Siis on see maailm, mis meid täna ees ootab. Kahtlemata Ta idamaine, nagu ikka sellistel puhkudel, kui stuudios on orientalist Martti Kalda. Me oleme paljutki kuulnud asketismist, naise staatusest, pühadest, sümbolitest, märkidest, sõjastaga, pühast tekstist, seni veel mitte. Täna siis. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna ja mida võiks mõista püha teksti all Martti Kalda. Kui nüüd päris suur probleem, et kuidas me seda püha teksti defineerime olgu Aasias või kusagil mujal, üks definitsioon, mis võiks olla, võib-olla on see, et selle teksti sisse on peidetud mingisugune jumalik ilmutus mingisugune jumalik teave, vähemalt selle religiooni ühe või teise religiooni pooldajate arvates. Ehk siis on tekst, mis on inspireeritud teispoolsusest. Teine moment, mida, mida kindlasti tuleb siin mainida, on see, et enamus maailma religioosseid tekste on nii-öelda suletud tekstid, et sinna ei saa midagi juurde lisada, öeldakse, et tegu on Haanonitega või on tegu kanoonilise tekstiga, see tähendab seda, et, et mingisugune esinduslik hulk selle religiooni pooldajatest algaegadel on öelnud, et need tekstid kuuluvad selle pühakirja hulka, need on jumalast või teispoolsusest inspireeritud ja, ja teised tekstid ei ole kindlasti selline religioosne tekst. Püha tekst, eesti keeles kasutatakse sellist terminit ka nagu püha Rogeri. Pretendeerib alati tõele. Et selle sisu on siis absoluutne tõde selle religiooni pooldajate. Nüüd, kui küsida võib-olla mitte väga religioossest seisukohast, et mis siis selle teksti pühaks teeb, siis tegelikult vastust ei saa alati leida selle teksti sisust. Teksti sisu on loomulikult ka oluline. Aga kui vaadata kõiki maailma religioossete tekstide sisu siis iseenesest seal on väga palju sellist, mis ei ole otseselt religiooniga isegi seos nagu näiteks, nagu näiteks religioossetest tekstidesse on, on pugenud sisse muinasjutt, tud folkloor sinna on pugenud siis armastuslaulud, ajalugu ja kõik muu, mis otseselt võib-olla ei ole religioossete reeglitega või infoga teispoolsusest seotud. Nii et seetõttu see on viinud inimesed arusaamisele, et tegelikult tekstide, pigem pühakse ümbritsev keskkond, see tähendus, mille inimesed on sellele tekstile omistanud kui iseenesest selle teksti sisu. Et loomulikult on see teksti sisu ka oluline, aga, aga pigem sellele sisule on omistatud tähendust juurde. Nüüd kui me pühast tekstist räägime, siis selle püha teksti puhul on huvitav see, et see ilmub ju maailma religioonides ühel konkreetsel ajahetkel. Teatavasti religioon on, on suhteliselt vana nähtus, aga tekstid tulevad suhteliselt hilises faasis. Võime öelda niimoodi, et inimesed on küll uskunud millessegi olgu siis loodusfenomeni või jumalad juba tuhandeid aastaid, ent tekstidesse kirja on seda hakatud panema alles suhteliselt hilises ajafaasis. Esimesed religioossed tekstid ilmuvad seal umbes 3000 aastat, 2500 aastat enne Kristust. Ja tõeline religioossete tekstide loomise buum leiab aset siis niinimetatud ajastul, see on siis religiooniuurijate jaoks selline tuhandeaastane ajastu, kus, kus enamus suurtest religioonidest sünnivad, see on siis umbes kaheksa sajandit enne Kristust kuni kaks sajandit peale Kristust, et selles ajavahemikus siis enamus olulistest tekstidest ka loodud. Mis üldse viis pühade tekstide ajaloolise sünnini, miks ühel hetkel ei saanud teisiti? Pidid sündima ja ma arvan, et kui me siin eelmises saates rääkisime pühadest, märkidest ja sümbolitest, siis just nimelt see nende lihtsate ühenditega suhtelist ja ainult paari ideed kandvate sümbolitega ei suudetud enam edasi anda seda mõtet, mis oli, mis oli tekkinud ehk siis inimese mõtted, inimese filosoofia oli muutunud liiga keeruliseks, see tuli kuidagi sõnastada, inimene oli edasi arenenud, inimene oli edasi arenenud ja loomulikult inimajalugu oli jõudnud ka sellesse faasi, kus tekkisid keeled, kirjasüsteemid ja kasutati seda, seda uut meediumit. Nii huvitav kui see ka ei ole, et me oleme küll harjunud kuulma, et religioonid on, on tihti tagurlikud või, või konservatiivsed konservatiivsed, oma oma mõtetes oma oma maailmavaatelise suhtumises, aga mis puudutab uusi meediume oma sõnumi levitamisel, siis tegelikult religioonid on, on kõige kiiremini nendest kinni hakkavad. Ja kiri, keel ja tekstid olid, oli kahtlemata selline uus meedium. Et me võime tuua võrdluse mingisuguse muu sündmusega, näiteks trükikunsti leiutaja Gutenbergi esimene tekst, mis siis trükiti, oli ju piibel, et, et jällegi religioosne tekst, nii et taas näitab seda, kuidas, kuidas religioon võtab kohe omaks uued meediumid, mis vähegi võimaldavad tal tal oma õpetust levitada ja niimoodi siis ka tänapäeval, et internet ja kõik moodsad vahendid samamoodi kasutusel. No esimene küsimus pühade tekstide juures on ilmselt see, et kuidas need tekstid on loodud. Kui me vaatame tänapäeva maailma suuri religioone, siis enamus nendest tekstidest väidab, et nad on saanud siis oma inspiratsiooni otse mingisuguselt jumalikult, olendilt või lausa jumalalt. Et olgu selleks siis religiooni asutaja, näiteks uus testament koosneb suuresti Jeesus Kristuse tegevusest, tegevuse kirjeldusest, imetegude kirjeldusest, tema sõnadest ja siis tema järgijate tekstidest. Samamoodi näiteks budistlikke pühakirjades buda isik seal keskmes täpselt sama palju kui see õpetus, mida ta levitab, teised tekstid väidavad, et nad on saanud selle inspiratsiooni otse jumalalt ja nende suu läbi räägibki. Jumal, siin on kõige paremaks näiteks loomulikult koraan, mis sisaldab küll Muhamedi jutlusi. Ent koraani peetakse otseselt jumalasõnadeks Muhamedi korduvalt öelnud, et noh, tema ei ole sinna midagi lisanud, et tema on ainult see vahendaja meedium. Tõsi küll, islamis koraani kõrval on siis niinimetatud haaditid. Tegu on siis nii-öelda pärimustekstidega, mis Muhamedi järgijad sajandite jooksul on kirja pannud ja need siis tõesti edastavad Muhamedi mõtteid, siis täiendavat, seda koraani on, on mõnes mõttes islamiusu mõistmiseks võib-olla isegi vajalikumad, kui see esimene pühakiri kommenteerivad, seda nii, et tekstide tekkimine on olnud kohati juhuslik. Ega ükski püha tekst ei ole algusest peale olnud noh, nii-öelda suletud nagu Me kõnelesime kanooniline vaid ta on olnud just nimelt, et avatud neid tekste on olnud tohutul hulgal ja alles hiljem mõningate tekstide puhul lausa sajandeid või kohati lausa tuhandeid aastaid hiljem on hakatud siis selle religiooni esindajate poolt välja viskama, sealt see tekst ei sobi, sest see ei sobi selle meie arusaamise põhiliiniga. Et katoliku kirik tegeles sellega fikseerides dogmadena sisuliselt, mis, mis kuuluvad kaanelisse, mis mitte samamoodi budistidel toimus tekstide ettelugemine ja siis ühed mungad ütlesid, et ei, et see ei sobi, see on, see on problemaatiline. Ja mõningates maailma religioonides jällegi on peaaegu et see kaanon puudub. Et kui me näiteks vaatame hindu pühakirju, siis jah, enamus hindusid on enam-vähem kokku leppinud, milline kogu see on. Ent kusagil ei ole täpselt loetelu, et need tekstid kuuluvat pühakirjade hulka ja teised tekstid ei kuulu, et see on rohkem selline ebamääraseks jäetud määratlus. Ja mõningate religioonide puhul ei ole üldse otseselt fikseeritud seda pühakirja on mingisugused alustekstid, nii nagu kadunud Linnart Mäll rääkis humanistlikest baastekstidest mõnes mõttes isegi isegi parem määratlus, sellepärast pühakiri eeldab just nagu mingisugust fikseerimist ja Canoniseerimist ja, ja Aasias eriti sealt hindest edasi tihti seda seda Canoniseerimist ei toimunud või kanaliseerimine oli selline suhteliselt väheldane. Nüüd teine probleem on siis see, et kuidas selle teksti koostamine toimus, et kes siis tohivad seda teksti kokku panna, siin on loomulikult sellised väljavalitud isikud olnud. Ja kui vaadata maailmapühi tekste tervikuna, siis tavaliselt tervik on piisavalt segane. Võiks öelda, et kõik maailma pühakirjad on sisuliselt, raamatukogud ei ole tingimata ühest tekstist või ühtselt läbi toimetatud, tekstist on, on väga harva juttu ja see tekitab ühtlasi ka olukorra, et ühe ja sama pühakirja baasil võib tekkida sedasama Nonii sees väga mitu erinevat koolkonda. Et noh, kui me, kui me näiteks kristlusega toome näite, siis katoliiklus luterlus, Jehoova tunnistajad on on üksteisest päris kaugel ent ometigi nad väidavad, et aluseks on sama pühaga. Kuidas see püha teksti kirja panemine toimus? Asi võttis Juvist pööraselt aega. Tõepoolest, ühe ühe pühakirja muutumine nii-öelda füüsiline, lihtsalt katsutavaks tekstiks on võtnud väga-väga kaua aega, mõningates maailma religioonides tuhandeid aastaid, eriti heaks näiteks on siis Indias sündinud religioonid teatavasti veedade kirjandus, mis hinduismi aluseks on, aga ka budistlik, sotsialistlik kirjandus oli algselt suuline hindu kirjandus eelkõige eesmärgil, et kirja lihtsalt Indias veel ei olnud, ei osatud kirja panna kirja ei olnud leiutatudki. Ja seetõttu veedade kirjanduse tekste, mida on tohutu hulk, olid olemas spetsiaalsed peast mäletajad olid olemas terved koolkonnad, kes siis treenisid oma oma mälu et seda meeles pidada, ütleme siis niimoodi, tekst säilis inimeste aju kõvakettal ja niimoodi tuhandeid aastaid, et kui kõige vanemad veedate tekstid on kirja pandud 1500 aastat enne Kristust siis esimesed teadaolevad käsikirjad pärinevad 1000 aastat peale Kristust ajast. Et vähemalt kaks ja pool 1000 aastat on, on mõningad tekstid säilinud suuliselt rikk veda. Veetase on siis üks vanimaid india veedadest üldse, see loodi siis, kui kirjad ei valeta aastal 1200 enne Kristust. Et see suuline edasiandmine ja peast mäletamine, see on täielik fenomen siinjuures. See on täielik fenomen, mõningad uurijad isegi ei suuda seda uskuda. Et olen küllaldaselt kohanud selliseid inimesi ja, ja, ja ka käsitlusi, mis lihtsalt ei suuda uskuda seda, et inimese mälu niivõrd tohutul hulgal kirjandust meeles pidas, aga see oli äärmiselt reglementeeritud, olid olemas konkreetsed koolkonnad, terved grupid, inimesi, kes mäletasid ainult ühte osa sellest tohutust tekstikorpusest ja teised jällegi teist osa. Rääkimata sellest, et suur osa veedade kirjandusest sinna kuuluvad neli veedad küll, aga ka nende veedate kommentaarid ja kommentaaride kommentaaride, kommentaaride kommentaarid ja nii edasi. Igal väiksemal tekstil oli oma peast mäletajate grupp ja lisaks sellele paljud nendest tekstidest olid kirjutatud sellisel kombel kombel või loodud sellisel kombel, et nad võimaldasid paremat meeldejätmist. Et seda võiks kirjeldada nii nagu meie algkoolides lastel palutakse alati vastata täislausega. Sest selline vastus võimaldab tal paremini ka ka selle teksti sisu meelde jätta. Et umbes samamoodi on siis üles ehitatud suur hulk veedade kommentaar kirjandust, küsimus-vastus printsiibile. Ja vastuses on siis ainult üks või kaks sõna erinevat. Sellest küsimusest vastatakse täpselt sama lause konstruktsiooniga ja see võimaldab ajul neid neid tekste paremini meelde jätta. No te ise marti olete kohtunud vist mõne aja eest mehega, kes käis templist templisse ja luges regi veedad peast või? Just ja siinkohal tuleb, tuleb alati rõhutada, et tegelikult ka see kirja pandud tekst hinduismi-is ei olegi püha. Pühaks muutub see tekst siis, kui see ette kanda seetõttu, et need tekstid säilisid suuliselt nõnda kaua ja seepärast on nendes endiselt olemas isikuid, kes ühte või teist veedade teksti peast mäletavad ja ühtlasi peavad oma pühaks kohuseks seda just nimelt välja öelda. Paalselt. Tõepoolest aastal 1997 oli mul võimalus kohtuda hindu preestriga sellises rändpreester, kes käis Indias ühest templist teise. Ta mäletas peast rikk veedat ja Tarvo veedad, need on siis kõige pühamat ja kõige vanemad india tekstid sanskriti keeles ja ta veetis igas templis täpselt nii kaua aega, kui oli vaja, siis rikk vedajad harva veda suuliseks ettekandmiseks. Otsast lõpuni otsast lõpuni. Palju see aega võtab, veeda suuline ettekandmine otsast lõpuni, näiteks. Kaks ja pool päeva ja ta tegi seda ilma siis vahepeal magamata. Nii et kahe ja poole päeva jooksul kandistajatereid veeda. Seejärel ta natukene puhkas sealsamas templis, kes, kes muidugi pidas teda selle aja jooksul üleval ja siis kandis ette kant harva veeda ja huvine kaks ja pool päeva. Ta arvab, et ta on natukene natukene lühem. Tarmo veeda puhul ma isegi ei uurinud, kaua tal see aega võtab, aga rekveda jah, oli kaks ja pool päeva. Ja kuulajad olid kõik selle aja ühed ja samad või vahepeal mõni viilis ka natuke. Isegi kuulajaid nii väga ei olnud ja ilmselt see kuulamine ei olnudki nii väga oluline, sest noh, tegu oli keelega surnud keelega, millest niikuinii enamus kuulajaid aru ei saa. Et pigem see seltsi teksti kõla oli nende jaoks oluline. Ta istus templis ja inimesed käisid sisse-välja ja ilmselt öösel oli seal vähem inimesi kui päeval. Ja tema eesmärk oli see just nimelt verbaalselt esile tuua. Ja huvitav oli selle juures ka see, et ta ei suutnud sealt teksti seest ühtegi eraldi teksti. Rikveda koosneb hümnidest jumalatele. Kui ma küsisin konkreetset teksti seda või seda numbrit, siis seda ta ei olnud võimeline peast ütlema, ta mäletas seda kogu algusest lõpuni aga mitte juppide kaupa sealt keskelt. Mina vestlesin temaga siis pärast seda, kui ta oli, oli selle ettelugemisega lõpetanud ja tema inglise keele oskus oli suhteliselt kehvakene, nii et väga palju informatsiooni temalt ei saanud, aga selliseid selliseid peast mäletasid, on ja tuleb öelda ka seda, et nii hinduismi-is kui ka näiteks budismi Chanismis selline peast mäletamine ja päheõppimine tekstide päheõppimine on endiselt üks tüüpilisi vaid õpetusmeetodeid kes satub kunagi budistlikku kloostrisse, võib rahulikult näha, kuidas Muuga õpilased väiksed poisid loevad püha teksti, Te ei lõpetatakse see pähe ja selle teksti juures ühtlasi on oluline ka, et ta seda ilusal laulva häälel oskaks ette kanda ja siis on iga noore poisi juures või ka suurema grupi juures on siis vanem munk ja siis kordab õpetab, kontrollib, et see tekst on korrektselt ette loetud. Nii et see kõlaline esitus on ka väga oluline. Samamoodi võime tuua näite islami usukoolidest medresedest, mis islamimaailmas väga populaarsed. Seal algab õpetus just nimelt kuue kuni kaheksaaastastele väikestele poistele koraani päheõppimisega. Nii nagu see on islamimaailmas olnud üle 1000 aasta. Kõigepealt õpitakse koraan pähe, selleks kulub umbes kolm aastat. Sedasama päheõpitud teksti põhjal kommenteerima, arutlema, lisama sinna informatsiooni juurde, aga aluseks on see on see pühakiri ja ega siis keskaegses Euroopas toimus, toimus asi täpselt sama moodi, et põhitekst õpiti pähe ja siis sai hakata rääkima sinna mingisuguse info juurde lisamisest. Veel üks maa. Yks tänases saates räägib pühadest tekstidest orientalist Martti Kalda. Ja ka püha teksti austamiseks on välja mõeldud erilised rituaalid. Jah, mõningates religioonides või, või paljudes religioonides on siis juba ka see kirja pandud tekst. Et kui me jõuame sellelt, et, et oli suuline traditsioon ühel hetkel see pandi kirja mõningates kohtades raiuti kivisse, teistes kraabiti metallile Lõuna-Aasias kirjutati palmilehtedele ja nõnda edasi siis see teksti kandja olgu siis nimetame hetkel teda raamatuks, kuigi ta tihti alati ei ole. Raamat muutus ka ise pühaks. Näiteks veendunud moslemit ei aseta koraani kunagi ka riiulis näiteks alumisele riiulile, vaid see on alati raamatutest ligemal, kõrgemal riiulil kõige kõrgemal kohal. Nii et see tekst ise väärib, väärib ka austamist selle, selle tekstikandja, see raamat. Samamoodi veendunud budistid austuse märgiks asetavad alati pühakirja, vähemalt korraks tõstavad pühakiri oma pea kohale. Et see on nende puhul äärmiselt oluline. Mõningatel puhkudel suudeldakse teksti, seda tehakse ka õigeusu kirikus ja see võib tihti ulatuda võib-olla meile isegi naeruväärsena või, või natukene naljakana tunduvate momentidena, et ja minu jaoks oli, oli kõige markantsem selline näide. Korduvalt külastanud Himaalaja piirkonda, kus on levinud tiibeti budism ja ühes nelja kilomeetri kõrgusel merepinnast asuvas väikses külas oli sissekividest laotu stuupa suhteliselt primitiivne. Tuba on siis selline püha reliikvia torn, mis sisuliselt mälestab buda isikut, aga tema õpetust tihti vanasti olid seal sees kuulsate budistide säilmed, reliikviad, aga tänapäeval paljudes nendes võib-olla lihtsalt mingisugune kas püha tekst või lihtsalt kuju sinna sisse peidetud. Ühe sellise stuupa peale oli siis vaene külamees asetanud püha teksti. See püha tekst oli siis CD-rummi peal, mille ta oli hankinud dalai-laama eksiilvalitsuse käest, seal oli pealsis tiibetikeelne budistlik kaanon. Aga ma rõhutan, litseede romina plaadipealse plaatele ilusti karbis, ilusa kujundusega tali asetanud sellesse stuupa peale ja ta kummardas seda teksti seederomina, mis siis, et selles külas ei olnud internetiühendust, rääkimata elektriühendusest, rääkimata sellest, et külamees oli kirjaoskamatu, rääkimata sellest, et tekst oli noh, nii-öelda iidses tiibeti keeles, millest ta niikuinii ei oleks ka aru saanud. Et see tekstikandja ise oli juba püha. Nii et selline huvitav näide. No ühesõnaga, ta ei teadnud mitte midagi muud, kui et see CD-ROM sisaldab püha teksti. Ta teadis ainult seda jah, et, et seal on see püha budistlik tekst ja see väärib kummardamist. Nüüd ilmne näide sellest, kuidas tekst on ka oma omakandjal püha, mitte ei ole nii suurt tähtsust selle sisul, et loomulikult on ka püha teksti puhul sisu oluline, aga paljude inimeste jaoks, kes sellest sisust isegi ei pruugi hästi aru saada, on ka see vorm äärmiselt oluline. Selliseid kandjaid naljakaid on, on veel, tuleb meelde näiteks Birmas on olemas kogu budistliku omanon, Birmakeelne on raiutud kivitahvlitele ja need kivitahvlit täidavad meie mõistes umbes sellise Vabaduse väljaku suuruse platsi iga kivitahvel eraldi kahel küljel on tekst ja neil on siis katusealused igal kivitahvlil eraldi juurde ehitatud. Ja kui seda mäe otsast vaadata, siis see tundub sellise välja vormidena. Aga tegelikult on tegu hiiglasliku raamatukoguga, sest kogu budistlik kaanon, Birmakeelne on see siis seal peal olemas ja tekste võib ka ka sellisel kombel austada. Mõnes mõttes on see tekst tehtud just nagu igaveseks. Ja teiselt poolt on ta noh, äärmiselt nii-öelda füüsiline. Samamoodi see, kuidas ühe või teise teksti vorm on mõjutanud näiteks selle selle teksti nimetamist on, on äärmiselt oluline. Paljudele eestlastele on on teada, et budistlikke tekste kutsutakse suutrateks. Aga tegelikkuses sõnas ultra ei tähenda mitte midagi muud kui lõnga. Millega need palmilehed, kuhu peale see tekst oli kirjutatud, oli kinni köidetud. Ja paljudel on ka tuttavaid, budistliku kaanoni nimetatakse tripitakaks. Tõlkes tähendab kolm korvi. Aga asi oli lihtsalt selles, et tekstid need lõngaga kinni seotud palmilehed mahtusid ära kolme hiiglaslikku punutud korvi. Et siin on palju selliseid selliseid momente, mis on mõjutanud need kirjakunsti areng, materjal, millele millele kirjutatud on see, kuidas seda teksti on, on loodud, on ka äärmiselt oluline üks markantsemaid viise teksti austada. Mida ma olen kohanud ja mille, mille mälestus on suhteliselt värske, pärineb Sikkidelt India maailma mõistes suhteliselt väikene religioosne kogudus umbes 25 miljonit järgijat. Nende peamine pühapaik on siis ambritsaaris India ja Pakistani piiril aga India poole peal. Ja nemad kohtlevad oma pühakirja, mille nimeks on adi grant. Algne raamat võiks seda tõlkida sisuliselt inimesena. See adi grand Ta asendab neile meie mõistes paavsti või kõigega tähtsamat usuliidrid käsitlevad seda raamatut isikuna. Ja seetõttu igal hommikul see raamat äratatakse üles, just nagu inimene pannakse riidesse viiakse oma öisest puhkepaigast kuldsesse templisse, mis on ambritsaari kõige püham, suure hiiglasliku tiigi keskel asuv ülekullatud kahe- korruseline templihoone tehakse seal lahti siis teda loetakse terve päev. Ja õhtul, kui päike on loojunud, siis pannakse ta jälle kinni, riietatakse ta riidesse ja viiakse ta siis taas nii-öelda magama, nii et peaaegu nagu kuningat või, või mingisugust valitsejat, usuliidrid käsitletakse just nimelt seda, seda teksti, füüsilist raamatut, kuidas mõista seda, et raamat pannakse riidesse ta lihtsalt mässitakse erinevatesse kalli hinnalistesse riidematerjalidesse ja, ja tal neid riideid vahetatakse. Rääkimata sellest, et näiteks ka ära kulunud adi krantsid, mis trükitakse spetsiaalses trükikojas, aga, aga kui nad on nii-öelda noh, kasutamist kõlbmatuks muutunud ühes või teises seltside pühapaigas, mida üle maailma on väga palju siis ka ka sellisel puhul ka seda trükitud teksti, seda raamatut koheldakse austusega, talle korraldatakse matused. Jaa, ta põletatakse, just nagu tegu oleks mingisuguse pühamehega. Nii et see on selline äärmiselt huvitav. Noh, võiks öelda antropoloog loogiline lähenemine ka pühale tekstile. Lisaks rahvuslikele lugudele, muinasjuttudele ja pärimustele, mida juba enne sai mainitud, leidub pühades tekstides mõistagi ka aukartust äratavalt palju religioossest. Kui religioossest sisust kõnelda, siis enamus religioosseid tekste üritab seletada maailma, teha inimestele selgemaks miks maailm on, on selline, nagu ta on, loomulikult selle ühe või teise religiooni vaatenurgast võime tuua näite piiblist, kus, kus inimese viletsat olukorda, kannatusi maa peal seletatakse ürgpatuga, millesse Aadam Eeva langesid. Või näiteks budismis, kus seletatakse olukorda sellega, et inimesel on või olendil endal on, on teatud ihad ja soovid ja see sunnib teda pidevalt ümber sündima erinevate olenditena hoiab just nagu selles selles maailmaratas kinni. Kindlasti sellised tekstid räägivad meile absoluudist kõrgeimast, olendist või kõrgemast tõest uurivad seda, siin on heaks näiteks seesama hindu pühakiri rikk veeda jaga Veedodee kommentaar, tekstid mis väga detailselt uurib, mis see absoluut on ja vastuseid annab, pigem selliseid, ta kirjeldab. Mis absoluut ei ole. Et siis näete ise, mis ta on, jah, elimineeritakse või võetakse ära kõik see ümbert, mida absoluut ei ole. Et siis igaüks saaks nii-öelda tunnetuslikult aru, mis ta on, aga otseselt mõelda, mis see on. Loomulikult räägitakse väga palju usu asutajate, kui on selline karismaatiline isik olgu siis kristus, olgu siis buda, olgu siis Muhamed tema isikust, et see karismaatiline isik on, on siin äärmiselt oluline ja loomulikult kõik need religiooni reeglid, millest ka ka meie oleme siin saadetes vähekene kõnelenud mis mõjutavad traditsiooniliste ühiskondade elu ja tegevust sisuliselt, pärinevad ühest või teisest pühakirjast, nii et õpetatakse inimesi elama, seal on, nagu ma ütlesin, pühakirjad on piisavalt segased, et igaühele midagi lihtsamate inimestele jagatakse lihtsaid reegleid vormis 10 käsku ja nii-öelda nendele, kes, kes soovivad natukene rohkem mõelda, nendele on siis seal ka keerulisemad filosoofiat antud juhul kui ei ole seda keerulisemat filosoofiat antud siis need keerukama tähenduse otsijad on ise selle tähenduse nendele tekstidele omistanud. Et seda tuleb ka öelda, et tekstidele tõlgendamine selle sisu tõlgendamine, on äärmiselt oluline, et paljud otsivad nendest tekstidest noh, mingisugust salajast tähendust ja, ja uurivad neid tekste, niikaua kui need tekstid on olnud olemas, on neid, neid siis ka uuritud ja uuritakse tänapäevani välja, et on olemas lausa eraldi teadusharu hirographoloogia siis pühatekstide teadus Mises tekste uurida, seda võib loomulikult väga mitmel erineval moel teha, et see, et see sisu sealt välja võtta. Et on olemas pühad tekstid ja et need on kirja pandud meeletu kannatlikkusega võib pähe õpitud meeletu kannatlikkusega, mis meelsest kõigest võiks olla tänasel päeval siin kiirustavas maailmas. No ühelt poolt kindlasti see, et religioossetest tekstides noh, nii-öelda leidub lohutust, et nad on kindlasti kirjutatud eesmärgil et nende, nende lugejad vähemalt need, kes usuvad, saaksid kannatusi täis maailmas oma muredele, oma probleemidele vastuse seetõttu ilmselt ka ka tänapäeval-pühatekstid ei ole ilmselt kaotanud oma oma tähendust. Nüüd mida tuleks nende lugemisel kindlasti mõista, on, on see, et taas neid ümbritseb laiem kontekst ja hoolimata sellest, et luterlikus maailmas valitseb arusaam, et püha teksti võib noh, niimoodi kohe algusest peale inimene ise lugeda jah, ta võib küll. Aga tuleb meeles pidada, et paljud nendest tekstidest on ilmas seletusetava, ilma ilma õpetuseta kui mitte poole vaesemad, siis vähemalt midagi jääb sealt alati puudu. Nii et iga iga püha teksti puhul üks tundma õppida, aga seda religiooni või seda, seda ümbritsevat maailma laiemalt. Senine oli sarja veel üks maailm, tänane saade pühast tekstist stuudios oliitorientalist Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna. Saate helirežissöör moristomba. Nädala pärast kohtume folklorist Marju Kõivupuuga kuulmiseni.