Ma hakkasin jälgima laeva juba, kui ta oli õige kaugel ja siis juhtus üks imelik asi sel puhul ei oska ette kujutada, minu kõrvale tuleb korraga yks mees ja ütleb, et kas te ootate kah Vene laeva? Tead, ma ootan ühte Tallinna laeva ja et seal on kaasas inimesi, ütleme ja mina ootan ka, et mina olen keda te siis muudan oma sugulasi, võtet kuidagi tuli lõpuks välja, et tema on venelane. Ja ütleb siis mulle, et ja ka 300 venelast tuleb siia ja mina sain natuke nii nagu, nagu mul oli imelik kuulda, et mis, mis jutusi mees ainult ja ma ütlesin, et kuidas te võite tõend, et neid on venelased minu teada Johnud kuulnud vene valitsuse all ja kõik nii, aga tegelikult on ju Eesti Estonia teatri ei täna hommiku üteldi, isegi Soome raadiost tuleb 300 venelast. Ja mina ütlen temale, et ei, mina seda ei usu, et mina ootan Luunja teatri inimesi siia minule. Poeg kaasas ja mini ja, ja sellega peaks olema pärast. Ja mina tulin ära ja ma olin talle pahane kuidagimoodi, et mis, mis, mis inimesi on, aga meie tulime koos kogu aeg ja siis ta rääkis mulle, et tema on juba 52 aastat olnud siin ja tema on sündinud Taškentis ja kuidas ta siia on saanud? Õige kaua aega tagasi ja tema on nüüd siis isegi nüüd Soome Tamar olnud vabrikus treial ja on nüüd siis juba pajuki peal ja tunneb ennast väga hästi siin ja ootab oma venna lapsi. Ja, ja siis, kui ma olin siin selle laeva ja siis ta tuli minust mööda, ütles, et vabandust 100, et see oli siiski eksitus, tuli ka teine Vene laev sisse Missoni turistidega. Seal on minu sugulased ja nii, et mõlemad ootasid. Oli tõesti tore kokkusaamine sadamakai peal hakkaks nüüd kogu see nädal ehk onnis osi nädal on olnud, mul on küll selline tunne, et midagi on minus nüüd üles ärganud, mis kogu aeg on uinunud ja see on imelik. Minu arust on nii, nagu oleksin mina teadutiisil matusel ja ühtlasi ka oma uuestisünnile sest õieti tuleb ütelda, kui õige olla enda vastu ja kogu käigu vastu, siis oli ju piimale, mida mina Estonlasena tegin ja kui ometi näitlejanna patrastav ütelda, oli see ju külastus siin kaanson, seades Soomes kolm kuud enne sõda ja ei, see oli sõja, sõja ja sõja järele järele ja järeldus oli 44. Sõda hakkas lõppema ja sellega nii-ütelda kutselise teatriinimene, nagu oma luigelaulu tegi. Ja nüüd, kus ma olen nende päevade sees näinud Estoniat nagu uuesti sündinuna ja hoopis teiste tinensioonides ja teiste võimetega, uued anded, uued lavastajad, uued juhid siis minustki, midagi nagu ärkab ellu ja mulle tundub, et ma olen nagu mitukümmend aastat oma elust kaotanud hoopis ma ei ole ju midagi enam saanud teha selle alal ja see on olnud mulle suureks suureks selliseks elamuseks. Eks tõepoolest vest, sidemed näitlejal oma teatriga on niisama nagu vere veresidemed, mis hoiavad sugulasi, isa ja poega tõmbavad. Jah, eks ole see imelik õieti, ma kujutan ette, Estonia teater on nii, kui üks puu oksad ulatasid kunagi idasse. Nüüd on teised oksad, mis ulatavad läände ja meie oleme läänest, tulejad, praegune iive või paljusid messil on. Me olime rõõmsad, et me oleme võinud tulla selle tüve juure, kust me oleme arenenud välja ja minu isiklik südamlik soov oleks ainult Estonia kasvaks, laieneks süveneks, kunstiks läheks edasi sama rada, mida te etendustest nägite, ma olen kõiki etendusi ja, ja üks on ikka parem kui teine olnud. Isiklikult elasin mina küll suurima efekti või, või elamuse sain just Luikede järvelt esimeselt, kus ma nii tundsin, et ma nagu esimest kord balletti vaatama. Sest see oli mulle elamuseks, ma olen balletti varem näinud, aga siis ma ei ole sellest kuidagi nagu haarata toonud ja mul on siin kuidagi jäänud selliseks silmailuks. Aga nüüd andises südamele teda ja see oli mulle nagu esmakordeid. Sest eks ole ei vaadanud ilmselt mitte ainult tantsu, vaid te nägite diaatri ja just tema tase ja kõike, mille küljes tega ise oled. Kuna kallis. Ebaette ja tavalised on küll tehnika, ainult, aga siin olisi tehnika ja elamus ühendatud ja see oli õnnelikult lahjendad. Mulle meenub veel, et kui poeg käis teil Rootsis külas pärast sõda, oli meil üks hästi tore raadiosaade, mille poeg koostas. Kas te ise kuulsite kaasada, Jaana, kuulsin seda, et see on selles mõttes huvitav, mina olen nüüd professionaalne, aga poeg on ju lõpuks ikkagi näitleja ja seal oli nii toredasti ka raadiopäraselt tehtud. Teie jutt, et need, need pakkusid meile ühe hästi toreda õhtu kogu rahvale seal ühel laupäeva õhtusel ajal ja ja selle eest ma tahakski nüüd teid mõlematki. Tänan väga, näeb, see oli kena, kui siis meeldis ja neid on siis küll nüüd tuleb, kui ma siit ära lähen, siis algab minu minul tõesti uus aednik. Ja nii imelik, kui see on, sest ma tulin diaatrist ja võiks ütelda erilisest meetilt ja olukorrast. Ja nüüd olema 20 aastat olnud täiesti hoopis teisel alal, mida ma kunagi oskad ette aimata. Töötajate kantseleiametnikuna kirjutan numbrit, midagi muud. Ja nüüd on nii, et kuu aja pärast olen mina täiesti lõpul selle ametiga. Meil on praegu kaunis tugev majanduslik kriis ja ma olen jõudnud sellesse ikka, kus magan, pensioni saama ja need pensionärid armutult kõrvaldada, takse praegu nii, kuidas nüüd nii asjale kasuks tuleb? Sealtpoolt ja minul on enne just ära tulebki, nii kui eks klaastriks teatati mulle, et mul on võimalus asuda oma tõesti vanale alale uues olukorras ja mul on neid teatud esinemised ette nähtud. Septembri esimestel nädalatel Montrealis, Torontos, New Yorkis ja isegi on Vancouveris juttu olnud. Viied on kontserdiesinemised, kiidukontsertesinemist ja aga nad ei ole mitte Trio aladega kontserde saadav puhkkiriklikud. Nii et teatud viisi olen mina nagu teatri mitte ainult tegelikult jätnud oma meeles ja omas sellises veendumuses või ma ei oska seda täiesti väljendada, sellepärast et see, need etendused, mida ma nüüd nägin, need siiski kuidagi olid mulle jälle nagu, nagu teatud kirgutuseks ja võib-olla isegi seda Sid mind minu praeguses sellises mõttekäigus ja, ja mõtlema maailmas väga ilusas vahel räägite ja hästi kindlasti ja see oli elamus, mis ja valetada. No nüüd on see traditsiooniline, mida me ikka ütleme oma jutu lõpuks väliseestlastega. Et meil oleks hea meel näha teid Estonias ja Minulgi oleks hea meel olla seas, kuid nagu teile väga hästi selge on, on siiski olukorrad sellised, et see nii kergesti pole. Kahjuks muidugi. Muidugi õige niiviisi selles mõttes tore etud leidis aset niisugune Eesti kultuuri nädal praegu Helsingis, mis tutvustas, eks ole meie ja Nõukogude Eesti kultuuri siin soomlastele ja viis uuesti kokku väliseestlased ja Estonia. Ja aitäh teile, Juttavalunud, palun.