Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Heli loogsonen on soome luuletaja Anna, kes oma luulekoguga Louis ehk siis eesti keeli tuvi ujus, on võitnud auhinna, mida antakse kõige paremale debüütkogule. Seal on midagi sellist, nagu meile antakse Betti Alveri preemiat. Vähe sellest, seda luulekogu ostavad inimesed, nagu meile ostetakse rehepapi või Jaan Krossi müüdud 16000 eksemplari ja seetõttu oli see Soome enimostetud luulekogu eelmisel aastal. Kuna Oksanen on tõlkinud eesti noori kirjanikke soome keelde ja ta on Tartu Ülikoolis õppinud, räägib ta nagu kuulda, võite väga kenasti eesti keelt. Heli loogsonen elab Turu linnast mõnikümmend kilomeetrit eemal väikeses Elva-suguses linnas laidile, kus kasvatatakse kanu ja süüakse peamiselt mule räägib ka luuletaja Jan Rahman, kes on Laaksoneni võru keelde tõlkinud ja Laaksonen on Jon Rahmanid jällegi tõlkinud Turu murdesse. Heli loogsoneni, luulet võru keeles loeb Jan Rahman eesti keeles aga Tallinna linnateatri näitleja Külli Teetamm. Sängiga. Nonii, seda ma arvasin. Must säng on masenduses päevad otsa lebotada, pidžaamas ja muutkui ohib südamed. Ma võtsin naisteajakirjast testi ja küsisin. Kas sul on paha tuju? Arva ära? Miski ei huvita sind? Ei. Oled väsinud? Sitaks Sul ei ole und? Pole sinu asi, nutt tuleb peale. Ma upun. Naeratsa, mida argipäev surub peale. Nagu sein. On sul raske? Võid kindel olla. Kus on su unistused mära perses? Ega seinast ära ei kavatse tappa. Kuidas oma lühikeste jalgadega üle rõdu ääre saan? Las ma aitan. Helinat so kirjutatud turu murrakus, mitte soome kirjakeeles. Kas see, et sa omakandi murrakus kirjutad, on ka sellepärast, et sa selles oma keeles orienteeruvad paremini? Jah, asi ongi just sellest, et murdekeel on mu emakeel on ju, et teda ma olen esimesena õppinud ja näiteks kui ma tahan kirjutada, kuidas ma tunnen, siis ma ei saa Soome kire keelel kirjutada, et see mind ei, nii väga huvitavasse soome kirjakeelt. See tundub kuidagi liiga asjalik. Jah, jaa, noh, ma olen öelnud, et ma ei saaks milleski muus keeles kirjutada, et ma kunagi nii nagu iga inimene on nelja 15 aastaselt kirjutanud mingi väga sellised dramaatilist luulet, mina kirjutasin soome keeles siis, aga ma loodan, keegi neid iial ei kätte saa, et need on need luuletused, see murdekeel on mulle ainus võimalus ja siis on veel see pool, et ma nagu Soomes on, on see, et kõik Ma ei tea, kas kõik tahavad, aga see ühiskond on praegu selline Soomes, et et kõik peavad Helsingisse kolima, et kui sa oled haritud inimene, siis sa pead Helsingis elama. On ju, minu meelest ei pea ja see, et ma kirjutan turu murdes on nagu mäss selle vastu. Aga selles turumurdes kirjutamisel on see pool ka, et see on nagu selline just see mässumeelne. Aga samas see on ikkagi võetakse seda ju eeskätt kui head luulet ja siis on see nüanss, et see on sellest turu murrakus, et see ei ole ju omaette väärtus, et see on ainult turu murdes. Ja ma arvan, et kui ise on väga raske rääkida, et kas oma luulenüüd on hea või halb, aga ikka ma mõtlen niimoodi, et seda raamatut on praegu trükitud 16000 tükki, et eelmisel aastal oli kõige rohkem müüdud või ostetud luulekogu. Nii et ma arvan, et ei ole võimalik niimoodi, et see põhineks ainult sellele murdele, sest muidu oleks nii, et lihtsalt ükskõik, mida sa kirjutad, kui see murdes on, siis inimesed ostavad hullumoodi seda, et ma arvan, et seal on on seda näiteks, et inimesed, kes on Helsingis elanud ja ei taha elada Helsingis, nad on leidnud seal sellest luulest midagi, mis ei ole varem olnud, et ma arvan, et see on see, näiteks koduigatsus on seal selline, et omas maas võib ka igatseda koju. Et on selline tunne kogu aeg, nagu oleks välismaal. Ma arvan, et seal on üks põhjus, et mille pärast see muule koguni populaarne olnud. Sellel luulekogu pealkiri on Puluis ehk eesti keeles siis tuvi ujus. Et see on su esimene luulekogu, seda on premeeritud Soomes sellise auhinnaga, mis meil Eestis on. Betti Alveri auhind, debüütkogule antakse kõige paremale. Seda on tõesti hästi-hästi palju müüdud kõige rohkem sellel aastal müüdud raamatutest üldse. Mis sa arvad, mis asi see on, mis paneb neid inimesi ostma nii meeletult neid raamatuid, et noh, sinu juures külas olles ma näen ka, kuidas inimesed sellesse suhtuvad, et nad tõeliselt armastavad sind, et see ei ole liialdus ja saadavad selle kirju ja paluvad autogramme ja nii edasi, et mis asi see on? Ma olin ise ka kuidagi hämmastunud sellest, et üks on see, et selles Pulu Eestis on väga palju sellist huumorimeelt ja seda on luules vähe olnud. Ma arvan, et inimesed otsivad seda huumorimeelt, elust elu, nii sünge ja väga paljud kirjanikud kirjutavad süngetest asjadest, ma arvan, üks on see, et huumor on seal, teine on see, et ma olen püüdnud olla nagunii, nagu ma olen, et mind ei, trendid ei huvita, mind ei huvita nagu riietuda kui nägina stiilsetes riietesse ja püüan olla nagunii, nagu ma olen. Ma arvan, et see on, kui ma pidevalt on nagu selline olnud, kui ma olen, ma ütlen, mida ma arvan asjadest, kuigi on hea või halb, aga ma ütlen seda, ma arvan, et see on kuidagi noh. Et inimesed arvavad, et ma olen kuidagi aus inimene või midagi sellist, et see ei ole tänapäeva Soomes, ma arvan, nii väga tavaline. Kährikallikast leiti kähriku luukere. Hale hakkas. Äkki ootasid teda ema või naine. Lapsed kohutas teda pliidil mutt, südamevorm võib põles lamp välisukse kohal terve öö. Kassiilika laulis talle mälestuseks. Me tõstsime ta pealuu sambla peale hommikupäikese kätte. Ütle, missugune on heli, loogsaneni, luula tema luule on siuke maainimese luule tavaline, et lihtsad laused ja noh, tegelikult ma ei tea, kas seda üldse peetaksegi luuleks, kus ei ole nagu mingi sihuke kõrge luulevad. Ta on kirjutanud üles asju, mida ta näeb ja kuuleb ja, ja tunneb, samastada müüdud ju kohutavalt. Soojas jaht on kuulutatud kõige müüdo autoriks eelmisel aastal, et kui peaks olema siis luule või noh, ta tegeleb ise väga siukse müügiideega, ta esineb väga palju teles ja igal pool ja ta sõimab seal Helsingi linna sellega nagu kuulas ja ja sellepärast ta ilmselt müüb, aga, aga noh, ma usun, et inimesed, kes laevad, et ega nad ei pahanda seal leiavad sealt raamatust üht-teist, nii et need kõik peaks rahul olema sellega. Aga sa ise oled lohud või sa ise pead seda, mida ta kirjutab luuleks? Jah, mõni asi on väga hea ikka. Ma ise pean selliseid asju luuleks, selles ongi asi, et mulle tema mõni asi väldib ikka väga, et ise ei tulegi sealse asja peale temaga välja andnud ühe kogu, mis on nii võru keeles kui ka soome keeles siis Turu murdes, millest heli kirjutab ja järelikult peab midagi olema, mis teid seob? Sa ütlesid, et selline maavoo, inimese luule, sul on ka sellise voo inimesi luuras, et mis asi see on, et suudad sa seda kuidagi määratleda? Ma arvan nii, et kunagi, kui heli hakkas, ta alustas tõlkimisega, ta hakkas minu luuletusi tõlkima, enne kui ta üldse luuletama hakkas. Ise ta räägib nii et ta sai ka minu luuletusi, luges staatuselt, kuidas saab nii kirjutada ja hakkas ka umbes kirjutama, umbes sama moodi. Nii et noh, et see on niisugune jah, et tegelikult me oleme küllaltki sarnase mõtlemisega inimesed. Ise ka tulid Võrru ja elad kuskil metsas ja Tartust kolisid ära ja seda, kui koht on sinu jaoks tähtis nagu helilegi temalako Loidilas. Kuskil ma ei tea, mitukümmend kilomeetrit turust kuskil metsa sees, et olete. Ma arvan, et nagu metsa poole. No mina olen kindlasti metsa poole, tema on aga rohkem mere poole ilmselt et, aga tan uusi kaugungist pärit, mis on päris metsa ääres ta nüüd sai elukoha sinna laidila linna, mis on paarkümmend kilomeetrit merest, aga eks see on sealt, kus, kus sa oled üles kasvanud, seega jääb nagu külge ja ja see on kõige kodusem. Ja siis samas nagu demo tunneb selle ära ka, et ta just pöördubki selle poole, kust ta pärit on, noh, see on niisugune ka keeleküsimus, et miks tema kirjutab, murdasid miks tema kirjutab sellest turu või sellesse uusi kaugungi murdes, miks mina kirjutan võru keeles? Asi on selles, et, et ma olen püüdnud ka kirjutada eesti kirjakeeles ja ei tule nii hästi välja. Et seal on seal mingi mingisugune selline asi on, et, et see, mis on nagu lapsepõlves kuulnud see keel on just see, millest sa saad kirjutada. Et see on nii minu puhul ka tema puhul ma olen temaga sellest rääkinud, et on, on see asi nagu selline Kuidas ma avastasin seal lihtsatest asjadest kirjutamise, et on võimalik, kirjutan mina ise, avastasin seal Lembit kurvitsa käest. Lugesin mingeid Lembit Kurvits asju, ta kirjutas, mis maapoes müüakse, luges ette kõik need, mis müüakse seal seal lõbusal veel paar õlut ja vaatasin, et kuidas saab nii teha, siis noh, ma ise ka hakkasin tasapisi umbes sedalaadi kirjutama ja need on heliga kirjutanud, mida ma olengi nüüd ette ühe helitoetuse või seal, ma olen võru keelde tõlkinud, ma olen tõlkinud ta talumis. Talomis dalamis tämbahurril tege põkaga, suuri Ilosid sõõre põllu pääl ja kuts naase kaema. Talumees on täna jommi teeb traktoriga põllul suuri ilusaid ümmargusi ringe ja kutsub naise vaatama. Sinu luules ongi hästi pehmeid või selliseid sooje toone ja sellist huumorit ja ütleme, kui maalikunstis on sellised pastelsed värvid, siis ma ei tea, mul on tunne, et sinu luules on samamoodi see, et kas see soojus on ka hästi tähtis või see, et sa oled omas kodus kuus või elad kuskil metsas. Elada tahad? Jah, ma arvan, et õige jah, võib-olla, et ongi see selline, et see maailm on nii külm, et sealt tuleb mingi sellist soojust ja näiteks see suhe emakeelega suhe kojuga suve, oma inimestega, see on selline, millest ei ole väga palju tegelikult kirjutatud või on Karjala inimesed, kelle kodu jäi nagu Venemaa poole, nad on kirjutanud sellest koduigatsusest, aga neil on muidugi eri moodi, sest nad tagasi. Aga noh, ma saan küll Turu linna ja uusi kaugumisse tagasi, aga see on ikka seesama. Ja siis sellest kunstist veel, et seda muul luuletusi on võrreldud nagu näivismiga. Naivism on mulle väga lähedane. Missugused inimesed loevad sinu luuletusi, missugune see publik on, on nad lihtsad inimesed või nad kirjandusinimesed ka kindlasti. Aga siiski, kui sa püüad neid kuidagi jagada või kuidagi määratleda, missugused need inimesed on need siis missugused? Jah, ma arvan, et mu lugejatest on palju neid lihtsaid inimesi näiteks selliseid, kellel see Pulu ison, esimene luuleraamat, mida nad on lugenud elus elu sees on ju, et nad ütlevad mulle, et nad ei tavaliselt nagu luuletused, neid ei üldse huvita ja nad on arvanud, et luuletused on väga igavad. Sellest tuleb väga hea meel. Ma arvan, et on ka mõned akadeemilised lugejat, aga need on vist vähem neidki jälle huvitav. Teine pool, näiteks see murdekeelena keeleteaduslik pool ja ja niimoodi sellel on nagu see pool ka. Ma arvan, et rohkem on küll, noh, tavalised inimesed, kes loevad neid. Et see, mis tähtsus tal on seal Soomest, et ma olen ise näinud pealt, kuidas ta Soome vabariigis on küllaltki tähtis luuletaja, vähemalt seal kohapeal laidilase oma esinemistel käisime, siis laenasime ühest koolist kitarri ja siis kõik läks tema juurde, selle inimesed tulid, ütles, et oh, ma olen seda Puluist raamatut lugenud ja noh, tundub selline teda nagu võetakse ka ikka teatakse niisugune kirjanik seal, kuigi ta on ainult ühe raamatu avaldanud. Loodame, et avaldab veel palju raamatuid, sügisel ta pidigi tulema, teine luulekogu kunagi mingi sügisel, aga noh, ta kirjutab väga pikalt kaasa ka väga hea. Et inimene ei või avaldada hästi palju, vaid ta peab just kirjutama hästi, pikalt, hästi kaua ootama. Minu meelest see on õige, ei tasu vaeva näha. Ühesõnaga kogu aeg ja noh, olen heliga rääkinud, ta ütlebki, et noh, et ega ei saa vägisi kirjutada, et tal niipalju kui palju ta tuleb ja saabki niimoodi, et paarkümmend luuletust aastas. Selles mõttes ma saan, saan väga hästi aru, ma ise ka kirjutan umbes niimoodi. Ta ise ütles mulle sellist asja, et paljud inimesed, kes üldse luuletusi tavaliselt millegi juhus näiteks sattunud tema luuletuste peale loevad, muutvad oh kui hea hakanud neid lugenud, millest see võib olla või mis on see fenomen? Noh, see on seesama asi, et tema luuletused tegelikult ei ole siuksed, luuletused, nii-ütelda, tal on siuksed, jutustused, jutud ja tegelikult on nad muidugi luuletused oma. Ta on, on selline noh, lihtsalt tavalisele inimesele väga mõistetavad asjad, mis lähevad kuidagi hinge puudutavad. Ühesõnaga, et ta minu jaoks luule, see on tähtis, see mõte, mis sellega öeldakse, mitte see, kuidas seda ja need sõnad, mis sinna ritta pannakse ja nii edasi ja alati sihukestel lihtsatele asjadel on ka väga sügav mõte. Ja lihtne inimene jõuab ka selleni. Noh, selles mõttes on see hääd lihtne inimene, saab aru lihtsalt kirjutada lihtsatest asjadest. Võib-olla tundub mingisugustele kirjanduskriitikutele, kes on kuidagi õppinud selgeks, et mis asi on kirjandus ja mida nad peavad, kuidas nad seda peavad kriitikat tegema, et võib-olla see ei lähe nende õpituga kokku, kõik? Minu meelest on väärtus ongi see, et ta asja saab öelda lihtsalt neid mõtteid on niikuinii vähe ja see, millest inimene aru saab, kasutatavast üldse saad vähe aru ja ja noh, vähe mõtlevad ja nii edasi siis tuleks seda nagu mõtlemist neile nagu soodustada ja tuleks lihtsamate sõnadega neid proovida mõtlema kutsuda. Näiteks ta kirjutab sellest, et kuidas ta käib seal Helsingis turu peal ja küsib oma keeles, et andke mulle kartuleid, siis keegi ei saa aru, jäätkohvikus käsib kohvi, et keegi ei saa aru, et siis väga paljud tema kandi inimesed näiteks on selle asjaga kokku puutunud ise ja see on kuidagi nagu inimesele lähedane, see, millest ta kirjutab. Ilmselt on selles asi ja noh, muidugi ta ise on niisugune inimene, kes oskab hästi esineda ja see huvi tekkis sellest, et ta esineb väga palju kohalikes raadiotes ja Teledes ja lehed kirjutavad temast, sest ta on alati nõus nagu ajakirjanikega suhtlema. Ja niisugune hea suhtleja, sellepärast loetakse soos Tuues võrdlused, demose, turu murrak. Ja nüüd Eestis võru keel, millest sina kirjutad, et kui sina läheksid Tallinnas turupeole, küsiksid võru keeles, et et mis siis saaks. Tema puhul on just tähtis ka see, et ta kirjutab selle enda murrakus või et, et see on ka selline öelda mingisugune vastuhakk sellele päris soome keelele vä? Soomes on, see olukord on natuke teistsugune, seal on need murded küllaltki räägitavad eiga kant räägib ikka oma murret, seal see kirjakeel on see suvaline. Aga noh, ühesõnaga need mina ei võrdleks võru keelt turumurdega, sest turu murran ikkagi niisugune nagu murdemoodi, aga noh, ma ei saa isegi kui see küsimus oli, et kui ma küsiks võru keeles kuskil Tallinnas, siis kindlasti ei saaks inimest must aru, kui nad just ei ole Võrumaalt, müüjad. Aga noh, isegi ma ei saa Võrumaal küsida kanepis isegi siis on mulle püstitatud, mis asja. Nii et noh, jah, aga noh, kindlasti on see vahe väga palju suurem võru keele ja, ja eesti keele vahel kui turu murda ja selle üldise kuigi ka seal ikka on täiesti võimatu aru saada. Puneta hinnast, vahtma Vannamist minu aja vana arma, lapi saapajalal kulunud töörõivas alal ja kõigi väega värvilda ja murretse silmaga vahtva kulunu pruuni naha seest nagu kats klaasitükk. Mul ei tule meelde kooli raamatide kriipsuta läbi üleliigne hundi kõrva nõgese ja satase sõidude actin Jeveegaas peagi näost tule, miilded esiole, sääne sama mõtsast tulnu olgu pääle jõusse. Me verevas, et pingiga passis vast vana, mis sa arvu, et makki olles Läänemaainimene ja võtma üten fant kohvi kiima ja ütles, et mul oli vaja enam tööle minna. Et sõitku oma kodu tagasi. Dimegi, ta on kavale nii samata kämmal Panka, mõne aktsia, ET Koton, olles Minkest keelama. Miks sa kirjutad, oled sa kuidagi endale mingisuguse eesmärgi püstitanud või selle peale mõelnud, et, et mis see on, mis, mis paneb sind kirjutama või on seal mingisugune vajadus? See, et miks ma just kirjutan, et miks ma näiteks ei maali või laula tuleb sellest, et ema on kirjutanud, isa on kirjutanud nema, vanemat on kirjutab mitte raamatuid, aga noh, päevikuid ja niimoodi, et meil on keel tähtsal kohal olnud, kuigi mu vanemad on tavalised inimesed, tema õde ja isa mingi müüa. Jah, aga see viis sellele, et kirjutamine on loomulik asi ja kirjutamine on normaalne ja tavaline inimesega päevad koosnevad sellest, et nad kirjutavad ka vahepeal ja ma ei kirjutanud enne näiteks luuletusi, enne kui ma Helsingisse kolisin. Ma kolisin Helsingisse, sellepärast oli aastal 96, sellepärast et ma tahtsin rohkem eesti keelt õppida. Et seda ei saa ju Turu Ülikoolis ei saa õppida niipalju, et Helsingist saab ja ma mõtlesin, et et okei, et kuigi see on õudne linn, siis ma kolin sinna, aga ma ei teadnud üldse nii õudne olla, olla, rääkimata oma keeldi, olla nii kaugel oma inimestest. Ja siis ma alles hakkasin kirjutama ja hakkasin kohe kirjutama, nagu murdekeeles ka enne seda nagu eriti just midagi ei olnud kirjutanud. Millest koosneb sinu luule ütleme, et kas oskad määratleda sellise aine, et millest see koosneb või mis need komponendid seal on? Üks on muidugi Tertotüüpit, üksindus ja, ja see koduigatsus, mida meil siin siis on mingisugune mässumeelsus, et ja üks pool on ka see, et ma olen paljude asjade vastu. On ju, et näiteks selle vastu, et inimene peab nii hästi miljon 1000 numbrit mäletama, et peab igasuguseid PIN koodi, Sid, igal pool küsitakse, on ja see, et elu on nii keeruline ja et inimene ei saa kaua hommikul magada, kuigi ta tahab, inimene peab tööl käima ja et elu on muutunud väga kummaliseks selliseks, nagu oleks mingi tühise elu. Et see ja loodus tuleb muidugi ka, kuigi ma olen linnas suurema osa elust elanud, siis ma olen nagu seest ikka maainimene, et seal tuleb, et mul on lehmad ja sead ja lambad. Nad Ahrola lehm, koibuaal. Meen Tahrolal loav. Näen ta roopi uut Aito jama. Meen taroservita äituder, suured meen tarovierasside kirjet, posti mänd, Harosoitackelandadil mänd, Ahromuista ühtegem, PIN koori Andaka Mola lehm koibual. Vieke mu väsine nahk, kamarin permanul kakluniette. Ma tahaks olla lehm kase all. Ma ei taha olla loov. Ma ei taha õppida uut küljendusprogrammi. Ma ei taha selgitada ema-tütre suhet. Ma ei taha viia kirju posti, ma ei taha helistada haigekassamutile, ei taha teada ühtegi PIN koodi. Laske mul olla lehm kase all. Visake mu väsinud nahk põrandale kaminaid. Soomes on hästi raske tegelikult olla luuletaja just selline noor algaja, sellepärast et kui meil Eestis on olemas Vikerkaar, Looming, sirbi üks lehekülg, kus saab avaldada luuletusi ja jutte siis tegelikult soomlastel neid asju väga palju ei ole. Seal tegelikult on hästi raske dentiteerida. Jah, õige, see on tõsi, et Soomes on kirjandusajaleht Barnassa, aga ta on väga selline elitaarne on, et seal tepitandid minu teada eriti tihti ei ole, et siis peab ju nagu olema tuntud luuletaja, et nad avaldavad siin siis on väiksemad kirjelduslehed, näiteks tulija, savu ja preili, kui vaja, sellised, aga nad on, neid ostetakse päris vähe, et see on see tiraaž või mis on ei ole kuigi lai, et see on, no turu kandis on selles mõttes natukene parem, ma arvan, ma ei tea, kust see on tulnud just turu kanti, aga see praegune see räägitakse sellest turu luuleliikumisest, et turus on baarides ja pubides selliseid õhtusid, kus loetakse luuletusi. Ja, ja see on tõesti selline publikule, see väga meeldib, et kui enne on olnud niimoodi, et kui on mingi luuleõhtu, siis sinna tulevad ainult prouad, mingi suurte kübara, vaata ega siis praegu on niimoodi, et tulevad noored, vihased mehed ja noored naised ja tulevad ka vanad prouad ja tulevad kuskile kõrtsi luuletusi kuulama. Ja siis seal on alati ka vaba lava, nagu, et sa võid minna ja esitada ja vaadata, kuidas inimesed suhtuvad sellesse oma luulest seas, on muidugi see ei ole lihtne ka sinna minna, et, et on, igaüks viib seda teha, aga peab julge olema ka, et võib-olla, et siis nad viskavad sent, mis nad viskavad soomes munadega. Jah, et see võimalus on ka olemas ja, aga turu kandis on just, on väga hea. Et, et see, see asi on tulus, korra sa näiteks Helsingis on minu meelest see probleemi ennetada, et kuhu sa lähed, kui sul luuletusi on, mida sa tahad avaldada või inimestele näidata? Aga sina alustasidki niimodi kõrtsist lugemisega. Jah, õige ja mul oli selline väga hea kokkusattumus selline, et kui ma läksin lugema, muidugi ma tulen, Turu linna, Ma loen luuletuse, kus on, et Helsingi on sitt ja Turu linn on hea, siis midagi turulastele väga meeldis ja seal istus ka kirjastaja Seppo lahtine ehk kellel on kirjastus nimega konn ja siis ta ütles, et no hea naine taga rohkem luuletusi kirjutama, et teeme raamatu. No siis ma mõtlesin, et inimestele meeldis see ja kirjastajale meeldib ja on olemas ju Eigi, et, et noh, Anne või väljas raamatut, siis ma hakkasin neid rohkem kirjutama ja siis andsimegi selle Pulu vussi välja läks nagu niimoodi. Mõnikord oma leban. Ei liiguta ennast ja püüan olla hästi tasa. Et aeg ei märkaks, mind. Hakkaks omapead edasi. Minema jäi, ootaks ning järele. Eile hommikul läks see mul korda. Ma piilusin teki alt, kolin hästi tasa. Ja aeg mõtles, et ma ei ole veel koju jõudnudki. Mind ajas naerma, kui püsimatuda oli nuhkis sahtlites piilus kapp, Pihl suitsetas. Püüdis niimoodi aega parajaks teha. Lõpuks leidis ta üles, kes ikka suudab kogu aeg paigal olla. Te kuulsite saadet soome luuletajast, heli Laaksonilist rääkis heli Laaksonen ja võru luule- ja laulumees Jan Rahman Laaksoneni tekste lugedes. Tallinna linnateatri näitleja Külli Teetamm. Intervjuu heli laoksoneniga on salvestatud turu raadios. Auran Aalot. Olgu nad tänatud. Luuletused eesti keelde tõlkisid Jan Rahman ja Urmas Vadi. Saates kõlas Weekend Guitar Trio muusika. Kell on saate kohta mõni hea nõu varuks. Arvamus võib selle saata emaili aadressil vadi ät r punkt e litrileid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi. Kõike kaunist ja kohtumiseni. Litter otsib väravaid kirjandusilmas.