Auli koolajad. Tänase ajaloo tunni teema on Emajõgi voolab läbi Tartu Tartu kui Emajõel linn. Asvat viis täis, väga silmas Tartus. Ajakirja argipäev ja Arvo Järvet kirjutas selles teemal Emajõgi ja Tartu. Mida lähemale tänapäevale, seda vähem näib linnale Emajõge tarvis olevat. Pigem näha Xe jões takistust, mis nõuab linnalt Colotusi sildade ehitamist, kallas kindlustamist vee puhastamist, üleujutuste tagajärgede likvideerimist. Veeteena oli Emajõgi minevikus tähtis just ida-lääne suunal kaubanduses, Hansa ja Venemaaga. Jõetransport on aga tänapäevaks sama kunagise tähenduse kaotanud. Kuigi Peipsi on suuruselt Euroopa viies järv on kaubavedu ja turris, Pihkva suunas peaaegu olemad. Pidagem meeles. Omamoodi looduslik-kagusuunaline ventilatsiooni Carrydar mis võimaldab pealegi tartlastel hõlpsasti pääseda loodusesse. Ehitatago ainult sobivad kergliiklusteed. Veel oli Emajõgi linnale oluline kui suur kanalisatsioonikollektor, kus looduslik vesi segunes linna heitvetega. No see jääb nüüd minevikku küll. Tuleks selgitada välja Emajõe plussid ja meenused Tartu linna jaoks ja teha projekt käesoleva aasta kevadel hargnes vägagi elav poleemika Tartu Postimehe veergudel. Mida amet ette võtta linna piiridesse jäävad Emajõe kallast ega kuidas tuua tagasi elujõele? Eelkõige arutati Vasa kaldaga seotud, toob probleeme vanalinnalõigus. Seisan kaarsillal ja vaatan vastuvoolu. Näen ainult rohelust, vees peegelduvaid, soori, põlispuid, otsekui oleks Koza keelamad Soonase Harro jõe kaldal. Ei ühtegi hoonet, üksnes uus kaar, selg paistab laia tänava otsa kohal. Peeerranember vaatan allavoolupill, Ta on hoopis teine Plasko, atraktiivse tipuga Diego tarn, kerkivad uued kvartalid. Nii et kuidagi vastuoluline on see vaade Emajõele milles tänases ajaloo tunnis tuleb lähemalt diot. Kõigepealt nimedest. Läti Henrik mainib jõge. Veteema Vene kroonikates on sama jõgi Neeme all. Omovoshi. Sakslased nimetavad embeke või emba dharma saksa keele sooja. Nii et emaoja, lätlased ütlevad Mäetre. Nii nagu Tartu oli lätlastele säärbata Läti poeet Eduard Sweden Pauls, kes õppis 1887 92 ülikoolis Barakud, Sorry seen lõpueksamite aegu õige noorena on kirjutanud ühes oma luuletuses vee nees kaedalas mäed, dras Torosseerudes box, Breivas hägus Emajõe ääres, seal tunne, et vabaduses südametõuks. Ta ütleb Emajõe vee värvuse kohta hägune. Ja see vastab tõele. Ei mingit ilusat senistonaud. Suvine Emajõe vesi meenutab nagu hernesupileen. Emajõgi vette ja ema. Sama nime on kandnud kunagi ka Pärnu jõgi ja velikaja jõgi, mida eestlased ütlesid Pihkva Emajõeks. See Emajõgi koosneb kolmest osast. Algab pühajärvest ja jõuab 82 kilomeetri pärast väike kese Emajõe nime all Võrtsjärve mis ei ole ju midagi muud kui Emajõe laiali nännud osa. Piki Võrtsjärve idakallast kulgeb 32 kilomeetri pikkune Emajõe vagumas. Aga nüüd, lugupeetud kuulajad, küsimus, kas teate, milline on Võrtsjärve keskmine sügavus ja suurim sügavus? Suurim on kuus mees Tret ja keskmine on 2,8 meetrit. Teie elutoa kõrgus. Ja vaat siit Võrtsjärvest voolaski läbi Emajõgi. Ja suure Emajõe-na viib ta Võrtsjärve beib sisse. 19. sajandi lõpul oli suure Emajõe pikkus 117 kilomeetrit väga loo Kle löögi ülemjooksul. Neid lookeid lõigati läbikanalitega aeti sirgeks ja praegu on Emajõe pikkus täpselt 100 Kelameetrit. Mõni teatmik annab 100 kilomeetrit ja 600 meetrit tartust. Jõesooni Võrtsjärvel on 60 kilomeetreid ja Tartust Peipsini 40 kilomeetreid aga linnule lennul oleks vahemaa ainult 66 kilomeetrit. Nii et liites Emajõe kolm osa saaksime 200 ja 14 kilomeetri pikkuse jõe. Kusjuures Suur-Emajõe langus Võrtsjärvest Peipsini on üllatavalt väike neli meetrit Narva jõel pikkusega 78 kilomeetrit on see langus 30 meetrit. Ainult Kreenholmi kohal langeb jõgi kümnemeetrilise kärestiku. Nii et Emajõgi, Eesti pikim jõgi, kui need kolm osa kuule heita. Kauges minevikus Eesti ala merest kerkides pärast jääaega jagunes Põhja- ja Lõuna-Eesti kõrgemaks alaks. Ja oli kaks ülepääsu kohta neid lahud tavast jõgede järvede soodevööndist ja mõlemale kohale on tekkinud asulad, linnused, linnad. Need olid siis Tarbatu, Tartu ja Viljandi. Ja keskajal funktsioneeris v teeb Pärnu jõge pidi läbi Viljandi järve Võrtsjärve ja seal mööda suurt Emajõge Peipsi vesikonda kasutati eriti elavalt kest Hansa Liidu kõrgaegadel. Selline faktikene, 1472. aastal sõitis leseks jäänud Moskvas suurvürsti Ivan kolmanda proodena Roomast Sophia palaya logos Moskvasse ja tema teekond viis üle alpide läbi Saksamaa. Üle Läänemere Tallinna. Sealt maateed mööda arvestage kogu saatjaskond oli kokku umbes 100 inimest tosse. Ja siin Euroopa ja Venemaa piiril Emajõel piht Valloyditjadel olev Vene delegatsioon, bojaaride delegatsioon võitis Sophia vastu. Tartu ja Emajõgi Peipsi olid kahe maailma katoliikliku ja õigeusklik kogu maailmapiiriks. Peipsi tõrvatud lodjad olid Emajõel tuntud. Selline liiklusvahend ja nende kauge järglane on praegu populaarne lodi. Jõmmu Emajõgi on olnud sõjalises mõttes Tartule õnneks ja õnnetuseks. Vajatan millitaarsest Emajões. Ülalvoolu oli Emajõgi kaitstud Kärkmäe Falk kloostriga tõsis jääb jõest umbes poole kilomeetri kaugusele amme jõe Soobumis kohta Emajõkke ja rajati Tartu esimese piiskopi algatusel. 1234. aastal. Tegemist oli systerts laste kloostriga rahva hulgas tuntud monga Mouge, hiljem Kärkna kloostriga nelinurkse põhiplaaniga kindlusklooster, mida ümbritses veega täidetud valli olevat olnud üldse suurim vesi linnus Eesti alal. Systertslasse kloostreid moodustasid omaette üle euroopalikkusesteemi. Neid rajati teadlikult jõeorg kodes voolava vee äärde. Vett kasutati vesiveskite käima panekuks ja Veske tiikides kasvatasid Sesterts lased kalu. Munkade paastuaegne põhiroog oli. Tegeleti aiandusega ja vastavaid oskusi õpetajaid kohalikele talupoegadele. Teine tuntum tsistertslaste klooster asub Põhja-Eestis, jaan varemetena praeguseni säilinud sõnastatud omamoodi muuseumiks Padise klooster. Sellele kloostrile kuulusid kalastamiskohad Soome lahe põhjarannikul. Ka Helsingi linna alla jäänud ränni olevat kohalikud ostnud Padise Monkadelt. Kärkna klooster püsis paarsada aastat ja vallutati ning purustati Ivan nelja vägede poolt Liivi sõja alguses 1550-ga kaheksandal aastal. Keskaegse Tartu linnamüüre ehitatud de otse jõe kaldale vaid sadakond meetrist jõest eemale. Võidakse küsida, miks aga jõe kallas oma voolava veega kõrgveega oli müüri Tarlovis üle määra ebakindel. Vundament sai kergesti kahjustada. Seepärast jäeti jõe ja Müürivahe selle vaba ala ja sinna kaevati pikateegid. Seda muide ka Supilinnapoolsel küljel. Need tiigid ei võimaldanud vaenlasel oma piiramismasinaid nööri lähedale nihutada. Ta ta, nii et jõgi moodustas keskaegse Tartu kaitsesüsteemi ühe osa ja veel hiljemgi põhjasõjani välja. Aga Tartust allavoolu rajati veel skeindlustlust. Kas Tre nime all tuntud osa uurijaid ütleb, et see nimi olevat olnud ladinakeelsest sõnast linnu skendlus, kas tromb? Aga teine arvab, et aluseks on venekeelne sõna kastiar? Lõkkelinnusest anti purre lõkkega tule või suitsusignaali. Vaenlasel laitjade laevade lähenemise puhul. Kastre tuntud ka kandsin eme all. Hansaajal oli siin tollipunkt läbivate Latjadelt laevadel nõuti tollima takso. 14. aastasaja lõpust veale ja Kastre lennus oli vallikraaviga ümbritsetud vesi, linnus keskel massiivne torn. Ja seal olevates suur tekkides sai tulistada piki jõge laevu, mis ei allunud peatumiskorraldusele. Liivi sõja alguses langes Kastre venelaste kätte, et hiljem oli nii rootslaste kui poolakate valduses. Aga rootslased jätsid ta unarusse ja Kastre lagunes. Mööda Emajõge veeti tar too piiramiseks määratud suur tõlkes piss kergem, kui neid sikutada härgade abil mööda olematuid maanteid. 1700. aastal baseerus tartus kuuest Rootsi sõjalaevast koosnev väike kell ühel neist Kemne suur tõlkiga. Lipulaeval Caroolusel. 1704. aastal peeti enne Peipsile sõitu kolmandal mail soor jooma Peedu. Ja söendati sõita allavoolu ilma eelloole. Venelased olid seadnud Kastre kandis üles varitsuse kahel pool kaldal põõsastes vene jalavägi. Jõele aga olid tõmmatud palkidest ujuvtõkke ja selle taga kolm suurt latt ja laskoritega. Kolnud venelasi ligi 7000 meest. Ja pool porios rootslased sõitsidki lõksu siis tagapool olevatel laevadel, märgates seda ja pääseti kaldale. Pageti Tartusse tagasi. Carolose kapten lasi aga püssirohukeldrisse või trümmi laskudes oma laeva õhku. Nii et Kastre jõe lahing avas tee Peeter essimis Lotjadele kestvaid Šeremetjevo suurtükiväe tar topeeramiseks kohale. Omamoodi kummaline on, et Eesti vabariigi kaitseväes oli ülikoolilinnas Tartus esindatud kõik väeliigid oli alavägi teise diviisi osana. Kuperjanovi pataljoni osad oli ratsarügement. Oli lennueskadrill ja oli ka 74-st mehest, kes kandsid Madurzemondreid, mereväeosa Peipsi flotill, üks suur tõlki, laev ja mõned mootorpaadid. Suvel ristlasid nad Peipsi järvel. Talvi tasid aga Tartus, Tartu oli nende baas ja neid nimetasid tartlased mereratsaväeks. Kui teine diviis oli Värska kandis suvelaagris, siis reede õhtul või laupäeva varahommikul väljusid Tartus Laurikud ohvitseride, allohvitseride ja laagrimeeste pruutidega nimetatigi neid pruutide laevaks. Esmaspäevaks tõid nad pruudid ja abikaasad Tartusse tagasi. 1944 taasta augusti lõpu poole. Olevat pärmivabriku juures Emajõekäänus olnud kümmekond saksa kiirpaati. Misseni opereerisid Peipsil. Arhitekt Matteus jutustas mulle jõgi olnud päris paksult neid paate täis aga ühel hetkel olid nad kadunud. Ei teadnud tartlased, mis nendes paatides sai. Arvatavasti uputati kuskil sügavamas kohas, aga mingit informatsiooni selle kohta täiendavat ei ole kuulnud. Küll, lugesin hiljem, et need kiirpaadid olid kohandatud raudteeveoks, gabariidid vastavalt seotud ja küllap need tõsteti Tartu sadamaraudteele ja veeti Koza, kelle mere äärde nähtavasti Tallinna või Haapsallu kanti et kasutada neid edasises võitluses. Igatahes lahingutes Tartu pärast, 25. augustil 1944 oli näha trusse Mandre, sakslaste laipu Pauluse kalmistu kaitsejoonel. Ja see ei olnud mingi tartlaste fantaasia. Need olid Peipsi flotilli madrused, kes olid paisatud linna kaitsele. Mõni sõna tartus sildadest ja paadimeestest, kes vedasid tartlasele jõe. Kõige vanim ülekäigu koht olevat olnud laia tänava otsa kohal. Sinna rajati sajandite vältel mitu puusilda. Selle taha jäi Vene tänav ja vene kaupmeeste linnaosa puus eldadest. Viimane põles 1923. aasta suvel maha. Sellest on meil ajaloo tundides juttu olnud ja asemele ehitati tugev raudbetoonselg, millest isegi tankid olevat võinud vajaduse korral üleseid. See Vabaduse sild õhiti taanduva punaarmee poolt 41. aastal. Sakslaste organisatsioon taastas selle. 43. aasta jaanuaris oli punaväe õhurünnak, sillale aga tabati hoopis kõrvalolevat botaanikaaeda. Selle eluhoonet. Sakslased õhkisid silla 44. aasta augustis. Ja asemele tehti tallist vibreeriv plekk, selg mis omakorda kõrvaldatki ja praegu on seal kohal kauni kaareline atraktiivne uus selg mille otstarbekus s. Aga paljud tartlased kahtlevad, kas ikka sinna kohta oli vaja silda rajada. Tuntum oli kivisell. Pärast 1775. aasta hiidtulekahju põles holmile viiv puu selle ära ja Katarina teine andis korralduse ehitada balti provintside esimene kivisild üle Emajõe. Selle korralduse elluviimist kontrollis Liivimaa kindralkuberner Katarli klasest iirlane George paraol, kes oli kuberneri ametis 64.-st 93. eluaastani. Seal valmis kuivaks tammitatud Emajõe põhja. Emajõgi voolas siis Harrobeedi kolu jõge pidi. 1783. aasta lõpul sai sell too rehitusena valmis ja avati pidulikult liikluseks. Sepp Novembris 1784. Tartu ja Emajõe üks sümboleid. Nii et kuni 1918. aasta kevadeni oli Tartus Ülejõe pääsemiseks ainult kaks silda üles tõsta tavakeskosaga Kivisild ja laia tänava otsa kohal olnud puusell. Mujalt pääses üle jõe parve või paadimehe abil. Holmi tänavakohalt vedas tartlasi üle jõe trossi abil liikuma pandud parv mida kandsid üks vana paat ja mõned väike tinud vaadiparve. Kandejõud oli õige väi, kõige peale tohtis minna paarkümmend inimest. Aga 1918. aasta 11. aprillil, see oli siis saksa keiserliku okupatsiooni ajal trügis kevadise suurveega Parvele rohkem kui 50 inimest. Parv kaldus külili, läks keset veerohket jõge ümber ja uppus 16 inimest, peamiselt naised ja lapsed. Ellujäänutest rippusid paljud parved trossi küljes, kuni nad jääkülmast veest paatidesse korjati ja kaldale toimetati. Mõned nooremad mehed ujusid ise välja. See suur õnnetus vapustas tartlasi ja Saksa sõjaväevõimud näitasid oma organiseerimisoskust. Armee pioneerid paigaldasid üleveo kohale igati korraliku pontoon, selle neile Olisse tähendab tegevus. Sõjakäigul tuli selliste selgadega tagada vägede ja vooride lakkamatu edasiliikumine. Õnnetus oli ühtaegu hoiatuseks Tartu paadimeestele ära koorma oma paadikest üle parem karta kui kahetseda. Kui 1900 kolmekümnendatel aastatel oli Tartus neli ülevedajat paadimeest. Vedu oli tasuline kaks D inimese pealt. Aga paadimehel tulin linnavalitsusele päeva eest maksta üks kroon. Kõige rohkem oli tööd maatoru ja ujula juures. Seal just ilusatel suveilmadel oli kaks senti sulle liiga kallis, tee aga ring. Puusilla või Kivisilla. Paati tohtis võtta kuni 12 reisijat ja kõik nad pidid istuma. Päeva jooksul. Tegi paadimees kuni 100 otsa. Üle kitsukese jõe, sõitis, kestis ühe menu. Hoopis rohkem nõudis aega paadilt maaletulek ja paati mine. Aga osavad mehed oli, tõmbasid oma aerudega vaid paar korda vastuvoolu ja lasid voolul paadi kanda teisele kaldale. Tüürides täpselt maabumis selda, ei sallinud need ülevedajad, üksikuid sõitjaid ega joodikuid. Kaldal paistsid joodikut küll mõistlike meestena, aga vee peal kippusid püsti tõusma, rabelema, vaated ajavad paadi veel ümber. Jätkus neile meestele tööd ja leiba, aga pärast viimast suurt sõba. Olen ise Kalevipoja kuju juures mitmeid kordi üle Emajõe sõitnud. Note tol ajal mitte kaks ja vaid 20 kopikat. Aga kui asusid ise aerud taha ning paadimehe suunavate käskude järgi sõudsid, said ilma rahata. Ja võin kinnitada. Ta ei olnud sugugi nii lihtne, kui kõrvalt paistes vool kipospaadi oma võimusesse. Ja siis tuli paadimehel oma oskusi näidata ning paadi ikka õigesse kohta suunata. Ja nüüd ühest Emajõe annest või õnnetusest Vartule supilinnast. On olemas Supilinna selts ja Supilinna perioodiline väljaanne. Kord aastas ilmuv Supilinna Teeerreen. Refereerin seda. Käesoleva aasta aprillis peeti kümnendad Supilinna päevad. Kahekümnendal aprillil. Koristuspäev koristustalgud 21. supipäev Supilinna selts ja Põltsamaa Felix pakkusid linnarahvale raekoja platsil suppi. Sinna juurde pidas kõne Olev Remsu. 20 täis elab preilil, rebel Supilinna avatud hoovide päev. Supilinlased avasid kaheksa tonni vältel oma majade ja hoovide uksed, väravad, pööningut ja südamed. 23. aprillil, laupäeval raamatu ja roosi päev Supilinna kõrval botaanikaaias raamatulaat avati Supilinna koer Rico mälestusmärk Tähtvere marja- ja tänavanurgal. Järgnes ringkäik Supilinnas Mart hii abiga ja linnaosa parima maja märkimine. Kohalik leht kirjutas tõeliselt meeleoluka kaks kujunes Velenna kuulsa koera Rico mälestusmärgi avamine. Korraldajate kinnitusel olla Reiko bareljeef esimene Eesti avalikus ruumis tavakoerale pandud mälestusmärk. Kõik varasemad on seotud ikka teenistuskoertega. Rikut pidasid laulu ja sinililledega meeles Supilinna laksed kes legendaarse, kuid saaga aastatel 2002 kuni 2007 üheskoos mängisid. Teiste hulgas külastas Supilinna päevi pühapäeval ka president Toomas Hendrik Ilves. Muud sündmused pühapäeval keskpäeval täika mitte mingi Soomest laenatud sama Kerbodorg, vaid ehk päika sõbralt, sõbrale, naabrilt, naabrile endalt, teistele linnaraamatukogu raamatule. Taaskasutuspood, värleen, müügiplatsid kõikidele tasuta, muide, kõik üritused Supilinna päeval on tasuta. Supilinna päevadel jalutas ringi ja otsi soosis proua supil antras. Korraldas sõudmise retk käid viikingipaadiga, Emma iga poole tunni tagant. See osavõtutasu oli seent küllaltki kõrge. Kaks Euratses Supilinnarahvas on vaene rahvas. Terinas on järgmine katke. Toomas Kalve. Supilinnas tuntakse sind kui kohalikud rikkalo Reloojat. Kuidas ellips endis, mida sümboliseerib Toomas Kalve vastas. Lipu idee sündis Nõukogude aja lõpul pealinnas enbaili juures. Värvid on hele proon, toome proon ja naturaalne Raheline. Hele proon, Emajõe vesi, hele õlu ja kruusateed nink, tõkkepuud, tumepruuni jälle Emajõe vesi, tume õlu, brikett ja pori. Aga roheline, Emajõevesi, Pelenna aiamaad koos tellide petersell ja lisaks veel kõige muu rohelusega, mida Supilinnas küllaga leidub. Esimese lipo õmblesime valmis esimesteks Supilinna päevadeks. Tekstiilitükid ostsime Abakani poodidest ja lipud, õmblesime valmis kodudes. Olgu lisatud Supilinna päevad, olid innustuseks teistele tar Tartu linnaosade rajoonide päevadele. Karlova ärkas Tammelin Ülejõelinn. Nii et ausupilinlastele aga 1704. aasta piiramise kroonika märgib, et Supilinna kohal oli raskesti läbitav soov, kuhu Ivan sõida, Okig Rena terrid veeni sisse vajusid. Esimesed majakesed tekkisid Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul praeguse herne tänava trassil sest siit viis karjatee linna karjamaale, kus kasvas kvaliteetne luhahein. Hoogsam ehitus, kuidas tegevus supilinnas algas? 19. sajandi alguses. 1831. aastal teati herne tänaval. On 10 eestlast, viletsate elumaja 1800-l 55. aastal 14, ühekordsed puumajad aga hästi suure, aga raadiga aiamaaga sinna juurde ja eks sellest olnud ka tänavate neeme herneoad. Ja teised taolised. 19. aastasaja lõpul oli supilinnas juba 50 elamut. See kaunis armetu ja rahvaloenduse alusel elas seal 791 supi Lenlast. 1912.-ks aastaks oli Supilinna tänavate võrgustik välja kujunenud. Ja iseloomulikud olid suured kevadised üleujutused, mistõttu Supilinn pälvis nimetuse Darr. Too Veneetsia elasid töölised, käsitöölised, väike ametnikud ja vaesemad tudengid. Yess lepiku tänav oli nende traditsiooniline pesapaik. Kummalisel kombel sõjad rinde üleminek nii 41. kui 42. aastal säästis sopi, linn tulistati üle. Püüti tabada Tähtvere nõlvakul seisva Tartu õlletehast allegaaki tehast. Aga Supilinna langes mõni üksikmürsk ja majade vahe oli niivõrd suur, et kui tekkis ka üksiktulega see ei laienenud kaugematele aladele. Supilinn on Tartu poeemi ajalooline pealinn, midagi mon maal taolist. Nad annavad välja oma kogumikku nostalgilist mälestustega. Olgu öeldud tunnustus ja kiitus vaesetele, supilinlastele. Kas supilinn üks lähemeni, neli, viis kilomeetrit vastu voolu jõuame Kvissentali? 19. sajandi algus. Õppetööst vähe lugupidavatel Tartu borši veel oli probleeme oma vaba aja sisustamisega. Ehk teiste sõnadega aja surnuks löömisega. Leidus noorukeid, kes uudistasid Emajõe voolu. Seda kas kivisillalt või mujalt jõe kaldalt vaadates. Kaldavallid veel poodoside kevadine tõusuvesi tõmbus jõesängi tagasi õige aeglaselt pealt voolu lohad olid laialt üle ujutatud, meenutades pigem järve. Kui suveks õige ahtaks, tõmbuvad jõge. Paate Emajõel on alati leidunud ja tudengid sõudmine vastuvoolu Kvissentali kõrts. Seeni oli akadeemilise nooruse seas igati au sees. Mis sellest, et pärast olid käed ja keha kuidagi magusalt valusad. See aitas kehaliselt vormis olla. Ja hiljem poolpurjus peaga linna sõudmine ja olnud annan probleem. Vesi kandis spaad Te iseenesest ole ainult rahulik, ära rabele modio vaipa teke ümber minna ja siis läks juba ujumisoskust vaja. Kas söögis kammersid peeti 1800 kahekümnendatel aastatel Kvissentali Is kevades toimusid muide, Raadi mõisapargis. Tol ajal dioloogiad Todeerinud Aleksander Härm shell mann meenutab ühte väljasõitu Kvissentali. Kell kaks pärast keskpäeva jõudsid üle villast paadid peaaegu üheaegselt Kahale. Tudengid olid istunud paatidesse Kivisilla juures kindlas järjekorras kõige ees Paat muusikameestega. Selle järel kaheksaliikmeline juhatus, nelja möris vajaga mürristajad jutumärkides ilmselt oli tegemist kaheraudsed jahipüssidega. Siis rivis üle. Pärast möristaja kõvas stardipauku asus kogu rong teele. Ja esimesena alustati ühislaulu. Gaudeamus olid tudengid, Kvissentali jõudnud, hakkasid tõldades, kohale saab oma kutsutud külalised härra rektor, professoreid täis ja õppejõud ja Tartus elu näevad vilistlased. Iga tähtsama persooni kohale jõudmist tervitati kahe aupauguga ja populaarsemad persoonid said nelja või kuuel asulises. Loodi, millele pillimeestelt lisandus Veldus. Kell kuus õhtul pakuti kõigile võileibu, liha ja juustuga. Tudeng jäid Bonsh'i, külalistele anti räim veini. Seejärel sõitis enamik vanahärrasid hobustel Tartusse tagasi, muidugi taldades ainult mõned professoreid ja vil eestlased jäid, kes võitsid osa kell kaheksa õhtul alanud kammeržist. Nüüd oli põhijook piiskop tudengite hulgas populaarne punase veinitõmmis apelsini koortel. Mõnikord oli piiskop valmistatud Rommi baasil ja see pani noorukitel pea juba korralikult ringi. Käime muide Õlo muud DOS korporantide põhijoogiks alles paarkümmend aastat hiljem 19. aastasaja keskel. Kuis rammi õlletehase pudeliõlu oli saavutanud vajaliku kvaliteedi. 20. sajandi alguses oli tark lastele populaarsed väljasõidukohad, jänese ja kivis tall mõlemas kohas jõeäärsed kõrtsid. Aga pärast sõda kasutas start tor, riiklik ülikool, Kvissentali hooneid, kas patustanud tudengiette või linn, mitte mahtuvate esmakursuslaste ühiselamule. On teada, et 1900 seitsmekümnendatel aastatel elasid seal bioloogid geograafid nende hulgas taidlusansambli rajaka tuntud paisid Priit Pärn, Ain kallis, Mihkel Zilmer ja mitmed teised. Priit Pärna algatusel pandi Elmu make Veižentali seinale mille tiitel oli üks samm edasi kaks sammu tagasi. Lenini tuntud artikli ümbersõnastus. Kvissentali komandant. Ta oli vanem ja elu näinud mees. Kantserdas tudengeid, pidas lehma ja mees soovijatele üliõpilastele piima. Kui juhtus mõni Vene armee lennuk maandumistrassil, mis muide viis laadi lennuväljale otse üle Kvissentali. Koma oli tema esimesena jaol Hanki mäss raadiokraami. Muide Raadi lennuvälja eripära olevat olnud selles, et Emajõe org tõmbas niiske õhu enda kohale ja koos sellega udud, mis ta Raadi maandumisrajad olid, peaaegu alati uduvabad. Seepärast ei tahtnud kell lennuvälja ülemused kuidagi mujale viia, muidugi arvesse tuli kätte ülikoolilinna oma restoranidega oli kahe külje all. Ainult Tartule tähendas see välismaalastele keelatud tud linnas staatust. 1967. aasta sügisel tegid rajaka poisid laulu, kruvis talist ja nende esituses kuuletegi. Saate lõpuna seda. Tartumaal on üks interkriis ka vaikne, kena kohake v je Tuude tüüd. Toad on suure omasoo ja palju valvusta. Krossi mosse koskalovi on saabaga stere seod. Viis ta, ta Tartumaa on interkriis, ta Chrissy vara elab seal oma traatle, punapea, tudeng, piima ostab seal piima hinda kalliks pead. Öösel aga vana tüssas pleti lehma tühjaks lüpsta.