Rõõm tervitada kõiki kuulajaid. Pühapäeva hommikul on jutusaateaeg jutusaade teatavasti selline saade, kui on stuudios kaks inimest, üks küsib, teine vastab. Küsija on raadiomaja poolt ja vastaja tuleb raadiomajast väljaspoolt. Rõõm tervitada täna siin jutusaate stuudios Jüri Jaanson, tere, Jüri. Tere. Mina olen raadiomaja poolt, Tarmo Tiisler ja sinu tutvustamiseks on ühelt poolt võimalik kasutada ja et sa oled endine sportlane olümpiamedalist teiselt poolt oled sa praegu riigikogu liige ja ja vist nime poolest poliitika, ehk siis ma kõigepealt uuringi, et pead sa iseennast hetkel poliitik. Kahjuks. Jah, pean pidama. Et kuulajal oleks natukene lihtsam jälgida ja aru saada, miks me räägime sina peal, siis kuigi sina oled poliitik ja mina olen ajakirjanik. Vanuseliselt oled sa ka ju minust vanem, siis me isegi ei leppinud kokku, kas on kuidagi iseenesest kujunenud aastate jooksul, et me, et me sina peal räägime ja seetõttu tänane saade kuni kella 11-ni on ka sina-vormis. Sul pole selle vastu midagi, ma loodan. Et spordielus on selline sõna peal suhtlemine küllaltki loomulik, et seal ei ole selliseid vastandlikke seisukohti ja nii-öelda verbaalset võitlemist, sellepärast et sportlane kui ajakirjanik suhtlemisel väljendavad just oma emotsioone ja oma visioone sellest, mis toimus spordirajal mitte ei pea mingit vastastikku võitlust. Siit tuleb ka niisugune lihtsam, kergem suhtlus, mis kergelt läheb sina peale ja lähemate suheteni misiganes. Sa oled olnud nüüd poliitik juba peaaegu aasta aastat, mitte veet. Oled sa selle uue eluga täielikult ära harjunud juba? Ei, seda ma küll ei saa öelda, et ma täielikult olen ära harjunud, eks sisseelamisraskusi ole ikka veel. Et noh, iga päev toob mingeid uusi ja huvitavaid ja ka mitte huvitavaid pisidetaile, millega tulla kohaniga harjuda, millega tuleb arvestada. Aga noh, ma arvan, et ikka aasta-paar läheb sellele ikka ära. Aga lõpp lõplikud, ma ei oska öelda, millal millal see niisugune tunne tuleb, et ja nüüd ma tunnen ennast seal hästi ja mugavalt. Tippsportlase elu on üsnagi rutiinne, ehk siis sul on kindel päevaplaan ja, ja et kuhugi jõuda, siis sa seda ju üldiselt ei muuda. Ma ei tea, kui rutiinne on poliitiku päevaplaan, aga sellepärast sa siin oledki, et ma saaks püsida ja on nad siis kuidagimoodi kattuvad kaserutiini osa. Tippsportlane, päevaplaani ei ole alati rutiin, ta, tema põhimõte on see, et ta ikkagi 24 tundi ööpäevas ja alati peab ikkagi hoolitsema oma raha eest ja oma valmisoleku eest olla olla valmis trenni treeninguks kui võistlusteks. Ja noh, kui me näiteks räägime treeningutele või, või treeninglaagritesse või võistlustele sõidus, siis need väga rutiinsed ei pruugi alati olla. Aga jah, ütleme selline üldine treeningrütm ja näiteks ettevalmistusperioodil ja samuti laagrielu, vot need on küll rutiinsed asjad. Aga mis puutub poliitikusse, õelus siin muidugi rutiinid arvestada saa, siin tuleb igalt igalt poolt mingi uus liigutus ja võib olla ja need kaks pool kuud, mis ma olen nüüd siin me esmakordselt nüüd riigikogu täiskogu istungiperioodil, kevadel seal mingi rutiin kujunes välja, et kolm nädalat kindlad kellaajad kindlas kohas. Seejärel üks nädal niisugune vabakava peal oma plaani peal ja siis jälle kolm nädalat niisugune rutiin kujuneb välja. Vanemad olijad on öelnud, et neil on selline kellaajaline rutiin täiskogu istungite ajal täiesti siis kujunenud juba. Kus olid sportlane, siis sinu tööd oli ju vähemalt kõrvalt vaadates lihtne hinnata olid ees, siis olid hästi teinud ja kui sa ei olnud ees, siis sa ei olnud nii hästi teinud. Ehk see kõik oli mõõdetav ja ka ja ka sinu jaoks oli mõõdetav. Nüüd sa teed tööd, mida ju ka kindlasti saab kuidagimoodi mõõta, aga igal juhul palju raskemini. Ehk siis kuidas saab praegu oma oma tulemustele ise hinnahinnanguid annad, mille järgi? On kõigepealt annan selle järgi, mismoodi muutub maailm just minu Riigikogus oleku ajal või tähendab see Eesti elu kas ta nüüd läheb paremaks ja kas me oleme ise seda oluliselt mõjutanud. Ja teine oluline asi on muidugi see, et sellised isiklikud projektid, mis ma ellu viin, et kuidas mul nende elluviimine õnnestub, teised väiksed isiklikud projektid, mis ma siin olen endale eesmärgiks seadnud ja ma püüan siis realiseerida igatseda seda sportlase elu taga ka praegu ütleme niiviisi sportlase elust kui sellisest ma ju lahkunud ei ole, ikka leian siin sealt aeg-ajalt treeningutel käia ja noh, küsimus sportimise vorm, tippsporti ma küll taga, elu ma taga ei igatse, aga see on ikka üsna karmi valus elul, seal tuleb arvestada just tulemuse peale minekuga, seal tuleb olla valmis. Valusaks teeks ka siis, kui ei meeldi teha tihtipeale seda, mis ei meeldi. Aga praegu ma šamporti suhtuda täpselt nii, et kuidas ta mulle meeldib, on. Ja nii ma siis spordingi. Aga seda tunnet, et, et sa oled midagi võitnud, saad medali kaela, see hetk, kus sa saad medali kaela, seda saab praegu kogeda, ei saa, tunneta sellest puudust. Ma arvan, et ma olen neid medaleid juba piisavalt saanud, et praegu sellist sellist agressiivsuse või Sellist vajadust kedagi või midagi võita ja selle medal kaela saada sellist külmulejale. Kuigi me räägime sina-vormis ja saate alguses ma ütlesin ka, et me ju oleme kohtunud spordiradadel ja seetõttu teineteist tunneme siis ega me ju teineteist noh, peaaegu üldse ei tunne, kuna ma väga aktiivselt sõudmise kajastamisega ei ei tegelenud ja ikka kuuled kolleegidelt või teistelt inimestelt, milline keegi on sinu kohta ja Jüri olen ma kuulnud, et sa oled üks igavene frukt ehk siis selline kangekaelne Erapäine ja nii edasi. See kõik ilmselt spordis on, on lubatud ja, ja keegi ei pane seda tõenäoliselt pahaks. Ja samas, kui sa oled poliitik, siis kuvand poliitikust ei ole kindlasti mitte selline, ehk siis minu pika jutu lõpetuseks oled sa pidanud ennast poliitikuna muutma. Ei, ma arvan, et muutma ma ei oleks, ei ole ennast küll pidanud ja muutmine oleks juba oluline. Sellepärast et ma tunnen ennast hästi sellisena, nagu ma olen. Ma nüüd ei oska öelda, spordielus, kui mul on kihvt sill, selge siht ja kui ma nüüd liigun tulemuse peale. Spordielus jah, Mait, ennem mainisin, peab olema agressiivne. Sellepärast et seal Noh, seal tuleb võidelda vastastega praegu poliitilises elus vähemalt praegu minu vaatevinklist minu seisundis ma ei näe küll otseselt vajadust, et ma pean kellegi või millegagi võitlema. Sellist vajadust ei ole. Siin on lihtsalt meie elu ülesehitamine ja loomine, milliseks oma ühiskonna ja maailma teeme. See ei ole juba võitluse küsimus, vaid see on meie kõigi ühistegevus loomine. Ja siis sinu kohta veel liigub see legend, et sa lähed väga kergesti tülli inimestega ja, ja riidu sa ilmselt oled, oled ka seda kuulnud ja nüüd jällegi võrdlust sinu poliitiku teiega, et oled sa juba kellegagi seal suutnud tülli minna kas reformierakonnas või parlamendis või, või üldse selles selles ringis. Aga ma ei oska ka kommenteerida, ma pigem olen nõus kõigega, mis minu kohta räägitakse. Sest eks see nägemine on ikkagi ju vaataja silmadest ja kui temani näeb või siis rääkida niiviisi näeb, siis pole midagi selle vastu, kui, kui tema nii arvab. Oled sa teinud kompromisse selles uues elus rohkem, kui sa tegid spordielus. Selles selles osas kindlasti, et. Pereelus ja, ja siis ka. Pereelus kindlasti tuleb kompromisse teha, ega siin? Late Late huvid on. Sa late Ovi tuleb esi esile rohkem tõsta. Samuti ma ütlen siin võib-olla niipidi, et praegu on võimalik mul kompromisse teha. Ehk spordis, kummal portlane tulemuse peale välja minemine suhteliselt see jätab kompromissideks suhteliselt vähe ruumi. Tagasi läheb või ei lähe. Valik on sinu, kui sa hakkad kellelegi midagi, komprom, minge midagi kokku leppima või et noh, arvestades teda teeks todanud see jõua ka oma sihtmärgini. Kas sulle see kompromissitu spordimaailm meeldis? Aga kui ma seal nii pikalt olin, siis kindlasti meeldis. Kuidas uus tundub? Pigem mul ei ole seda praegu seda uut maailma, pigem ma ütleksin niiviisi, et mul on praegu nagu see avatud elu ees, et mul selles avatud elus ei ole praegu sellist. Ja ma loodan, et ei saa ka mingit kinnisid eelist sihtmärki, kuhu ma nüüd pean? Nagu sa ütlesid, kompromissitu minema kõike ja kõiki kõrvale lüües. Sellist vajadus nagu praegu ei näe ma küll. Sa oled paaris intervjuus kolleeg Gunnar pressile väga hästi kirjeldanud seda, mis asi on valu samuti ka oma raamatus. Ma ei ole kindel, et kõik kuulajad on seda lugenud, aga, aga ma nüüd uuriksin sult selle kohta, ehk siis mis asi see on, kui hirmus valus ja tippspordis ja, ja kõik on siin näinud sealt paadist välja tõstetavat ja, ja niimoodi, et sa ei saa vaadet arugi, mis, mis maailmas sinu ümber toimub, ehk siis võid sa kirjeldada, mis, mis siis toimus, kui on nii valus. Kirjeldada on raske, analoogne see laktaatusi tähendab see piimhappe kogunemine organismi. On? Üsna valusalt tunda aja, kes seda kogenud ei ole, seda see siis See siis ei tea. Aga. Jah, kui nüüd võistutaal Süvened täiesti vastate alistamisele vastata alitamisele, jaa, jaa. Ei pööra nendele paludele ja kõige väga tähelepanu peale finišit, siis kogu see laktaat sinus kuhjub järgmiste minutite jooksul kolme minuti jooksul saavutab tõenäoliselt lae. Kolm, järgmised kolm kuni kolm ja viis minutit. Finishi järgselt kolm, viis minutit on väga valus olemine. Seda enam, et sõudmine on selline spordiala kus enamik lihaseid inimese enam kui 400-st lihased on töös, nii et nii et samaaegselt nad siis kuhjuvad ka seda piimhapet sinusse. Kuidas seda valu nüüd ise kirjeldada? Härra kerge jala. Oled sa kunagi tundnud, et, et sa läksid üle piiri selle valuga? Pea üle piiri minevikuks, ma ei oska seda nii täpselt öelda. No ma küsin, Sid robustselt oled sa kunagi tundnud, et see võib saada sulle eluohtlikuks või oleks võinud saada eluohtlik? Ma ei ole kunagi niipidi mõelnud, et aga teisest küljest näiteks siis, kui ma sõitsin 95. väljamaal Ma tippaja siis sa siis sain nii-öelda kuumusest väsimusest kusagil 150 meetrit enne finišit sain nagu haamrilöögi, et et väga suurt ei tahtnud väga suure tahta, pingutusega vedasin ennast finishijoone, olin teistest terve paadi korpus ees, aga lõpus oli, lõpus võtsin noateraga, noh, ütleme ninaotsaga on ninaotsaga ja pärast veetsin kusagil kolmveerand tundi meedikute käe all, sellepärast et et ei adunud enam suurt midagi, mis ümbruses toimub. Ma ei tea seda nimetada üle piiri minekuks või, või on see just selline pordiga kaasnev. Olemus ma ei oskagi öelda. Ma nagu sellise sellise kirjandusliku või ajakirjanduslikus külastsepteerimisega väga kaasa ei läheks. Sportlasena ma olen praktiline, et mis vahe, teen ära ja ongi kõik. Kui, kui vaja, siis elanud 45 minutit seal meedikute käe all kah üle ja ongi kõik. On su lähedased sulle öelnud, et neil on sinu pärast mure, kui sa niimoodi seda kõike tegid. Abikaasa on öelnud küll jah, et kui ta ikka vaatas minu, kuidas ma seal näiteks 2004 seal. Milliste koormuste ja kuidas ma valmistusin seal olümpiaks just kevadel ja suvel treenisin selle nimel sihikindlalt, siis ta hakkas natukene hirm küll sellest. Noh, ta on ise ka spordiinimene, ta teab neid asju, võib-olla sellepärast ütleski teabki liiga hästi. Kas see valu võib kuidagi narkootikumid ka muutuda, et sa igatsed tegelikult seda tunnet kui oled väga hull olla? No ma ei oska öelda, raske küsimus, kas keegi valust sõltuma hakkab, aga miks mitte, võib ka seda juhtuda ikka, aga noh, siin on vastandlikud võimalused, ma, ma kujutan ette, et see on täiesti vastandlikud võimalused, et kas hakkad seda valu taga igatsema või vastupidi hakkad seda valu kartma, et korraga oled nii valusat sõitnud, siis on mingi periood, kus sa nagu väldid, seda ei suuda endast kõike anda, et ei taha seda valu. Kas sina suudad tänapäeval või nüüd pärast tippsportlase karjääri sportida üldse nii et sa ei teeks seda võidu peale? Et kui lähed suusatama, siis ikka noh, esimene peab olema ja parim peab olema. No aga see oligi üks põhipõhjuseid, miks ma ju tippspordist loobusin, et eelmise aasta sügisel ma tööti käisin Šveitsis võitlemas, panin ennast proovile, tõesti tundsin, et no sõidavad inimesed minu kõrval seal mastardis. Ma ei tunne mingit vajadust. Ma peaksin, nui neljaks, need nüüd ära võitma. Vot siis ma sain aru küll, et ega ega seda õiget võitlejat minust enam ei olegi. No kui Tartu maratoni lähed sõitma siis ikka täiega või. Ma ei teagi, ma pole otsustanud, kas ma üldse lähen. No esialgu esialgu noh, kui oled ikka esi saa, mees on niisiis kuskil seal taga Tõllerdada. Ma võiksin pigem metsa vahele peletama minna. Aga noh, see võib-olla natuke ülbelt öeldud, aga ma ei tea, esialgu mul lihtsalt on selline tunne, et ma ei, ma ei oska öelda, millal tuleb minule järgmine Tartu maraton. Kui palju sa üldse sporti teed nüüd näiteks suvisel perioodil? Nagu enesetunde järgi öelda, siis ma arvan, et tuleb kusagil viis, kuus, seitse tundina tuleb noh, president meil kuulutas, ütles ka, et iga inimene võiks tund aega päevas spordile pühendanud ka mina presidendi presidendi normima hetkel vist iga nädal välja ei venita. Siis räägitakse veel seda, et kohe ei tohi sportimist järele jätta, et peab kogu aeg midagi tegema või tasapisi alla võtma, et kui sa ära lõpetasid, tundsid sa, et, et sinus hakkab toimuma midagi kummalist, sest sa enam ei tee nii aktiivset sporti. Midagi sellist ei ole, mu mõte on rohkem. Ma ei mõtlegi sellele, pigem on asi selles, et peale treeningut ma tunnen ennast paremini lihtsalt, nii et kui vähegi võimalik, siis ma käin ikka treeningut, lävi, püüan oma südant koormata. Kuni selle ana roopse lave alla ja, ja siis pärast seda on, kõik on tasakaalus, mihukene, vere varutis, vererõhk ja enesetunne on hea, hoopis teine. Nii et kui ikka kahe päeva tagant ei ole treeningut teinud, siis siis on küll midagi nagu imelik ja, ja ei ole nii mugav. Nii et noh, selles suhtes mõnes mõttes võib mind pidada küll treeningsõltlaseks, et ma vajan teatud aja tagant enesetunde tõstmiseks või enesetunde tõstmiseks treeningut. Midagi midagi eriliselt mõtleks, no nii keeruliselt, et ma nüüd pean kindlasti tegema, kuna ma olin tippsportlane, selliseid mõtteskeeme mul ei ole. Me oleme nüüd 20 minutit juttu rääkinud ja on hea moment kuulata ka muusikat. Tänased kaks muusikapala, pink Floyd ja Gary Moore on ka Jüri välja valitud. Kui palju sa oma lapsepõlves ja tippsportlase ajal muusikat kuulasid üldse? No ikka kuulasin, see sportlasele on muusika väga hea, lõõgastusvahend on minu põhilised lõigatud vahendada ei lugemine ja siis ka muusika kuulamine. Selles osas ma teistmoodi väga ei olnudki, teised. Nii et pink Floyd, Jüri Jaanson Jutusaade läheb edasi, Jüri Jaanson on täna meie külaline ja Tarmo Tiisler püüab siit vikerraadio poolt Jüri võõrustada. Jüri, sul on kuulmispuue. Mida see täpselt tähendab ja kui palju ja kui vähe sa sa tegelikult kuuled ja mida sa kuuled? Kuulge, mul on ja see tähendab seda, et ilma kuuldeaparaati Ta praktid, midagi ma ei kuule, ütleme nüüd, nendes arvudes siis meil on kuulmislangus, on siukese nulltasemel, kui ütleme, nulltasand on siis normaalkuulmine pagulmine, siis mul on sellest langus. Kõnesagedustel 95 kuni 105 detsibelli ehk. Reaalses elus tähendab see seda, et ilma kuuldeaparaadita kujule sisuliselt midagi kuuldeaparaadid aitavad tänapäevase pead. Kuuldeaparaadid aitavad mul normaalselt suhelda tavalistes tingimustes. Mitte mitte keerulistes tingimustes, kus on kõrge mürataust, ma hakkama hästi ei saa. Sellepärast, et jämedates joontes kaks tavakuulmisega või normaalse kuulmisega inimeste omavahel siis vestlevad. Peab, mida omavahel heaks vestluseks peab nende juttu ja siis mürataustamüravahe olema vähemalt kuus detsibelli, siis nad saavad väga hästi hakkama. Aga kuuldeaparaati kandval inimesel peab olema vahe kuskil 20 detsibelli ehk üle kolme korra rohkem. Niisugused uuringud tehtud nii et et selliste asjadega tuleb arvestada ja loomulikult olukorras, kus on Kaja või, või kui seal Rääkija sinust kaugel raskele olukorrast ja keerulisem gruppides vestlemiseks. Üks-ühele suhtlemine on, nagu me siin praegu raadiomajas ja hästi stabiilsetes oludes suhtleme. Pole mingit probleemi. Kas sa praegu, kui me siin üle laua räägime, loetuse mul suu pealt ka loen, kasutanud juba automaatne reaktsioon mul eluaegne sisse harjunud juba. Aga praegu on meil muidugi, ma ütlen nii steriilsed tingimused, et saaks siis tegelikult ka ilma selleta hakkama. Ütle, mida sa siis tunned või, või siis koged, kui sa kuuldeaparaadi ära võtad? Vaikus lihtsalt vaat-vaat võtangi. Jalutan keset linna, võtan ära, et kogu seda müra, kõik kaob ära ja ja mul on väga palju kuuljad, inimesed öelnud, et kadestavad mind, et kui teinekord ka niuke mürarikkas keskkonnas pühad, võid magada või sul on lihtne lülitad ennast välja plõks kee midagi kujuna, nemad pead taluma naabreid, kõike ümbritsevat, seda olmemüra, uste prõmmimine ja kõike muud sellist, mis minuni jõuab. Kui see oli noorteklassi sportlane ja NSV Liidu koondise piirimail juba siis tehakse ju kõikvõimalike meditsiinilisi teste. Et kas mingil hetkel sul seda ohtu ei olnud, et oma kuulmise pärast võid sa jääda näiteks NSV Liidu koondises mitte või mitte, saada NSV Liidu koondisesse. See on küll väga huvitav mõttekäik, spordis sõltub kõik konkreetsest tulemusest, mida sa suudad teha, ma olen liidu koondisesse surnud Cheez sealt välja kukkunud, sisse saanud, välja kukkunud ja nii edasi, kõik. Tänu intriigide aega sellest hetkest, kui tulemused on hästi, konkreetselt teiste, peaaegu üle pole, pole oluline, pole muud muudel faktoritel tähtsust. Ja kui sa takkajärgi ma tahan siin öelda, et ei sellele ka näiteks rahvusfaktorid, mis paljudel eetile sportlastel on küll seal takistuseks muutunud. Kui sa oma lapsepõlve tagasi meenutad, siis mis probleeme ta lapsena kaasa toob, kui kui ei ole kuulmine või kui, kui üldse ei kuule või kuuleb väga halvasti? No üle mõistuse probleeme ma ei oskagi öelda, ma õppisin. Lasteaias ma nii väga ei mäleta, noh, selge on see, et kui lapsed ju näevad, et sa oled teistmoodi, kõigest aru ei saa, siis reaktsioon võib olla vastav, aga väga mäletab õppimist, ütlesin ikkagi tartus selles tolles starteri, ütle nad koolis. Lihtsalt kuulmispuudega laste kool, praegu on ta Tartu hiie kool. Ja sealt maailma tulin ma hiljem tavaellu, et tänu sealsete õpetad oma vanemate toele, siis kes arvasid, et ma võiks ka tavakoolis hakkama saada, siis läks tavakooli? Jah, mingi mingid probleemid ikka on, tahtevaheline suhtlus on selline, et kui sa ikka oled vähe teistsugune, siis siis. On reageeringut ka, et laste maailm on julm, aga võib ka nii öelda, on küll, jah. Aga et see on mulle nüüd otseselt liiga tegi. Seda ma nüüd küll ei ütleks, olid sa lapsena selline enese kehtistaja tüüp, hirmsat moodi? Pidin olema? Eks ma pidin enda eest seisma ka üsna palju. Õpetada seda kuidagi oma lastele, ka tuleb hirmsasti enda eest seista või, või on tänapäeval tänapäeval lihtsam? Oma autole õpetan ikka seda, et endale ei tohi lasta liiga teha aga samas ei tohi selle enese kaitsmisega üle piiri minna, et noh, et kaitsmine läheb rünnakuks või sihukeseks vastu tegemiseks, seda mitte mingil juhul. Aga endale ei tohi lasta liiga teha küll. Oled sa väga palju pidanud elus näiteks kaklema lapsepõlves? Väga palju, aga ütleme, kooli ajal sadasid aineid rõõme nauditud küll. Praegu vaatad huumoriga selle poole peale vaatangi huumoriga. Milline su elu praegu välja näeb? Tallinnas Tartus, kuidas see kõik paika on pandud? Tallinnas, Tartus? Vabaduspäev? Ikka kohtumiste ja tegemiste järgi. Olen vaatavad sealt, kus vaja on. Et inimestega palju kohtumisi oma projekte arendan siin. Mis need suitsutatakse, kutsutakse palju esinema. Kui on vaja erakonna tööd teha, siis tuleb selle järgi liikuda. Kui vaja riigikogu tööd teha, siis ka selle järgi liikuda. Esmaspäeval presidenti valima. Siit tuleb Tallinnas olla. Kui sina näiteks tahaks tarandit valida mingil põhjusel saaksid sa seda teha. Kuidas, et kui sa tahaksid Indrek Tarandit näiteks valida ka Reformierakond, valib ilvest, et need saaksid tarandit valida. Kui ma tahaksingi tarandit valida, valiksin teda. Aga sa valid kelle? No ma arvan, et esmaspäeval maatikelema valin. Ma lihtsalt ütlen, et minu vaatenurgast on ilves ennast hästi töötanud ja ma ei näe mingit põhjust, miks ta ei peaks jätkama, sest tarand ei ole mingi mingi kandi pealt talle võrdväärne partner. Praegu. Kui sa olid sportlane, siis kindlasti ei saa ju poliitikat, jälgisid ja kujundasid ka oma arvamuse poliitikast ja poliitikutest, oli ilmselt nii. No mingil hetkel jah, ütleme, see oli vist aastal 2000. See oli 2005, kui siis olid ka kohalikud omavalitsused ja tollane linnapea Väino Hallikmägi kutsus mind lõunale, et noh, muidugi, eesmärgiga kutsuda mind kandideerima kohalikel omavalitsustel. Aga seda ei saanud, ma ütlesin, et põhimõte oli seal, kuni ma selline, et kui niimoodi tippspordiga tegelen, muid asju kõrval ei võta, aga see lõunasöök oli, kujunes pikaks ja põhjalikuks selliseks mõnusaks jutuajamiseks ja mis pani mind hiljem paljuski mõtlema ja asju uurima ja enda jaoks. Prioriteete paika panema, nii et noh, selles suhtes väga asja ette sealt maal ma olen seda poliitilist elu natuke jälginud küll oma omale oma asjad nagu endale selgeks teinud oma suunad või või mulle sobivad sellised maailmavaated Ehk siis ma oma küsimusega tahtsin jõuda sinna, et üldiselt poliitikud ei ole ju rahva seas väga armastad, tippsportlased on oluliselt armastatu maad, poliitikud raiskavad erakuluhüvitisi ja neil on palju vaba aega, neil on väga palju raha ja nii ja naa, et kas sinu meelest, kes sa oled nüüd olnud paar kuud seal Parlamendis, meil, kas kas tehakse liiga poliitikutele? No poliitikud, noh, paratamatult igal parteil, igal erakonnal on omad pooldajad ja kes seal siis vaatas? Vastad partei või opositsioonis oponeerivad partei liiget siis ikka nii väga armastab eriti eriti neid, kelle arvamus ei ühti sinu omaga. Täpselt samuti võib võrrelda, et näiteks kui on kaks või mitu tugevat jalgpalli meeskonda, igalühel on omad fännid ja ega siis näed ju ise, mis maailmas toimub ju eri eri meeskondade fännide vahel lausa inimesi tapetakse aega täpselt nii et ega seal ka mingit erilist armastust ei näe. Aga kui me räägime meie vaiksed riigist tippsportlase seisundis, siis jahtiv sportlane ju toob tulemusi sisse ju ta on ju ja toob kogu rahvale room, sõltumata tema poliitilised parteid. Loomulikult tema seisund on hoopis midagi muud. Armastatud seisund oled sa kaotanud mõne sõbra seoses sellega, et sa läksid poliitikas või need, keda ma ka, kui ma kedagi Tähendab, ma pigem ütleks nii, et need ei ole sõbrad, keda ma siis kaotanud või sellise sellise poliitika pärast kaotanud ei ole. Ma võin pigem öelda seda, et üsna ja mu päris heade sõprade ja heade sõprade hulka kuulub ka näiteks üks keskerakondlane, kes on või Keskerakonna toetaja, õigemini ma ei näe nagu sellel väga seost sõprusega, pigem. Pigem sõprus eeldab ikkagi arusaamist tolerantselt suhtunud auto, mis sinu maailmavaate ja maailmakäsitluse nägemise austamist. Kuidas sulle tundub, On sul sportlasena natukene lihtsam ka seal Parlamendis just nimelt selle ühiskondliku arvamuse pärast. Et sa ju ikkagi oled meie kuulus Jüri Jaanson ja noh, ilmselt siis oled hea mees, aga need teised, vot need teised on sellised elukutselised poliitikud, juristid, noh, nemad on sellised kahtlased. Parlamendis on tal väga paljud eluvaldkondadest inimesi, et ma ei saa nüüd öelda, et sportlane olen seal nüüd üks ainulaadne sportlasel on meil teisigi. No see on, see on küll selline vaatenurk, kus ma nüüd ise, millega ma ise kindlasti kaasa ei mängi, poliitikat teen siis ikka poleebi on seda vaadata ikka poliitiku vaatevinklist ja kes ma ennem olin see ja masin, mingisugust tähtsust pigem on. Pigem on oluline see, kes sa inimesena oled. See on põhiline. Kui sa praegu inimestega kohtunud, näiteks kohtumine valijatega või kuidas seda iganes nimetatakse, kas sinult uuritakse ikka neid tänapäevaseid asju, et sa oled Parlamendi liige ja et kuidas oma tööd teed seal või jutt läheb üsna ruttu sellele, et kuule, räägi siis, kuidas Ateenas oli või, või räägi, kuidas Pekingis oli, räägi, räägi spordijuttu. Ei taha, et see asi ei ole ka väga spordi. Neid, kes spordist väga palju ei pea ja näiteks, kui ma kohtun näiteks kas mõne puudega inimeste grupiga või mõne teise sihtgrupiga, sest me räägime ikkagi poliitilistest teemadest. Sellistel jutuhammastel haruharva, kui keegi lõpuks ütleb, et oh näed, ma mäletan, sportlasi on ka, et et ja sedasi, et läheks jutt üldse spordi peale üle, ei sellist, kes see küll ei ole? Aga autogrammi küsitakse viimasel ajal ka veel. Autogramme küsitakse mult ikkagi sportliku suunitlusega üritustel siis kuhu mind on kutsutud kui endise sportlase endine endise tippsportlasena ta siin-seal küsitakse ja noh, need on juba ütles, et spordiüritused pigem See mõiste kohtumine valijatega minu meelest selline väga huvitav mõistet, kui kui tihti sina kohtud valijatega mida nimetatakse valijaga kohtumiseks? Aga ma küsiks vastu, kes on valija see, kes ei tea ju, kes on konkreetselt minu valijana? Ma tean, ju ma võin, kui ma teen analüüsiga oma nendest valimistulemustest, sest ma näen, et kolmandik häälemikes mis ma saanud, on antud kõike elektroonilisel teel. Ma Me elektroonilisel teel antud hääle puhul ei ole näha, kust või kes millised linnad, millist Bay piirkonnata isegi antud on täielikult anonüümne hääl teha ja kes on sinu valija. Nii et noh, ma ei tea, väga hinda sellist, sellist sõnapaarid, kohtumine valijatega. Kohtun inimestega üsna palju ja, ja just seoses selle riigikogu tööga seoses nende siis nende huviga minuga kohtuda. Et seal, siis räägime nendest poliitilist poliitilist asjadest ja ühiskonna asjadest. Veel kord sinu tippsportlase järgselt spordi tegemise juurde, et sul kehakaaluprobleeme ei tule, et jätad järele ja siis järsku hakkab juurde tulema. Aga tol? Hetkel ma ei oska midagi öelda, hetkel võin öelda seda, et olen tippspordiga võrreldes kaks kilo alla võtnud. Mingi poolteist kilo lihasmassi on tunduvalt vähemaks jäänud. Et sellist sellist kiirust enam ei tolereeri sisse, aga aga aga hetkel kaaluga probleemi ei ole pehmo, eks kaal sõltub ka sellest, mida sööd ja kuidas kuidas oled ja. Bergis võistluspaadiga käidi nõudmas ka veel vahel või kuidas? Võistluspaadiga kas käid sõitmas ka vahel? Veel on, mul endal on, ta on ikka olemas, ikka käin treeningul, käin. Kujutad sa ette, et sa lähed näiteks Piritale või Pärnusse paadilaenutusse ja võtad sellise sellise paadi, mida meie mõtleme paadi all, et aerud ja siis paneme tulid sisse, siis kuidagi hüppame kalda pealt paat ja siis siis sa lähed sõudma. Millal sa viimati sõitsid üldse sellisega? Selles osas piiranguid küll ei ole, kui on hea seltskond ja mindi, hea giid käib, et lähme teeme seal väikse tiiru sellega, no miks mitte. Aga noh, selle paadi aarde tahan, ma väga ei trügi küll, kui vaja, teen ära kah. Oled sa selline emotsiooni pealt tegija või pigem selline kaalutleja tüüp. Sõltub olukorrast. Sõpradega suheldes, ma arvan, suhtlen ikka emotsionaalselt emotsioonide põhiselt. Pead sa ennast nüüd uues ametis poliitikuna kontrollima ka rohkem, kust sa midagi ütled, sest keegi äkki korjab lause üles ja ja siis keegi paneb kuhugi mujale üles sisse lause saab teise tähenduse ja siis pärast loetakse veel koopis neljandik. Moodi no ma arvan, et eks meil kindlasti kõik kontrolli memo käitumisavalikus avalikus keskkonnas, nii et noh, see käib ka minu kohta. Oled sa muidu oma eluga rahul, nüüd 2011. aasta augusti lõpus. Arvestades kõige kogu oma seni elatud elu ma ei näe mingit põhjust mitte rahul olla, arvestades seda, et mul on kaks toredat last. Mul on elus hästi läinud. Ma ei näe mingit põhjust, ma ei peaks rahul olema. Võtad vahel medali Canimati hardalt pihku ja vaatad ja meenutada. Pihku võtan, aga noh, meile, Aga? Aga saan sportlike kohtumisi on ja seal saab neid medalite tagamaid meenutatud piisavalt palju kus oma auhinnakraami üldse hoiad kodus. Osa neist on Tartus spordimuuseumis, osa on kodudes ja. Polka selline tagapoole vaataja tüüp palju või pigem ikka edasi. Ma arvan, vaata, on mõlemale poole. Rõõm, mul oli väga hea meel Jüri, sinuga siin juttu rääkida, ma loodan, et sul äkki ka natukene oli, et äkki oli kuulajatel see tund 10 11 vahel täna natukene erilisem kui, kui ehk mõni teine tund mõnel teisel päeval aitäh sulle, Jüri Jaanson. Aitäh. Kuulajatele, kes just, ja päris lõppu taas üks muusikapala Jüri Jaansoni valikul kuulmiseni järgmisel pühapäeval.