Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Litter on jõudnud sinnamaani, kus valitseb küllus, voolavad piima ja nektari jõed, mett tilgub tammetüvedel. Ning seda kõike tuleb külluses arvest ehk Kornu koopiast, mis on Hasso Krulli luulekogu pealkiri? Muuseas kogu sai äsja ka aasta kirjandusauhinna, kui parim luuleraamat Hasso Krulli luulest räägid Krull ise ja kirjanik ning teoreetik Jan Kaus. Krulli luulet loeb luuletaja Kalju Kruusa. Kas need asjad, millest sa kirjutad, et osad asjad on kuidagi hästi lihtsad asjad, aga sa kirjutad nendest keeruliselt osade asjadega, on vastupidi, et nad on kuidagi keeruliselt, aga sa ütled kuidagi lihtsalt ärane asjad, millest sa kirjutad. Kas nende asjade tagant oleks otsima selliseid suuri tähendusi või need asjad ongi sellised, nagu sa kirjutad? Kirjutan, aga see, mis sa ütlesid, see on see, et nad jah, paistavad üksteisest läbi, et need keerukamad ja ütleme, mingi ajalooga või biooditsiooniga mingi kirjanduse või religioonilooga või antropoloogia millega tahes seotud teemad, et nendest paistab läbi midagi sellist, mis on väga ligidal. Ja samamoodi need asjad, mis seal on väga ligidal või käegakatsutavad, nad on tegelikult sees mingisuguses sellises suuremas süsteemis või, või suuremates liikumistes mingid jõujooned lähevad vahele, kaugele siis noh, nii ruumis kui ka ajas, aga nad on kõik. Ma olen selles mõttes tahtnud kirjutada küll horisont reaalselt, et nad kõik on nagu laiali laotatud sellises ühtlases ruumis ja kui siis sellist vertikaalset liikumist siis see on noh, see niisugune transsaalne pilt või noh, nii nagu kõige lihtsam paralleel on ikka need šamaanide käigud üles-alla mööda ilmapuud või lihtsalt erinevate maailmade vahel. Et see on selline hästi läbiproovitud mütoloogiline paralleel ja luuletusi kirjutades tuleb ka samamoodi õppida kuidagi nende maailmade vahel käima, et liikumine on aga iseenesest need maailmad on kõik horisontaalsed, et niisugust hierarhiat seal tegelikult nad püsivad. Selleks, et ei ole. Jan Kaus kirjutas loomingus sinu luulekogu kohta ja ta võrdles ka sind Samaaniga et Samaan ja tegelikult on see meedium, kes vahendab sinu luuletustes on ka hästi palju tegelasi, kes sa ei kirjuta ise, vaid et nagu keegi teine oleks sealt kirjutanud. Et seal on luuletusi Kristinilt ja Peetrit ja muudelt tarkadelt välismaameestelt. Et kuidas sellest peaks aru saama, et sa oledki nagu selles suhtes nagu vahendaja või. Just see on täpselt nii mõeldud, et mõned tekstid ongi teistelt, et seal on teiste inimeste tekste siis nii otseselt nagu need, mis sa nimetasid kui ka kaudselt ja, ja siis seal on erinevaid Stahli mõned neist on tõesti väga lähedal minu niisuguse taevasele või isiklikule häälele. Ja siis paljud muidugi lähevad sellest kaugemale, sest luuleteksti hääl, kirjandusteksti häälda läheb autojuhi enda sellest isiklikust häälest kaugemale, et ta muutub mingiks teiseks hääleks. Ja siis tulevad väga paljud hääled mujalt, noh kõigepealt sellest vahetust horisontaalselt ümbrusest mingi hääl, koer haugub õues või meediahääl, hääl televiisorist. Need on kõige vahetumad, aga muidugi on need rohkem. Ja siis see, et on erinevad hääled. Noh, võiks selle erinevad hääled peas. Aga see on noh, selline sky toidab paralleel on isegi täitsa õige, sellepärast et eks see teadvus psüühika ongi selles mõttes skisoidne, et et inimesed räägivad ju kõikide nende hääled, kellega ta suhtleb. Kellega sa suhtled kõige rohkem, selle hääl räägiks peas sinuga kogu aeg kõige rohkem ja, ja nii edasi. Kui nad mõtlevad iseseisvaks, siis on jah tegu katalooge, aga aga kui sa neid tajudki niimoodi häält, aga see ongi just see kõige normaalsem, see on niisugune noh, võiks öelda. Loogiline teadvus, sest üks tavalisemaid sisekõnevorme on ju ka, et inimene mitte ei jaluta lihtsalt oma mõtetes või oma meeles iseenda ette mingit juttu, vaid ta nagu räägiks kellegi teisega, et ikka mingid vastused. Ja, ja siis noh, kas otsid mingeid õigustusi või või püüad kedagi õpetada või seletada midagi, mingid kahtlased, keegi esitab neid kahtlusi, sa nagu vastad sõnaga, et Need hääled siis nad võivad olla seal luuletuses ka nagu dialoogile. Et sa ei pruugi alati välja paista, siin raamatus on küll ainult üks tekst, mille ma kirjutasin otseselt bioloogina. Aga et sellist seesmist mitmekordsest teoloogilisustan muidugi paljudes. Ja nagu päris monoloogiliseks ei lähe ükski, aga siis on veel neid traditsiooni hääli, mis tulevad kuskilt. Ega ta ei hakka, et siis on nii, et mitte lihtsalt ei paista keerulised asjad lihtsalt peast läbi. Vaid ühest häälest kostab läbi tegelikult mitmeid hääli, noh, nii nagu ka tegelikult inimese häälest kostab tihti läbi, noh, kindlasti kostab tema ema ja isa hääl, eks ole, juba vendade-õdede hääled, mõnede tema lapsepõlvesõprade hääled, mis on mõjunud ja kindlasti elukaaslase töökaaslaste hääl võib osta, noh, tihti on nii, et inimese hääletooni muutub natukene või suhtlemisel mõne sõltuvalt sellest, kellega ta ütleme pool tundi tagasi viimati suhtles, et see seal natuke teine, teine hääl kostab sealt läbi millega ta suhtles, ta ise ka mis tema kaudu peegeldas, et siis niisugused peegeldumised ja teiste häälte läbi koostmised. Need on seal sees. Ja sellega ma kindlasti palju tegelesin, et eks see pealkiri kui koopia küllusesarve mõttes üks tähendusi tal oligi see et muidugi algne selline, et kava oli, et kirjutada nii paljudes erinevates laadides vistiivides luuletusi, kui ma oskan mitte ajaloolised stiilid, vaid sellised Tänapäevase luulestiilid, millel pole päris nimegi, aga siis muidugi see ka, et ta oleks niisugune, oli loogiline. Et, et siis see häälte ilusas arvat, mis ma oskan sealt võtta, et ma oskan leida sinna enda teksti sisse tuua ja ta oli päris palju Nad ajavad välja kõveraid, rohelisi idusid ja täidavad kapil lauget lintide rägaga mis algavad ühest siiru viirulisest kerast. Vees nad ei tee muud, kõik keeravad ümber ja hakkavad nüüd ringi vaatama, kuhu poole hoida. Kuidas arutada lahti oma tungide pundar. Neli päeva kestab psühhoanalüüs mis oli enne koos, tuleb kiskuda lahku mis enne rippus ja põimus jääb sirutama ja eralduma. Ma võtan sakilise teraga juurviljanoa tramontiinasteinlas. Lõikan need usud küljest, puhastan kerad mädast ja libedast kihist. Et võiksin panna pannile, et võiksin end ise psühhoanalüüsida tumedate loodusjõudude abita. Aga kõige tumedam ja kõige mädam kullakarvaline kera rändab komposti kus tast saab metsik ja ükskõikne prahisi. Jan Kaus, mida peaks tähendama see, et Hasso Krulli raamatus kirjutavad erinevad inimesed Peeter ja meremees ja Kristin ja teised? Võib-olla see tähendab hoopis seda, et, ET Hasso Krull tegelikult on üks neid harvu eesti autoreid, kes, kes saavad aru, et et selline kontseptsioon või nägemus mingist sellisest väga-väga kindla piirilisest mina kujusselisest tõelisest egost, kes ennast manifesteerin kõigepealt siis kirjutab mingit iseenda luulet. Et selline käsitlus on nagu pisut aegunud või et noh, tegelikult inimene ma ei tea, ta on nagu mingi rakkeks teiste rakkude seas ja mitte nagu mingi kinnine rakk, vaid seal on mingisuguse koridorid vahel ütleme, et mingi mingi lause mis on pillatud kuskil tänaval kellelegi teise inimese poolt, võib tekitada selle lause kuuljas mingisuguse luuletuse. Ja Krull lihtsalt ütleme väga teadlikult arendab seda sellist sellist paljusust, eks ju, tekstid nimega Hasso Krull ei ole teksti, mis kuuluvad Hasso Krulli läheks ju, kus on mingisugune väga kindel vastandused, Hasso Krull kirjutab, lugeja loeb, võtab Hasso Krulli vastu, eks. Et sellist asja enam ei ole, et on selline paljususeks, et sel hetkel, kui lugeja hakkab lugema tekste, mille autori nimeks justkui on asurull, on lugeja ise nende tekstides niivõrd aktiivne osaline, et ei ole enam nii väga suurt tähtsust, kellele see tekst konkreetselt kuulub. Ja seetõttu ma arvan, et sätte siia ühe Peeter lauritsa luuletuse ühe siis hoidekivi luuletuse sisse pannud tähendab just seda, et kuna hoidekivi elab koos Hasso Krulli ka, eks ütleme nii kirjanduslooline fakt ja et Peeter Laurits, Hasso Krulli sõber, siis järelikult need inimesed väga tugevalt mõjutavad, eks ju, Krulli olemust, nii või naa. Ma arvan, et see on lihtsalt sellise elutunnetuse manifesteerin, et asulli taha olla maailmas üksi ta tahabki olla, et on palju inimesi, palju tekste, kellelt ta saab midagi, kellele ta võib ise midagi edasi anda ja ja ta on selline võrdsus, seal on selline absoluutne selline, kuidas ütelda horisontaalseks või horisontaalne võrdsus, et sa võid nagu olla kelleski teises osaline ja keegi teine on sinus väga tugevalt osaline, et minu arust on jube lahe, et siin näiteks mingid Peeter lauritsa sõnad sees õnneks kuigi tegelikult justkui Hasso Krull oleks terve selle teksti autor Kütioru päevalilled. Tulime järve ääres, vesi oli kõrge. Koprad olid tõstnud selle vesi kuppude nuppudeni. Ujumissilla tipus said jalad juba märjaks. Metsas oli pisut jahedam. Paljajalu teerada kuivade varvastega metsavaraste Saagundas kuskil raiesmiku pool parmud ja kärbsed, kiilid ja kaanid rahulikult ootamas. Tuleme tagasi. Aga õues mõõtis mõmm päevalillede pikkust ja leidis, et tema on ikka veel pikem. Pärast nägin rohelist rohutirtsu. Tal oli päevalillest saanud maja. Selle katus oli taevas ja seinad olid õie korju. Põrand aga polnud muud, kui ta enesetiivulised sandaalid. Viisime rohutirtsu pärnapuu alla. Kus igal suuremal oksal juba laulis kuuma ilma ritsikas Sügisel tulimegi kütiorgu tagasi. Sõitsime hilja õhtul läbi videviku roosa udu. Tee oli udukarva künkad ümberringi eredad nagu soosammal. Imedas tulime õue peale. Raivo lillade tohutud südamed kõrgusid pea kohal nagu taevas. Hüpates aineid puudutada. Nad olid kõigist suuremaks saanud ja pidid surema. Jätkab Jan Kaus, ET Hasso Krull küll on, eks olemas, täiesti konkreetse, no eks ju. Et me saame teda kompida. Me saame teda näha, Me saame, tema sõnu kuuldakse. Me teame, milline on tema hääl, me teame, milline on tema välimus. Aga samas ta ei ole kinnine süsteem, eks ta on avatud süsteem. No kindlasti on ta sedapidi avatud süsteem, et ta on võtnud ka teisi tekste Visnapuud või, või Joiki ja siis sellega omad tekstid teinud, et kuidas seda nimetada, et muidugi võib seda nimetada intertekstuaalse seks, aga kui mõelda selle peale, et miks ta seda tegi, et kas ta tahtis kirjutada uusi luuletusi, neid kirjutada ümber või siis vaadata, et mis nende kahe asja vahele jääb, et tema luuletuse ja selle eelmise teksti vahele? Jah, kindla peale jah, kusjuures mul on tunne, et tänapäeval ei saa kirjutada enam teksti, mis ei ole intertekstuaalne, siin ongi nagu tähtis tajuda seda. Hasso Krull, minu arust on väga teadlik sellest intertekstuaalsusest või intertekstuaalse võimaldatud nendest väljunditest või intertekstuaalse võimalustest üleüldse. Et tema interseksuaalsus on teadlik selles mõttes, et see ei ole juhuslik, eks. No ei usu tõesti, et tänapäeval on võimalik kirjutada raamatut, mis ei tooks meelde mingit muud raamatut, aga Hasso Krull on väga teadlik sellest. Ja ta rakendab seda. Kusjuures see ei tähenda seda, et see juhuslik intertekstuaalsus tekstist nagu kaoks. Et kindlasti on siin tekstides nendes luuletustes kohutavalt palju mingeid väikseid viiteid, mida enamik lugejatest nagu ei taju intertekstuaalsusena eksete antakse sellest interdaksuaalsest aimu. Aga sellest arvutist ei ole kellelgi peale asfrolli enda aimu, kui palju sa intertekstuaalse siin sees on? Üks jumal oli veel väike ja kiskus kõiksugu asju. Uudishimu pärast murdis ta imetava kitse sarve. Emast sai ükssarv ja jumala pihku jäi koopia. Sealt voolasid piima ja nektari jõed. Met tilkus tamme tüvedelt. Üks seen puistab välja kõikuma eosed. Ja klaasile jääb tema koopia. Igas suunas hargnevad kiired. Keset Valenevad sõõri. Suur must, kosmiline auk. Suur must, kosmiline auk. 10.-st häältest veel edasi rääkida, siis siin räägivad ka Kirjanike hääled, joigi hääl ja ja Visnapuuhääl ja need hääled on ka miskitpidi sulle olulised. Arvatavasti kui sa võtad, ütleme selle Visnapuu luuletuses kasutate ta enda luuletuses kas siis Visnapuu luuletus, mille sa võtad ja teed enda luuletuse, kas siis sellest saab koopia või sa tahad vaadata, mis jääb sinu ja selle Visnapuu luuletuse vahepeale? Nii üht kui teist. Jah, seal on need mõned eksperimentaalsed tekstid, neid ei ole väga palju, sellepärast et selline otseste tsitaatide sissetoomine, see muudab teksti väga problemaatiliseks. Lugeja peab tugevasti teadvustama seda protsessi ja veel oleks hea, kui ta teaks algteksti, eks ole, väga palju luuletuste puhul, see läheks paljuks nõuded, et need lugeja kõiki neid teab. Aga mõte oli, oli küll selline, või mida ma proovisin, oli see, et kirjutada mõnes mõttes teatav luuletus uuesti, noh tegelikult seal jah, Visnapuu ja mustamäega niimoodi. Et ma kasutan natuke neid sõnu, mis juba on. Aga et ma kirjutan sinna juurde ja annan talle uue konteksti, siis on, ühest luuletusest saavad kas, aga seal on teised jah, on see jäigi ja siis mis on lustiga? Seal on võetud haigi puulajast, novellist elust sellisest romaanist, mis on üle 600 lehekülje. Nii et see suhe on natuke teistsugune, et ma proovisin siis kirjutada millegi luuletuseks, mis isenesest luuletus ei olnud. Aga jah, seal on, need on sellised tekstid, et nad tegelikult annavad võtme ehk teiste lugemiseks. Ka nad ei olegi niivõrd ise kesksed tekstid, kui tähtis on see see mudel või võti mille sealt võiks leida, et kuidas luuletus tekib, seal on see kõik peo peal ja kui keegi tahab, siis ta võib läbi lugeda, kasvõi kui ta ei ole seda veel teinud selle lusti romaani the ground Winišefiit mis on, on väga võimas ja ja tasub kindlasti ettevõtmist, siis juba läheb see luuletus küll, millest teha? Lavia mängib palli aias, kus ehtne on ebaehtne. Tema ehtne pall on tõeline ebaehtne, pall on tõelise palli kirjeldus. Ta mängib ehtsat tõelist palli. Pall kukub vette. Veest peegeldub vastu tõeline ebaehtne ball. Aga ebatõeline, ehtne pall on nüüd veetud. Ta on nüüd palli kirjeldus. Laviia peseb palli puhtaks, ta naeratab. Puhas pall. Endine nad mängivad kahekesi. Räägib Jan Kaus, minule isiklikult nagu kõige rohkem meeldivad just tekstides kus ei ole nagu tegelikult mingisugust sellist väga karmi sellist kirjandusteoreetilist mõtet taga, eks, mis on lihtsalt puhtalt kirjelduseks, kus nagu võta midagi lahti, ei seletata midagi kinni. Tekst ei püüa nagu mingisuguse varjatuse abil midagi varjamatusse tuueks. Paidet tekst lihtsalt kirjeldab mingit sündmust, mingit objekti, mingit asja, mis selle objektiga juhtub, ühesõnaga jutustab meile väikse loo eksa. Ma lugesin Hasso Krulli selliseid tekste, siis mul tuli meelde kunagi Karl Martin Sinijärv kuskil nagu väitis, et tema ei viitsi mingi tropp romaani kirjutada, et ta saab sama asja nagu luuletusega poole paremini kiiremini ära öelda. Täpselt siin ongi, nagu see kõige-kõige paremini, väljendub see nendes Krulli tekstides, et suurepärane lugu, aga väga, väga sedasi lühidalt ilusasti ära öeldud. Kusjuures nendes lugudes nagu põimub minu meelest nii kütkestav omal moel kodu õhulised, eks ju, et on vähe sõnu, eks need sõnad ei hakka nagu painama, siin ei ole nagu mingeid keerulisi konstruktsioone, sõnade laused on kõik väga lihtsad, lühikesed samasse õhulisust tekitanud mingi tihedus ja see on nagu mingi väga, väga rikastav õhk, eks ju. Selline vägazine. Ma ma isegi ei oska öelda, kuidas seda nagu väljendada aga mingisugune selline teksti nagu tihedus ja teksti samas selles õhulisus nagu kuidagi kombineeruvad kuidagi ka lahedal moel Krull nendesse tekstidesse loobunud, nagu sellest metafoori valitsemisest või Metafor, nagu teksti valitseb õieti ütleme, mingi objekt näiteks muutub loo käigus mingiks metafooriks, mis siis nagu räägib meile kuidagi läbi sellise ilukõne, eks ju. Noh, ütleme mingitest suurtest asjadest noh, tõest, jumalast eesti vabadusest või jumal teab millest, eks. Aga Krull sellist asja nendes tekstides ei ole. Ütleme, et kui ta räägiti sellest kuusest, mis siin aeda pikali kukkus, siis ta räägibki kuusest, eks ta ei räägi mitte millestki muust kuuske ei muutu, nii ütleme eestimaa risustatud looduse sümboliks, eks. Et kuskil muutub millegi sümboliks. Kuusk on kuusk ja see ongi lahe. Istun oma laua taga ja kuulan muusikat. Arvutimonitori peal istub onu pumpsu. Onu pumbsule ei paku iga muusikahuvi. Aga talle meeldivad stock, hauseni nähtamatud koorid. Aknast välja, vaatab läbi jäälillede onu pumpsu. Vähehaaval sajab natuke lund. Puu otsast kukub valgeid tükke. Inimesed laulavad meie toas, nad teevad, mida nad suudavad. Aga onu pumpsu kuuleb kõike ja mõtleb. Kui koorid ükskord on lõppenud siis ronib onu ahjule. Vaatab ülevalt meie peale. Pilgutab silmi. Nõubo tädi. Inimesed küll armastavad onu aga kas onu armastab neid? Seda ta kohe ei ütle. Ja nii ongi parem. Mul tuli selline mõte, et sa ise oledki üks selline vanamees piibuga, kes räägib lugusid nendes luuletustes on hästi palju selliseid lugusid või et, et just, et ma räägin sulle ühe loo. Sest need lood või see Westmine on ka sinu jaoks tähtis. Sellele keskendusin siin küll eraldi. Tähendab, ma mõtlesin sellele, et arendada näide luuletuse nagu diviseerimise või seda jutustav aine kasutamise erinevaid viise sest et see on ka natukene selline siis kirjanduslooline või kirjeldas enda arenguga seotud moment, et selline modernne luulega eesti moderienda luule ka alates kuskilt 60.-test peale juba on ikkagi liikaada sellisest negatiivsest ainest eemale ja noh, ütleme näiteks Kaplinski selline võimas autor tohutult viljakas ja tal on palju pikki, isegi väga pikki noh, piisavalt pikki tekste. Aga narratiivselt ainet ei kasuta peaaegu kunagi seal niisugune rangelt sellisele poeetilisele meediumi orienteeritud modernistlik tekst, kus võidakse viidata mingitele süzeedele, Kaplinski muidugi ei, ei tee sedagi aga ta ise ei jutusta siis teatavast momendist, Kaplinski 80.-te algul siis kui, kui ta kirjutas selle kogu õhtu toob tagasi kõik seista tegi väikese nihke, et ta nagu pöörad sellise pisikese narratiivi poole, see ei ole kunagi midagi hõlmavat. Aga selline väike narratiivne On on seal alati sees. Ja mulle tundub, et kuskil kaheksakümnendatel mingi väike hakkaski tulema. Ja eks seda oli oli enne ka, et näiteks Andres Ehini luules on alati olnud sellist huvitavat narratiivi ja realismiga sobibki tihti selline nii-öelda kas rohkem või vähem nihastatud, mingi sihuke huvitav, tavaliselt on see naljakas narratiiv no ütleme näiteks lugu, kus tõusis tuul ja õis, Põlutega traktori Ehini luuletus siis traktoristist, kelle tuul tõstab lendu koos natukese mullaga põllu peal ja siis ta lendab ja vaatab alla, paneb paberazi põlema, püüdes mõtteid koguda. Seal aga sellist negatiivsust ma tahtsin tuua, ma ei tea, kas just tagasi minu enda enda jaoks on mingil määral pingutad sellises suunas, mida ma varem ei olnud teinud just niisuguste puhast narratiivi, siin on ka vähe, aga just et niisugune struktuur, mis hoiab iseenesest teksti üleval, ükskõik kui pikk see, siis on narratiiv, see hea omadus, et ta võib minna ka küllalt pikaks, aga sellepärast ta veel ei väsita. Sest ta on nagu niisugune masinata. Ta isa ise kannab seda voolu. Ja ma arvan küll, et, et see tiibu asija jutu eskmise motiiv on küll väga lähedal mingile ideaalile siin ma ei tea, kas päris kõiges sellise muheduste mõlustuseni jõudsin, aga igatahes midagi sellist. Ma tahtsin küll. Mina ei teagi, kelle suust kelle kõhust ma kuulsin, et praegu osatakse mulda süüa endisest paremini. Nonii mulda süüakse nüüd eriliste seadmetega tarkade materjalide ja arvuti abil. Kuna muld koosneb väikestest loomakestest ja nende tumedast toodangust, astutakse nendega omaniku üürnikku loomulikesse suhetesse. Väikesed loomakesed üürivad mulda maaomaniku käest vastutasuks. Aga loovutavad intellektuaalse omandiõiguse. Muld oli algselt nende idee. Pärast ei ole mitte midagi lihtsamat, kui süüa mulda koos loomakestega või ilma. Me võime maa alla elama minna. Te kuulsite saadet Hasso Krulli luulekogust Kornu koopia. Rulli luulet luges luuletaja Kalju Kruusa jutule, esid Krull ise ja kirjanik Jan Kaus. Litri lõid kokku Külli tüli, Urmas Vadi. Litter on kordusena laupäeva õhtul kell 11 klassikaraadios. Aga kui kellelgi on häid mõtteid, kommentaare või muidu miskit öelda, siis seda saab teha emaili aadressil vadi ät punkt ee. Kõike kaunist ja kohtumiseni juba kahe nädala pärast. Litter otsib väravaid kirjandusilmas.