Eeskambri pikal söögilaual on kuumad koorimata kartulid, lõuatäis soolasilku, terve leib, kaks lännikut hapupiimaga. Laua keskpaika on pandud väikevirn, puulusikaid. Näilikult võtab sealt iga sööja esimese kätte puutuva lusika. Kuid tõeliselt pole asi sugugi nii, igaüks tunneb oma lusika käsikaudu, kasvõi pilkases pimeduses. Ja varsti Torisebki sulane rään. Näe, kuhu nad minu lusika on pannud. Nuge olla võib-olla ainult üks ja sellega lõikab vanaisa leiba ulatades vihlakad kõigepealt lastele siis noor perenaisele ja meestele viimase tüki lõikab endale, paneb siis pooliku leivaendisse kohta tagasi ja ütleb ühe ainsa sõna. Nähtavasti tähendab vaikset palvet ja sööma ja algust, ühtlasi imestan ja pean aru, mispärast käiakse siin leivaga ümber sellise aukartuse ja pühalikkusega. Nuge on üks kahvlid, aga pole mitte ühtegi. Seepärast võtavad mehed oma taskunoad ning toimivad nendega just nii, nagu keegi heaks arvab. Kartulikoored silgupead pannakse sinnasamasse lauale hunnikusse sööma. Algul ei lausu keegi sõnakestki. Kostab ainult suurtel ning karedate puulusikat, klõbin vastu länniku serva ja kärbeste tihe sumin, nagu mesipuus. Kärbseid on nii palju, et neid kambrisse rohkem vist küll ei mahugi. Laud on nendega justkui üle külvatud. Leibu teatud nagu musta liikuva korraga piima lemmikute siseküljel. Nad paistavad tumeda ning kihisevat vöödina ja aiva tihti nad lendavad sööjatele suhu, suutäiega polelist puudu laualgi, kus meeste paljad jalad aina saevad ja saevad nagu ritsikad. Leiba taarse, võtku sõna vanaisa, lõigates mitu vihlakas laual, kus need varsti kaovad. Niisugune juba on kordses majas ning seda ei muuda keegi enne vana peremehe surma. Vapper vanem. Küll võib vajuda küüru aastate survel, kuid oma stiilist lange kunagi välja, mis on, see jääb püsima lõpuni. Vanaisa punane ninagi õeta pere mehelikkusest. Mis vanaisa käsib, seda peab täitma isegi sulane, rähn, seilamine, uriseja ja rahulolematu vaim. Varasügisene videvik läheneb kiirel tiivul. Noor perenaine Leena tõuseb laua juures, läheb karjaaeda. Vanaisa limpsib oma lusika puhtaks, paneb käed risti ning vaatab üles. Aite süüa andmast, ütleb ta tasa. Siis väljub, istub läve kõrvale, pakule hakkab piipu toppima vaja veel teha üks unesuits. Teisedki mehed valguvad õue, vaatavad taeva poole, ennustades tulevast ilmastikku. Lapsed jäävad uniseks, väike Christian Tihub juba hõõrub nina. Kuid siiski näikse nad veel midagi ootavat. Tuleb vanaema näeb seda lugu ja ütleb kohe kohe kohe panen teid magama. Oodake ainult natukene. Nõutame natukene. Ja siis vanaema meile kõigile neljale üsna omapärase õhtu paraadi võtab meil särgid seljast, süütab keset õue tuusliku õlgi ja raputab meie hilbukesi leegi kohal. Kirbud peavad saama oma paraja palga ning õiglased tasu, meie aga rahulik kuune. Siniseisame tule paistel paljad nagu porgandid ning vaatleme vanaema toimingut. Minul on see uudiseks oaste lastele, aga nähtavasti mitte. Nad ei tunne kuigi suurt huvi kirbujahi vastu. Siis võib vanaema, mu kaaslased talu tagakambrisse, peksab nad magama, nagu talle meeldib ütelda, tõeliselt ta neid muidugi ei löö ega lükkavaid. Loeb issapojakese peale ja teeb ristimärgi lauba kohale. Minule seab taseme aida esikusse värsketele heintele. Jää nüüd ilusti magama, ütleb mina, lähen söön veidike ja kraamin laua ära. Siis tulen kah siia. Ära karda, kui mõni hiirepoeg kuskil krõbistab. Ega ta seepärast sind ei hammusta. Hiired on arad. Ma ei karda sugugi, sest mehed kõnelevad veel õues ja aidauks on praokil. Natuke tõstan pead, siis näen vanaisa hõõguvad piipugi tare juures. Ma ei karda ja mul pole ka mingit suuremat muret. Kuid magama ei suuda jääda. Koht ja see on võõras. Ning mulle tundub veidra need üldse olen siin puhasti talu aida esikus. Isa ema magavad kodus alamusel, aga mina miskipärast olen siin pikkamisi, mulle kuidagi tekib pähe mõte. Kas ema pole kodus haige? Kas ta koguni pole surnud? Ta oli väga kurb, kui ennist läks tagasi kruusaaugu juurest. Või bullet aimaski paha ootele kaema. Tahan temalt nõu küsida, kuid vanaema ei tule ega tule. Õueski kaovad juba mehed, vanaisa köhib, koputab piibu vastu saapa kontsa tühjaks ja läheb kambrisse. Aga vanaema ei tule ikka veel. Võib-olla et ei tulegi, ait läheb magama kuhugi mujale. Tõusen asemelt, lükkan ukse pooleldi lahti ja areldivatel välja. Õun pime ja tühi ning vaikne, ainult hobused puristavad tallis ja laudast on kuulda mõne unise looma puhkemist. Vanaema, hüüan tasavanaema, keegi vasta, üksnes karja korvpoint tuleb urisedes ettevaatlikult aida juurde ning silmitseb mind teraselt kontserdid. Tahaks küsida, kuidas sai see võõras poiss ita, ütlen koerale mõne meelituse kiidanet point an tubli koer, käib iga päev karjas ja sugugi pole niisugune metsaline nagu kaupmenero. Kuigi mõtlen mul onu aastasele häid sõpru, siis ei tähenda see veel, et ma endale pean ootama ka vaenlasi. Point jätab urisemise, liputab sabagi. Nähtavasti pole tal midagi meie tänaberliku läbisaamise vastu. Noh, näita mõtlevad, kui sa kord juba oled siin eksasis, jää pealegi siia koosa, nüüd nii hilja enam lähed. Vaevalt on point'e ukse alt kadunud, kui mina juba lipp on üle pimeda õuekambrisse kuulata, eeskojas siis tasakillukesi avan. Uksekambris on veel pimedam, kui väljas. Aga vanaema ja tädi Sophie ometi istuvad laua juures ja näevad süüa. Krõbistavad seal nagu hiired, jäävad poolsosinal juttu. Kes seal on? Küsib vanaema, kuuldes ukselingi lõginat. Mina olen. Mis sa käid, Andres, kas sa siis veel ei maga? Ei, ma. Ma kardan. Kardad, seal pole kedagi sulle kallale tulemas, mine kohe tagasi, rumal poisike. Näe, tegin su särgigise kirpude puhtaks, nüüd tuled siia uusi külge korjama. Mine kohe tagasi. Mina tulen ka ivake saaja pärast. Ma kardan, et ema on kodus haige. Ütleb tädi. No mispärast ta nüüd kohe pidi haigeks jääma, vaat mis temale veel pähe tuleb, vastu ööd küll oled, aga sina kentsakas poiss? Ma ei näe seda kõik, tean, et vanema nüüd muidugi naeratate selle jutu peale ta lükkab lusika kõrvale, paneb käed risti ja ütleb aitäh nagu vanaisagi. Siis kähku tõuseb lauast, võtab mu käekõrvale ja unekülla kullamehike. Enam pole aeg, kus lapsed võivad väljas joosta. Lükakuga, tädi Sofi, need söögiriistad siin natuke koomale, laota kommuni, rätik peale. Eks neid hommikul aega pesta. Lähme siis mõlemad aitaja. Vanaema raputab mu särgi kirpudest veel kord tühjaks. Puhe nüüd ruttu vaiba alla. Manitseb õhtul vilu. Mõtlesin, et sa ei tulegi siia. Hakkan ma nüüd sind petma? Küllap ma oleks tulnud. Ega ema ei ole haige? Ei ole see lühike, kuid kindel vastus rahustab mind rohkem kui mõni pikem manitsus ja noomitus. Vanaema riietub lahti, heidab teise seina äärde, kus olla umbes samasugune ase, kui minulgi haigutab ning teeb, toob siis esile oma parima unerohu. Vaata händress hakkab ta mulle jutustama üht muistset lugu oli kord, jutustab, jutustab, aga varsti kipub jutt vägisi segi minema. Lõng katkeb tihti ja lülid ühte lugu venivad pikemaks. Vanaema hüüan, sa räägid hoopis teist asja. Mis sa ütlesid, aadress rääkisid praegu hoopis teist juttu. Vee vastab vanaema uniselt, Mobist suikatasin silma pringuks, aga kuhu ma jäingi? Püüab veelgi edasi jutustada, kuid ei suuda enam võidelda unega. Jutt muutub järjest katkelisemaks. Üks sõna siit, teine sealt ning vaibub siis sootuks. Varsti teatavad ühetasased hingetõmbed teisest seinast, et vanaema on vajunud unne peale pikka päevatööd. Ja siis tahtsin teda enam äratada. Veidikese aja pärast tunnen minagi kuidas mu pähe ja siis tuleb une raskus. Ma ei tea aimatagi, et järgmisel aastal pealses samas aida esikus magama kogu suve ja tükis sügist.