Vana hea laul Ott Raukase esituses ja võib-olla on igaühel meist ka oma majakas, mis tema lapsepõlve mälestustesse kuulub. Minul on Mohni tuletorn ja just sellepärast olen selle tarnija saare teie õhtusse kaasa toonud. Tere õhtust. Mina olen Riina Eentalu. Eesti on suur mereriik, kui vaadata meie merepiiri ja aastasadu on piki randa meresõitjaid saatnud tuletornide sõbralik pilk. Tuletornidele on mitu elu. Neil on oma salajane elumeresõit teate ja laevadega ja neil on ühine elu inimestega ka, kes torniga koos on elanud kuival maal. Tänava palusin endaga meenutustekäigule tuletorni saarele kunagised Mohni saare lapsed, kelle isa, Mohni tuletornis töötas ja inimesed, kes nüüd Eesti tuletornide käekäigu pärast südant valutavad. Me läheme torni. Kui sageli te seda ust lahti teete? Te teete siin, siis ütleme hooldust, mis praegu vaja teha, oma tullakse totralt vahetama, ütleb Mati end veeteede ametist, sest tuletornil pole enam bahti ja ta elab nüüd oma automaatika elu. Aga kuidas tundub praegu tuletorn Päivi arenile ja tema õele Melvitaal heimile, kes 50.-te alguses Mohni saare lapsed olid, kas me võime juba minna või? Ahah? Öelge, kui ta kohe tundu ei? Kitsukeseks jäänud Solid neljaid. Kuulge, aga mina siit üle ronis üles, ronisin siis ikka neljakäpukil, sest see oli väga lai trepp ja mina olin siis vist väike. Ja sellest ülesminek oli nii pikk ja pikk-pikk, siin on päris palju neid astmeid ajutisi asja üles ainult siis, kui isa või ema olid siin valves. Ega me siia niisama ei roninud siia ikka pidi täiskasvanutega ronima. Ja see oli niisugune natuke kis südame alt õõnsaks. Räägi sellega ümber ja sai ainult vahel harva, tõesti, ainult koos vanematega. Aga ma mäletan, ükskord me saime ühe teise mehega, ta lubas meid sinna ühes minna, aga ta ei lubanud kellelegi rääkida seda, et me sinna saime ta Viistina täiesti üles, tule juurde meid. Nii et tuletorn ei olnud teie igapäevane elu osa? Ei, see, mis siin ümber oli jah, ja see, mis siin ees oli, aga mitte see, mis siin sees oli. Siia sisse, jah, meid ei lubatud, minu isiklik mälestus kombeks oli kinnistult tulla jaanipäeval paatidega Mohni ja siis käidi muidugi ka tuletornis ja minu hirm oli see, et ma julgesin igale poole minna, aga ma ei julgenud tule sisse minna, sinna kusse. Tuleruum oli, see oli üleni klaasist ja see tundus mulle nii ebaturvaline. Mäletan, et ma sinna ainsa korra saanud just nimelt varajane kord. Nii nüüd me oleme jõudnud trepi juurde, mis on kitsas raudtrepp, mis seal tagant lahti, sellega on seotud mu teine mälestus, et kui mu õde oli vast kahe või kolmeaastane üleval tornis kaasas, ühtäkki Me emaga märkasime, et Kristati ei ole enam. Kui me hakkasime siis ülevalt alla jooksma mõeldes iga hetk, et nüüd me kohe näeme koledat pilti siis läks ta üsna rahulikult juba üsna alla, oli jõudnud, taguvad sees rahulikult, ronis allapoole, sest tal oli üleval ilmselt igav hakanud. Vot see oli see nagu see kõige õudsem koht, ma mäletan siit ma julenud üksi üles, linnasid aidati üles. Kas ma siis julge, käinud täiskasvanuna siit üldse kõrgemal, nii et see oli esimene kord mul siit üles minna pärast seda. Härmas Mohni saar ja mõtle, kui paljud on. Kas puudesse ei olnud niisugust tihedat metsa siin peal ei olnud. See pärn oli seal kõige tähtsam. Selle üle kõige valitses aga need kõik puud. Ja. Ka idaotsas ei olnud, seal oli jah, täiesti vähemalt siin keskel oli, kus seda metsaosa oli, aga seal taga päris lõbus ja keskelt ja oli ka vaata see, kus siinse lahesopp on teine pool, oli ka lahesopp. Ja siin ei olnud üsna metsa vahel ja teinekord, kui oli väga tugev torm, siis leiu peaaegu keskelt kokku, niimoodi, et vesi viskas üle kõik liivane. Suvel kui päikes elas, siis nagu miraaž kõik see liiv ka, kus jalataldade all oli tunda, kuidas see liiv on nii tuline, tuline, tulin, et me ju käisime terve selle saare peal. Jooksime, ringisin ümber seda rannajoont niimoodi, et kordamööda teatud kivini käis üks ees ja kõik, mis merest leidis, see oli tema oma. Ja järgmine oli siis, kui läks sinna ette, siis see, mis tema merest leidis, oli tema oma. Ja niimoodi me siin ümber saare käisime, ei osanud meie karta ja tagantjärgi, kui ma mõtlen, see oli ikka päris päris Õundega oma lapsi ma küll ei julgeks lasta niimoodi või lapselapse siin ümber jooksma, nagu meie käisime, aga see oli siis täitsa loomulik. Siin paistab see suur kivi, mille juures õngitsesin Stasarmilist olendit ja Milvi mäletab paremini seda lugu, kuidas see lugu siis juhtus teie järjekordsel aardekäigul piki randa või, ja ise oli. Ja siis äkki vaatame, et ohoo, seekord on selline suur poi randa tulnud, et kes selle siis nüüd endale saab. Aga see oli tõesti suur ja sarved olid tal peal, noh nagu need Mati Karmini skulptuurid praegu, sest niisugust tüüpi ja siis me tahtsime seda ju kätte saada. Mati oli meil kõige pikem poiss, tema võttis pootshaagi ja tema oli siis noh nagu kapten laevas, sest tema tahtis siis selle nüüd kätte saada. Tema ikka nägi seda kõige esimesena ja tema tahab selle kätte saada. Aga napoodsak jäi lühikeseks ja me ei saanud seda kätte. Ja siis, kui me jõudsime ka vanematele teatada, mis suured leiud meil siin mere ääres on, siis siis selgus, et jah, see oli natuke liigasse vōi veel hästi. Merepea lõhkus ikka väga suur, võimas veesammas kerkis taeva poole, nii et see oli miin. See ei ole seotud nüüd küll tuletorniga, aga see kõrvalmaja sees, kus oli meie, kutsusime Mohni udupasun. Ja, ja ma teadsin, et sa Mohni udupasun ja ma iga kord kartsin pööraselt, kui see, kui see möirgas selle uduseina taga selleni, nii saladuslikelt Teil oli ta oma, meil olid oma, kui ta hakkas juba udutuli, kui see pasun hakkas tööle, siis see oli nagu midagi saarele omaste, nii vajalikud, see ei tekitanud mingisugust halba tunnet. Meie udupasun vissi nüüdiskõikidele laevadele selle saare juurde kuulub veel länsta otsas. Oli minu lapsepõlves tükk aega see laev, mis siia siia otsa sõitis, ta läks siis miinile, võid saidapommitabamuse, nii et kapten ajas ta siis ratsakinni ja, ja see veer oli püsti terve minu lapsepõlve aja välja. Ja ma ei mäletagi, millal ta ära vajus, aga aga teie rääkisite mulle täiesti õudse loo, kuidas ta seal mängimas käisid. Nojah, vot see on see, mida ma ütlesin, et kui sa siin saare peal elad ja oled laps, siis sa ei oska ju midagi karta, sest me käisime seal talvel selle vana laeva sees. Seal on, mina mäletan sealt nisukesi rooste, see v laike. Ja nii sihukesi nagu sõltumata vesi oli seal sees, kuhu oleks võinud kukkuda ja mis oleks võinud juhtuda, kas siis ei tulnud niisugust mõtet üldse pähegi, ei osanud kartagi niisugust asja. Milvi, sa mäletad ju vaatasid läbi jää, ma ei tea kuhu, ja see oli nagu suur saal, oli see, see laeva sisemus, ma ei tea, mis oli trenn või kuidas seda nimetatakse kõrge, kõrge, kõrge ja meie niuksed väikesed lapsukesed seal all ja see oli suur liuväli, täiesti läbipaistev. Põhi paistis sealt välja ja libe. Nii tore ja sinna polnud nagu lund sadanud, sellepärast et need seinad nagu kaitsesid ja see oli tõesti võsatada seal olla. Rannalastel peab olema õnne jääda. Kuidas ta ennast selle saare peal tundsite? Ma küll ei tundnud ennast halvasti, mul on tohutu head mälestused Mohni saarest kõigest sellest, mis ma, mis ma siin tundsin ja nägin. Ma arvan, et oma selle niukse hea emotsionaalse pagasi olen ma ikka siit kaasa võtta. Ja, ja see majaga seoses praegu meile sinna klaaside juurde saanud, aga siin olid sellised valgust murdvad klaasid, kus olid kõik vikerkaare värvid olemas. Ja minu jaoks oli see midagi nii võrratu. See oli väga ilus pilt sellest tuletorni, nendest ringlevatest klaasidest, heinmann Pean ütlema, et siin lei juba välja Milvi kunstnikuhing. Ega ta muidu ei oleks praegu eesti tuntumaid tekstiilikunstnike, see oli ju tegelikult sõjaväestatud Se Saar siin. Aga siis osa personalist oli tsiviilisikuid. Ja meie pere oli ka ema isa ja meid oli kolm last, siis oli veel üks eesti perekond, kus oli kaks last ja siis kaks perekonda kus oli, ühes oli kaks last ja teises ka kaks tüdrukut. Ja siis oli siin veel üks abielupaar, vanem abielupaar, kelle laps ei olnud ja üks umbes 30 40 aastane meesterahvas, kes elas ka üksinda, see oli siis personali, need inimesed, mis siin olid, aga lastena oli meil siin tore ja muidugi õpiti üksteise keelt ka siin hoolega sepikoda. Ka sepikojas tehti kõiki neid metallitöid, mis oli vaja teha, ma mäletan seda lõõtsa, kus seal tuli hõõgus. Kui palju neid hooneid siin siis oli, kas see on täpselt sama plaan, mis siiski jah, täpselt sama plaanud, paneme nüüd aastat ka paika, mis aastatel teie elasite, noh, nii, ma arvan, et 48. Me tulime siia 48. lõpu poole, ilmselt tulime siia ja läksime ära siit lõplikult 55. meie õega juba Tallinna kooli, aga ema isa tulid siis kogu perega järgi 56., kuna see oli siis sõjaväeosa tol ajal siis laevaga toodi Tallinnast toidukraami, mäletan ühte väga head asja, siis oli neljakandilisest plekkpurgis. Ja see oli väga hea maitsega, siis räägiti, et sorry, Ameerika vorst nagu doktorit, kloostritrofeed, vorstilaadsed, et minule see õudsalt maitses. Minu meelest oli tore marju, korjasime siitsamast Mohni saarest. Siis ema pani meie moosid klaasmunade sisse, isa toksis selle, selle võrgu võrguklaas sõnade sisse, isa toksis selle naba sealt ära, niimodi enne ja, ja siis sinna tehti niuke vastav kork siis vahaga pandi kinni, need olid meie moosipurgid. Kas need kaubalaevad, kas need olid need meremehed, kes hirmutasid, et võtavad naiseks kaubalaev tuli siia ja ühte kaubalaeva? Mäletan, see oli tol aastal, kui oli päikesevarjutus kell 12, et meil tahmased, klaasid, kaamerad, siis mida päikesevarjutust meid viidi paatidega siit sinna kaubalaevale. Saare lastele oli vaja ju midagi huvitavat ka näidata ja ja läksime siis sinna, siis näidati meile kõiki neid abiruume ja trimmides, kus me ronisime, all käisime. Ja siis ütlesid meremehed. Vaat naisime laeval ei ole, aga tüdrukud, jätame nüüd siia ja võtame endale naisteks. Ja mul oli kohutav hirm. Lähebki. Aga ka praegune Mohni on võlunud inimesi. Maie Itse on üks neid, kes saarele loodusreise korraldab ja saare pärast südant valutab. 2000. aastal, kui mind siia saarele visati nagu vette siis esimesel korral ma tundsin kohe, et see saar võttis mind omaks. Mul oli selline tunne, et jalad ei puutu maad, käed kohe-kohe õhku tõusmas ja ja, ja selline nagu need, kes kosmoses on, et see kaaluta oleku tunne tuli peale ja et meil ei olnud ühtegi teejuhti ees, kes meile sellest saarest midagi räägiks. Öeldi, et vaadake nüüd saare peal kaks pool kolm tundi ringi ja siis hakkate seda saart inimestele tutvustama ja teadmata siin ühtegi rada või midagi, see saar juhtis meile need kohad kätte, mida tutvustada. No minule ikka räägite, et siin on olemas nii soo kui kõrb. Kui. Ja siin on isegi oma laulvad liivad olnud ja on sood ja Jaan Kiviranda ja kihi randa sellist, kus saad kivilt kivile hüpata, on sellist munakivi, mis jala kallale kenasti massaaži teeb, on päris killustik, kui päris liiva niimoodi, et, et tõesti ühest äärmusest teise väga lühikese ala peal vaheldub see pinnas. Kui vaadata seda, kui suur huvi on siin Kaarel käijate seas kinud nüüd viimastel aastatel, siis minulgi tekib hirm ja tekib hirm eeskätt nende osas, kes käivad siin omapäi paar nädalat tagasi, kui ma siin saarel oli, siis põhimõtteliselt ühtegi Loogast, kui ma nüüd saare murdes ütlen õigesti ei olnud, kus ei olnud ka. Ja need, kes on kaadritega tulnud, vaatavad siin omal käel ringi ja sageli teadmata, et tegemist on looduses Lahemaa poolt siht kaitsevööndiks kuulutatud maa-alaga tehakse suvalisse kohta lõkke üles peetakse oma piknik, rääkimata siis sellest tündsuvast mürast, mida saab kaatrist väga hästi tekitada, niimoodi, et üle saare kajab ja ja siis on küll selline judinad jooksevad üle keha, et, et kas see nüüd on see, milleks peab siia saarele tulema. Võib-olla on siin mõttekas natukene rohkem nendel inimestel, kes sellega kokku puutuvad, laua taha istuda. Vaata seda kui ühte tervikut. Et kui ma nüüd lahemaaga suheldes alguses, kui ma hakkasin käima, siis oli seal üks inimene konkreetselt, kes selle saare asjadega tegeles. Aga need on lähemal jaotatud kaerase vastutused, et üks inimene tegeleb pärandkultuurina x looduskaitsega ja järgmine muinsuskaitseväe, ütleme need temaatika järgi on ära jaotatud ja igaüks nagu vaatab oma lõiku ja võib-olla see on andnud sellele ka sellise noh, võimalused, et ei ole nagu seda info õigesse kohta jõudmist. Kõik on killustunud, kõik on killustunud ja need kaks infotahvlid, mis siin saarel on, et sellest on siiski vähe. Tegelikult ei taha meist ju keegi, et saar tuleks kinni panna, et ta tuleb nii kõva kaitse alla panna, et mõistlik on, on meil endal mõistlikuks saada. Just, ja sellepärast ma olen ka nüüd eelmisel ja sellel suvel, kui mul on oma põhitöö kõrvalt mahti püüdnud olla siin saarel lihtsalt paigal, mingid ajad, et, et kui need inimesed, kes kaatritega tulevad, et hakkavad küsima ühteteist saare kohta, et siis lihtsalt juhtida nende tähelepanu, et mis on siinse eriline ja selle saare hingus, minu jaoks ongi selline. Ühelt poolt ürgne loodus, teiselt poolt, et nüüd see eriline vaikus ja kolmandaks, mis minule isiklikult väga meeldib, on siin loomastik. Et siin saarel ei ole sisalikke suuremaid roomajaid. Ja mulle meeldib, et siin saarel ei ole rebasest suuremaid kiskjaid. Siin on rebane, kes saab kassi käest. Vot niisugune rebanon. No ja selle kassi vanus on täpselt sama palju kui minut siin saarel käimises, taas kui ma tulin siia saarele tollel aastal toodise, kas nii pisikesena, et mahtus mu peopessa ära, sellel kassil ei olnud silmi peas ja koera kaisus tema kasvas ja lutipudelist teda söödeti ja peremees koeraga lahkus, aga kas on kohatruu? Ta on siin kõik need järgnevad peremehed ja perenaised üle elanud ja rääkimata perenaistest ja peremeestest, vaid ka rebased ära selja. Ta on jah, korralikult kõrvad tuliseks küttis rebasel. Jah, tal on olnud sellega juures ka endal luumurdusid, ma olen siia saarele tulnud ja läinud, kuidas talun esimesse käpa, nii-öelda abaluu paigast ära, aga see ei ole takistanud teda olema edaspidi ooper, see on minusaar, ütleb jah, ja nii ta käitubki. Nii ta käitubki, kui ta tahab, ta käib terve ringi kaasas inimestega ja kui talle miski asi ei meeldi, siis ta rahumeeli hüppab ja ründab ka inimest. Aga päibija Milvi pilk libiseb üha mööda saart ja imestab kadunud paikade üle ja seal olid suured liiva düünid, kõrged nagu, nagu lasime liugu. Praegu, kui ma mõtlen tagantjärgi, et need olid nagu meie, me, noh, kui ma nüüd kujutlen seda, et see võis olla nagu 30 meetrit, olime ise nii pisikesed, tohutu kõrged mäed meie meelest. Me lasime seal pepu peal liugu alla, korjasime tiiru mune, seal oli väga palju tiiru, pesime, korjasime neid mune. Panime neid mune tagasi, saime muidugi ema käest ka riielda, seda ma mäletan. Ükskord kui me pidime minema kõik munad tagasi viima sinna, et laste rumalusest, aga praegu siit vaadates jumasenonant, mets, see kõik oli lage ennem siin. Sellel sihtkaitsevööndil ongi see mõte, et lasta kasvada loodusel niimoodi, et inimene ide alluks ja loomateid alluks ja nii nagu on. Ja ma pean ütlema, et kui ma 2000 siia tulin, siis mina seda liiva välja veel nägin. Nüüd kui seda laudteed mööda kõndida, siis me näeme, et see männik, mis sinna liiva välja peale on kasvanud, on kõik sellised maksimum 15 aastased, aga enamasti siuksed 10 aasta vanused männikesed. Ja seal on järgi jäänud veel ainult üks selline liivane, nii peaaegu ütleme ratas. Ja ma arvan, et see liivane ratas on püsinud ja seoses sellega, et veel siis kui 2004 2005 suur torm oli, kus siit saare keskelt jõle käis siis oli suur rüsijää tollel kevadel ja siis viskas veel meri seda rüsijääd sinna ülesse, et see on nüüd minule teadaolevalt viimane koht, kuhu on pildunud rüsijääd ülesse ja see sulanud jää. Ilmselt siis on Imanud pinnasesse nii palju soola, et sinna veel ei ole hakanud kasvama taimestik. Et see on nüüd huvitav jälgida, teades, et see oli viimane koht, kuhu 2004 2005 aastavahetus. Kui see torm oli, et saab näha kaua, siis võtab nüüd aega seal. Aga, aga see teine pinnas on nüüd selle aja jooksul, mis mina olen käinud kohe järjest iga aastaga. Kui me seda laudteed ehitasime, siis oli laudteeotsast lõpuni terves tükis näha. Praegust on niimoodi, et vaata siitpoolt või vaata sealtpoolt ikka on puudes. Minul on selles mõttes jube kurb, kui mina mõtlen sellele, missugune oli see minu lapsepõlves see loodusmaastik siin jäta nii kohutavalt täiskasvanud see ei ole nagu seesama saar, täpselt nagu ma mõtlengi selle, ma ei ole looduskaitse vastaline. Aga kas see looduskaitse tähendab siis seda, et kõik need ilusad rannaniidud ja mis kõik olid lambad, tühjaksiidia? Ta lähebki ära, ta peabki nüüd siis täis kasvama või siis oli ka inimesed tegutsesid seal nad tegid ju oma mõistuse ja oma vajaduste järgi ja siis oli ju kõik ometigi normis. Et kas tõesti, et miks ta peab niimoodi täis kasvama. Ma olen seda küsinud jah, aga mida me tahame, kui, kui vahend, kuidas rikas oli see loodus siin enne ja nagu tegi, rääkisite, mis olid, aga praegu see on 50 aastat ja kui veel 30 aastat niimoodi on, et midagi ei tohi maha võtta, aga teha see ei ole enam sama, see saar on ju ainult üks metsamassiiv. See ei ole ju enam see siin ei ole enam neid liivavälju ja ei ole neid samblikke ja niisuguseid asju, mis ennem oli, mis oli ikkagi omane sellele saarele, kui siin oli elutegevus, ka rohelus on muidugi ilus, aga kui kõik muu hävineb ära selle eest, et kasvab ainult üks männimetsamassiiv peale ja kui sa vaatasid tuletornist alla, siin ei olegi enam praegu midagi muud. Ausalt öeldes natukene kurb tunne. Ja minul tuleb kurb tunne, näiteks kui ma käin siin pärast seda, kui on tuul teinud oma laastamistööd. Et seal saare keskosas on väga unikaalne looduse kooslus, kuidas kadakatünn kasvab ümber pihlaka. Ma ei ole kuskil mujal Eestimaal seda kohanud ja seal oli üks hästi atraktiivne koht, kus inimesed alati pildistasid sesse kadaka öösel all ja pihlakas juba piisavalt suureks kasvanud, kas siis marjad küljes või õied küljes. No selline fantastiline kooslus. Ja nüüd on tormiga murdunud, eks mänd sinna peale. Ma ei tohi seda mändiselt ära koristada, sellepärast et siin on sihtkaitsevöönd. Ja vot looduses käiva inimesena on minul sellist asja väga valus vaadata, et ma olen nõus, me peame kaitsma, aga me peaksime kaitsma ka neid looduse kunstiteoseid kui looduse mingisuguse õnnetuse tagajärjel on see kunstiteos sattunud. Kas mul on väga hea meel tegelikult, et meil tekkis puht spontaanselt see küsimus, et see on mind mõnda aega juba vaevanud, et et kaitstes üht, hävitame me teist ja, ja kus me selle piiri tõmbame? Jah, igatahes minu meelest see, mis siin ennem oli ja see sellepärast see oli ikkagi hoopis vaheldusrikkam ja palju-palju huvi. On aeg tornist alla ronida, selleks, et rääkida tornist on kaunis suvepäev. Pääsukesed teevad ümbertornid kiiremaid ringe kuid torn ise näeb välja, nagu oleksid hoita rajanud. Tõsi, Mohni ei ole eesti vanemaid teenekamaid tuletorne. Ehitatud on ta 1806. aastal ja senise koju saanud 1871. aastal, nii et praegu 200 viieaastane koidust meiega tornid kõik kokku moodustavad väärtuse oma arhitektuurilise mitmekesisuses. Kõik meie 41 tuletorni ja üle paarisaja tulepaagi. Egoriener veeteede ameti põhja navigatsioonimärgistuse talituse juhataja ja Eesti tuletorni seltsi juhatuse esimees. Mohni ei ole tõepoolest Eesti kõige vanem tuletorn, aga samas ta on ikkagi väga tähtis ja arhitektuuriliselt Ta kuulub samasse klassi nagu ka Kõpu võib-olla et nad on kõik kantud ajalooliste tuletornide maailmapärandisse ja, ja tema oli siis 360 kraadi, oli selle tule nähtavusringtulija ja igal Pootsis, kus laevad sõitsid, siis nägid, et, et siin on see Mohni moni. Saaria, Mohni tuletorn. Räägime Mohni tuletorni olukorrast. Mohni tuled on halvas olukorras, et tema välisfassaad puna EL-is on väga suures osas juba alla varisenud kokku varisenud, et et on vaja kiiresti reageerida, kui me tahame, et see tuletorni säiliks ka järgmistel põlvedele see tähendab siis ja et me vajame riigipoolset toetust vahendeid tuletorni päästmiseks, renoveerimiseks, taastamiseks. Ta näeb tõesti välja nii, nagu oleks tal hambad suust kukkunud. Jah, tõepoolest, et omal ajal mitte pädevad ehitajad katsid selle tuletorni väliselt õlivärviga ja sellest sai siis alguse see, et täitsa punane tellis hakkas murenema ja kukkus alla ja ja tõepoolest näeb praegu välja selline, nagu oleks tal hambad suust kukkunud, nagu ütlesite. Aga mingid plaanid on selle torniga või, või ongi nüüd nii, et raha ei ole ja, ja tuleb vaadata õnnetult pealt? No päris pealt ei vaata, eks me oleme püüdnud siin erinevaid vahendeid ja võimaluste piires siin muinsuskaitseametiga ja ja käinud hindad seda olukorda ja ja teinud ka vahepeal selliseid konserveerimistöid ja püüdnud ikkagi leida seda väljapääsu ja lahenditeetrid, seen tuled on päästa just nimelt toodud päästepaat on sellises olukorras. Aga niikaua kui riik väärtusta neid tuletorn nagu eesti rahvaarhitektuuripärandit ja kultuuripärandit, siis oleme jah, natukene selliste seotud kätega. Kui seda raha siia peale ei leita. Kui kaua aega läheb, et, et me olemegi tornist ilma. Seda on väga raske öelda, aga kuna ta on sellises halvas olukorras, nagu ta on, siis siis kahjuks peab tõdema, et väga pikalt ta enam sellisel kujul ei seisa. Siin. Kas te olete kokku puutunud kokku mõtteviisiga, et no mida imet mitte seda vaja on lükkamegi maha ja teeme ilusa maja asemele. Hästi palju on räägitud sellest, et tänapäeva tuletornid on minetanud oma tähtsuse navigatsiooni seisukohalt. Kuid tegelikult minu arvamus on see, et tuletornid on samamoodi tähtsad külla jah, ma olen nõus ja nad pole sama tähtsad navigatsioonivahendid nagu on tal olid omal ajal, kus põhilised sõidetigi tulede ja kaartide järgi ta ei ole mitte oluline või tähtis navigatsiooni ohutuse seisukohalt vaid ta on tähtis ka nagu kultuuripärandi seisukohad sellise arhitektuuripärandi seisukohalt ka samuti. Ja kui palju erinevad tuletorni arhitektuuri meil on, et kui palju seda raha läheks? Noh, sõltub sellest, mis ette kirjutasite, muinsuskaitseamet, viimased sellised ettekirjutused või, või vaatluste tulemusena oli ette kirjutatud seediga kivi tuleb välja vahetada kivi kivi haaval. See tähendab siis seda, et kivid asendatakse ükshaaval ja veel kinnitatakse roostevabade poltidega üksteise külge, mis on tegelikult väga kulukas ja raha nõudev asi, lihtsalt. Et kui sellist tööd hakata tegema, siis üteldi. Kuule sorri, et me sellise rahaga teeme siin võib-olla 13 tuletornide varda. Et seal ongi nagu see moment, üks muinsuskaitseamet peaks olema paindlik ja aru saama, et no krohvime täis või valame valame täis ja krohvime üle või midagi. Muidugi see punane tellis on nagu üliilusa nägeva. Aga et seda hoida ja säästa ja säilitada, siis selline kivi, kivi ja vahetamine. See on nii kulukas, et ma arvan, et ei mängi välja. Mõnevõrra seisab ju tegelikult meie tuletornide saatus ka meie enda mõtteviisi taga. Et me kõik ju väga palju ei puutu kokku tuletornidega ja siis nad ei jõua meile ka võib-olla nii palju hinge minna. Ma saan aru, et te olete sellega algust teinud, Eesti tuletorne seltsiga. Jah, tõepoolest, et 2007 aastal loodi Eesti tuletorni selts, kelle eesmärk on siis koondade alla enda alla kokku kõik tuletornihuvilised ja, ja muud sellised huvigrupid, kellel on tuletornide teema südamelähedane ja läbi Eesti tuletorni seltsi. Me oleme siis püüdnud populariseerida ja propageerida sellist tornide tähenduslikkuse säilimise ideed ja samuti ka alternatiive kasutamise mõtet. Kõik, kes, kellel on huvi rohkem tuletornile vastuse saab vaadata Eesti tuletorni seltsi kodulehe pealt meie kohta rohkem infot ja võib esineda ja, või meiega liituda. Ja teha kaasa kõiki teie ettevõtmisi. Absoluutselt, et me korraldame siin ekskursioone, väljasõite, tuletornidesse ja kõik, kes on Eesti seltsi liikmed saavad nendest osa võtta. Egoreener nimetas tuletornide alternatiivset kasutamist. Kui torn on minetanud oma navigatsiooni-lise tähenduse siis on ta ju piisavalt põnev, et leida uus elu turismiobjektina. Niisiis ootavad meie tuletornid arendajat Olga ettevõtjat või omavalitsust, kellel on idee. Veeteede amet on nii mitmegi omavalitsusega sõlminud lepingu, mille järgi on neile tuletorn antud tasuta rendile ja suviti saavad kõik huvilised tuletorni külastada. Alati tekib ka muid küsimusi. Kui torn on turismiobjekt ja võib torni pääsu eest raha küsida siis äkki võib tekkida kiusatus küsida ka saarelepääsu eest piletit. Raha küsimise mõte kipub inimestel hõlpsasti tulema. Nii et iga asi tuleb hoolikalt läbi mõelda. Aga tulles ringiga tagasi Mohni tuletorni juurde, siis lõpetan küsimusega. Mida me peaksime siis tegema oma nõudmise juurde, et tornis tuleb kivi kivi haaval välja vahetada, teades, et kellelgi pole niisugust raha või olla pisut paindlikum, et torn siiski päästa. Muidugi on ka ju veel üks kivi kivi haaval võimalus lasta torn kivi kivi haaval kokku kukkuda. Ja kuidas pärast seda küll julgeks peeglisse vaadata. Aitäh tegemast kaasa retke Mohni tuletornisaarel.