Tere taas on esmaspäeva pärastlõuna ja paslik aeg ajada taas matkajutte. Nagu ikka, on meie matkasaates kaks teemat. Tänane esimene teema on jalgsi matkamisest, arutame koos Aleksander Annusega jalgsimatkavõlude üle. Anname ka väikesi nõuandeid ning teine teema tänases saates on matkavõimalused Lõuna-Eestis rõhuasetusega Põlvamaale ja seda juttu räägime Põlva Matkaklubi juhi Leivo toov, aga see kokku annab tänase matkasaate ja küsija rollis on Tarmo Tiisler. Matkasaade. Tänases matkasaates pühendame esimese poole jalgsimatkamise üle, kuigi võib-olla sõna jalgsi matkamine kõlab natuke kummaliselt, sest ma eeldan enamus inimesi, kes räägivad või kuulevad matkamisest matkamise all ehk mõtlevadki jalgsi matkamist ehk siis kahel jalal käimist, kuid seljast juttu räägime selle ala ehk siis jalgsimatkamise NSV Liidu meistrisportlasega Alexandra annus. Tere. Tervist. Mis asi? Jalgsi matkamine, kust lõpeb jalgsi matkamine, kust algab mägimatkamine ja sealt edasi alpinist teiega? Minu arvates nii jalgsimatkajad, mägimatkajad kui kalpinistsid käivad ikkagi jalgsi ainult et eristamine on siis selles mägimatkamine. See eeldab, et põhilisteks matkal takistuseks on mäegurude ületamine. Mäegurud on nii-öelda madalamad kohad mäe orjadel, kus saab siis nii-öelda ühest jõe orust teise minna. Alpinismi põhieesmärgiks on aga jõuda mingisuguste mäe tippudeni, aga muidugi kõikidel nendel käikudel, loomulikult käiakse jala. Kui ma nüüd küsiksin sellise noh, mitte eriti originaalse küsimuse, siis milline on teie kõige ilusam jalgsimatk olnud? Ja see on tüüpiline tänapäeva küsimus, et mis on ikka kõige-kõigem ajakirjanike poolt? No ma usun, et minul üks meeldivamaid matkooli suusamat 74. aastal lähis Polaar-Uurali, kus meil on üle kolme nädala ja ja siis sõitsime üle 400 kilomeetri jalgsi matkadest, oli vast esimene tõsisem matk Janssoni siis Al Tais ja väga huvitavad alad on olnud ka Sajaanidesse muidugi, rääkimata sellest, et ma olen käinud Krulli saartel ja Kamtšatka all, mis mõlemad vulkaanilise talad ja seal on juba terve rida looduse poolt väga huvitavaid asju. Küsisin jälle täiesti meelevaldselt, et kas jalgsi matkamist peetakse kuidagi natuke vähem tõsisemaks kui mägimatkamist ehk siis mägimatkamine peavad ikka mäkke minema ja rohkem pingutama. Kas jalgsi matkamine on, noh, lihtsalt lauskmaal astumine? Tähendab, kõigepealt ikkagi matkal, valdavalt käidi või vähemalt tol ajal, kui mina selle asjaga tõsiselt tegelesin, lauskmaal noh, välja arvatud kõrbes jah, kõrbes ma olen ka matkamas käinud, aga muidu ikkagi mägised rajoonid. Need olid Traiga mäed, kus mäed ulatusid, ütleme nii, kuni kahe, kahe ja poole kilomeetrini seal veel mägimatkamist harrastada, nagu põhimõtteliselt Te ei saa, mägimatkade rajoonid on seal, kus on jääliustikud, kust tuleb üle kuru minna praktiliselt alati üle liustikute üle jäämurdude üle jää, vot sealt hakkab siis mägimatkamine, aga nii, aga ka jalgsimatkadel vahest ja olid sees siis sellised liustikutega mäegurud, mida oli vaja ületada. Ja ega seal väga palju vahet ei ole kusagil ma ütleks, et 60.-te aastate lõpul, 70.-te alul need jalgsimatk ja mägimatk nagu muutusid eraldi aladeks mägimatkamine nõudis alpitehnika paremat tundmist. Kui ütleme, jalgsimatkadel oli seal jõgede ületamine ja rohunõlvadel liikumine ja, ja võib-olla noh, minimaalselt kaljuronimine siis mägimatkadel seal oli juba liustikul liikumine liikumise tehnika lumel liikumise tehnika kaljuronimine. Vaat need olid seal nagu põhialad, milleks tuli siis ette valmistada ja seal oli siis mägialade ettevalmistus tunduvalt suurem kui jalgsimatkajat. Te olete olnud Eesti matkamise juures aastakümneid. Öelge, kas Eesti matkaja on muutunud ka ettevalmistuselt suhtumiselt, kas huvid on muutunud? Tähendab võiks ütelda niimoodi, mina olen matkanud, esimese matka tegin 1964 ja sellest ajast tegelesin matkamisega ja olin matkakooli nii-öelda lugeja ja instruktor ja pärast ka Tallinna matkakooli õppealajuhataja, hilisem matkaföderatsiooni matkaala nii-öelda spetsialist. Meie tase võiks ütelda, paranes järjest, meie matkajate saavutused suurenesid. Aga siis üheksakümnendatel aastatel, kui siis nüüd see Eesti vabariik tuli, siis tekkis niisugune Arusaamatus kaasnõukogude liidu alade enam nagu ei tulnud eriti kõne alla matka rajoonidena Euroopasse veel nagu otseselt ei saanud ja seal olid kvalitatiivselt hoopis teistsugused tingimused, sest võiks ütelda, et Euroopa aladel matkamine on väga selline kultuurne, seal on rajad, seal on viidad, seal on ka head kaardid, mida nõukogude liidu aladel ei olnud, kaartide saamine oli omal ajal seal küllaltki keerukas küsimus ja skeemid, põhiliselt mittekaardid. Ja selle tõttu noh, asi tundus väga lihtne olevat ja inimesed hakkasid mitmel pool käima ja et noh, et oleks nagu ettevalmistust vaja. Seda nagu ei tunnetatud ja teiseks kui vanasti kõik see töö, mida mina omal ajal matka poolitusalal tegin, oli ühiskondlikus korras, minule raha ei makstud ja need, kes tulid kohale, need said ka muidu kõik selle õpetuse. Nüüd on igal pool vajatakse raha õpetajad tahavad raha ja kursandid peavad raha maksma ja, ja tihtipeale on tegemist on ikkagi algajate inimestega, kes on küllalt noored ja nendel see rahataskuid kipub pigem õhukeseks kui paksuks jääma. Aga see on ka niimoodi, et raha on, aga, aga, aga eeldatakse, et kui mul raha on, siis ma lihtsalt lähen ja lähen käin, mis tähendab, et ettevalmistus tõepoolest ei ole, et võib-olla on väga heal tasemel ehk siis väga kallis varustus ostetud, aga puudub oskus seda käsitseda ja puudub üldse elementaarne teadmine, kuhu minnakse ja kuidas olla tuleks. Kahjuks nii on jah, alpides saab suhteliselt väga palju inimesi surma igal aastal, sest nad ei tea, kuhu nad lähevad. Nad ei tea, millist varustust vaja on ja nendel ei ole tehnikat alati sellel tasemel, muidugi mitte kõigil, aga teatav nimetamisväärne protsent on niisugused. Vaatavad, et ilusilmu, põlev, ajasin riided midagi, lähen niisama selle kerge riidega, aga üleval tuleb pilv, tuleb peale, hakkab sadam alguses vihma ja pärast Lundvat, kui te olete niukses kerges riietuses, kujutage ette, mis siis on. Ja vaat niisugustes tingimustes inimesed lähevad sinna, sest meil on vabadus, ei ole piiratud, igaüks võib igale poole minna. Mida vaba inimene peaks teadma, kui ta läheb matkale ja tal ei ole kogemusi, mis on sellised aabitsatõed? Aabitsatõdesid on väga mitmesugused, kõigepealt ei tohi hakata kohe minema, ei tea kus niukse kohta, milles sul mingisuguseid ettekujutust ei ole, milles sul kogemusi ei ole, sest kogemused ikka järjest kogunevad. Käid ühe matka läbi, seal on mingid kogemused järgmisega juba ja siin on, põhimõtteliselt peab see asi ikkagi astmeliselt toimivama, ikka kergemalt, raskemale, kergemalt raskemale, nii nagu meie igapäevane koolis esimese klassi laps kuni ülikoolini välja, see haridus tõuseb niimoodi ja nii looduses liikumise asjaga ka. Noh, Eestimaal ei ole keeruline, sest me olime küllalt asustatud, palju teid ja siin lausa midagi hullu juhtuda ei saa, aga ka ei soovitaks päris üksipäini minna, sest kujutage ette, te võite jala ära väänata ja muutute liikumisvõimetuks peaaegu. Nii, et selle tõttu oleks vaja üks niisugune kindel reegel, et kahekesi peaks minema vähemalt. Ja peaks hankima omal ikkagi kaarti ja peaks hankima omale orienteerumisoskusi. Meil on terve rida orienteerumisklubisid, kes seda õpetavad ja orienteerumine Tallinnas on näiteks orienteerumisneljapäevakut, harju joonil on vist teisi päevakut ja igal igal suuremal linnal ja ka maakonnale on omad sellised orienteerumise võimalused siis, siis te oskate ütelda, sest inimene alati peab teadma, kus tema asub, kaardi peal, vaat seda ilma õppimata seda selgeks päris lihtsalt ei saa. Ka linnas liikumisel on vajalik linnas liikumisel, näiteks kui te lähete ühes suunas ja vaatate, näete täitsa selge. Aga kui te nüüd tagasi hakata tulema, see pilt on hoopis teistsugune, sest te tulete teiselt poolt teinud teised vaated. Mis peaks olema matkavarustuse puhul elementaarne mis peaks olema? Ma arvan, et kui rääkida jalgsi käimisest, siis põhiliselt on saapad, jalatsid, noh, ütleme niisugust ühe päeva, kahe päeva matka, neid võib siis sisse kantud tavalise jalatsi ka minna, aga kui teda kavatseti ka tõsisemale matkale minna, siis ma soovitaks kindlasti korralikud tugevad matkasaapad, nahk pealsetega ja protseduur oleks niisugune, et kui te ostate uued saapad, teie jalg ja tehaseliist ei ole ühesugused kastetena, siis sooja vette või kuuma vette lased ta nüüd üsna märjaks nii-öelda võiks ütelda süld pehmeks, kuivatati seest ära panete mitu paari sokke jalga tõmmata, nüüd need saapad jalga ja käite niikaua kui saapad kuivavad tellijala sära. See on terve päeva võib aega võtta, siis määriti nad sisse, no näiteks väga ean kastoorõliga määrida, see teeb hästi pehmeks ja edaspidi hoolitseda alati selle eest, et saapad oleks korralikult määritud ja ei tohi ka neid ei tule ega kuskil liiga kuuma ääres liiga ära kuivatada. Et nad kaotaks ta nahk kuivaks, kõvaks või tuliseks saades, siis ta isegi tõmbub kokku ja vot niuke saabas enam jalgagi ei lähe. Nii et see on, see on põhiline ja teine asi jalgade eest hoolitseda, et küüned oleks ära lõigatud jalgadel, ei tekiks sääraseid paksud nahad alla ja et kõik võivad põhjustada suuri ebamu musi kõndimisel. Mina olen käinud niimoodi, et pikad matkad käin, ei mingeid ville, ei mingeid hõõrumisi, sest mul on saapad olnud ette valmistatud. Milline seljakott peaks olema kui suur, mis seal sees? Aga tähendab, see sõltub nüüd sellest, kui raskele matkale lähete. No kõigepealt peaks ta hästi teile selga istuma, tänapäeval on valida üsna palju mitmesuguseid seljakotid ja tuleks ka mingi perspektiiviga ossa, kuid ei kavatsegi suuri matku teha. Siis ostate üsna sellise väikese, kus ühe päeva ühe-kahe päeva varustus sisse läheb. Jämedalt üteldes ühe päeva toit kaalub umbes üks kilo, kui te nii-öelda täis toitlustusel olete. Rasketel matkadel oli ta kergem, sest meil olid mitmesuguseid suplimeeritud ja kuivatatud ja Leympia sai oli kõik kuivikutes ja nii-öelda niisuguses sellega saab kaalu kergendust, aga noh, väikeste matel matkadel ei ole see tähtis ja Eestimaal noh näiteks siin on need poed ja kauplused, nii et siin ei pruugigi terve varustus kaasas olla. Seljakotid on mitmesugused, tõsisemate lekete jaoks on vaja siis niisugune nii-öelda puusarihmaga, nii et kogu suurem osakaalust langeb mitte õlgadele, vaid langeb puusadele. Vaat see on siis juba niisugust, kus te võite, tuleb kanda, ütleme noh, üle 10 kilo seal kaks-kolmkümmend, minul on, vaata, ma olen 40 kilo matkakoti, seljakoti raskus. Kui rohkem on siis, siis talvel me panime nende Salvo kelkude peale, vedasime järele. Ja suvel siis ikka püüdsime, nii et läksime mingisugusesse punkti, panin need, peitsime siis oma asjad ära, mis sai maha jätta, tegime seal siis väikse ringi ja siis tulime uuesti tagasi, võtsime juurde. No peab ütlema tipa ikkagi niisugune 25 kolmekümnekilone kott, see ikka juba annab tõsiselt tunda. Aga lihtne arvestus, üks kilo toiduaineid päeva kohta ja siis oma riietused, täiendavat jalanõud, mingisugused kergemad, nii et õhtu, kui ära lõpetad, selgi panete üles, siis vahetate ära, et oleks nagu vahetus ja tavaelus jalad paremad oleks, võite paljajalu kodus käia ja kus siis sobib muru peal ja suvilas või? Millised oleksid sellised kenamad ja paremad ja kättesaadavamad matka piirkonnad, mis teile esimese hetkega pähe tuleksid väljaspool Eestit? Mõtlen no ma arvan, et Karpaatid on üks väga ilus alase, veel erilisi suuri nõudmisi ei esita. Päris huvitavad alad on ka meil põhja pool, näiteks Põhja-Soome Lapimaa. Seal ei ole niisuguseid väga suuri mägesid, veel suuremad mäed on juba Rootsis ja Norras. Et oleksid nii-öelda lähialad. Nad on küll hästi, võiks ütelda, varustatud radadega märgitud radadega, aga põhja pool võib ütelda veel seda eripära. Mul oli kogemus soomlastega, kes siia üheksakümnendatel enne üheksakümnendaid aastaid tulid ja kellega me käisime mitmel pool siin endisest Nõukogude liidus matkal. Siis nad imestasid, et alati käime mööda radu, et kuidas siis niimoodi, miks mööda radu? Kui ma Soome läksin, mis siis selgus selles Lapimaal, seal on palju põhjapõtru ja need alad on kõik risti-rästi igasugust põhjapõtrade poolt joostud radasid täis ja õieti nihukest põhirada, kus mind ei olegi seal tõesti kaardi ja kompassiga minema. Sest radu oli tuhandeid, mis põtrade poolt olid joostud risti-rästi. Noorusmälestused on kindlasti need kõige ilusamad, aga, aga kui kahjudele on, et enam ei saa sinna nõukogude liidu poole peale nii hõlpsalt minna matkale, siis seal Selleks on vaja kahjuks juba viimane, viimane veerand läheb käima, läks käima ja ma enam sinna nagu ei ole suuteline. Ki võib olla raskem Talle minema. Aga tõepoolest nisukesi neelda asustamata alasid, nagu Nõukogude liidus oli, neid muidugi Euroopas kusagil ei ole, seal on igal pool ettenähtud rajad ja, ja ja kui vanasti võis ilusasti tuld igal pool teha ja muidugi pidi teadlik olema tulekahju metsatulekahju teha, siis nüüd enamikes kohtades enam tuld tule tegemine ei tule üldse kõne allagi, see on nii-öelda teed oma priimuse peale omad söögid ja ja nii et selles mõttes on nagu üks pügal sellist on nagu ära jäänud siin Euroopa piirides. Noh, kus kui kunagi saaks, oleks muidugi huvitav, aga minu mind selleks enam ei jätku. Olen mõne näiteks Lõuna-Ameerikas Amazonase orus kusagil käia, eriti metsikus looduses. Aga miks on metsikus looduses parem käia kui, kui tsiviliseeritud? Sest ta oluliselt erineb sellest tsivilisatsioonist ja seal tulevad ikka need sinu matkagrupikaaslaste nii-öelda kvaliteet tuleb hästi esile. Sest seal mingi noh, nii-öelda kultuur või, või, või seal neis sega ka kultuur võib olla jutumärkides. Eks ole inimesest kamist tema harjumusest, kus ta on harjunud käima ja mida ta hindab ja iga inimene hindab isemoodi asju. Ma küsiksin teilt lõpetuseks, et milline oleks optimaalne grupi suurus, et ei tüütaks 11 ära, aga samas oleks turvaline. No ma arvan, et optimaalne suurus on ütleme Kuue ja, ja siis kusagil 10 või 12 inimese vahel sõltub matkaraskusest, mida raskem ja keerukamad matke, seda suurem. Noh, ta on mitte väga palju suurem, aga suurem grupp ikkagi peaks olema talvematkadel, näiteks kui suusamatkadele minna, siis on suur grupp sellepärast head. No ma ei räägi eestimaast, et kui sõita niisugustel aladel, kus radasid ei ole, siis rajaajamine on tõsine töö ja seal, mida suurem grupp, seda paremini, sest kordamööda aetakse rada. Aga jah, niisugune kuue kaheksaliikmeline grupp, kus peaks ikka tuumikpõhimõtteliselt, peaks varem koos olen ma käinud ja päris võõraid inimesi ei, ei saa võtta matkagrupi niisama lihtsalt sest kunagi ei tea, mida nad võivad mingisuguses olukorras tegema hakata. Eestimaalane palju kauneid paiku ja üks nendest kahtlemata Lõuna-Eesti, sellest nüüd räägimegi ja kuuldel on meil Põlva Matkaklubi üks eestvedajaid, leivad. Mis on Lõuna-Eestis see, miks Eesti inimene peaks Lõuna-Eestisse matkale minema? No üks asi on kindlasti see, et see on suhteliselt pikka aega säilinud oma omaette. Et esiteks ei ole siit väga suuri teesid läbi läinud, ei ole tööstust arendatud, seetõttu on säilinud kena loodus ja aga siin need huvitavad rahvakillud omamoodi kultuur. Arhitektuur ilmselt tänu sellele ja muidugi ka see, et Lõuna-Eestis on üsna omapäraseid loodusobjekte, mida mujal Eestis ei leidu. Kõige kaunimad jõed ja, ja ilus Lämmijärve rannik. Lõuna-Eesti on vist ka väga hea imidži ka eestlaste hulgas. Kipub olema tähendab see, mis puudutab matkamist ja loodust ja rahvuskultuuri, seda kindlasti selles osas. Ja eks selle nimel on ka üksjagu vaeva nähtud. Kas Lõuna-Eestis on sellise tavamatkaja jaoks ka spetsiaalsed matkarajad olemas, kuhu ta võib minna, kust ta võib leida näiteks ööbimiskohti ja nii edasi? Matkajaid saab laias laastus liigendada selle järgi, kas tegemist on nüüd veematkajate jalgsi, rattamatkajate kui päris automaatkajatega ja veel kitsamalt annab liigendada neid kultuuri- või loodushuvilisteks või siis päris sellise spetsiaalse huviga tulijateks. Keda huvitavad noh, kas linnuvaatlus või eraldi või siis ökoloogia või või mingi muu kitsam loodusala. No võtame inimese, kes tahab minna metsa matkale, lihtsalt olla natukene omaette tsivilisatsioonist eemal ja kõik need variandid, mis sa välja pakkusid No neid LEI variante nüüd viimastel aastatel tõesti päris tõhusalt juurde tekkinud. Et hakkaks pihta päris inimestest, kes soovivad mitu päeva olla koha peale natuke põhjalikumalt tutvuda. Siin kohaliku elu ja oluga, sest nendel oleks kõige parem muidugi tulla jalgrattaga. Ja selleks pakub lihtsalt see liikumine ühest punktist teise natukene kiirem ja ta koha peale natukeseks ajaks teha selliseid radiaale lühemaid matkasid kas siis jalgsi, käsi või jalgrattaga. Ja neid võimalusi siin on näiteks Põlva maakonnas päris koha igas maakonna otsas on Erastvere kandis on teinud eraste metskond väga toreda metsanduslik kallakuga matkaraja siis on taas avatud korda tehtud, on tilluoru matkarada. Ja, ja muidugi tuntud kohad taevaskojas siis toolama kandis seal Räpina külje all Piusa ja Võhandu ürgorud seal nüüd eeldab küll see matkamine natukene põhjalikumaid eelteadmisi, kaardi tundmisi, seal tähistused on suhteliselt algelised, aga piisava ettevalmistuse puhul saab seal ka ilusti hakkama kaardimaterjal, mis nende piirkondade kohta on üllitatud, see on päris põhjalik. Aga kus selle kaardimaterjali saab? Nüüd, kui kõige paremad abilised on kindlasti infopunktid. Näiteks Põlva, Värska, Räpina infopunktid on samuti sihtasutus. Lõuna-Eesti turism on üllitanud sellise raamatu nagu Lõuna-Eesti marsruudid seiklema Lõuna-Eestisse, siin on täiesti olemas kohe vahemaadega marsruudi kirjeldustega erinevate piirkondade vaatamisväärsused ja lõpus on sellel trükiseal ka üsna põhjalik kaart. Ja selle kaardi järgi siis saabki orienteeruda ja vaadata lugeda siit raamatust juurde. Siis on antud üsna hiljuti välja Põlvamaa valik kaitsealasid, mis on keskkonnateenistuse ja siis Põlvainfopunkti või siis sihtasutus, pulaan turismiarenduskeskuse poolt välja antud väga põhjalikud trükised, taskuvariant siis mahub iga matkamehe seljakotti ja, ja seal on siis kaart, kaardid, kes näiteks valgesoo maastikukaitseala kohta kaart üks seitsmeteistkümnele poolele 1000-le siin korralikud kirjeldused, mida selle matkaraja peal näha saab? Kuidas käituda, kuhu panna prügi, kus saab ööbida? See on vaatetornid ja muud vaatamisväärsused. Ka Meenikunno maastikukaitseala kohta on kylle oru maastikukaitseala kohta Piusa selline taskuväljaanne on täiesti olemas muidugi kakstega. Sa mainisid ööbimiskohti ja ka prügi ärapaneku kohta, kas selles piirkonnas, kus sina oled, ehk siis Põlvamaal ja üldse üldistades Lõuna-Eesti peale on, on matka jal parem ööbida sellises organiseeritud või, või natukegi selleks kohaldatud ööbimispaigas, kus ta saab siis ka oma Igapäevase sodi ära panna või eelistab matkaja ikkagi olla tema poolt valitud kuuse all? No eks siin hakkab mängima rolli ka mugavus, sest laagripaiga ettevalmistamine on päris tõsine töö ja pärast sellele jälgede kaotamine ja et alati on otstarbekam mugavam endal peatada sellises kohas, mis on ette valmistatud ja peaaegu kõikide matkaradade ja kaitsealade juures on riigimetsakeskuse poolt või siis keskkonnateenistuse poolt ette valmistatud ööbimiskohad kus on nii prügi, mahapaneku koht, kus on väikesed oidakesed, puudega lõkkepuudega ettevalmistatud lõkkeasemed. Ja noh, osades kohtades isegi väiksed loovud, eks sellised avatud katusega magamisasemed või siis igameheõiguse matkaonnid. Need, kes päris telgis ei saa, ei taha magada või siis soovib näiteks ka hilisemal ajal sügisel või sügistalvel matkata ringi näiteks matkaonnide, seal olemas ka pliidid, kaminad sees. Ja neid võib iga inimene kasutada, just nii on olemas ka küttepuude varu. Nii et ja reeglina need matkaonnid ka sellise veekogu lähedal, kas allika või ei, rabajärve lähedal, kus saab ka vett võtta. Kas see inimene, kes tuleb Lõuna-Eestisse matkama, on sinu tähelepanekuid mööda seni olnud noh, ütleme korrektne ehk siis ta ei loobi üle jäävaid asju sinna, kuhu juhtub, vaid peab kinni nendest kirjutamata reeglitest või ka kirjutatud reeglitest. Olukord on läinud siiski aasta-aastalt paremaks. Et väga palju sõltub sellest, kuidas on paigaldatud prügi, mahapanemise kohad tähendab võimalused, mingit konteinerid, prügikastid, kui ikkagi on olemas selline koht, kuhu prügi annab ära panna siis reeglina seda laiali ei loobita. Aga kohad, kus on väga suur koormus, väga suur koormus, praegu väga palju rahvast tõlgitakse ja on seal ikka kipub aeg-ajalt kord käest ära minema. Et siiski olukord on paremaks läinud, viimaste aastatega. Kui kauaks ajaks on võimalik minna Lõuna-Eestis loodusesse, nii et näiteks ei kohta ühtegi teist inimest. No suvel suvel on see võimalus kõige väiksem. Et suvel eriti juuli lõpp august, need kipuvad kuumad nädalad olema, kus rahvas liigub tohutult palju, kus ka kõige väiksemate metsajärvede äärde on tulnud mingi keegi seltskond. Aga näiteks siin juba augusti lõpu poole on täiesti võimalik niimoodi matkata ringi, kus noh, kaks päeva, kolm päeva ei kohta ühtegi inimest sõltub muidugi marsruudi valikust ka. On teil tehtud mingit statistikat, kui palju inimesi käib aastaringselt või siis hooaegade aastaaegade kaupa näiteks Põlvamaal matkamas. No päris niimoodi matkajate lõikes ei ole tehtud või vähemalt ma ei tea, et oleks tehtud käivad uuringud praegu turismi mõju, uuringud ja sinna hulka kuulub ka külastajate loendus. Aga ma tean, et mõned aastad tagasi tehti taevaskojas selline loendus suvel. Ja neid külastajad saadi 150000. Sama aastak oli Pärnus. Näiteks juhtus olema suhteliselt vihmane aasta suvi ja lugesin Pärnu andmeid külastatavuse andmed Pärnus oli olnud inimesi 80000. Juhtus olema selline madal madalperiood seal, nii et praktiliselt kaks korda rohkem. See näitab ka, et koormused, eriti selliste tuntud paikadele on üsna suured. Kas välismaa inimene eksib ka teie kanti ära või tuleb lausa teadlikult? Sellest aastast alates, nüüd on näha juba päris põnevaid inimesi liikumas vahepeal nagu madalperiood, see oli suhteliselt vähe välismaalt käijaid aga sel aastal olid näiteks Soome linnuvaatlejad juba kohal. Siis eilegi oli üks hispaania seltskond mõni nädal tagasi prantsuse seltskond, kes käisid veematkal sõitmas, nii et vähehaaval hakkab jõudma ka välismaa inimene siiakanti. Lõuna-Eestisse. Kui kellelgi matkal midagi tervisega juhtub, kas siis abi saamine võtaks väga palju aega? Just meie jutu all olevas piirkonnas? Põlva maakonnas on suhteliselt väike ja kompaktne, et kui mobiiltelefon on taskus. Aga see võiks olla, see võiks olla kindlasti kaasas matkal et suhteliselt hästi maakond kaetud ka mobiililevi leviga, nii et ei tohiks väga suuri probleeme olla arsti väljakutsumisega, kiirabi väljakutsumisega. Aga muidugi peab mõtlema sellele, et alati matkale minnes olgu siis eemadki rattamatk olgu mingi väike matkaapteek kindlasti käepärast, võtta natuke valuvaigistit, natukene nuuskpiiritust, marlisidemeid, plaastreid, midagi taolist, mille kannaks näiteks lahast paigaldada, et, et need asjad võiksid kindlasti kaasas olla matkal, eriti mitmepäevasel matkal, kui planeeritakse minekut. Veematkamine viimasel ajal Eestis saanud vaat et moeasjaks ja Ahja ja Võhandu on kaks sellist sellist nime, mille peale küll päris alguses kohe mõeldakse, kui tekki pidi minna kuhugi vee pääle. Kas need Ahja ja Võhandu on, on suvel väga ülerahvastatud? Reeglina nädala sees on, on täiesti võimalik uhket üksindust nautida. Kõige kõige kuumemad nädalavahetused, kipuvadki olema juuli nädalavahetused siis eriti laupäevane päev, kui siin tõesti võib-olla jõe peal teinekord paarsada inimest korraga. Aga õnneks õnneks on hakanud ka see stabiliseeruma ja hajuma tähendab, et sõidetakse ka rohkem nüüd nädala keskel juba. Kas teie kandis saab korraldada ka näiteks lastele või noortele selliseid õppelaagreid? Jah, mitmeid selliseid Motkamisega seotud üritusi toimub tõesti siin. On olemas üks orienteerumisele. Orienteerumisel spetsialiseerunud laager, see on siis pikajärvel on taevaskoja noortelaagris, päris tegeleb matkamisega. Mägimatkamise õppega ja kõrgseiklusradade kanu ja jalgratta matkamisega. Ja siis on ka väikeseid projektilaagreid. On olnud kohata, kus õpetatakse lastele esmaseid matkata, kui sa ei tia kaarti lugema ja matkal käituma ja, ja kuidas käituda eksimise korral, kuidas anda esmaabi ja nii edasi ja nii edasi. Kui sa lõpetuseks annaksid kolm head märksõna Lõuna-Eesti kohta kuhu tasuks minna Neid kohti on nii palju, et sa panid mind kohe mõtlema, praegu pida soovitada kõige rohkem. Väga hea piirkond, kus annab toreda matkapäeva kindlasti läbi teha, on. On Meenikunno raba Ilumetsa meteoriidikraatrid, rebasme allikas, väga toredad matkaonnid, väga hästi tähistatud rajad. Teine piirkond on kindlasti Kiidjärve, Taevaskoja piirkond, kus maksta metsakuklaste kaitseala kus on valgesoo väga suurepärane tähistatud matkarajad. Suur väike taevaskoda kindlasti. Jaa, soovitaksin kes on metsandushuviline, kindlasti Erastvere metskonna matkarajale minna, väga toredad kohad. Matkasaade. Sellised olid matkajutud täna nädala pärast, järgmisel esmaspäeval räägime uuesti. Tänase ärakuulamise eest ütleb tänusõnad Tarmo Tiisler. Kuulmiseni.