Lipper. Enne tema eelmisel aastal ilmunud debüütkogu vilus on jahe, ma ei osanud arvata, et tegelikult on tema näol tegemist tõesti luuletajaga ilma igasuguste mööndusteta. Linna lollist linna sümbol tehakse, siis on midagi natuke viltu. Aga ma ei tea, kuid lootsin, et ma teda nüüd kiitma ülistama hakkan, ma kohe mitte kuidagimoodi ei saa. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Eelmise aasta lõpus ilmus Tartu Supilinna muusiku ja poeedi Aleksander Mülleri esikluulekogu vilus on jahe. Raamat on pühendatud naistele ja kannab alapealkirja möödunud sajandi luulet. Täna saates Müllerist kui nähtusest kõneleb ajakirja Akadeemia toimetaja ja Jaan Isotamm. Luulekogu kommenteerib ajakirja Looming toimetaja Francois särpaan. Luuletusi loeb Vanemuise teatri näitleja Merle Jääger. Mina olen Jaan Tootsen. Ja kõigepealt loeb Merca ühe Mülleri luuletuse ja siis kõneleb peategelane ise. Sekvoia kui metsaannid linlasele veerimatu minu luule lihtviisil rästik murakas Kurg, siisike ja Sõnn. Teel seemne puistan, tiinestasin tuule kuid autotiivul kom trasseptikusse kadus õnn. Naer röga võttiski sellaadse mult vastu. Säält Hemingway-le vahing vastu kaeb. Ja olematu rüütel hästi kasvatatud hobusena. Ehk mitte tahtes tulevikuolematuid jalajälgi saeb. Kui sa ei näe ainult Oli puhas, ellu. Kuid kartulitund valib ahhaat loomi. Kuid kartulid. Kes see oli, kes ütles, et et inimesed naeravad sinu üle, et sa räägid nii aeglaselt? Sul oli kohe vastu saanud. See on sellepärast, et sa mõtled nii palju. Jah, ma. Kas Artur lapsed ajatolla Khomeini laadal üüri Homenja? Sa oled nüüd 55 aastate, mõned päevad peale selles maailmas elanud, et et mis on see tarkus, mis sa oled nende aastate jooksul sellest maailmast ammutanud, mida sa tahaksid oma tütardele jaama, ütleme, vanemale pojale edasi anda? Apteek, bassevis, Singer on ühes ühes leiutus tähendab kirjutanud. Et kõige tähtsam siin maailmas Kivi ütles hõimes Salman. Ja minu meelest kõige tähtsam siin maailmas juhus. Aga mis on juhuse ja kivi vahel? Ei ole mina pädev. Jobust kätkeb endas kõik. Kas sina oled oma elus õiget juhused leidnud? Juhused on mind leidnud. Sa tahaksid olla usklik? Kuid oled materjalist. Ma tahaksin olla materjalist. Kui olen usklik iseenda materjalist Fat ja lihtsalt tuleb olla hea. Sa oled püüdnud olla hea on saanud sinu jaoks nagu selline mõte, mis sind on elus kandnud. Ilusal ja. Ja tõstabki pead salapahe, nii mahe. Ta rõkatab. Ära lenda, vaid eriti puu. Veel korduvalt. Nii pole olnud, seda polnud. Kes pole tulnud neid pole olla laulnud. Näiteks Arno Tali oli küsimus sulle, et mis pärast sai otsas. Tipp aga see ei ole ju hea. Ju ma siis olen loll, ta arvajad on hea. Tegelikult ma tean, et see ei ole hea. Kas seesama alkohol mõjutab ka kuidagi sinu loomingut? Ta on see kuidagi seotud sellega? Kahtlemata mõjutab Edgar Allan Paul ona hallalt üks romaan seal. Ardo, kordan, pimmi lugu ja kirjandusteadlased täpselt selgeks teinud. Millised kohad tõu kirjutas, kui ta on täis, millist pohmellis, millist. Õnneks alkohol ei ole nagu ainuke aine, mis mõjutab, et kui on ilus kevadilm, päike paistab, see on üks luuletus kui orgasmi helkonso näos, kui sa lähed mööda tänavaid noh, Tartus on see ilmselt iseäranis Ilus olla kevadel siinsest. Erinevalt Tallinnast, kus on veel kaua sompus ja kole, jõuab Tartusse kevad tubli kaks nädalat varem. Jah. Selle luuletuse kirjutas teele kodust hullumajja. Oi-oi, see päike söödi süüdimatult, see temana Härmu mahladesse selguse millised võiksid olla kõigi naiste näod orgasmi ajal. Ehk oskavad ka nemad nõnda päikesesse hingata. Tegelikult on kõik üks siisikeste vulin, sirin juhhei ja pea silmas kasse. Ehk ka mingil moel geenides. Ja siis see kuradi räpane punane kaste, mis kujunemisaastaid vürtsitas. Mõnele mõik ei mõika. Uus mina olen niisugune küll. Miks? ERGO hagi ograafia. Mul muusadeks on tihti tulnud tõusvaid naisi. Hing väreles ka ihu Lembialt ribadeks. Nüüd hoian põsekoopas hästi praetud maisi. Poogen viltu vist. Ja laul läinud Hyybaseks kuid sellest vaevast settinud välja terve koorem. Ning saades targalt vanemaks ma tegelikult noorematest noorem. Mina isegi ei tahaks rääkida Sassist kui isikust vaid sassis kui nähtusest. Temal omamoodi fenomen. Räägib ajakirja Akadeemia toimetaja Jaan Isotamm. See Müller, mida teie teate ja mida on välja pakutud suurel määral ju kollase ajakirjanduse teene. Ta oleks võinud jäädagi tähele panemata, kui ei oleks olnud nihukest vastastikust huvi ajakirjandusel skandaalse maiguga tegelaste vastu ja tegelasel endal enda tunnustamise ja tuntuks tegemise vastu. Ja see on siis niisugune imepärane sümbioos. Ja siin ma kasutaksin võimalust ja räägiksin just sellest, miks ma Müllerit nähtuseks nimetanud. 10 aastat on Tartus põhilised kultuuritegijad, kui 100 aasta pärast keegi hakkab vanu ajalehti lugema ja uurima, on olnud niuke trio Niilius, Müller, Volkonski? Noh kõike ma tunnen võrdlemisi hästi ja oma kohast nad kenad inimesed, aga kultuuriga pehmelt öeldes ei ole neil eriti palju pistmist. Miks nad on tehtud? Sellisteks? Üks on see, et kollane ja meil praegu muud ajakirjandust ei ole ju kollane. Et see vajab midagi erilist sensatsioonilist ja samal ajal tööblile kus peale minevat või arusaadavat. Neid me leiame iga päev ajalehtedes lugusid, niukestest, inimest, kellest võib-olla ei oleks üldse vaja olnud kirjutada. Aga need kolm ühe kohta neist ütles Madis Kõiv kunagi üsna ammu mõtlikult. Ma saan aru küll, et igal linnal on oma loll linna lollist linna sümbol tehakse siis on midagi natuke viltu. Ja Mülleri Sass paraku kuulub ka nende hulka, just sellepärast oleks võinud jääda omaette, kui ta oleks, seal on niisugune omaette üksikmõtleja oleks võinud jäädagi sinna oma päritud Supilinna majja, oleks olnud teatud ringis võib-olla isegi autoriteet, aga ei oleks olnud noh, meedialemmikud, meediamull või midagi selletaolist sel põhjusel ilmselt praegu kah vestleme, et selleks on tehtud. Minu meelest on temal olnud kogu aeg hirmus tahtmine olla. Ja kuna ülejäänud seltskond või ühiskond on suhteliselt inertne, kui keegi kellelegi käsklust rahakotti ei hakka ära võtma või mõnda muud pattu tegema, siis antakse kõik ükskõikselt andeks, las ta teeb, las ta olla ja ongi teinud ja olnud just nii, nagu tema on selle heaks õigeks armanud. Kas te mäletate ka ikka oldi omavahel koos, kas siis seal sassi juures või kusagil mujal, et et kas, kas avas ka enda sellist maailmavaatelist mõtlemist või et mis, nagu tema jaoks elus olulised asjad on või et oma elutunnetust avastada, vaidles ta kellelegiga. Eks ta üritas muidugi, aga enamasti olid need tema seisukohad kas liiga eriskummalised, mida ei võetud arvesse või liiga trafaretselt, mida samuti ei võetud arvesse. Seda oli ikkagi oma aja laps ja mõelda tema lapsepõlve ja kasvatuse peale. Lugenud ta oli ühteteist, saamatuid kodus oli, muidugi müüs ajapikku kõik maha. Ma ei julge nüüd praegu öelda, on kuidagi raske, sest on olemas inimestes, loomu poolest on originaalsed. Aga neid Narva enamus, originaalid sead. Ja ma arvan, selles assi stiili juurde käis pigem originaalid. Sisemine. Mul on omal mõned teooriad, et miks niuksed tegelased tõsteti nii kõrgele ja suunati sinna prožektorite valgusse. Üks on see, mis ma enne ütlesin, et nad ise hirmsasti tahavad. Matti Milius kunagi teatanud, et räägitata kuja kirjutatagu minust mida tahes, peaasi et räägitakse ja kirjutatakse. Ja asju ka ei ole ühtegi võimalust jätnud kasutamata, kui ta saaks püüne pääle ja seal midagi teha. Aga no võib-olla on see aja märku vaim, mis sellega kaasas käib ja no ma ei tea. Kuid lootsin, et ma teda nüüd kiitma ülistama hakkan, ma kohe mitte kuidagimoodi ei saa. Viimane üks meie ühine sõber eile oli siin, rääkisime kassist ja see ütles südames juut. No ma tean, tema päritolu ja juutliku ei ole seal küll mitte midagi, aga käitumine on ta kogu selle aja jooksul, mina, ta tunnen, on olnud väga juutlik tänapäeval ja see on peaaegu poliitiliselt ebakorrektne, aga noh, ma ütlen niimoodi 19. sajandi vaimus. Miks juudi toide edukad juutiaid edukad sellepärast, et ärimeestel neid puudus, häbi, autunne ja said seda, mida nad tahtsid. Ja Müller on kah terve oma eluaeg on saanud seda, mida ta tahab. Aga no kasutades selle juures niukseid võtteid või vahendeid, mis mõnel teisel nagu kas ei sobi või leiab ise, et kuidagi piinlik, Konshassil läbi piinlikkuse tunnet saab liigelgi esinenud. Tema teeb seda, mida tema tahab ja sellepärast ongi nähtus. Võib-olla mingi selline reaalne seik, et mis võiks edasi anda seda, seda sassi käitumist või neid, neid mõtteskeeme, mis teda juhivad. Ma mõtlesin igasuguseid lugusid välja, ma pean vahepeal ütlema, et noh, et minu mälestused temast niuksed, tihedad ja intensiivsed mälestused sinna on üle veerandsaja aasta tagasi. Siis pärast seda, kui mina 70, neljandal aastal joodikute hulgast ennast välja rabelesin, noh siis oli meie suhtlemine on jäänud väga põgusaks. Mis ta vahepeal on teinud ja saavutanud, sellest peaks vist ilmselt rääkima keegi teine. Ja mõtlesin neid, seikasid ka, aga tundus, et kõik need olid niuksed. Joodikute naljad, mida joodikud omavahel räägivad ja hirmsasti Ernumad selle peale räägivad, ikka jälle sassis, räägib ju ka niukseid, igivanu habemega anekdoote, mis kainel inimesele mingit nalja ei tee, aga joomaseltskonnas oioi iga kord, kui seda kuuldakse ja tema esituses veel noh, siis määratakse nii, et ma parem jätaksin. Segad oma teadevale. See oli nii, saad mees, avaarid. Olime leppadommiga, kurat. Nojaa, leppadom, hispaanlane, nagu ta on, žestikuleerib ja. Ja mul tuli köhatus ja tõesti tuli röga klimp. Issand, ei jõua mina neid kordasid ära lugeda, kui palju mina olen sassi illekast oma õbluke sil õlul, koju vedanud. No eriti pärast seda, kui ma muidugi supiline elama kolisin, siis noh nagu naabrimehe, kuidas ikka maha. Ja tead, teinekord, eks ole, siukse talveilmaga ibe ka ja siis püüa seda niimoodi sassi sinna oma õla peale upitada. Olen mõelnud, et milleks, milleks. Kord tulen ma töölt Vanemuises ja, ja sihuke täielik niisugune välja pigistatud sidruni tunne, mõtlesin, et okei, astun illekast läbi ja viskan mingi paar rummiga Tšaid endale hinge alla, noh, ehk hakkab parem, ostan lillekese sisse. Ja millegipärast on seal niisugune hetk, et et seal on sihuke ilge pinu inimesi. Just vanad tuttavad, kõik tahavad minuga suhelda ja mina olen täiesti sihuke bloki ees, ainult ainult istuks oma rummi tee taga ja ei suhtleks mitte kellegagi. Matkarajal. Saatsin, saatsin nad kõik, eks ole, mägraurgu ja Sass, Sass tuleb. Mõtlesin, Sass, palun. Palun ainult mitte täna osa, et Mike ei taha kuulata mitte ühtegi anekdooti. Sosistab. Jah, ja siis läheb lauast minema. Mina istun seal, ööbin oma ruumid, et naudin, naudin lõpuks seda momenti, et mitte keegi tahab muga suhelda, küll on tore. Ja siis tuleb sosse. Sask napsune. Sa oled minu teile vaikselt ütlevad. Mängin sulle loo. Mine ja mängi, tee mis tahad, eks. Saska laseb muusika maha, on ju, läheb klaveri taha ja hakkab mängima. Ja sel hetkel oli sihuke noh, õudselt kihvt moment, et järsku tuli nagu nego energiapahvak niimoodi. Jah. See oli ikka täitsa. Võttis minul hiire kinni väga histele. Põhjatud helkis silmade kaevudest kerkimas siduvaks valimissellega, mis toimub su sees. Siis ma. Kahte kumerust, sinul rindodelleekiva tipulised kumerused kerkimas siduvaks välimist sellega, mis toimub su sees. Seda pürgimolst, sinu tumeda Käärset niiskumasid omaks valimissellega, mis toimub su sees. Mis su nimi on? Sinu nimi on, olen su sees tume, ai sinus siduvaks välimiste, sellega, mis toimumas on sees. Kõik mus laula. Jätkab Jaan Isotamm. Aga kohe kasutan juhust ja ütlen, et kui nähtus oleks ta väga väärt materjal mõnele korralikule prosa Eestile üllerist romaan kirjutada. Kas tema enda juttude põhjal või? Mõnikord ongi niisugune tunne, et on kuidagi nagu kirjandusest ellu astunud. Asi, mis ei peaks tegelikult elus üldse olema, aga millegipärast ikkagi loonud ja elab ikka edasi. Ja see talle muidugi meeldiks veel rohkem, aga karta on, et ei leidu enam kirjanikke. Kes võtaks niukse asja ette või mine sa tea. Võib öelda siis, et Mülleri Sass on ise luula, Mülleri Sass on ise laul, see, mida ta loob, ja see, kes ta ise on metsana, nii läbinisti põimunud. Nojah, see kõlab kuidagi natuke liiga pateetiliselt, aga no teie poolt ja või ma ei tea üldse, et mina niimoodi küll ei ole osanud vaadata ta ta on pigem keda eesti kirjanikest võiks kirjeldama, panna kuskilt Oskar Lutsu tagahoovist mõnest nende seltskondades või noh, Hindrailongaav mõnid, niukseid, tüüpide kirjeldused. Joodik võiks öelda tema kohta veel. On üritanud maha jätta ja on haiglates käinud ja tervis on ära rikkunud. Ma muide, ma ei tea üldse, kuidas tal praegu sellega suhted on. Aga noh, see on, see on haigus, seda ei saa enam mingiks sotsiaalseks lahterdamiseks nimetada, see on haige inimese asi. Aga kas selles luulekogus vilus on jahe, kas on, kui ainult selline puhtalt kui joodiku lalin või, või on seal mõned sellised terasemad asjad ka peidus? On küll on küll seal on, muidugi ei saa öelda, et mees on ikkagi 55 aastane, juba elu oleks täiesti mööda läinud, et ta mitte millegi üle mõelnud ei oleks, ta on mõelnud ja omaette mõelnud ja, ja nagu ma ütlesin, ta on neid kirjutanud varemgi. On küll, seal on, seal on teravmeelsust ja seal isegi. Luule puhul on see väga oluline, ehedat tunnet ei ole ainult poseerimine. Aga vormi külje pealt jah. Ta vist midagi erilist ei paku, endast. On seesama, mida on tehtud ja ma ütlen veel kord, et kui ta sellega oleks õigel ajal ja õiges seltskonnas lagedale tulnud siis oleks ta praegu tunnustatud luuleta, kui ta oleks viitsinud jätkata. Mitte sellepärast, et kõigi niisuguste asjadega bussitegemise puhul vana tarkus öeldakse, et üks protsent annet ja 99 protsenti Igi tööd ja vaeva on vaja näha, aga vot seda ei ole kallis sassi iialgi viitsinud teha. Nii, selles on see tema muusika tegevus, tema pooleli jäänud teatrikarjäär. Ja, ja ma kardan, luuletaminega ei jõua eriti kaugele, kui ta nüüd ei muutati grafomaanide leiad kõik, mis ta paberile paneb, kõik tuleb silmapilk avaldada lugejat taanda, aga ma arvan, ta ei tee seda. Sest tal on kõigi tema pahede juures, millest ma nii palju rääkinud, tal on mingisugune väga omapärane ja isemoodi stiilitunne olemas mis ilmselt teistest samasugustest vanadest joodikutest eristabki. Muuseumis on suured muusad. Muuseas, muuseas, mis te teete, Vellekesed teede? Tee TTT väiksena pusad peas pusad ja kingud suurel mehel ülikoolid, leenuse kingid, loodusrahvas vaja tuua Yorki ja moskvapudelile vaja korki, Eskimole, morsk. Aleksander Mülleri luulekogu vilus on jahe, kommenteerib François. Aleksander Müller on mind suutnud üllatada positiivses mõttes vähemalt kolmel eri viisil. Kõigepealt inimesena ma olin Müllerist muidugi palju kuulnud, enne kui ma temaga isiklikult kokku puutusin, sellest, et on selline legend Algne kujude tänavapildis näinud. Aga siis, kui ma Sassiga üsna juhuslikult isiklikult tuttavaks sain, siis ma kogesin, et tegelikult on tõesti tegu huvitava inimesega ja see väljendus eelkõige minu jaoks sassi omapärases huumorimeeles. Teisisõnu siis on tal kusagil sisimas omavahel täiesti isikupärane absurditunnetus. Teine positiivne üllatus minu jaoks oli siis Aleksander Müller kui muusik. Jälle pean tunnistama, et ma ei ole bluusmuusikasõber. Aga kui ma kuulsin esimest korda sassi laula, siis seal oli mingi jõud või Bauer mingisugune selline vägi, mida suures osas pluusist üldse ei esine. Ja ilmselt on siis põhjus selles, et Müller teedest sellist muusikat nagu tal tuleb, ta ei tee mingisugust stiili püüdlikult järgi. Ja kolmas on Müller, kui luuletaja enne tema eelmisel aastal ilmunud debüütkogu vilus on jahe. Ma ei osanud arvata, et tegelikult on tema näol tegemist tõesti luuletajaga ilma igasuguste mööndusteta. Luuletaja siis selles mõttes, et inimene, kelle jaoks luuletamine ei ole mitte mingisugune kõrvaline tegevus mitte lihtsalt mingisuguste meeliselude aegajalt üles tähendamine või laulutekstide kaante vahel avaldamine vaid et see on tema jaoks täiesti tegevus omaette, mida ta on viljelenud aastakümneid oma oma luuleline keel ja tema tekstid moodustavate täiesti oma kunstilise ruumi. Ja see tema kogu vilus on jahe mis koondab siis luuletusi 60-ga Kaheksandast kuni päris viimaste aastateni. See oli minu jaoks eelmise aasta luulekogudest üks huvitavamaid ja mitte ainult huvitavamaid väide mõnes mõttes isegi eks õnnestunumaid, kuna seal ei leia ühtegi tava mõttes halba luuletust. Tõsi küll, seal on mitmesuguseid luuletusi, seal on selliseid, mida lugedes kohe mõistad, et see on väga hea tekst ja selliseid luuletusi ka mille algusread lubavad tekitavat kartust, et nüüd tuleb mingi tavaline kehv hall värsikene, aga kunagise luuletuse jää selliseks, alati tuleb sisse mingi nihe mingisugune, kas absurd, iroonia või pagan teab mis. Ja need luuletused on alati ka sellised luuletused on alati huvitavad. Ja samuti on, kui vaadata tema luuletuste teemasid, siis mõned mõned neist on tõesti oma teemade poolest samasugused nagu Tartus on neid juba mitu aastal kirjutatud alates käsu Hansust, kes nuttis, et oh ma vaene Vardoliin ja lõpetades noh, minu pärast kas või Hannes Varblasega, kes luulendab ka seda, kui halb ja hall kõik on. Ka Mülleri kogus on sarnast temaatikat, aga sellisel teemal kirjutatud luuletused lahendab ta hoopis teistmoodi, täiesti ebakonventsionaalselt. Ja samuti on selles raamatus mõned sellised luuletused, mis oma teema poolest võiksid anda ainest suvalisele vemmalvärsile pilaluuletuse naljakesele, aga samamoodi ta lahendab nad täiesti isikupäraselt. Aga mis on tähelepanuväärsemad? Missugune osa tema luulest on tähelepanuväärsem sellised luuletekstid, kus ta, kas siis mõtleb lausa välja mingeid sõnu? Väänab sõnu, väänab eesti keelt, teeb mingisuguseid vigureid ka siis olemasolevate sõnadega või, või väljamõeldud sõnadega. Ja kus see lõpptulemus on selline, et seda teksti ei ikkagi nüüd niimoodi vaadata, millest ta seal kõneleb, et mis on see teema või millest oli jutt, vaid see lõpptulemus on nagu see on luule nagu muusika, see pole mitte laulu tekst, vaid see, see luuletus ise on, on laul. See on muusika, mida me võime nautida ka siis, kui me aru, mis keeles lauldakse või saame aru, et näed, see on prantsuse keeles, aga me ei oska prantsuse keelt. Ja minu arust on just see point Mülleri mõistmiseks või tema kaitsmiseks mingite selliste rünnakute vastu, et, et noh, et see ikkagi ei ole nagu päris luule on just see, et et me ei tohiks seda vaadata nagu mingeid nutulaule või protestilaule või lorilaule, sest kunagi ta tegelikult ei tema jaoks eesmärk ei ole see, et kajastada neid sotsiaalseid paineid või argielu piinasid või siis visata villast. Jah, muidugi see keskkond, kus ta on need olud, kus ta on, need annavad selleks ainest, seal vilksatab neid teemasid läbi, aga tema luule on ikkagi mäng, see on täiesti aktsepteeritav kirjandus. Ta tõuseb oma oma tekstides hoopis nendest sotsiaalsetest pingetest või mingitest painetest hoopis kõrgemale. Ja võib-olla just selle tõttu ta mõnedele oma eakaaslastele või saatusekaaslastele. Võib-olla see tema looming just nii väga ei meeldigi, kuna nad ootaksid ikkagi, et ta et ta kirjutaks sellest, et kui halb oli siis või, kui halb on nüüd tema nagu linnuke, nagu pääsuke kuskil seal taeval lõõritab mingis arusaamatus keeles või, või ka arusaadavalt teeb seda niimoodi, et ta ei, ta ei pane kellelegi raha või või ei, urgitse mingisuguses mädamülkas. Pääsuk Jeesuke Jeesuke kõrge kui pääsuke veerile uril alla väravad on valla. Halla, Halla, Halla, sina oled Kallas Aasiast Europeedinik number kümmenyydini võtab, kellel vaimu Teder ütleb, oled põhjapuder, aga armas minule just seesama pääsuke suitsiidile ja suitsune. Sealpool kerget seda ja teist seisis majakas, kurg tegi pesa seda ja teist nägi kajakas kuremunad ära, sõi merest naftat peale, jõi siis iive oma ju linnukesel muret. Mercal väga vahvalt öelnud, et et sinus on olemas selline nagu sisemine optimism, et ta on midagi, mis aitab sul selles elus nagu rõõmsasti kulgeda. Kas on midagi sellise eneseiroonia taoliste või midagi, mis, mis laseb ennast kui kõrvalt vaadata ja muiata nii iseenda kui ka elu ja selle maailma üle? Suurem avalduse võtjal oskus iseenda üle hirmuda elu oi naljakas see kui. Poolel naljakas, siis. See viib soome-ugri suitsiidini. Peterson läks Riiga. Bach tuli past lais Mozart säärikuis. Kokkusaamiskohaks oli Kääriku vahile pastlad kaela Mozartile säärikud laskega hangest alla. Suusad on määritud. Tänases saates kõnelesid muusike poeet Aleksander Müller Ajakiri Akadeemia toimetaja Jaan Isotamm. Ajakirja Looming toimetaja François sämpaan. Luuletusi Aleksander Mülleri luulekogust vilus on jahe. Esitas Vanemuise teatri näitleja Merle mäger. Saates kõlas Aleksander Mülleri helilooming. Viimase laulu sõnade autor on Johnny B, Isotamm. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Ilusat laupäeva.