Tere, kallid raadiokuulajad. Pühapäev on parim aeg teistmoodi teemade uurimiseks. Niisiis algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. See tore vilepilli heli, mida te just kuulsite, see oli minu tänane saatekülaline Mikk Sarv. Puhumas okkariimi ehk väikest toredat flöödi kõlaga savist, linnukese kujulist, puhkpilliMikk Sarv on väga mitmekülgne inimene. Ta on rahvaluuleteadlane ja saamide kultuuriuurija loodusemees ja õues õpet ja maaelu aktivist ja šamanismi õpetaja, aktiivne tegelane mitmel rindel. Ta kuulub arukatesse seltsidesse alates looduskaitse seltsist kuni vabahariduse, Õpetajate Seltsi ja Eesti saami ühenduseni, mille asutajaliige ta on. Varem oli ta ka erakonna Eestimaa rohelised liige, tänaseks enam mitte. Mikk Sarv on teinud Eesti televisioonile õues õppimisest saatesarja õppejõu kirjutanud raamatu manside muinaskangelasest ilma silmaja, mida tänaseks kahjuks enam poest ei leia. Nii et kel huvi, seadke sammud raamatukokku. Mikk Sarv on väga tabavalt öelnud, et maailma luuakse lugudega juhitakse juttudega. Nii et loodetavasti on tal neid lugusid täna rohkelt jutlustada. Peateemadena on meil täna käsil saamid ja nende kultuur ning šamanism ja sellega seonduv. Täna on saatel hallo kosmos taas väikest viisi pidupäev. Te kuulate nimelt sarja kuuekümnendat saadet. Kõik eetris olnud saated on mugavalt internetis olemas. Uurige teemade ja saatekülaliste kohta lähemalt raadio kahe kodulehelt R2. Ee kaldkriips hallo kosmos. Seal on arhiiv ja uudised ja foorum tagasisideks ettepanekuteks ideedeks. Küberjuubelipidustused toimuvad kosmonautide klubis aadressil Facebook, punkt com kaldkriips hallo, kosmos. Olete oodatud külla ja liituma teistmoodi tegelikkust, mitte välistavate inimeste kogukonnaga. Kuna tänane saatekülaline on suur laulu ja muusikamees, ta on loonud näiteks ka ohtralt filmimuusikat ei olnud üks tänaseks juba 40 aastat tegutsenud Reigi laulu ansambli Hellero asutajatest. Kuulame täna tema poolt saatesse valitud muusikat ja alustamegi Helleroysitatud setu rahvalauluga imeline koda, kus eestlauljaks Mikk Sarv. Nulli üle summa tulla. On? Et aga ma Näima vaadid vaasi. Tuulepärna ja joodi. Söödolema elule. Kogul määraja la. Kus, et ka tool Mine tänaseks saatekülaliseks on rahvaluuleteadlane loodusemees ja õues õpetaja, koolitaja ja šamanismi õpetaja Mikk Sarv. Tere, Mikk. Ingrid. Suur tänu, et meiega oma maailmavaadet jagama oled nõus? Traditsiooniliselt tahan ikka algatuseks külaliselt teada tema lugu nii ka sinult, et kuidas see teekond selleni, kes sa täna oled, on kulgenud, mis on need olulisemad verstapostid, mõjutajat, suunajad sul sel teel, millal algas see kõik? Millal algas see regilaulu lummuse tulek? No kõigepealt suur tänu sulle ka põnevate saadete eest, mida sa juba päris pikka aega teinud oled, vaatasin, kuulasin mitmed nendest üleeile ja see on väga tänuväärt tegemine. Oli esimene september ja saatsime kooli ühte noort neidu, kellel 11. klass käima läks ja ütlesin talle teele saates, et nojah, 11 aastat ja ongi doktorikraad käes. Et päris nukker on mõelda, et me allutame ennast sellele Koolidistsipliinile, palju see siis tuleb 21-ks aastaks, nii et inimene on 29 aastane, kui ta nii-öelda oma elu elama pääsed. Ja sellepärast tundub, et väga oluline on, et me oleksime selle keskkonnaga omavahel tihedamalt seotud. Millest me pärit oleme siis metsaga loodusega. See oli võib-olla üks põhjus, miks ma läksin õppima ülikooli bioloogiat kuigi väga köitis mind ka psühholoogia ja ajalugu, aga ma ei uskunud, et tol ajal oleksin eksamite kadalipust läbi pääsenud. Küllap ma oleks, aga mingi enesekindluse puudumine oli. Ja nii ma olin paar aastat bioloogiat õppinud, pinud, selle kõrval laulnud ja pilli mänginud puhkpilliorkestris ülikooli meeskooris juba oma keskkoolipäevadest peale, sest vanem vend ja isa laulsid üliõpilasmeeskooris ja üks väga ja laulusõber oli mu lellepoeg või onupoeg, öeldakse ka põhjaeestipoolsemalt Ain Sarv, kellega koosnenud paljudes pulmades laulsime, üliõpilaslaule laulsime. Ja siis juhtus niimoodi. Ta liitus ansambliga leigayus Igor Tõnuristi iga. Ja sealt innustust saanuna tulid ükskord Tartus. Mäletan hästi seda oktoobrikuu õhtut ülikooli kohvikus läksime trepi peale, kus tavaliselt suitsu tehti, aga suitsu asemel õpetas ta mulle valgejäneselaulu ja see tundus sedavõrd lummav ja põnev. Et ma läksin koju, laulsin seda edasi, hakkasin otsima veel regilaule, kus neid leida võiks. Ostsin Herbert Tampere raamatut Eesti rahvalaule viisidega, esimene kuni viies köide laulsime koos noorema venna Eno ja vanema venna Tõnni. Istusime klaveri taga, toksisin neid setu viise, võitsime tundidega. Aga istuda ja laulda. Ja kummaline, et see haaras ka teisi Bru. Eks me muidugi ülikoolikaaslastega laulsime ju tihtipeale koos, aga et hakkasime regilaule laulma, siis tekkis selline lauluvajadus. Et vahel keset nädalat järsku kõlab kodus uksekell ja seal on sõber ukse taga ja ütleb, et kuule, Mick, et ei saa kuidagi ilma laulmata olla, istume maha ja laulame natuke. Seal on ikka suurepärased sõbrad. Milline see valgejäneselaul oli, äkki laulad? Jänes siis läheb pikk lugu edasi, kus valgejänes eile öösel oli, oli kusagil küünidel maganud, tuli sealt alla ja hakkas orast sööma, siis tuli härra oma tisside ja Hurtadega ja tapsid jänese ärasõit, tema liha, liu ja glov, kahvlite väiksed ega, ja aga siis oli õnneks olemas üks tore tore tüdruk, siukene, kes valge siidiräti võttis ja jäneseluud kui korjas ja viis metsa kännu otsa ja sealt kännu otsas sündis uus jänes. See muide oli üks minu sellise noorpõlve lemmiklugusid ka, kuna minu täditütar Pille tegeles tol ajal rahvalauluga, et see oli see lugu, mida ma pidevalt palusin tal siis veel laulda küll. Ta tüdines, lõpuks sa oled väga ilusti öelnud sellise mõtte, et see olemine, mida me elame, on seda väärtuslikem, mida rohkem on meil lugusid, lugusid, mis loevad ja mis loovad, sa oled ise suur lugude jutustaja, palju on sinul tänaseks neid võimsaid lugusid, mis loevad ja loovad No eks need lood tulevad õigel hetkel keelele. Ega mõned on muidugi varutud, aga ma ei oska küll numbrit öelda. Võib-olla tuleb neid viis, võib-olla 10, võib-olla 20 akne palli mahub. Räägi kas mõni oma lemmiklugu või siis mõni enda jaoks väga oluline lugu. No juba seesama valgejäneselugu on üks hästi oluline lugu. Et õige varsti peale seda, kui Ain mulle seda laulis, läksime esimest korda setomaale. Koos Igor Tõnuristi olime treeskivilos akulina pihla külas. Siis saime veel terve hulga põnevaid laule. Tema oligi nagu minu esimene päris setoost lauluõpetaja. Kui ta hiljem telekas esines, andis ta mulle uue nime. Tal ei tulnud mu perekonnanimi meelde ja ütles, et noh, teate küll, see põdra. Ja sealt edasi läksid rajad setomaa teistesse küladesse Veera pärnapuu juurde ja sealt Juhkin luga juurde meestelaulu pimisena. Veera pärnapuu juurest on niisugune põnev lugu meeles, seal käisime meie ansambliga mingi aeg, me pidime oma laulu himulisele pundile mingi nimega panema, sest muidu ei mahu tänapäeva maailma ära ja selleks nimeks sai Hellero Helleroo inimestega. Me käisime põrste külas mitmeid mitmeid kordi ühe korra, kui seal olime, sain hea õppetunni vanusest. Noh, mul endal täitus augustikuus kuus aastakümmet ja see tundus üliõpilase ajal ikkagi väga-väga kõrge vanus. Ja need võrsete külanaised, kellega me koos laulsime ja kelle käes laule lindistasime, need olid ka nii kuue seitsmekümnesed ja tundusid tol ajal õudselt vanad. Aga ühe korra hakkasid naised rääkima, et vot otse meie naabermajas elab üks väga-väga hea laulja, aga ta on 93 aastat vana ja ega ta kodust naljalt välja ei liigu. Siis lellepoeg Hain, kes oli ääretult hea ära rääkida ja läksime temaga koos siis selle vanamemme juurde ja muidugi alguses ta krõgises ja krõgises ja ta ei tahtnud millestki kuulda. Siis seletasime, et kuidas naised on naabermajas koosi, kuidas nad laulavad ja väga ilusasti laulavad. Ega tema ei peagi laulmata, võib lihtsalt meiega koos tulla. Me toetame teda ja lihtsalt kuulaku, kuidas teised laulavad. Noh, olgu peale, oli ta nõus, tuli meiega kaasa siis kuulas ühe laulu, kuulas teise laulu, meie muidugi hoolega kiidame neid noori naisi, neid kuue 70 aastaseid, et kui ilusti neil laul välja tuleb ja, ja tundus, et see vanainimene hakkas, et võtma. Ja lõpuks hakkas laulma ja siis juhtus tõeline lummus, tundus, et need kuue 70 aastaselt äkki dusid kuue-seitsmeteistaastasteks. Ja tema 93 aastane oli, oli ainus tõeline oskaja, tõeline laulja oli hästi sügaval Teie ilusate sõnadega laul natuke temast endast, kuidas ta jäänud räästa alla vihma kätte tormi tõugata, kuidas kõik temaealised on juba kadunud. Aga see kõik oli lauldud niisuguse fantastilise ilu ja, ja hea sõnavalik. Kui aga et see on mul õppetund kogu eluks. Tegelikult tasub vanaks saada, saad ilusamaks, targemaks, päris lohutav. Taban seda tihtipeale kõnelda mõne inimesega, kes hirmus mureson kortsude pärast ja kuhjuvate aastate pärast. Nii et see oli siis esimene lugu. Mikk räägi saamlaste tulekust sinu ellu, kuidas, millal see toimus, millal sa avastasid enda jaoks selle teema? See oli üsna samal ajal, kui regilaulu lummus tuli. Regilaulu lummus viis Hellero sündimisele ja samuti koostööle Vanemuise teatri lavastaja Tooming, aga kelle stuudios Maitasin regilaule õpetada ja, ja samal ajal pida. Jaan Tooming oli, oli väga huvitatud Cashomonismist ja leidis seos regilaulu ja, ja šamanismi vahel. Kusagil sel ajal hakkasime otsima muinasjutte, mida saaks siduda teatrietendustega, siis ma lugesin koolasaami muinasjutt ülikooli raamatukogus, Charnaluski oli neid kirja pannud ja need tundusid ääretult põnevad. Aga seal Läks veel kolm aastat aega, kui ma tol ajal õppides Eesti põllumajanduse akadeemias, olin seal rahvapilliansamblis, mängisin akord kannelt ja, ja me läksime Ungarisse palatoni järve äärde esinema. Mul oli kange tahtmine kokku saada Tõnu seilanud Ta oli ka, kes põhjarahvaid uurid, sest noh, minu teatritöö jaoks oli huvitav temaga kokku saada tide uurija. Pidin talle ühe pakki viima ja sõitsin siis meie seltskonnast pillimängijate seltskonnast päev varem ära. Budapesti oli ka omamoodi põnev seiklus, niimoodi maraamik Budapesti jõude, ma olin ungari keelt natuke harjutanud, nii et ma oskasin arusaadavalt teed küsida, aga muidugi ma ei saanud aru, kui mulle ungari keeles teed juhatajaid. Aga lõpuks leidsin Tõnumaa ja õnnelikult üles ja oli varajane hommikutund. Tal oli külaline, eks kena noormees, kes kohe veinipudeli lahti korkis. Selgus, et oli päris lõbus õhtu eelmisel õhtul olnud ja siis pani ühe lindi mängima. Sellelt lindilt kõlasid väga, väga kütkestavad laulud. Jutu käigus selgus, et tegemist oli meresaamiga Põhja-Norras Karl bot, neist nimi olitoormagne vääri. Ta oli aasta varem Moskvas stipendiaadina vene keele selgeks õppinud, nii et väga lihtne oli temaga suhelda. Ta rääkis naljakaid lugusid üliõpilaselust saamide juures ja tema oli esimene elussaam, kellega ma kokku sain. Aga see heliplaat teno jõe noored tundus sedavõrd vahva ja niisugune pöörane igatsus tuli neid laule kuidagi Eestimaale tuua, et ma palusin, et ta saadaks mulle selle plaadi. Ine teine, mõni kuu hiljem oligi postis plaat mulle tulnud. Kuulasin seda muidugi meeldis kõigile sõpradele. Vall käisid näitlejad külas Tallinna Draamateatri külalisetendused olid Jüri Üdi ehk Juhan Viiding ja Elle Kull ja kes nad kõik olid ja, ja kõik olid väga suures vaimustuses sellest plaadist. Siis mu tädimees aitas tõlkida norra keele kaudu sõnade ära ja, ja Juhan Viiding tegi siis lauldavad sõnad sellele tõlgituna. Ta on isegi oma Amor Trio plaadilikus Tõnis Rätsepa ja Lembit tulp sakiga selle linti laulnud. Sellel pole muidugi sellist sära ja sellist väge nagu, nagu originaalil. Aga ta kõlab hästi ja seesama laul kodumaa ehk võõra keele võõras sõna tõukab eemale emakeeled Toomas ja Tarmo Urbi esituses ja paljudes muudes variantides on saanud Eestimaal üsnagi populaarseks. Ta oli vist mingi maleva rühmalaul laul kõlab siis nõnda. RAHA. Ras-na tõuga. Maali ma. La. Su hurra ja. Kiit saax. Nood vastu. Kui me heli raske Elsa ja et ta Juba ei, ikka ja nii edasi ja mul on selle plaadi salvestus alles, tal on küll mõned krõpsud peale, aga ma arvan, et seda lugu võiks täiesti originaalis mängida kogu sära ja uljusega. Saamid on vast arvukaim põlisrahvas Põhja-Euroopas ehk siis nii-öelda nagu ma lugesin Euroopa aborigeenid, kes olid siis väidetavalt juba 10000 aastat tagasi ühed esimesed siiakanti jõudjad. Sina oled saamide kultuuri uurinud, nende tarkust kogunud, palun jaga meiega, mis on need väärtuslikumad palad, mis oma rännakutele, vestlustel saamidega oled enda jaoks nende just sellise elu ja maailmanägemuse kohta avastanud? Võib-olla kõige ilusam tarkus on Nils valge ja ta ehk ailu Ailohashi laulus sõnades luuletuse sõnades kus ta räägib kodust oma südamekojas ja ta räägib sellest kuidasmoodi, kogu saamimaastik on, on tema jaoks kodukuidasmoodi, tema elutoaks on üks tunturipealne kuidasmoodi, jõed on osa tema kodust. Et kogu maastik on üks lahutamatu osa temast endast. Kui ma hiljem kahetuhandendatel aastatel hakkasin tegelema õues ega jaa, olen kutsunud õpetajaid koos lastega õue minema ja seal on väga head vastukaja sellele saanud üle kogu Eesti, et neid on tõesti sadu ja, ja võib-olla isegi tuhandeid õpetajaid, kes oma lastega neid palju julgemalt õue lähevad. Kuigi paljud tegid ka seda enne siis seesama tõdemus, et maastik kõnetab meid. Ja mitte meie ei ole maastikukasutajad, vaid samamoodi maastikud saavad neid kasutada, et see kokkusaamine maastikuga kividega jõgedega, allikatega, puudega, see on alati kahekõne, see on vastastikune kokkulepe, see on suurim ja kõige olulisem mida ma Nicola saamidelt põhja saamidelt Norras, Rootsis, Soomes olen õppinud. Kas nende maailma nägemuses on ka sarnaseid jooni, nagu on näiteks vanadel indiaanlastel kus on sellised neli elementi, kõik see loodusega ühtne olemine, et kas seal ka nagu samad motiivid kuidagi tulevad esile? Tuleb esile küll, kuid võib-olla isegi põnevam on see saamide jaoks nii nagu meilegi ja nii nagu Kaug-Idas Korea, Jaapan, Hiina ja nii edasi on kaheksa ilma suunda oluliselt igalühel oma nimi, nii nagu meil eesti keelestki sealt altpoolt pihta hakata, et siis kõige all on põhi ja siis tasapisi kerkimine, nii nagu päike tõusma hakkab, on kirre see esimese koidusädeme teele saadaks. Eksinud kirgliku sädeme hommikupoole ööd kella kolme paiku. Idaneb vaid kasvab üles nagu idu, nagu taim siis tuleb kagu. See on omamoodi nagu kaheks minemise aegsena hommikul kella üheksa 10 paiku. Ja siis tuleb lõuna Lõuna-mis tähendab Lõuna-Eestis ju hingeauru või leili hinged, kus päeval kõiges hinges, kõiges õies, kõige ilusam ja kõige kõrgemal. Lõunakaares on ka tähed ja kuu ja kõik taevakehad kõige kõrgemal. Ja siis tuleb tasapisi edasiminek, et võib-olla edasiminekut võid, tähendadagi edelakaar ja edelakaarest edasi kokku längu vajumine, läände kokkutõmbumine ja siis on kõige põnevam hil, pagar on see, et enne põhjajõudmist uue loomine, et see on see, mis annab meile tagatised, miski ei lõppenud. Me läheme uuele ringile ja see loomine on just enne enne südaööd, enne seda, kui tuleb kõige pimedam aeg. Ja sellepärast Jüripäevaga on häda natuke, et me kipume jürituld tegema ja jürijookse tegema jüripäeva õhtul, kuigi me võiksime ja peaksime seda tegema eelneva päeva õhtul. Hea mõte ei oleks ka sünnipäevi pidada eelneva päeva õhtul juba. Ehk siis sel ajal, kui päike on loodekaares, kui maailm hakkab ennast uueks looma ja siit inimese ellu põnev mõte, et surmaeelne aeg on tegelikult kõige produktiivsem aeg, et kus kohal me saame luua nõnda, et meie järgmine elamise-olemise ring oleks põnevam ja rikkam. Milline see surmajärgne aeg on saamide arvates, milline on nende nägemuses teispoolsus? Saamide jaoks on surma Helm seotud saivooga ja saivo on kirkaveeline järv, millel ei ole sissevoolu ega väljavoolu ja millel usutakse olevat. Thelma surnud elavat umbes samasugust elu nagu meiegi. Nad on õnnelikumad, rikkamad, nendega tuleb hästi läbi saada, neid tuleb kõnetada, nendega suhelda. Aga muidugi päris meie tänapäeva maailma mõistlik, et see on seda üsnagi raske üle kanda. Sest elades looduses, on see esivanemate tajumine hoopis teistsugune selle juures põnev ja, ja mõtlemapanev, samas ka väga liigutav ja armas on see saami keeles. Kõneldakse ka maaemadest ja maaisadest, kes elavad maa sees. Ja neid kutsutakse õieti Mandriema mandriisad Te lahku on siis maaema mate Rahczyyan maa isa, aga samal ajal saami keeles nimetatakse mate lahkuks vanaisad emasid ja isasid, ehk siis neljanda põlvkonna esivanemad on kõik juba maaemad ja maaisad. Ehk siis, kui nüüd mõelda, et meil igalühel on kaks vanaisa ja kaks vanaema ja sealt järgmine põlvkond on, siis on neid vanemaid juba kaheksa ja tuledki omakorda kaheksa ilma suunda, ehk siis esimene maa emade maa isade põlvkond ongi kaheksa ilmakaart, nii et meist igaüks oma esivanemate kaudu on seotud ka kaheksa ilma suunaga ehk kaheksa tuulega. Ja saamidel oli oluline see, et neid esivanemaid pidi hästi teadma. Hiljaaegu. Põhja-Norras Hizogaisa festivalil saime kokku kolasaamiga, kes ütles, et nendel on täitsa tavaline, et veel tänapäeval perekonnas mäletatakse seitset põlvkonda tagasi, nii et neid maaemasid jätkub sealt siis ka neli põlvkonda veel. Sadadesse, või juba tuhandete lähedale. Et vaevalt, et seal nüüd kõiki täpselt nimepidi on võimalik meeles pidada, aga isa, isa isaisad ja ema, ema, ema emad, et noh, neid on, seda jälgi on on tõenäoliselt võimalik ajada. Aga kaheksandat suguvõsa peaks olema võimalik küll meeles pidada. Ja oluline oli neid kaheksat suunda või kaheksat suguvõsa joigamisega, mis on midagi muud kui laulmine. See on selline laul minevikus muusika kaudu, inimene tuleb kogu oma valu ja iluga silme, et nagu ehedalt koha peal. Midagi tänapäeva raadio või televisioonitaolist, aga, aga niisugusel lihtsal ja, ja inimese aju ja emotsioonide võimeid kasutades. Kas sa võiksid meile joigata? Ja ei, ma olen seda teinud niimoodi omaette. Isegi täna siia saatesse tulles ma vahel, kui on vaja kuidagi nagu endale jõudu lisada enesekindlus, siis siis lased enda vabaks ja, ja lased lihtsalt laulu veerema läbi üle huulte, nii nagu ta tulla tahab. Mõtlemisse tänahommikune või seal? Ja sinna võid sõnu juurde panna Ingrid Peek ja nii edasi ja tee seda àra Dio, sa teel maha ka haardest. See vale mais. Väga mõnus on, minu meelest selle joigumisega tekib selline tõeline vibratsioon kasvõi näiteks nagu need Tiibeti munkade mantraid, eksju, kus tekib ka selline kuidagi eriline vibratsioon selle helivibratsioon. Jah, nii see on, just hiljaaegu käisid mul külas Ühed saksa nõiad olid kolm tervendajad daami, kes olid üle võtmas suurt šamanismi, jalas konverentsi ja ja nad rääkisid mulle Ameerika indiaanlaste tavast, kus leitakse, et laulmine ja hääle tegemine on väga oluline osa selleks, et olla terve. Ehk tõesti, mulle endalegi tuli meelde, et spontaanselt inimene hakkab häält tegema, kui tal väga-väga halb on, ta hakkab oigama. Ja kuidagi intuitiivselt inimene tunneb, et kui ta häält teeb, siis hakkab natukene kergem. Aga seda võib ju ennetada ja võib hakata ennast mõnusaks laulma sedasama mõnusa vibratsiooni saatel. Ja sellist laulu jorisemis julgen küll kõigile kuulajatele soovitada, et te olete kolme-nelja-viie aastasena seda teinud ja ja mitte keegi, mitte miski ei saa teid takistada seda tegemast üksinda autos istute ja sõidate või oma teed, kõnni, tiitki laulda, seda, mida te parasjagu näete, on see, mida venelased ja teised rahvad on vahel põlastanud põlisrahvaste puhul, et mis laulud neil on, nad ju laulavad seda, mida nad näevad. Aga tegelikult see on väga suur kunst, laulda seda, mida te näete ja anda sellele, mida te näete oma jõudja vibratsioon juurde ja selle kaudu te saate selle uuesti enda juurde kutsuda. Kas lähedase inimese lähedase maastiku Kas sa oskad võib-olla soovitada ka mingeid tuntumaid joigujaid, kelle muusikat siis inimene võib-olla saaks ka tänapäeval kätte et Eestis käis Vabaduse laulul norra-saami proua mari Poin ja on teada-tuntud Kawymme saari ja Soome selline mõnus joigu ja kas on veel kedagi, keda võiks kuulajale soovitada? Kindlasti varasematest tasuks Nils Attack valge ja ta üles otsida. Tema joig on olemas Lennart Mere filmis Linnutee tuuled. Aga tema oli saami mees. Põhja-Soomes oli ta sündinud, et aga et kes siis oma Joiu viis uuesti maailmalauludes suurtel ooperiteatrilavadel ja julgelt naise, sain temaga ühe korra elus kokku. See oli 89. aastal, kui oli saamik kirjanike konverents kaudu Keinas hetas ja Soome poole peal. Ja põnev oli see, et samal ajal oli dalai-laama käinud saamimaal. Ja siis oligi saami ajalehes saami haigil oli esileheküljel suur dalai-laama pilt tagaleheküljelt minu jaa. Jaa, ai lohashi, vaid Nils lakk, valge habe, pilt, aga põnevaid ja vägevaid joigajaid on muidugi veel üks huvitav ja väga värvikas Joy'ga ja oli jokk mokki kirikuõpetaja Plarspirak. Ma käisin jokk mokkis kunagi üheksakümnendatel ja sain temaga kokku, ta oli hästi meeldiv inimene. Enne seda olin ma tema plaadi saanud. Mark Soosaarelt, et niisugune tillukene singelplaat JOIK oli ta pealkiri, seal oli ikka teisi rootsi saami joig, ei aita, aga, aga Lawspirak nendest olid värvikamaid. Joigamisega läks saamimaal nii õnnetult, et üks usuline ärkamisliikumine pani keelu joigamisele. Miks nad kartsid, et see tõmbab inimese tähelepanu mujale või viita viina pruukimisele? Viinahäda oli poolteist sajandit tagasi saami Valprit suur häda. Ja eks siis visati koos pesuveega ka laps välja, öeldi, kurat, oli taevast alla ja oi, kas seal sellepärast ei tohi enam ei hoiata. Ta ka Mariboine on väga kristlikud perekonnast pärit. Aga noh, ega seda kuhugile peita ei saa. Minu meelest saami kiriku koraalid on hästi joigamise taolised, seal on hästi palju ilusaid kaunistusi. Mariboine isegi laulnud jõululaule, mis kõlavad ääretult kaunilt tema esituses ja mari oli, oli piisavalt eakas ja julge, et uuesti otsida tee tagasi. Vimma saari on muidugi jah, päris päris ehe joigaja aga niisugusi tõeliselt vaimustunud joigajaid tasub muidugi otsida saami raadioarhiivis. Obla Mäkele järvi on neid palju salvestanud. Need on natuke teistmoodi ja seal on tõesti tunda, kuidas vaim inimese kaudu laulab eksmaastik, koha vaim või. Või kunagi elanud inimese vaim, hundivaim tuulevaim laulab. Hinga jõus on kindlasti, keda tasub otsida? Kuidas üldse elab saami kultuur tänapäeval, milline on olukord? Eks ta tasapisi jõuab parema järje peale, aga ega see lihtne ei ole. Need maailmad on sedavõrd erinevad. Kui sa enne ütlesid, et saamid on suurim põhjarahvas vaid põlisrahvas, siis on see tõesti niimoodi üteldakse 50 kuni 100000 olevat. Ma olen harjunud kogu aeg teistpidi, ütleme neid on nii õnnetult vähe, et ennast kehtestada on ääretult raske, nii vähese rahvaarvu juures, aga seda on alates 80.-te aastate alguses väga tõhusalt saamid suutnud teha. See kõik alkas suuresti Alta kanjonist, kus oli Norras terav vastasseis 79 kuni 81 otsustati ehitada järjekordne hüdroelektrijaam Alto jõele. Aga sellega seoses oli väga suur kahju sündimas saamide põhjapõdrakasvatusele, samuti nende eluviisile nende olevatele pühadele paikadele. Ja siis tundus, et saamidel oli sein silme ees, nii et mindi kohale. Aheldati keevitati ennast teemasinate külge, ehitas masinate külge saami pereema panid koja pysti Oslosse valitsuse hoone ette ja olid seal niikaua, kuni peaminister nad vastu võttis ja, ja lõpuks leiti kompromiss, et sellest peale poliitsaamide õigused, tunnustatud elektrijaam ehitati, käivitati poole väiksem, kui algselt oli kavandatud. Ja sealt edasi tulid päris suured riigi rahad saami kultuuri edendamiseks. Saamiõiguseid laiendati ja see juht sammhaaval, nii Norras kui ka Soomes ja Rootsis, nii et Soomest tuli kusagil 80.-te lõpus tuli saami keeleseadus. Täpset aastat ei julge nimetada, mille järgi saamidel on õigus kohtus näiteks toda oma emakeelt, et ollakse sunnitud tõlk leidnud. Väga paljud saamid said tööd tänu sellele, et põhjapiirkondades muidu tööd raske leida. Ja tasapisi hakkas see mõjutama ka Venemaad, Koola poolsaare saame seal, eks võtmehetk, et see oli mu teise lellepoja Jaan Sarve, kes ka Eesti raadios töötas helirežissöörina TEMA saami muusika kogumise retk 77. aastal. Peale seda aitas ta taastada koolasaami kirjakeelt. Ja mingi aeg me saime temaga koos seda teha. Minu esimene käik Koola poolsaarele oli 84. aastal 88 jaan suri astma tõttu ja siis tekkis sõpradega tahtmine trotsida surma ja öelda, et see, mida Jaan püüdis teha, et see ei katke. Mitte et Jaani surm oli ses mõttes traagiline, et me pidime koos Jaaniga esimest korda üheskoos minema lobooserosse Koola poolsaarel. Ja kuskil kolm-neli päeva enne seda ta ütles, et ei, et astma läheb halvemaks ja ta ei saa minna. Ta tahtis veel ühe raamatu mulle anda. Ja just plaanisin ärasõidu eelõhtul tema juurde mustamäele minna, kui Hain, tema vend tuli minu juurde, tõi paki ja ütles, et Jaan on surnud. Ja see oli tohutu vapustus. Samamoodi Koola poolsaare saamidele saatsid põhjapõdranaha jaanilesele. Pillased Loit Jõekalda, Eve sellise Kadri piires ja, ja teised. Et me tulime tagasi, otsustasime luua eesti, saami kultuuriühenduse. Ja me saime igal neljapäeva õhtul kuskil kolme-nelja aasta jooksul kokku ja mõtlesime, et mida me saaksime koolasaamide saamide heaks teha. Ja nende aastatega me tegelikult jõudsime hästi palju, sest see oli Eesti vabanemise aeg, see oli ärkamise aegki saamidele. Me olime tõlkideks vahendajataks koolasaamide ja põhjasaamide vahel. Ja siis, kui toimus augustiputš, siis pidin korduvalt olema soome saami raadio otse-eetris rääkima. Küsimus, mis juhtumas on? Muidugi saamid, hoiatasid meid, ärge minge suure Venemaa kallale, ega teil sellest midagi välja ei tule. Aga samal ajal rääkisime sellest, kuidas meie kummagi maa kultuurid võiksid ikkagi oma rada ja oma teed mööda edasi minna. Kas sel sügisel on tulemas mingi saami teemaline näitus, millest sa täpsemalt tead? Eesti Rahva Muuseumis on 14. oktoobril kella nelja ajal avatakse kolmiknäitus kiviaja graafika, millega, kui panijaks on loit jõekalda, kes samuti seal 88. aastal Lowooservas käis ja juba enne seda ja peale seda on sügavalt pühendunud kaljujooniste uurimisele. Kaljujooniseid on ka Koola poolsaarel ja kogu saamide alal. Siis on vaibakunstnik Eerika peda, kes kaljujooniste teemalisi vaipu näitab. Ja siis on ühe saami tänapäeva tuntuima kunstniku Hans Ragnar Mattiiseni trummijoonis puugravi üüride näitust on võtnud ühest monograafias lapischet lauger trummel, Errns Mankeri raamat Dust 71 trummipildi hulgast valinud välja 28 sellesse monograafia, see on siis üle maailma kõigis erinevates muuseumites desolevat saami nõiatrummide kujutised kogutud ja neid seal analüüsid. Nimelt oli seitsmeteistkümnendal sajandil kombeks saamimaal käia ja nõidadel trumme ära võtta. Nõiad ise siis kas hävitati või põletati pärast ja seda peeti niisuguseks jõledusteks ja õuduseks. Sel ajal oli Rootsi ääretult edukas oma sõdades. Ja need rahvad, kes kaotasid, lasid jutu liikvele, et Rootsi võidab saami nõidade abiga ja nende jõuga sama korda Rootsi kirikuõpetajad usutegelased püüdsid näidata täitsa niimoodi ei ole ja, ja et kui tõhusalt nad võitlevad ebausukommete vastu sellest ajast, siis rändasid üle maailma erinevatesse muuseumitesse Rooma, Pariisi ja Saksamaale saami trummide pildid ehk see oli siis vaimuvara, mis olid saamide käest röövitud, Jans tiinsena otsustas selle hoolikalt taastada, ta tegi puu, graviirid kus ta taastas uuesti originaalsuuruses, trummid ja noh, võimalikult detaililähedaselt kaks pill, tee on pööratud peegelpilti, et talle tundub, et Mankeri publitseerimise käigus need olid pahupidi pööratud. Ja need pildid on siis Eesti Rahva Muuseumi kolmiknäitusel üleval. Ta ise tuled avamisele ja peab samuti loengu saamide elust ja, ja peale selle iga kahe nädala järel neljapäeva õhtul kella kuue ajal on erinevat loengut saamide teemal, nende filmikunstis muuseumitest, eluolust kaudu, Keino mässust. Ja see kõik kulmineerub 15. detsembril saami muinasjutu ja lauluööga. Nii et 15. detsembril, kellel kuupäev meelde ja need, kes tõesti tahab osa saada saami loomis lummast kes siis ennast valmis koolasaamist tuleb appi lugude vestjaid, lauljaid ja siis on võimalik tõesti saada endale uueks aastaks niisugust head maaväge kaasa. Miks sa oled väga suur loodusemees teinud näiteks palju muusikat, et näiteks Rein Marani loodusfilmidele tuntumast laanetaguse suvi sinu eestvedamisel on rahva teadvusesse jõudnud selline nähtus nagu õues 10, millest me põgusalt paar sõna rääkisime, praegugi jookseb eesti televisioonis hommikuti sinu saade Õpi Jõu, tavaline rassiv linnainimene aga võõrdub loodusest üha enam, kuidas seda loodustunnetust arendada ja miks see otseside mingigi osaga siis loomulikust keskkonnast üldse nii oluline on, et õues viibida, õppida looduses, olla noh, lisaks liikumisele. Kelle õhule see on? Ilmselt see meie stress väheneb, kui me viibime paigas, kuskohalt on vaade kaugele Aadee veekogule. Vaade rohelusele. Et see on see, mille jaoks linnahaljastus on ääretult oluline. Olime koos abikaasa ja Heldur Sanderi ka. Olime üleeuroopalises rakendusteaduslikus programmis. Kost e 39 eesti koordinaadid tulid neli aastat ja, ja see ühisuuring või ühisprojekt oli mets, puud ning inimese tervise ja heaolu. Ja seal oli üle 20 Euroopa, ma lisaks veel Hiina. Ja oli vist Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Tihtipeale me oleme oma äriliselt edenevad maailmas liiga palju uskuma hakanud keemiasse keemiaväes et veel kolmekümnendatel aastatel oli haigla ümbruse haljastus ääretult oluline tegur haigete tervenemisel. Aga kui kuuekümned saate alguses algas keemia võidukäik, siis sellest peale me kipume natuke liiga palju sellele ühele kaardile panustama. Tegelikult vanainimesed, kes on hädas sellega rohtude arve kipub pööraselt kõrgeks minema võiksid mõelda sellele, et nii nagu Põhja-Iirimaal nagu Inglismaal tehakse, et kus töötud noored tulevad appi neid jalutama viima teatsin pikemaidki jalgsimatku, mis sammhaaval samamoodi tervise taastavad. See on ilmselt ka põhjus, miks Hiinas ääretult palju pööratakse tähelepanu linna haljastusele. Tööstuse areng ja linnade kiire kasvamine näitavad seda, et, et konkurentsis püsimiseks on vaja samal ajal luua tingimused mis väheste kuludega aitaksid inimesi tervena hoida. Ja üks osa sellest tegemisest on ka õues õppimine. Tõesti igal pool maailmas teeb kiiret võidukäiku praegu, et meie saime sellele hoogu juurde Taani, Norra ja Rootsi kaudu. Ja väga hea koolitaja Anders. Tema abil ja eestvedamisel koostatud raamatuid on vähemalt kaks eesti keelde tõlgitud ja, ja me eestimaal tähistame õuesõppepäeva, mis on 14 aprill, mis on ühine saamide, vana rahvakalendriga seal nende juures on see suveööde päev. Ehk 14.-st aprillist alates, kes on ööd juba nii valged tal võimalik minna talveküladest välja, rändama tundra telemere äärde, kala järvedele, marjapaikadele ja tagasi talveküladesse nendesse vägevatesse saami passiivmajadesse, mis 4000 aastat on samasugusena püsinud maa sisse tehtud. TurvaSonnid ääretult õdusad ja mõnusat talveküladesse tagasi tullakse 14 oktoober ehk siis talveööde päeval. Meie kalendris on 14, drill on künnipäev ja ka Eesti Rahva Muuseumi aastapäev ja 14 oktoober. Tamis päev ja me oleme sinna lisaks võtnud siis 14 grill on õuesõppepäev, kui kõik koolid ja lasteaiad üle Eesti püüavad kasvõi ühe tunni õues teha ja viimased seitse kaheksa aastat on õnneks olnud ilus, päiksepaisteline ja soe. Ja 14 oktoober on siis pohh minemise päev, et kus enam õues nii palju ei olda. Kummagi päeva jaoks on ikka kenad laulud olemas. Juba keset väljas laulavad, sobib õuesõppepäevaks tuppa minemise päevaks lapsed tuppa, jutiskus aabits. Et tundub, et see on kuidagi meile väga lähedane olnud läbi aegade, et siin ei ole mingeid müüre pidanud eriti murdma koolide uusõppeks kava on samuti väga suunatud aktiivõppele ja, ja vahetule pinnin selleni, et kui praegu keskkooli lapsed peavad seitse, kaheksa, üheksa tundi päevas koolipingis veetma, siis oleks ju väga loomulik, et ka nendes kasvõi kolm-neli tundi oleksid värskes õhus või vahetu õppimine tegelikkuses, ma arvan kasvaksid paremad ja, ja vägevamad inimesed meie tuleviku hoidma. Oma, kuidas see õuesõppeprogramm edeneb, et kas üks põhivastuargumentidest on näiteks see, et et meie kliimas lapsi õues hoida pool päeva, et see on võimatu, nad jäävad kohe haigeks. Tegelikult on vastupidi, tehti kuskil neli-viis aastat tagasi Rootsis, eks väga põhjalik uuring. Kahte kooli võrreldi, kummaski oli umbes 300 last ja ühes koolis oldi siis nii palju õues kui vähegi võimalik. Ja teises koolis oldi nii nagu tavaliselt. Tulemuseks selgus, et muidugi stressitase oli tunduvalt madalam nende õpilaste juures, kes pidevalt õues õppisid, aga huvitav tulemus oli. Need õpilased, kes rohkem õues olid, olid viis korda vähem haiged puudusid viis korda vähem külmetushaigustega kui need, kes pidevalt toas olid. Tegelikult maastik hoiab meid ja, ja kõiksus meie ümber ei pea teda kartma, vastupidi, peaksime talle terekäe ulatama ja palju lähemalt talle olema. Me elame saasta ja prügimaailmas, mis sa arvad, kas on võimalik meie planeeti veel päästa, taastada normaalne looduskeskkond. Ja kindlasti on seda võimalik teha selle jaoks me peame ennast nendest toa ja kaubandusahelat testvabaks tegema. Ehk siis avastama, et tõepoolest noh, ma võin ju neid rohtusid neelata, aga samal ajal ma võin ka metsaskäiguga enda tervist taastada. Ja kõik need pakendit ja, ja kõik see kaup, et noh, tegelikult seda ei ole nii pööraselt palju vaja on võimalik palju lihtsamalt ja ehedamalt vahetumalt elada kui tõesti koolipingis peale sellega harjume, et siis ma arvan, et on täiesti võimalik ka teisi teid leida. Aga ikkagi ülerahvastumine, kuidas sellega tegeletakse, kuidas sellega tegeleda saaks, üldse? Ma arvan, et Eestimaal ja saamimaal me ei ole väga hädas süle rahvastamisega. Pigem me kurdame, et eestlasi liiga väheks jääb ja et tõesti noored, sel ajal, kui nad võiksid lapsi sünnitada, istuvad koolipingis, kaitsevad oma magistri ja doktorikraade etet, kuidas leida ja tasakaalukas teesid edasiminekuks. Ma arvan, et siin tuleb jällegi küsida nõu vaimudelt ja otsida tee ise juhtumise juurde. Ise juhtumine on see põhimõte, mis kõiksust on hoidnud toimimas kõik need 14 miljardit aastat. See on see, mida meil tuleb kuulata, kus on võimalik palju väiksemate kulutuste palju väiksemate pingutustega toime saada. Heaks näiteks on kasvõi need minu eest talgud või avatud ruumipõhine toimimine. Aga samamoodi ker šamaanirännakud, mis avavad teise mõõtme et inimene ei ole kinni ainult ühes ilmas ja, ja ühes pereringis. Et see on see, mis maailma lõhub ja hävitab ja meie energia ära kaotab. Aga kui me suudame tajuda erinevaid maailma enda ümber ja, ja leita see tee, mis juhib sealt edasi lahenduste poole, siis on need lahendused hämmastavalt lihtsad, vahel tulema. Roosta. Ma. Armsad raadio, kahe kuuled, käimas on saade hallo, kosmos. Tänaseks saatekülaliseks on loodusemees rahvaluuleteadlane ja šamanismi õpetaja Mikk Sarv. Esimeses saatetunnis rääkis Mikk oma tee streigi lauluni ja saami rahva ilmumisest tema ellu. Saamide maailmanägemusest ja olukorrast tänapäeval. Nüüd ongi paras aeg suunduda šamanismi teema juurde ja uurida, mis ligi 20 aastat samanismiga tegelenud ja seda ka õpetanud. Mikk Sarv teemast arvab. Miku mõtteid ja arvamusi leiate muide ka tema blogist Mikk Sarv punkt blokspot, punkt, komm koos tänasega kuutekümmend saada, et hallo kosmos ehk tavalisest argipäevast pisut erinevatel teistmoodi teemadel toimunud vestlusi saate järelkuulata ja podcastis raadio kahe kodulehelt R2. Ee kaldkriips, hallo, kosmos ja virtuaalis rännates jagage oma põnevaid temaatilisi leidega teiste kosmonautidega aadressil Facebook punkt com kaldkriips hallo, kosmos. Tänase saatemuusika on Mikk Sarve valik ja looming. Ning järgmiseks kõlab lugu maailm, mis elab sinus, Rein Marani armastatud loodusfilmist, laanetaguse suvi, mille muusika on loonud Mikk ja Heino sarv, sõnad Jaan Kaplinskile. Originaalis esitas seda Priit Pedajas tänaga kuulame indiga lasteversiooni. See maailm, mis elab sinus, mis sinuga loodi, on sama vana kui sina jõhviizuenn, muu maailm, siin peab ka külma. Ja sina pead kandma maa. Nii soe ja pehme talv kaks niisket silmi. Mõistavad. Ja maailm enam käima. Ja ja Barry Sooja jaaguar ju ikka, no miks sa siis ikka? Et kõike ei saa öelda, et kõike ei saa võtta, et vabadus oli? Mis tuleb endal ka. Miks sa käisid just Norras šamaanimessil? Ma olin seda kuuldes ausalt öeldes üsna üllatunud, võiks ju arvata, et šamanism on pigem selline privaatsem teemaga lausa Mess konverentsid, seminarid, ole hea, räägi meile, mida seal küll tehakse. Ega sellist konverentsi on väga raske niimoodi teha, tõesti südamlik ja mõnus ja hea oleks. Ja sedasama kurtsid Mullen kolm saksa daami. Et üle maailma tuuakse ääretult sügavad ja põnevad inimesed tohutu suure väega kokku ja seejärel neid kasutada. Nagu tavalisi konverentsi külalisi, see oli üks põhjusi, miks mõisega šamanismi uuringutest tagasi põrkusid, mõtlesin 91. aastal Helsingis taolise šamanismikonverentsil ja ja mingi hetk kuidagi nagu väga terav oli vastuolu niisuguse rutiinse konverentsi kava ja teiselt poolt selle sügava maailma vahel. Siis ma lootsin. Norra festival suudab midagi uut pakkuda, Ta kuidagi ehedam ja sügavam, hea signaal selle kohta oli festivali reklaamised, seal karske festival, alkoholi ei pruugita aga klappijaid toetajaid väheks ja, ja pinged olid suhteliselt suured seal. Nii et noh, niisugust sügavat soojust, mida ma tavaliselt alati saamidega suheldes olen tajunud, et noh, võiks öelda, et see ei, ei vastanud mu ootustele. Ikkagi, mida seal tehakse, kas seal on siis mõned näiteks šamaanid, kes teevad mingit ettekannet või teevad oma rännakud ja siis on hulk uudishimulikke, kes siis uudiste vaatab, tulevad Samaanevad? No midagi taolist siis seal on erinevad töötoad, selle oli Joiu töötuba, siis olid Teiskino tantsu töötuba rituaalne avamine, rituaalne lõpetamine, ühistrummide löömine, trummivalmistamise töötuba. Hans Ragnar Mattiisen oli oma trummipiltidega teiste piltidega kohal, aga siis oli muidugi terve hulk nii nagu meil erinevatel sees Erika päevadel sisemise tarkusepäevad või, või mis neid meil veel on Eestimaalgi olnud, et noh, inimesed, kes siis oma tooteid müüsid igasuguseid magneteid ja tervendavaid pilte ja, ja kõike muud. Jah, nii ta kipub olema, see on minu meelest nagu selline paratamatus, et kõik tahavad ära elada ja ühiskonnas, kus ikkagi käibevahendiks on raha, siis leitakse neid võimalusi igas valdkonnas. Sinna oli kutsutud ka Koola poolsaarelt 20 saami ja nemad kurtsid, et kõige rohkem jäi nende jaoks puudu ringis istumisest. Sellest, et kogukonnana koos istutakse, ühes harus tatakse asja, ühes lauldakse, ühes mängitakse üheskoos, me mõtlesime, et võiks järgmine aasta kavandada niisugust saami soojuse festivali. Et kus keskmes oleks just seesama ühes istumine, ühes jutustamine, võib-olla selle eelmaiku võib 15. detsembril Eesti Rahva Muuseumis saada, et kus needsamad inimesed, kes mõtte välja pakkusid, Jekaterina kor Nadežda ja Juštšenko tulevad ka kohale. Nadežda Liašenko oli Tallinna kultuuripealinna avamisel jaanuari lõpus Eestis, kus ta oma loitsuga avas tule ja jääfestivali. Ja, ja omakorda kui järgmine aasta niisugune sisemise soojuse või, või saami soojuse festival tehas ei oleks. Kolmas taoline sündmus, kus me püüame koolasaamid teletoeks olla nende oma šamanistliku traditsiooni taastamisel. Et minu vahetu kokkupuude niisugused tegelikult shamonismiga õieti algas ka 20 aastat tagasi sellega, et me tahtsime eesti saamiühendusega anda koola saamidele tagasi võtme kuidasmoodi oma Šomanistliku kultuuriga seostuda. Ja ma otsisin igalt poolt, et kes võiks selle juures toeks olla. Lõpuks Pärnu filmifestivalil leidsin eheda saami, saami raadioajakirjaniku kallemannela aga samuti ka Heino lapalaise, kes Mark Soosaarel aastaid seda festivali korraldada aitas ja aitas külalisi leida. Palainen omakorda oli lähedane abiline Jonatan Horwitzile, kes Gerhard meriõpilasena Ameerikast korraldab. Tuum šamanismikursuseid. Sündis kohe mõte, et see on asi, mille ma pean koolasaamide jaoks neile kätte viima. Me tegime kaks koolitust 91. aastal Eestis sel osanass. Praeguse Von Krahli teatri näitleja skond ja teisele koolitusele õnnestus kaks koolasaami kutsuda, üks nendest oli sama. Nadja Nadežda leashenko. Ehk nagu ta praegu oma ema järgi nimetada tab teenini Nadia esse ema nimi on hästi oluline ja peale seda 92. Me käisime Koola poolsaarel ja tõesti tuli koola, saame kokku ja nendest väga põnev areng edasi läinud. 2002. Me käisime teist korda Jonataniga, seal mõõtsin tõlkida ja nüüd on 2012 järgmine aasta tulemas, et kus siis oleks mõistlik teha kolmas taoline koolitus ja see juba tõepoolest võiks olla niisugune sisemise soojuse festival. Et see näitaks, et nad on jõudnud sellele tasemele, et nad on vahepeal hästi palju oma esivanematelt ja sugulastelt uurinud vanu ravitsemis, tavasid, vaimse kultuuri tavasid, et see oleks ilus ilus ots või, või, või jätk sellele Inimesed üldiselt vist aduvad aimavad, võib-olla isegi teavad, mis on šamanism. Sina oled juba ligi 20 aastat tegelenud ja õpetanud aimelist šamaaniteraapiat ja tuum šamanismi. Räägi palun sellest lähemalt, millega täpselt tegu on ja mis on selle erinevus, kui seal on üldse mingi erinevus, siis traditsioonilisest nii-öelda vanakooli sammunismist. Tähendab šamanism ise on üsna raskesti defineeritav või määratletav. Seal on mõned tunnused, mida peetakse üldiseks ja see on sitt. Ravimine toimub meeleseisundi teisenemisega, meile seisundi teisenemine toimub kas siis trummi saatel nagu tavaliselt või tantsuga lauluga joigamisega mingi pillimänguga kandlega. Eks Siberis hobi ääres hantide juures öeldakse, et iga inimene, kes mingit pilli mängid, on juba nõid ehk šamaan. Ja omakorda siis tervenemine toimub nõnda, et teisenenud meeleseisundis leitakse lugu. Ja see lugu tuuakse tagasi siia tavalisse meeleseisundisse reaalsusesse ja selle loo abil toimub tervenemine. Et siis me oleme haiged, sellepärast et meie mõte, meie unistused, meie soovid on haiged ja kui me suudame selles vaimude ilmas ära käia ja sealt loo tuua, endale uue sihi leida siis ongi tervenemine kiire tulema. See on nii lühidalt kokkuvõetuna. Aga kuidas seda kongressi lihtsalt teha? Siin on igal rahval ja mis neid rahvastest rääkida, igal inimesel omad, individuaalne tee. Et luua kuidagi tänapäeva inimese maailmas silda muistses. Meelerännumaailma on Ameerika antropoloog. Õpetamisviisi, mida ta nimetab? Ta on maailmavaatlemine kolme osana, on alumine ilm, mis annab jõudu ja tervist ja mida on väga lihtne seostada igaühe poolt kogetud maa külgetõmbejõuga. Et maa on see, mis meid jõuga enda poole hoiab, kus kasvavad taimed, millest me omakorda jõudu ja sööki saame. Ehk siis maasse, kui vaimsesse olendisse suhtutakse, nõnda et et on võimalik sinna sisse rändama minna, kohata seal vaimolendeid oma väeloomadena, õpetaja täna. Nii nagu paljudes teistes vaimsetes praktikates on ka siin oluline, et inimene ei kasutaks omaenda jõudu vaid ta palub abi ja needsamad vaimolendid, väeloomad, need teevad kogurändamise lugude otsimise kõik need väeloomade seiklused ongi need, millest siis lugu lõpuks koosneb ja mis tuuakse tagasi. Siis on olemas keskmine ilm ehk seesama, elav ja suhtlemisaldis maastik meie ümber. See on oluline keskendumine samamoodi nagu alumise silmas oluline, et inimene sinna minnes esitab väga selge küsimuse, millele ta vastust otsib, ja see küsimus on nagu tema päästerõngas või matkakett. Ta kordab seda küsimus pidevalt ja püsida järje peal. Muidugi peab olema viisakas, nii nagu muinasjuttudesse igale ühele tere ütlema, kes talle vastu tuleb ja abi paluma paluma, et tema väeloomad teda aitaksid. Annavad nõu ka, kuidas seda küsimust küsida, püstitada, kuidas seda eesmärki endale seada? Ehk kuidas küsimused on alati paremad kui kas küsimused kas ma pean seda või teist tegema, aga et kuidas ma jõuaksin oma siile kuidas leida abi oma külmetusest vabanemiseks, aga võib ka hoopis rängem häda olla, kuidas leida abi mingist sõltuvusest vabanemiseks. Aga et alati abi küsimine peab olema iseendaga seotud enda maandamine, kahe jalaga maas olemine on ääretult, et oluline. Ja samamoodi see, mida me külades kohtame, et iga väike laps tuleb ja ütleb tänaval tere võik kusagil Šotimaal või Põhjamaades on samuti, et iga inimene lehvitab sulle vastu samuti kahe jalaga maasolemise tunnus, samamoodi pead kalumise silmas rändama. Et sa oled väga rahulik ja väga kindel iseendas ja muidugi hästi oluline on see, et sellele alumise ilma rännakule minnakse ühes konkreetses paigast maastikul, mis inimesele ääretult lähedane, soe ja kallis on. Et see ei tohi olla unenäos nähtud maastik, vaik või filmis nähtud olema koht, kus inimene reaalselt kogu oma kehaga kõigi oma tootega on olnud. Ja see koht on sellepärast oluline, et iga rännak algab ja lõpeb samas kohas ja kui ta nüüd on oma meelerännakul oma väeloomade hulgas igasugustes pöörastesse põnevat seiklustes, võib-olla teda ära süüakse ja välja sülitatakse, taas elustatakse. Aga lõpuks peata sinnasamma maastikupaika, kus ta ennast turvaliselt ja soojalt tunnet tagasi tulema. See on tagatiseta. Peassegi ei lähe. Nüüd ja praegu maa peal ja selle niisugune lihtsam ja pehmem variant on siis keskmise ilmarännak, et kus võib maastikus seada endale värava kaks puud, kaks kivi, mille vahelt läbi minnakse ja seejärel minnakse sinna, kuhu jalad viivad pidevalt korrates oma püstitatud küsimus, kuni leitakse mingi paik, mis kutsub peatuma selle paiga võib ära osta, visates maha pask, mündi või, või hõbemündikuisel mingi veekogu tarkus, mille koolasaamide õpetasid mulle ja oodata ja jälgida, mis ümberringi juhtub. Nii et selles, mis juhtub ja samuti Tseemis teekäigul juhtunud. No mis sellest moodustubki vastus. Ja seejärel täpselt samu jälgi mööda väravani tagasi tulla. Ja pärast kirja panna kõik, mis toimus, et seda keskmise ilma rännakut vahendab mu abikaasa Kristel Vilbaste, kuku raadio ilmaparandaja saates järgmine osa on noh, iga kuu korra siis iga kuu esimesel laupäeval on see ilmaparandaja saade, mida Kadri Valner teed ja toimetab, aga selles on siis Kristeli ilma väravalugu, kus ta vahendab raadiokuulajatele seda, kuidas võib lõke või rabamänd, võib head nõu anda. Järgmine lugu on just ühes saami pühast paigast vanaema maaema kivist ja ülemine ilm omakorda on koht, kus kohal saab õpetust abinõu, et nii nagu taevas otsustab selle et päev on läbi või Talv palav, suveaeg, nii on ka ülemis silma võimalik rännak Ta meelerännuteel abiks võivad tulla needsamad alumisest ilmast tuttavad väeloomade ülemis, silmas leitakse tavaliselt inimesekujulise õpetad taia, võib leida rändaja, kes siis mõne jaoks võib-olla Kristuse kujul või teise jaoks suurhalli habemega mees või indiaanlane, mees või naine, et see, see on täiesti individuaalne igalühel ja tema käest on siis võimalik head tarka nõu saada. Ja mis on põnev nende rännakute juures tõesti, see paarkümmend aastat, mis ma olen sellega tegelenud, erinevaid inimesi etanud, ise õppinud. Et see maailm on igale inimesele ääretult erinev ja see seletab, miks meil Eestimaal ei ole niisugust ühtset rahva usku või maausku, kus kõik ühe koha peal kummardavad ja kõik ühtemoodi teevad. Et meil kõigil on küll ühesugune lugupidamine meie maastike vastu. Hiiepaiku kade pühade kivide pühadeallikad, vaat vastu, aga samal ajal see iga inimese enda maailmapilt koos alumise ilmaga keskmise, ilma ülemise ilmaga. Hämmastavalt individuaalne ja põnev. Ja see on see, mida ma olen kogenud ka teiste rahvaste šamanismi uurides et tõesti, me ei saa teha niisugust ühtset üldistust, et et sina, Ingrid peavad olema täpselt nagu mina ja ega ei tahakski ju. Ma olen niisugust huvitavat katset oma koolitustel teinud, et palun inimestel nimetada mõnda puud, mis nendele ääretult lähedane on, puud või põõsast tavaliselt ringis, kui on paarkümmend inimest, siis 10 erinevat puud nimetatakse. Ja kui ma siis küsin, et mis on eestlaste püha puu öeldakse tamm või pärn või, ja, ja kui nüüd võrrelda seda, mida inimesed vahetult on kogenud oma elus endale sügavamat lähedase puuna siis keegi ei ole nõus vahetama seda üldiselt pühaks peetud tamme või, või pärnaga. Et me oleme individualistid, aga samas me oleme vägagi võimelised koostööks sellesama hoolimise ja üksteisest lugupidamise üle. Lugupidamine on ääretult ilus sõna meie keeles. See, mida me praegu sinugagi teeme. Ikku. Oma päevi. No kas ta ikka vist kastu muule? Rääkides veel somaanlusest, kas šamaanirännak ja vaimurännak ja meelerännak on kõik põhimõtteliselt üks ja sama asi? No seal on õige suur ühisosa küll ja jällegi sisu on see, mida iga inimene ise sinna paned. Et me kipume ikka komistama niisugusse ette serveeritud maailma, kus kohal on jäigad ja, ja ühtsed sõnad ja põhimõtted, noh, mina kasutan kõige parema meelega meelerännakut, et see ütleb minu jaoks kõige rohkem. Vaim saami keeles tähendab südant soome keeles tähendab abielunaist eesti keeles. Mulle meeldib hästi sõna vaim, seosed näiteks see, et head muusikat ilma vaimustumiseta ei ole võimalik teha ehk vaimud peavad olema kohal ja kaasa aitama olema juures künton. Kas ei oleks miskit rõõmu, kui ei oleks juures vaimustust? Põnev oli see, et Neeme Järvi oma esimese suure esinemise või läbimurde tegi Esselitsed siili ja muusikute kaitsepühaku festivalil päeval, see on 22. november. Et see vaimuseos on alati alati lähedal ja juures ja vaimustumine ehk õhin, õhk ja vaim omavahel üsna tihedalt seotud ja leil samamoodi on see, mis on vajalik ka igasuguse õppimise juures, et kui me lapsed on homsed des hästi soojustatud akendega ruumides, siis värske õhuvajadus on, on tõesti pööraselt suur. Tänapäeva tehnika ja vahenditega on täiesti võimalik suurem osa tunde teha klassiruumist väljaspool klassiruumi, ainult seda kõike salvestama ja kordama minna. Eks seesama vaimustamine ehk siis niisuguse Šomanistliku maailmavaate taassünd tänapäeva hariduselus koolisüsteemis oleks kummillest hädavajalik. Et kui me tõepoolest 21 aastat veedame koolipingis või lasteaia ka juurde võtta, siis veelgi rohkem ligi veerandsada aastat oma elust oleme, et noh, see 25 aastat, kus meie organism kasvab ja areneb, kus kahl esimesed lapsed võiksid juba noortel inimestel sündida, et see peaks olema tunduvalt loomulikum kui see keskkond, kus nad praegu on. Ja see kõik toimub ju ka istudes. See toimub istudes jäigalt paigas kõigi kui me vaatame loomakutsikaid linnupoegi, mismoodi nad jooksevad, rabelevad ja noh, ega inimese lapsed teistsuguseid ei ole. Meil endil on kodus praegu kuueaastane laps ja no ega ta kõndida ei oska, ta jookseb kogu aeg. Tulles tagasi veel korra šamaanirännakute juurde, siis mida sina oled siis õpetanud-juhendanud juba ligi kaks dekaadi. Kas inimene võib ise ilma juhendajata šamaanirännakule minna, kuidas see käiks? Siin on seesama, mida Norra šamaanifestivalil koolasaamide ütlesid, et et ääretult, et oluline on kogukonna olemasolu šamaanirännaku juures kasvõi kakskolm inimest ringis ja juba on vaimudega suhtlemine tunduvalt intensiivsem, sügavam, mitmekülgsem. Ja ta võib võib olla võrreldav putuka liit silmaga, et iga inimene lisab mingi oma tahu ja oma sära oma. Seetõttu soovitaks kindlasti püüda seda teha üheskoos kasvõi kaheks, kes ei või kolmekesi noh, see on vana tõde, mis vaimsetes skulptuurides on mitmeid kordi sõnastatud, ka Jeesus ütleb, et kuskil kahe või kolmekesi minu nimel koos olete, seal olen ka mina juures, et see üksinda pusimine on noh, omamoodi niisugune seina ehitamine enda ja, ja ülejäänud maailma ülejäänud kõiksuse vahele. Aga shamaani rännaku mõte on just selle kõiksusega ühte saada ja kokku saada. Ja meist igaüks on ääretult ainulaadne ja rikas olevused, seetõttu juba kahekesi on see palju võimsam ja tõhusam. Kas šamaanirännaku kaasnevad ka mingid ohud, kas sa oled näiteks kohtunud seal alumises ilmas mõndade negatiivsete vaimolenditega? Noh, see kohtumine on alati seotud küsimusega, mille ma esitan, hakanud olen ehk see aitab, alati on ta abiks ja aitab leida vastust ja lahendus sellele mille jaoks ma lahendust otsinud. Et ses mõttes on võimatu sattuda sellisesse olukorda, kus kohal noh, see oleks, see oleks ohtlik või hekt, tähendab kõige tähtsam on seesama praktiline, kahe jalaga maas olemine. Huupi ringi uitamine ei tea, milleks, võib olla küll ohtlik selle kohta Maicel Hardneriliks ilus kirjeldus, kui ta Amazonase indiaanlaste juures oli šamaani tarkust õppimas ja ja kui ta märkas ühte mees külatänaval, kes pidevalt pobises ja vahtu välja ajas ja Ta küsis oma saatjatelt, et et vot, see on tõeline šamaan ja need vaatasid talle hämmeldunult otsa kuidasmoodi. See lihtsalt lollakas. Kuidas, kuidas lollakas ta on ju kogu aeg vaimude ilmas ja kogu aeg. Nojah, aga mis meil sellest, olgu ta siis peale, et oluline on šamaani juures ehk see, mille Uku Masing oma loengus kunagi välja tõid, leidis nimelt, et sõnal nõid on tähendus, šamaani tähendus ehk siis meelerännuabil tervendaja tähendus eesti keeles ja soome keeles ja saami keeles ja handi ja mansi keeles. Aga neenetsi keeles sõna tähistab inimest, kelle vanemad elavad lahus ehk inimene, kes peab kaks erinevat maailma omavahel ühendama, kes on selleks ühenduslüliks ja just seesama, et inimene, kes ainult vaimude ilmas on pidevalt pobiseb ja tantsib ja ja, ja seda tarkust ei vahenda siia meie ilma, et seda Shomaanigsega targaks nimetada. Et oluline on just maailma ühteliitmine tervikuks. Mis sa sellest arvad, et tänapäeval üsna palju, eriti just noored, eks, kes on sellistele eneseotsingute teel proovivad ja katsetavad, et palju on sellist uudishimu. Jah, et selle juures oleks hea, kui jõuaks nii kaugele, et see on algselt eelduseks, et aimu ilmi vaimustumine on olemas tegelikult ju kõik teame. Ja edasi, et seda ei minda mitte lihtsalt proovima, noh, kas tõepoolest on võimalik midagi muud kogeda või midagi teistsugust, vaid et iga kord on selge ülesanne ja samas alandlik ja avatud meel seda tehes kindel side oma paikadega. Et marmor, šamaanipraktikat võiks inimene alustada selleks, et ta tuletaks meelde need paigad, kus tal väga-väga hea on olnud, olla ta käiks nendes paigasta viidiks, nendes kogus nendes viibimisega endasse jõudu. Võib-olla aitaks neid korrastada, kui need on mingid allikad või puud või toetaks, hoiaks neid ja, ja niimoodi tasapisikoguks endasse niiskust, tugevust ja enesekindlust ja, ja seejärel konkreetse küsimusega otsides abi iseenesele või kellelegi teisele, võiks siis hakata edasi minema. Sama rahulik meel on ääretult oluline ja, ja tõesti, see, mida vanasti õpetati, nii et igale ühele tuleb lahkelt tere öelda ja et tänada, muidugi tuleb midagi anda endast. Et tõesti maastik, kuule, aitab tihtipeale palju sellest, kui see mündikesegi enda taskust ära annad. Indiaanlased on tihtipeale natuke maisiterakesi tubakat maha poetanud. Kahjaks ehk siis ohvrianniks, seal on ka üks ilus lugu kunagi Koola poolsaare lauljad, Eestimaale tõin Maria Zahharova, nende hulgas, keda lellepoeg Jaan on salvestanud ja Anissija Jurjeva. Eks need suurepärased sügavalt laulikud. Ja sõitsime peale seda laevaga Helsingisse esinema. Jäkkima Merca näiteks saami memm viskab hõberublase merre, küsinud muidugi uudishimulikult, lootes midagi tarka teada saada, et et miks sa tegid seda. Ja ta ütles mulle rahulikult naeratades, ma ostsin Läänemere ära. Hämmastav küll vaheteks rubla, ainult maksiski. Ja siis ta Ta ütles, et ei sellest midagi, ma eile just siin Eestimaal ka ära maksis, veel vähem siis 50 kopikat ainult kuna see vaskmünt. Ja siis ta seletas, et saamid teevad seda, kui nad lähevad kusagile võõrale maale või uute kohta, aga siis nad ostavad maa ära, heites mündid maha ja sellest peale nad tunnevad ennast tunduvalt enesekindlamalt ja samuti, kui nad lähevad järvele esimest korda sel aastal või tundmatus kohas, siis hõbedane mint. Ta teeb inimese enesekindlamaks, et tal tuleb mingi intuitsioon või omavaheline side veekoguga, nii et mootorpaadiga ei kihuta veealusele kivile otsa või nagu mingi järve paistma. Tunne või taju ühendab teda selle veekoguga, et ta õigel hetkel pidurdab ja sõidab kõrvale. Ja muidugi see on see, mida me tänapäeval ka kogenud Facebookis eile või täna hommikul lugesin, kuidas Ülle Rajasaar oli hädas oma nutitelefoniga, et kuidasmoodi teda ometigi toimima saada. Et kui me mingi tehnilise vidina endale ostame, mõelge, kui kaua me oleme selle vidina omad, et temaga tahaks saada, et teda õieti toimima saada. Ehk tegelikult, kui me midagi ostame, siis tekib tõesti küsimus, et kumb on kumma oma, kas mina olen selle vidina oma, sest kõik mu tähelepanu, kõik mu energia, kõik aeg kulub sellele et sellest toime saada? Jah, ja muidugi nutitelefonidega, eriti et kui te vaatate inimesi, kes kusagil süvenenult ilma midagi ümbrusest märkamata oma nutitelefonides, küll meile ja kõike muud sorivad, siis on see tõesti nii. Ja miks mitte seda siis teha, et maastikuga lähedasem olla. Et osta see maastik endale ja ei maksa üldse palju ei pea olema üldse kehtiv valuuta, vanad head eesti sendid sobivad suurepäraselt nii maa kui vee ostmiseks. Olemegi jõudnud lõpusirgele, kas on midagi, mida ma ei küsinud, mida sa tahaksid kuulajaga jagada? Võib-olla sul on lõpetuseks mõni tore laul. Mõni lugu. Üks nimi oli veel, mida tahtsin nimetada Eugen või Jevgeni helinski, kes uuris kanassaanide traditsioonilist laulu. Ja ta on sõnastanud 1999. aastal Oslos peetud ettekandes niisuguse põneva hüpata, teisi. Väga on seotud meie regilauluga. Et niisugune kaheksa osaline kaheksasilbiline laul on kanassaanide juures seotud meelerännuga ja vaimse praktikaga ja kanossani keel tema hüpoteesi kohaselt. Ta on ennast kohandanud sellele et võimalikult palju oleks selliseid sõnu, mis sobivad niisuguse kaheksaosalise meetrumi sisse ja sealt edasi, ta üldistab sellega Karjala ja sealtkaudu ka Eestile. Ehk siis meie regilaulu. Niisugune Algne lätte ongi šamaanilaul või siis suhtlemine vaimude ilmaga. Ja see on see, mida me tegelikult oleme ju vahetult kogenud oma taasiseseisvumise käigus alates Tormise tegemistest, Hellero leiga ju see kõigi meie regilaulu taassünni juuresolijad, ega et mida rohkem me regilaulu laulame, seda paremini. Me oleme vaimude ilma poolt toetatud ja seda lihtsam on meil hoida oma teed ja oma iseseisvumist ja iseseisvana püsimist. Et see on üks mõtlemise koht, kuidas edasi minna kenaali suurel Vabaduse laulupeol, näha, kuidas Jaak Johanson ja Marikal kolm koos rahvaga lauluväljakul regilaulu laulsid. Ja siit omakorda soovitus inimestele, et, et mis sest, et tuled konarlikult ja tuleb kehvalt välja, aga oma seltskonnas laulge üksteisele pange üksteise nimed regilaulu, toetage 11, hoidke see vaimude kõne ja siis püsib vaimustus sellest, et me oleme need, kes me oleme sellel maal ja selles keskkonnas. Iga saate lõpus on selline rubriik nagu ankeet. Kus siis ma küsin kõikidelt saatekülalistelt viis standard küsimust niga sinult. Esimene küsimus, mis on elu mõte? Elu mõte on olla viimase aja mõtte seoses dalai-laama ütlemisega kus ta väidab, et, et teadvus on jäädav kõiksuse algusest peale ja sel ajal, kui me sureme, site teadvus kahaneb peaaegu olematuks pärast jällegi üles kasvada. Ja sealt tuli mõte, et meie koos kõige olemasolevaga kõige selle ise organiseeruvaga siin kõiksuses olemas oleme me tajume, tunnetame, kogeme seda imelist, mis meie ümber on sellesama kogemine ja salvestamine endasse imetlemine. Ilu, nägemine meie ümber on see, milleks on rõõm ja mõte elada. Mis juhtub aastal 2012 2012, nagu ma juba enne ütlesin, et loodetavasti toimub siis esimene sisesoojuse festival, kus kohal ringis võimalik pühenduda sellele, millist soojust me üksteisele võime kinkida ja anda. See festival tõenäoliselt toimub Koola poolsaarel, saamide juures, aga, aga ma loodan väga midagi taolist toimuks ka Eestimaal. Kõik need katastroofi ja maailmalõpu kuulutused eeldavad samuti, et meil oleks hästi-hästi palju sisemist soojust ja suudaksime seda ühendada ja hoida, hoida 11. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? Inimene peaks rõõmu tundma sellest, mida ta kogeb, mida ta näeb, ehk seesama naermine, naeratamine, avatud olemine, lahke olemine ja kindlasti endast millegi andmine, selle tähelepanemine, et mitte ainult inimesega, et loomad, vaid ka puud, põõsad, kivid, paigad ootavad suhtlemist meiega. Ja kui me suudame sellele suhtlemisele vastu tulla omal kombel joigu ümisedes nendele vastu või regilaulu imised SW lihtsalt kõnetades nendega siis vastutasuks nad kingivad meile rõõmu ja, ja õnne. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Noh, eks ikka sedasama, mida meelerännakul alumisse või ülemisse, ilma, et kõiki neid olendeid, kes seal vastu tuled, võib võtta samamoodi saadikutena, kosmosest või kõiksusest, kes on tulnud. Et nendele tuleb tere öelda ja anda märku, et ma tahan, et nad terved oleksid, et ei ole mingit mõtet, et neid kuidagi kahjustada. Ja vastupidi, ma loodame, et nad on samamoodi saadetud kõiksuse poolt just sellele elu hetkel minu juurde, et et nad mind aitaksid edasi. Minu kaudu kõiksuse teadvus läheks edasi ja oleks rikkam ja, ja täiuslikum, et me oleme samal teel mõlemad ehk seesama tamine ja tänamine. Et nad selle suure vaeva on ette võtnud, et meie juurde jõuda sama, mis meile rännupõhireegel ja täna ja, ja siis läheb kõik hästi. Mida sa soovitad inimesel veel lisaks uurida? No see on muidugi koht, kus viisakalt tuleb Ingrid tänada ja öelda, et kuulake arhiivist hallo, kosmos saateid. Aga arhiivis on ka teisi põnevaid ööülikooli saateid, mida, mida tasub kuulata. Ööülikooli saateid leiate siis aadressilt ülikool poee, kus öö on y-iga. Uurida tasub muidugi kindlasti paiku, millega teil on lähedane side. Et ärge nii palju uskuge nendesse raamatutesse ja muudesse meediavahenditesse, mis on väga tänuväärt abi tee küll kiigavatel autosõitudel kuulata. Ta varem salvestatud asju, aga, aga ärge unustage iseennast, oma vahetuid, kogemusi c mida uurida tasub, on, on need paigad, mis teie järgi on igatsenud. Kuhu minnes tunnete ennast lõpmatult hästi. Minu meelerännukursustel on inimesed ka 15 kraadise pakasega ja terava tuulega leidnud paiga, kus nad tahaksid tundide kaupa olla ja nad tulevad tuppa tagasi, näost, õhetavatena ja kuumadena. Sellised paigad on iga inimese jaoks olemas. Uurige neid paiku, leidke nad üles, nad on teie lähiümbruses olemas ja nad ootavad, igatsevad teie järgi, et teiega kokku saada. Jah, ja kuulajad kindlasti tasub praegu siis hommikuti veel vaadata Eesti Televisioonis kus on õppi õue kordussaated igal hommikul kella kaheksa paiku ja Miku blogi Mikk Sarv, punkt blokspot, punkt, komm on see koht, kus siis saab lugeda mõtteid ja arvamusi nendel erinevatel teemadel, millest me täna rääkisime, mitte, mis sul lähiajal veel põnevat käsil on, kus kuulaja saaks osaleda, et sa mainisid põgusalt, et neljandal novembril on tulemas autoriõhtu Tartus, mis seal näha ja kuulda saab? See on Tartumaa rahvakultuuri keskseltsi ettevõtmine Tartus Vilde kohviku alumise korruse saalis on alates teise septembri õhtust igast septembri esimese reede. Sul on ringmängutund kõigepealt seejärel autoritund ja seejärel ühine tantsimine. Esimene õhtu on teisend septembril. Marikal kun on oma autoritunniga seal. Ants Johanson on tema küsitleja siis edasi oktoobri alguses on Sassinter Orti eestvedaja ja ka meie kursustel käinud mees hästi põnevat Te mõtlete ja ilusate lauludega ja neljandal novembril on siis minu autoriõhtu jälle, et kella kuueks kohale tulla, kes rahvariides kohale tuleb, saab piletid eriti odavamalt kätte. Ja kella seitsmest on siis autorilauludest. Ega neid autorilaule ei jõudnudki täna puudutada ega laulda, neid on ka elu jooksul päris põnevaid kogunenud, mõned vahetult puude käest saadud ja ja noh, nad on väga-väga head hinge pidev ehk siis endale ja lähedastele aga laulab mõni laul. Üks laul, mida ma õige harva laulan või põhiliselt oma elukaaslasele, aga olgu ta siis kuulda, siin on ühe elupuu poolt õpetatud viisil ja marki Pierson. Portlandist on need sõnad kirjutanud. Ma ise olen nad eesti keelde tõlkinud. Ta räägib samast soojusest ja armastusest, kui oluline see meie kõigi jaoks. Ma mõtlen, et mõeldes armastan siin saan meid kaid, Stav valu eest. Ma mõtlen, et olles tänulik, saan meid hoida ohu eest. Mad ahaa. Tõmmata ringi ümber mehi, kilbiks meile maga kaitsta sind valu eest iga ma tahan õelda armastan siin jamada netu suut min. Nii ilus, aitäh, Mikk. Suur aitäh sulle tõesti nende juttude ja laulude eest ja suur tänu teile, head raadiokuulajad meiega ühel lainel võnkumise eest. Nagu teate, on nii tänane saade kui 59 eelnevat siis üleval raadio kahe kodulehel. R2 ee kaldkriips, hallo kosmos. Seal on siis rubriik arhiiv, kus saate neid järelkuulata või alla laadida. Seal on samas on ka foorum tagasiside jaoks ja alati on teile avatud kosmonautide klubi uksed virtuaalmaailmas Facebook'is aadressil Facebook, punkt com kaldkriips hallo kosmos. Kohtumiseni taas nädala pärast samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks. Seniks aga olge rõõmsad ja minge õue. Need hellad liin. Saagu kurva aadli. Sa kuur, kuur nuud ei käid kõrgelda. Käid kõrk kõrgel, kaugel ta, kör. Ta kaug. Ta viis mu isa-le dia. Ta viige mu, ma tea. Ma. Kui maa suurenzo pea. Kui ma su pea Veel on lai ja veel ja. Ja välja. Kui ma juhtun koole, ma ei Hella hinge heid voi?