliselt antakse ka mingeid ravimeid kaasas. Ja kui selline turse tekib, siis ainukene võimalus on see inimene kiiresti alla transportida, reeglina ei ole ta ise enam võimeline alla tulema. Ja noh, taasta võib seda inimest ainult siis noh, oluline kõrgusekaotus. Kilomeeter kaks allapoole tulek. Selline oli tänane matkasaade kuulmiseni järgmisel esmaspäeval kell 14, null viis.