Tavaliselt on alati ikka liialdatud. Liivi on käinud tegelikult. Ja see oli küll tõesti rahvusvaheline konkurss toimus Itaalias Roomas ja ta oligi noorte pianistide konkurss, nii et vanusepiir oli 12 ja, ja noh, imelapseks ei saa ikka ka nimetada. See imelapse tuli üldse tänu ühele kontserdile, mida me tegime koos Soomes. See kontsert oli küll heategevuskontsert Estonial hukkunud orbude toetamiseks ja kontserdikorraldajad otsustasid reklaamina panna üles väga-väga uhke silt. Imelaps Virostaja ja rahvusvahelise konkursi laureaat Liivi surmaja. Ma isegi mõtlesin, et kui korraldaja teeb reklaami, kas ta peab küsima esinejatele ka, mida ta üldse võib reklaamiks panna, sest kui kui üks nimetada imelapseks, siis tekib küsimus, miks siis kui kui palju ta siis teistest parem on ja miks tema ja miks mitte teised ei ole imelapsed. Ma ei tea, kas siin Eestis muusikute hulgas üldse imelapsi on olnudki või kas kas meil on olnud niisuguseid andeid, keda võid, mis nagu imelapseks nimetada? Võib-olla isegi Liivi klassivend Mihkel Kerem, kes viiulimängija tema nüüd ületab küll täiesti oma tasemega oma klassi üldise taseme, nii et ütleme, et ema, teda võiks võib-olla imelapseks nimetada. Ma ei tea, näiteks omal ajal Kalle Randalu väga tugev klaverimängija algusest peale, Signe kübar, väga tugev, aga niisugust erilist annet nüüd, et mis oleks nagu ime oma vanuse kohta. Seda nagu praktiliselt pole vist olnudki. Piia paemurru, teie olete Liivi surmaõpetaja ja vast oli teile ka hea meel. Kui ta võitis rahvusvahelise konkursi võitmisega, tegelikult oli väga naljakas lugu, no on ju teada, et eestlased on väga tagasihoidlikud, konkursile lähevad siis nad ei looda sealt mitte midagi saada ja selle sellepärast on isegi osadel jäänud kolmandasse vooru kas minemata või siis on esinetud halvasti, et keegi noh, väike vabariik ja sa ei kujuta ettegi, et mina lähen kuskile esinduskonkursile pisikesest väikesest Eesti riigist tuleb siis nüüd keegi, kes võiks üldse tippu jõuda. Aga seda viga me püüdsime mitte teha, et me ei õppinud kolmanda vooru asju, meil oli kõik repertuaar väga, väga ära õpitud korralikult. Ja muidugi igasse vooru edasiminek oli suur ime meie jaoks ja jõudsime kolmandasse vooru. Siis oli selge, et kolmanda vooru mängimise päev meile veel sobis. Aga kui oli juba laureaatide esinemispäev, siis meil oli lennukipiletid tagasi üks päev varem. Aga ilmselt on ikka nii, et kui, kui elus on keeruline moment ja inimesed on ikkagi vastutulelikud. Me läksime kohe lennupiletite agentuuri minutiga oli see probleem tegelikult lahendatud. Aga muidugi, rõõm oli suur, vanematel ja vanavanematel ja kõigil pöidlahoidjatel oli rõõm suur ja rõõm võib olla ka sellest, et ma ütleksin nii, et tõesti igaüks, kes on oma klassis võib-olla parem, parem mitte parim, ma isegi ütleksin. Kes teeb tööd, kes on võimekas, igaüks võib ennast välja pakkuda ikkagi. Ja need võimalused ja šansid läbi lüüa elus on igalühel ja see on kuidas, lihtsalt kellelgil õnn naeratab, kuhu ta satub, millisel ajahetkel. Nii et proovima peab, ei tohi arvata, et kõigepealt peab saama väga heaks kõigepealt sapp, peab saama parimaks ja siis alles ennast välja pakkuma vaid see, see areng ja nii, ütleme tehnika kui, kui vaimne kasv see toimub läbi esinemiste ja läbi läbi konkursite ja selleks, et saada väga heaks, on vaja teha palju tööd, on vaja palju harjutada. Aga selleks peab olema ka veel annet. Kuidas teile tundub, kas Liivil on Anett, kas ta teeb nii piisavalt palju tööd et ta suudaks elus midagi saavutada klaverimängualal? Ja ma leian, et Anne on täiesti piisav, et et tal on kõik võimalik, mis ta tahaks, see võib-olla oleneb siis juba tema tahtest ja kuidas temal elu läheb ja ja ka juhustest ilmselt sellelt seda konkursi tutvusta. Buklet tuli meile lihtsalt posti teel koju ja see oli selles mõttes juhused. Mina võtsin selle buketi. Lehitsesin niisama. Ja vaatan, et noortekonkurss ja kuni 12 mõtlesin, et no mina olen liiga vana juba. Ja järsku turgatas idee. Et aga Liivi ja siis oli just Liivi tulnud minu õpilaseks, nii et me olime sellest rääkinud alles üks kaks nädalat tagasi, et ta tuleb minu juurde õppima. Ja mind see idee kohe alguses nii vaimustas. Ma mõtlesin, et oleks temale üks väga tore. Väga tore, niisugune stiimul. Ma üldse rohkem edasi ei mõelnudki, ma mõtlesin, et oleks tore sõit, see oleks väga hea stiimul. Ta tõsiselt harjutama, sest 12-ni vanus on just niisugune, kus tulevad juba päris tõelised kontsert, lood kavasse mida võib ka hiljem kogu läbi oma elu mängida. Näiteks me just sellel samal aastal võtsime läbi kriigi klaverikontserdi esimese osa, nii et seda ma loodan kindlasti lähedal kunagi veel elus vaja. Ja, ja toimub nagu niisugune hütte noorel inimesel. Tiit lugudest nii-öelda siis tõeliste tõeliste lugude nii ja sel konkursil oli vist ligi 20 osavõtjat ütleme, pooled olid Itaaliast, ülejäänud osas valitsesid endised sotsmaad, seal oli Bulgaariast oli ja ja Rumeeniast, Venemaalt oli, siis oli üks Läti tüdruk ja siis meie Ja peab ütlema, et tulemuste osas oli samuti Itaalia laureaatide hulka ei pääsenudki. Nii et need neli laureaati, kes seal olid, olid siis. Üks Moskva tüdruk, kes oli tõesti väga-väga hea tase, oli temaltaliga, teistest üle, võiks öelda, vot tema teda ma võikski nimetada ujula imelapseks, kuigi ta ütles, et ta harjutab väga palju ja Moskvas on lihtsalt niivõrd kõrge tase, et kui kui ta ei harjutaks ja kui tal ei oleks sellist taset, siis ta lihtsalt visatakse koolist välja. Siis oli seal läti tüdruk. Ja siis oli üks rumeenia tüdruk ja siis oli Liivi Liivi, kui sa läksid konkursile, kas sa kohapeal juba kuulsid ka teiste mängu või teadsid, missugune on üldine tase ja kuidas on sinu võimalused konkurssi võita? Enne konkurssi ja kui olid proovid, siis ma ikka kuulsin ja ja ma nagu natuke kahtlesin või seal olid ikkagi see vene tüdruk oli väga hea mängija. Rumeenia oli üpriski hea. Ja ma ei teadnud, mitu kohta seal tuleb esimest proovid olid ühes hotellis hotelliruumiruumis, kus see, see helilooja Valentino pukki. Kas see oli nagu tema ruum või kus ta lasi teisi harjutada, nagu äsja kuulsite, näitajates oli järjekorrad kes tahtsid harjutada, siis Solaritsis? Äkki see on titaanist öelda? Egas harjutamiseks jäi seal piisavalt aega, said harjutada nii palju, kui sul vaja oli? Ei, seal oli ka vähe aega ja kõik tahtsid haritav teha. Eks seal oli ainult üks klaver kogu nende konkursantide peale ja see oli väike klaver pianiino. Nii et meie, meie jaoks olid need tingimused täiesti harjumatud. Ja aega oli, ütleme seal nelja tunni jooksul pidid siis kõik saama harjutatud, kes, kes tahtsid ja kõik ootasid lihtsalt järjest ja ja kuulasid 11. Ja siis tuli see konkursi päev, kuidas sul tunne oli, kas sa läksid nagu tavalisele kontserdile tavaliselt mängima või oli ka pisut närvid niisuguste esinemispalavik? Et kuidas, kuidas sul läheb ja kuidas välja tuleb ja kas närveerisin, palju? Naerv oli ikka piisavalt. No see oli mu esimene konkursse välke siis Narva ehk kui ma lavale läksin sisse, nagu, kui ma mängima juba hakkasin, siis ei olnud enam selline värv on kõige põlved värisesid. Ja kui siis öeldi, et sa pääsed edasi järgmisesse vooru ja ka lõpuks teatati, et sa oled selle konkursi võitnud. Mul on muidugi hea meel. Kui sa tõesti igasse vooru edasi minnes kuulsid, et sa oled edasi saanud ja kui sa, kui sa kuulsid, et sa oled laureaatide hulgas kas, kas vodka, siis tuleb ka niisugune mõte tuleviku peale. Et näed, et ma tegin ikka õiget asja ja, ja ta on ikka edasi ka mängida. Sest see on niisugune kriitiline vanus tegelikult. Mina mäletan enda viiendat-kuuendat klassi, kus, kus tõesti see huvi hakkab lihtsalt ära kaduma, see töö on nii-nii suur ja see mõte või milleks ma seda teen, c kaob lihtsalt ära. Aastate kuludes. Kuidas sinu tunne oli? No ja muidugi mõtte tulevikule, et kui midagi saavutanud juba olen, ehk siis peab ikka edasi asja ajama ja mida te arvate karjääri tegemisest? Ma loodan, et mul on võimalik tulevikus midagi saavutada ja individuaaltööd teha. See on karjäär, ei ole veel probleem, mis sinu vanust puudutaks. Aga mina olen selle väga palju mõtelnud, aga just see küsimus, kuidas inimesed hakkavad endale karjääri kujundama, kas nad teevad seda teadlikult või satub, satub juhuslikult, ma mõtlen siiski ka mingi konkursi võitmine ei too sulle veel mitte midagi, nii kui sa orbiidist lood on kõik unustatud, see, see on ikka pidev nagu tagantsundimine või sa pead pead kogu aeg sellega ikkagi tegelema. Või on inimesed, kes lihtsalt oma erialaga intensiivselt tegelevad ja vaat selle eest vastava tunnustuse ja on nagu selle selle oma tööga ja selle oma tulemustega teistest üle, seda ise tahtmatagi mingist huvitav selle karjääri juures kõige rohkem see, kas inimesed tahavad väga seda ja teevad selle nimel mingisuguseid pingutusi, astuvad mingeid samme selle heaks. Või mitte, ma mäletan, kui Ma siin lõpetasin ka Tallinna konservatooriumi tavaline, hästi lõpetanud muusik. Mida sa elult ootad või mida sa tahad? Ma mäletan, mina püüdsin ainult seda, et et mitte järe mitte järele anda, ma nagu ei tahtnud alla anda, mul oli niisugune tunne, eriti Velikult tulid lapsed, vot siis tekib eriti see, et ma ei, ma ei taha, ma tahan hoida küünega veel sellised kinni, et ma ise mängin ja et ma püüan midagi teha. Kartsin nagu seda, et mis õigused on ennast välja pakkuda, et selleks peab väga olema. Kui sa julged ennast välja pakkuda. Või missioonitunne ka, et mis, mis tähtsust on, ütleme minul klaveri mängimise filmis tähtsust on kellelegi teisele, et võib-olla tähtsus on ainult nendele tõesti on kõige paremad tibud. Aga nüüd, ma arvan, siiski päris nii ei saa mõelda. Võib-olla kõige olulisem ka see tahe, et kas sa üldse tahad, kas sa tahad jääda aktiivselt tegutsema ja kui sa saad, tahad, siis tõesti sul on nagu õigustus ja kui, kui sa, kui sa näed, et et noh, et vähegi see võib kellelegi midagi pakkuda või sa kellelegi teed sellega rõõmu, kui keegi peale kontserdi tuleb, ütleb talle meeldis, ja kui sa nagu võid seda usaldada, et talle sel hetkel midagi tõesti meeldis. Sest vigu on meil kõigil ja ma usun, kes on, kes on ikka tõeline suur kunstnik, see jää selles mõttes endaga kunagi rahul, et ta näeb alati seda, seda, seda lae kõrgenemist. Et see on alati võimalik, et ei Polegi seda lage olemas, et kuhu ma olen jõudude nüüd, ma võin rahul olla endaga. Liivi, kuidas klaverit mängima hakkasid? Kas sul tuli endal huvi selle instrumendi vastu, kas sa ise tahtsid proovida, kui suunakesin selleks? Tähendab mulle väiksena väga meeldis klaverit mängida kogu aeg, midagi, püüdsin seal teha ja siis ma mõtlesin, et lõpeks paremini mängima ja otsis mulle õpetaja piie Maure. Nii see asi läks siis vahepeal, kui ma läksin, muusika läheb, kui ma läksin muusikakeskkooli, astusin, siis oli esimest kuus aastat toimul õpetaja Aili Talvik. Ja siis pärast seda nagu hakkas mulle õpetatakse läbi Evan. Et kas sa lähed meelsasti klaveritundi või pelgad, sa natukene mõnikord tundub, et aiad vähe harjutanud või ei taha hästi minna. Tavaliselt ikka lähen heade ihuga. Mõnikord ongi mõni asja aretama, eks siis praktika selle ära. Kui mul ei ole näiteks aega olnud veel korjamata, palju sul päevas aega kulub, umbes harjutamise peale. Kui mul koolitükke näiteks ei ole palju olnud teha, siis läheb ikka rohkem nagu ja koolis käimine kiusake üpriski palju aega. Sinna sõitmine juba kestab üks poolteist tundi, et kui sa klaverit mängid, kas sa mängitada kellegi teise jaoks või iseenda jaoks samal ajal kõigi jaoks ikka iseenda jaoks ka muidugi teiste jaoks ka ikka tegelikult ju heliloomingu edasiandmine iga interpreet annab sinna kaasa oma sõnumi. Iga esitajal on midagi, võib-olla veel lisaks sellele heliteosele veel omalt poolt öelda. Ja kuidas, kuidas teie arvate, kas Liivi on suutnud ka midagi rahva jaoks edasi anda? See on õige, et ühest küljest iga interpreet annab endast midagi. Kuigi ideaal oleksite võimalikult püüaks, püüaks süveneda või aru saada helilooja mõttest, aga noh, ütleme kurbus, rõõm, kõik see on ju igalühel seotud veel oma individuaalsete elamutega ja ja igaühe ütleme, sisemine energia on ka erinev. Mõni mõni tahab mängida rohkem jõulisemalt või, või pakkuda niisugust teravat tugevat natuuri välja, mõni on pehmem, lüürilisem ja ja publikule ka. No ma usun, meeldivat meeldib nii üks kui teine. Ja Liivil ma ei tea, mis lihvise harva fil. Võib-olla vanus on veel liiga noor, tähendab, praegu on ikkagi niisugune õppimisiga ta. Ta peaks püüdma enam-vähem teha seda, mida talle õpetatakse. Ja see, mis oma poolt tuleb, see on lihtsalt see vabadus loomulikkus. Ka muidugi sisemine musikaalsus, sest ilma selleta on peaaegu võimatu selgitada mingit muusika sisu või, või, või selgitada, mis, mis seal peab tegema, aga nende näpunäidete järgi ikkagi ei saa mängida. Kahjuks. Nii c siduda oma oma isikuga ja oma sisemise rahuga nii-öelda siis on tulemus korralik. Mina olen nagu selle poolt, et kui õppimise ajal mitte liiga rõhuda niisuguse emotsiooni peale ja mitte pressida välja noorelt inimeselt niisuguseid emotsioone, mida temal veel ei ole. See võib jätta eluaegse jälje ja ta ei suuda nendest nii-öelda võlts stampidest vabaneda. Nii et mina olen selle poolt. Et ta mängiks praegu lihtsalt loomulikult nii, nagu tema seda sisemiselt tunneb. Ja mitte lisada sinna ülearu kulbiga kulbiga pähe valada. See on küll need tulevad, ma olen kindel. Kui ma teie tundi kuulamas käisin, siis ma ei võtnud muidugi tiivid kui õpilast, ma võtsin teda kui pianisti ja siis kuulasin. Ja seal ühe koha peal, kus teie ütlesite, et piano piano, issi, ma pean olema, et seal on mitu peet, kolm teed, et need ideed, et mina oleksin tahtnud võib-olla Velviiendagi panna jätanu sisemiselt tundsin, et oleks pidanud niisugune hästi selline vaikne koht olema ja ja, ja võib-olla alateadlikult võrdlesin Svjatoslav Richteri mänguga. Aga kui ma siis hiljem mõni päev hiljem sellele tunnile veel mõtlesin. Tegelikult kõlas mul kõrvus liivi mäng just niisugusena, nagu ta oli. Ja tegelikult noh, minu jaoks oli selles ka mingi väike sõnum. Ja see on küll huvitav, mul on seda huvitav kuulata. Jah. Ma usun, et ikkagi inimese no ütleme, nagu teie sattusite temaga kokku ja kuulasite teda see, see igaühe inimese natuur nagu jääb meelde või jääb, jääb kõlama ja ja mul on hea meel kuulata, et, et see meelde. Sest et. On ka mängijaid, kes kelle, kuulad ära? Osa, keda sa enam ei taha kunagi kuulad. Ja osa, kes mõtles, et väga tore, aga päeva ühe päeva pärast seda enam ei mäleta. Ja muidugi kui, kui rääkida noh, seal ütleme just sellest mängust või nüanssidest siis ja just sellest pianost ka, kui me räägime praegu siis. Me püüame ette valmistada siin omavahel 10 tundi, teeme, kujutades Te siiski väga suurt ruumi, kujutades ette kontsertsaali. Nii et praegu on kõik nagu isegi väikese klassi jaoks pisut üle üle pakutud. Aga ma sain sellest sellest nagu kinnitust ka seal Itaalias muidugi peab olema ka piano ja peab olema väga-väga, peab oskama väga vaikselt mängida. Aga see vaikus peab jõudma saalis igaüheni, see vaikne mäng, aga kui ta ei ole intensiivne, kui ta on loid või või tähendab, see sisemine aktiivsus peab ka selle selle ülima vaikuse juures suurunema, sellepärast me kõigepealt püüame kasvatada seda intensiivsust. Ja siis võtame nagu seda heli vähemaks, aga ütleme see, et see et see sõnum on võib-olla liiga suurelt öeldud, aga et see et see heli ikkagi jõuaks selgelt kuulajani Aga teisalt jällegi on kuulajad ka erinevad. Ühele meeldib ühe inimese mäng teisele teise oma ja, ja vastuvõtmine on muusikapala vastuvõtmine on ju ka erinev. See on küll nii, et tõesti püüda kõigile meele järgi olla täiesti võimatu, kui, kui ma kuulen Arvamusi mingisuguse ühe konkreetse kontserdi või, või kellelegi mängija kohta siis need võivad olla on nii kardinaalselt erinevad. Nii et tuleb nagu oma sisemine rahu leida, oma sisemine veendumus mingis asjas leida. Ja muidugi see on õiget, tuleb arvestada. Üldist arvamustest lõbuks, sa mängid ju ikkagi publikule. Ja, ja publikul peab olema sind hea kuulata. Publikul peab olema mille pärast sinna kontserdile tulla ja ta peab saama mingisuguse puhastava või mingisuguse emotsionaalse laengu. Need igal juhul see peab olema midagi pakkuv. Aga, aga arvamused on jah, kõikidel erinevad ja eriti selles mõttes on võib-olla isegi usaldusväärsem mõnikord mitte muusikainimeste public. Sest nemad ütlevad, mida nad lihtsalt tunnevad, mis, mis missuguse, mis sorti laengu nad saavad, sellest. Aga muusikud ise, igaüks on eriõpetaja juures olnud igalühel arusaamised, kuidas mingit asja peab tegema või mingisugust teost, kuidas seda peab mängima ja kui tal on sellest erinev variant, pakutakse, siis, siis ta hakkas, peab oma veendumusi hetkega muutma või siis andma eitava seisukoha. Missugust muusikat teise meelsasti kuulata? Minule meeldib igasugune muusika, tänavamuusika, klassikaline muusika, klassikalise muusika heliloojatest, mulle meensperte krige Devisii ja šotaan muidugi. Nagu nimigi ütleb, mulle meeldib igasugune muusika ja ma ei usu, et, et Klasiga klassikalise muusika tegijatele kerge muusika üldse ei meeldiks. See kui hea rütmi, ilus viis. Palun väga. Kuigi ma ütlen, et kerge muusikas muidugi ma ei ole praegu neid nii kodus, eks ole, kui nagu noored kes teavad täpselt oma ansambleid ja esitajaid. Ma mäletan rohkem mitte stiili järgi, vaid. Mulle meeldib esitajate järgi vaadata minu pärast, olgu ta punk või olgu ta hevi või ükskõik mis. Kui see esitaja pakub mulle midagi, kui ta on, tähendab, see ta on nii-öelda omas elemendis täiuslikult, siis see mulle meeldib. Aga kui vanalt sa liivi üldse klaverit mängima hakkasid? Marek mängima nelja aastaselt kaks aastat ettevalmistus, siis ma läksin muusikakeskkooli õppima, see on ju tegelikult lapsepõlvest üks ilusamaid aegu, nelja aastane vanus. Kas sul on midagi ka selle tõttu tegemata jäänud või on sul mõned mängud mängimata jäänud, et sa oled pidanud klaverit harjutama, mõnikord ikka on, aga veidike telekat. Ega telekas ei ole põhinaisi. Klaver. Mind huvitavad arvutid, igasugused elektroonilised asjad. Nii et sul on tegelikult ka väikest tehnikahuvi? Isa tegelema arvutitega väga palju, kes mulle siis ka see külge hakanud? Kas sul on piisavalt jätkunud aega näiteks oma sõpradega koolikaaslastega midagi koos ette võtta või kusagil käia? On ikka proua Piia paemurru, kui teie meenutada nüüd oma lapsepõlve aastaid või klaverimängu algaastaid oma esimest klaveritundi. Mina alustasin ka, no mitte nii, aga Liivi muidugi aga, aga kuueaastaselt. Ja oli mingisuguses klaveriringis klaveri ja laulmise ringis ja siis läksin seitsmeaastaselt laste muusikakooli. Ja lõpetasin selle õpetaja Heli Rooma juures oma esimest klaveritundi vist küll ei mäleta. Ma mäletan neid. Toweri ringitunde väga meeldisid ja sinna ma olin läinud ema sõnade järgi vabast vabast tahtest nii-öelda. Et mind lihtsalt Kaaganud asi huvitama ja meil kodus küll klaverit ei olnud, aga isa mängis akordioni päris tihti ja ema mängis kitarri ja siis meil olid niuksed, õhtused. Musitseerimised mul tuli praegu meelde, et tavaliselt muusikud ikka räägivad, et vot ema ema mängis õhtuti klaverit ja siis laulsime ja kõike, nii kui nüüd fakt panna enda ette tõesti nii oli, ma ei oska öelda, kas, mis siis lõpuks inimest mõjutab seda, seda sammu astuma. Aga küllap ikka mingi huvi peab olema ja minu tädi oli ka, õpetas klaverit koolis lastele ja ja ma lasin tal endale õpetada mingeid lookesi. Ma mäletan. Aga muidugi õppimise ajal mulle meeldis esineda, seda ma mäletan. Harjutada mulle ei meeldinud. Aga kuna ma olin nii muidu niisugune tubli õpilane, siis, siis ma ikkagi kohusetundest iga harjutasin ka ja, ja see sügavam huvi tuli ikkagi. Nagu ma siin Livi pliidi puhulgi ütlesin ikka kuskil 12 13 14 selles vanuses oma oma lapsepõlve järgi püüan nagu aru saada lastest, et kuni sinnamaani neil on see alateadlik huvi, neile muusika on meeldinud ja abi mingisugust pilli mängida. Aga nüüd loota, et lapsele kangesti meeldiks harjutada? Seda vist ikka ei ole. Me siin omavahel arutasime probleeme, et kas kui lapsel enam ei meeldi või ta ei ta harjutada ja paljud emad panevad ja sunnivad võib-olla et kas peaks pooleli jätma või peaks nagu edasi sundima siis viimasel ajal ma olen kuulnud. Palju, kes palju inimesi, kes on lapsena õppinud ja kellel ei ole enam meeldinud ja kes on pooleli jätnud ja kes teevad etteheiteid siiski oma vanematele, et sa oleksid pidanud sundima mind edasi jätkama. Võib-olla, kui ei ole annet või kui, kui Nad ei ole tulemusi, siis siis ka on mõtet siiski tõesti pooleli jätta, sest sest kahjuks see on niisugune eriala, kust on lahkuda väga raske. Et kui sa oled keskpärane intervjuu, et sa ei, sa ei saa sellest loobuda, sa tahad selle erialaga edasi tegeleda, aga ta annab elule mingisuguse lisa väärtuse, ma usun ka need, kes ei ole edasi läinud. Ja ma ei usu, et sellepärast lapsepõlvest ka midagi kaduma läheb, sest et kui sul on ikka tuju minna õue mängima, siis lähed mängima, jätad selle pilli, kus seda ja teist ja ja lähed tundja ja küll see õppimine läheb ka ikka edasi ja siis ta ei ole niisugune tükitöö nii-öelda või et sa pead igaks praktilist teatud asja valmis saama. See on niisugune. Tasapisi areng jahedas sundida muidugi ei saagi, vist, võiks nagu, pigem julgustada või püüda nagu asjast vaimustuma panna või, või käia mingil kontserdil või näidata, kes, mida mida saavutanud on ja mis on ka käeulatuses nii-öelda igaühele. Aga ma olen selle probleemi peale mõelnud ja just eile ma lugesin, kuulus laulja, monster Ratka palje ja tema tütar õpib laulmist ja seal oli küsimus, et kuidas te olete rahul oma tütrega või kas, kas kas te kiidate teda? Ja vastus oli konkreetne lapsi ei tohi kiita ainult töö töö. Nii et nii et need suhtumised on ikka väga erinevad. Ühest küljest on selge, et need teatud vanuses ei ole vaja liiga palju tööd ja mul on niuke tunne. Areng jõuab niikuinii järele, ma isegi mõtlen, et näiteks kui me seal Itaalias kuulim seda moskvatüdrukut ta oli veel väike ja triliivist pisem ja tal olid käed veel väikesed ja ta mängis raskeid asju, mida meil mängitakse siin muusikaakadeemias juba. Et kas on vaja nii vara ikka et see areng jõuab selle ja teised mängivad kolme aasta pärast ka neid asju. Ja see, see tase nagu nivelleerub aastate pärast. No ma mõtlen ka selle Kabanjee arvamuse peale, et kui ta näeb ilmselt oma tütres, näeb, et see tulemus on saavutatav. Et siis visata aeg lihtsalt tühja-tähja peale ei ole mõtet. Kui sa võid selle selle aja kasutada taseme saavutamiseks, et ma olin sellest palee arvamusest kohe täitsa üllatunud tegelikult sest võib-olla isegi sellest, et lapsi ei tohi kiita nagu omas mõttes, olen jõudnud järeldusele, et tuleb ikka rohkem kiita. Püüa teil on endal ka lapsed, kas teie soovite teie lastest, tuleks ikka muusikud või võivad nemad polnud muud elukutset valida? See on küll väga raske küsimus alati kõikidele vanematele, kes ise on muusikat õppinud, sest nagu automaatselt tahaksid nagu panna ikkagi muusikat õppima. Ja, ja ma arvan, ma lähen ka seda rada ja ma seda tõesti teen endale nagu looduseks, ütled, et ta võib ju midagi muud siis valida, kui talle see ei sobi. Sest hiljem seda enam tagasi teha ei saa, et, et sa hiljem hakkad õppima, sa pead hakkama tema noorena pilli kahjuks. Ja mul on isegi niisugune tunne, et kui on juba järjepidevus, kui on mitme põlvkonna muusikud, siis tal on ikkagi kergem hakata õppima. Tal on see harjumuspärane keskkond. Mina olen küll peaaegu esimese põlve muusik. Kui mitte arvestada, mul tädi oli muusikaga oma vanemate poolt olema esimest põlve. Aga ütleme meie lapsed, isa poolt on kaks-kolm, vähemalt kolmas põlvkond, siis tuleb. Inimestel on siis pillid kodus ja kõik on ikka palju kergem. Muusika kirjanduse kunst moodustavad terviku võib-olla ilmnevad hoopis näiteks erilised võimed või lihtsalt võimed kirjanduse alal kunsti vallas. Ja et see külg osutub tugevamaks. Ja see on kirjanduse peale, ma arvan, et on kergem üle minna muusikalt kirjandusele on täiesti võimalik ja ja ma arvan isegi, et üks ei sega teist väga. Ja kuidas teile endale on suhe kirjanduse kunstiga, kas te maalite kirjutate midagi? Ma ei tea, ma arvan, et igas igalühel igal kunstiinimesel on teatud vanuses soov kas siis tõesti maalida või joonistada või ja kirjutada ka kirjutamise soovi mõnu eriti ei ole olnud. Varem. Nüüd hakkab mul juba huvi tekkima. Aga tegelikult ma usun, et ütleme nagu Käbi Laretei pianisti kirjanik noh, see, see soov on väga paljudel ikkagi sees ja siin peab nagu missioonitunne olema võib, maailmas on väga palju kirjutatud ja väga palju raamatuid, et mitte põhjusetult seda seda rivi täiendada, niiet peab sul ikka tõesti midagi pakkuda, oleme maalinud muidugi keskkooli lõpus meiega katsu, üritasime maalida ka, ma ostsin endale õlimaalituubid kõik ja aga, aga aga selle eriala kõrvalt ei jää aega. Tegelikult ikkagi, kui on need lapsed ka siis, siis see on mõeldamatu. Ma mõtlen, et kui lapsed saavad suuremaks siis siis tekib jälle, võib-olla usuvi, ütlen, minul on väga suur huvi teatri vastu. Keskkoolis ma ikka käisin, kõik etendused, vaatasin ära ja ja ma harjusin veel niimoodi, et etendustele, mida ma olin näinud, läksin lihtsalt kasvõi poole pealt Estonias oli, oli nagu täiesti rahulikult, sa võisid minna, seal olid nagu oma inimene. Aga Draamateatris kui väikeses saalis lõpes etendus ja siis läksid tasakesi, hiilisid suure saali etendust lõppu veel vaatama ja aga minu jaoks see maailm on väga sarnane. No muidugi, kirjanduses ja maalikunstis on ka needsamad emotsioonid, aga nad on nagu lõplikult paigas on. Nad ei muutu enam. Aga näitekunst, see on täpselt sama minu jaoks, mis on interpretatsioon, muusika, kunst, sest et muusika on minu jaoks ka nagu näitlemine, sa ikka kutsud esile endas neid tundeid? Mõni mõni klaveriteos on ju nagu nagu üks terve elu ütleme listi sonaat algab, algab ja lõpeb ja selle aja jooksul toimub terve ühe inimese elu ja kutsuda esile neid tundeid endas, mida sa ei ole läbi elanudki elus vaid oled näinud võib-olla, ja, ja nagu püüda antennidega kogusid maailmast koodi informatsiooni. Emotsioone ja, ja inimeste saatusi ja ja näitlejatel on seesama ja see kordub. Tähendab, selles mõttes see tuleb iga iga õhtu uuesti üle elada iga õhtu uuesti, see, see peab sündima, tõstma ennast nagu sellises sellise intensiivsuse taseme tasemeni, et sa et sa oled võimeline nagu seda tegema. Ja mulle meeldis väga vaadata, mitut tähendab ühte etendust mitu korda, et näha just seda erinevat muutumist ja näha seda, seda, seda näitlejaolekut, millises olekus ta peab olema, et, et ta suudaks seda teha. Tähendab, praegu nende eriti kirjutamine eriti mind ei huvita, aga õpetaja vetsed, mulle meeldib ka teatris käia, mees selline. Võib-olla tulevikus kunagi. Mulle meeldib väga komöödiaid vaadata. Viimane etendus, mis ta oligi, need tulumakse peaks näitlejale kindlasti River ja Maria Avdjuško ja. Kõik olid seal head. Liivile meeldivad hoopis lapsed ja loomad. Mida te peate elus kõige olulisemaks? Elust tähtsamaks pean muidugi perekonda ja sõpru. Ja üldse neid inimesi, kes nagu sõbrad Ja näiteks kui ma olin seal konkursil raua mõttes, siis hakkasin kohe esimesed paar päeva, siis hakkasime muidugi nagu igatses tundma. Pärast, kui näiteks koju läksin, siis muidugi oli jälle selline tunne, et tahaks tagasi niimoodi siin isake sellestile Poojustel alati tahaks, et kõik oleks nagu siis, kui kuskile reisima, siis tahaks, et kõik oleks kaasas. Tähedal, mida sa oma pere juures kõige rohkem hindad? Muidugi nad on ka sõbrad, mitte ainult ema. Rääkisin sõbra, kes hoolitsevad ja kellega sa rohkem oma ütleme võib-olla isiklikest asjadest või salasoovidest räägid kas oma sõbrannadega või kodus, vanematega või vendadega näiteks. Tavaliselt ma räägin oma vennaga. Tema nagu ma ei tea, räägi edasi temaga temaga, Kloote. Ma olen selle küsimuse peale ise ka palju mõtelnud ja Ja muide, mulle õpingutes on loeng filosoofia ja ma olen sellest väga vaimustatud pärast, et ma olen, ma näen, et need probleemid või need, need küsimused ühesõnaga, mis, mis seal vaatluse alla tulevad ja mille peale siis filosoofid on oma. Ühesõnaga, mida filosoofid on püüdnud lahendada, nendega peavad kunstiinimesed pidevalt praktiliselt nagu vastastikku seisma. Ja tõesti ma nagu olen nendele juba ennegi mõelnud ja ma näen seal mingisuguseid Variante või lahendusi, mis mulle väga meeldivad ja mõned lahendused, mis minu meelest ei sobi ja ja selles mõttes, see on nagu see probleemide ring on väga lähedane. Ja samamoodi on need, mis on, mis on üldse elus tähtis või mispärast neer elame või mis meil eesmärk on. Seal neid vastuseid on ka siis lõputult, loomulikult. Ja ma mõtlen, mis, mis mulle kunstis nagu on tähtis või isegi mis mulle mis mulle interpretatsioonis või selles selles esinemises või muusikas on tähtis, on mingisugune nüüd filosoofia termin muidugi, eluvoog tähendab mingi see elu, elu puhtalt elu, pulsi või selle tunnetamine nagu. Ja, ja oma elus ka. Mis ma ykskord, istusin kohe maha, kui oli üks väga vilets päev ja mul oli paha tuju ja kõik tundus nii? No niivõrd mõttetu ja tühi pärast seda üldse vaja on ja ma mõtlesin, millega ma siis nüüd elus tõeliselt rahul olen 100 protsenti, mille, mille puhul ma nagu ei küsi endalt, et kas see mõnikord on vilets või kas mõnikord mulle tundub seal mitte mõtet olevat. Mõtlesin, et need hetked, kus ma olen oma lastega kui nad on nagu vahetult ilmselt vist see kõige-kõige noorem, iga seal kahe-kolmeaastane laps, kahe-kolmeaastane laps istub sul süles ja kallistab sind, jackpot saab, hüppab ringi ja vehib kätega ja jookseb nii naljakalt ja ja vot, see on minu meelest täiuslik või ema-lapse, suhe on nagu täiuslik. Noh, eks see, see, see elutunnetus ja, või, või elu, see on ka armastusega seotud ja armastus ja sõprus ja nii-öelda täisvereline elu. See on minu jaoks võib-olla kõige tähtsam. Ja selle poole tasub püüelda.