Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi, jah. Litter proovib tabada kirjandus väravaid ja sel korral on võrku jäänud kaks noort kirjanikku kahe uue raamatuga. Tegemist on Berk Vaheri raamatuga kaval kuuldavus ja Jan kausi raamatuga maailm ja mõni seda tuttav tuttavast kirjutad ei peeta just eriti heaks maitseks. Aga need kaks meest on ise ka kriitikuid ja teoreetikud. Siis räägivadki nad nii endi kui ka üksteise raamatutest. Nende tekste loeb Tõnu Oja. Ja on võimalus ka kuulata, millist tegi 47. aastal Oskar Luts. Selle saate teemaks on elulähedus ja sellest nüüd kirjeldus inimene Janek Kraavi. Laudalüürika igas haridustraditsioonis eksisteerib hulk väljendeid ja lauseid, mida on kuulnud küllap vist enamus selles moodsas kultusliku ringmängus osalejaid. Humanitaaria tudeerivate esmakursuslaste klassikalised slogan'id on näiteks ainus, mis ma tean. Et ma ei tea midagi ja sellega paralleelselt kasutatav lause on vaid üks filosoofiline probleem enesetapp. Hiljem lisanduvad neile veel Sassüüri märgi definitsioon ja väljend meedium on sõnum. Aga mis seal ironiseerida autoritele tervitused ja õppuritele õnnitlused. Eesti kultuuriruumi ja selles viibivaid täiskasvanuid piiravad sellised laused nagu tee tööd, siis tuleb ka armastus. Ja siis veel see Arno ja isa kooli hilinemisega seotud raamatu algus. Need igavesti taas tulevad laused peegeldavad kujundlikult rahvuslikke hoiakuid põldudele ehitatud tänavate mentaliteeti. Kuidagi ümber, nurga öeldes võiks neid mõtteterasid ja väljendeid nimetada parkadeks ja ilusat eks alateadvuses uinunud, kuid ajast maha jäänud kaunitarid. Eks. Üheks selliseks kirjanduslikuks nostalgiliseks lausa kaunitarid on möödunud sajandi 20.-test aastatest pärinev elulähedus laste lipukiri maha lüüriline shokolaad. Samanimelise prosüürikese autor Albert Kivikas hurjutab seal näiteks August allet nõnda pöörama silmamune minevikku, kus hõljuvad Hamletit, varjud. Sest need ei ole lihalikud. Neis ei ole elu, neis pole närve ümber, aga elatakse, sünnitakse surrakse, tehakse pulmi, juuakse viina, spekuleeritakse, lõigatakse, kõrisid, ühesõnaga pelu kui määratu surutõrs. Ehk laiemas kontekstis nähtuna. 18. sajandil avastati Euroopa peenes seltskonnas šokolaad ja 20. sajandi alguseks oli ka Eestis sellest nooblist maiusest lõpuks isu täis söödud. Noor-Eesti poolt maale toodud aristokraatia vaimutoit ajas ühel osal kirjanikest südame läikima. Andke meile maitsvat karbonaadi, hõigati kirjanduslikes kohvikutes, kelneritele või tõlkides realistlikke tänapäeva kirjeldusi ja lugusid kodumaa ajaloost. Loobugem lõpuks neist võõrama mehe plaatoni poolt kehtestatud lauakommetest. Traditsioon ümberpööratud kõrgemate ideede valdkond, mida varem peeti tõeliselt tegelikuks, alandati udukoguks ja varjude riigiks. Vaadake, mis võib juhtuda, kui Nietzsche filosoofiat loetakse kui ilukirjandust. Nõnda võib seda konflikti kommentid tirida siit aiaäärelt ja takkajärele targana. Järgmine kord muutub selle lausega seotud liikumine aktuaalseks juba institutsioonide ja rahva maitsega kooskõlastatult. 70.-te lõpus ja 80.-te esimesel poolel saavutasid suure popul laarsuse niinimetatud olmeromaanid ja publitsistlikku näidendid. Kunstimeistrite ametlikke esinemisi läbisid väljendid elutõde ja kunstitõde. Elutõde on olulise leidmine neist ümbritsevast olustikust ning kunstitõde, selle olulise edasiandmine täpsete ja arusaadavate vahenditega. Ilmselt võib sellist vaadet kunstile nimetada realistlikuks pruukides seda sõna 19. sajandi romaanikirjanikke stiilis. Ka siis üritati asju kujutada võimalikult elulähedaselt ning tõepäraselt hüljates kõik allegoorilise, abstraktse ja tingliku teemad ja aines, õieti tõepoolest otse elust karjalaudast ehituselt esimehe kabinetist, Eesti pereelust täie teravusega, nagu Vaino väljas kunagi ütles, käsitleti probleeme, mis lihtsa, aga vastutustunnet omava inimese ette kerkisid. Autoritki ei olnud rutiinsed eesti kirjanikud vaid pärit otse oma teemade keskelt Võru KEKist, ATK agrotööstuskomiteest mujaltki. Mõni oli korvpallur, mõni lauda brigadiriametit pidanud publitsist. Antud kontekstis võiks selle perioodi üheks sümboliks teoseks esitada Olev Antoni. Menuka näitemängulaudalüürika. Tegevuse keskmes on ajakirjanduslikku eksperimenti läbi viiv linnamees Anton kellega kogu ülejäänud tegelaskond on sunnitud suhtlema nõnda dialoogilistes olustiku piltides avanevad tollase kolhoosielu igihaljad probleemid, söötudega varustamise juhuslikkus, vastutustunde puudumine, joomine ja nii edasi kahe sõnaga öeldes elu ise. Kivike kunagine üleskutse sai tollal kultuurihuviliste suureks rõõmuks ja sajakordset plaani ületades ellu viidud uus žanr eesti kirjanduses oli sündinud. Maha lüüriline shokolaad. Ilmnes eelnõu näite puhul juba mõnevõrra keerulisemal moel sest Olev Antoni kiri on tegelikult kujund, mida nimetatakse oksüümoraniks. Seal väljend, mille moodustavad kaks üksteisele olemuslikult võõrast või kokkusobimatut. Sõna. Kooliõpikunäited on must lumi ja kähisev vaikus. See tähendab, et kas elu realistlikult kirjeldavas tekstis on suurem või väiksem osa konstrueeritust, üldistust ehk siis lüürikat või šokolaadi. Kui me nüüd selle uue žanri Oda Lürika taustal vaatavad praeguses eesti kirjanduselus sisisevat vaidluste eluläheduse või kauguse üle siis saab siit küllalt mitmesuunalist mõtteainet. Esiteks selle näol on meil tegemist järjekordse peamurdmisega ammu selgeks vaidlemata küsimusele, kas elu või kunst, taevas või maa, kas hing või keha jõudu tööle. Teiseks, igaüks tahab ennast kultuuri koguduses kehtestada ja valib siis üldise taustal silmatorkava temaatika näiteks realismi või seksi. Ja mõned valivad interseksuaalsuse. Kolmandaks paljususe kultuuris tühistavad kõik stiilid ja hoiakud end üksteisele vastandudes. Elulähedus saab oma laineharja, siis on jälle mõne teise hoiaku AEG. Neljandaks. Samarüütel on hea, aga vahel tahaks ka Heinsart lugeda. Ja vastupidi. Kui tähtsaks peab elulähedust enda jaoks, Berk Vaher. Elulähedusest ma pean nähtavasti sama tähtsaks kui iga teine auto, aga sellest elulähedusest on mingisugune konkreetne arusaam tekkinud, et see tähendab siis ilmtingimata seda noh järgmine tõhusamat poolt kuidagi mingit trükka kui elulähedasem, kui mingisugust sotsiaalsus ja mina noh õnneks või kahjuks, eks ole, nagu selle poolega elust aga kokku ei puutu ja tehtud nagu seda, mis rohkem minu elusse puutub. Väga palju sellist muusikateemat on uue saamatus. Ütleme, et siis elulähedus on sinu enda elulähedus, mitte mingisugune sotsiaalsus või mingisuguste teiste kihtide elu. Ma arvan, et mingisugune auto, aususest, auto teeb ennekõike sellest, mida tema tunneb. Et on ka autojuhid, kes püüavad nagu mingisugust malli, ehkki konjunktuuri, ehkki ta, et on olemas mingisugune ettekujutus elulähedusest on mingisugune eeldatav kohustus kehjanikul käsitleda ühiskonna valupunktide, käsitlenud neid, isegi kui ta tegelikult nendest midagi ei pruugi teada. Et panen siis, kes teda sellest võib-olla natukene süüdi muutuvast elust, kas või, eks ole, või natukene sellisest mõnulevamast rajamisest, aga kui inimene sellega kursis on, siis miks mitte? Paljudega ta haakub, see on iseküsimus, aga kui ma tahan mingit sellist hästi tuttavlikku maailma, ma loen ajalehte, et autojuhil peaks olema kuigivõrd julgust omaenda sellist isiku käest maailma väljendada, mida kellelgi teisel võib-olla ei ole. Aga peaks tekst rääkima ikkagi sinu enda ja sinu kahe sõbraga või suurema auditooriumiga. Ta peaks, äkki on minu enda, minu kahe sõbraga ja siis terve hulga inimestega, kes on avatud mingisugustele, uutele kogemustele või teistsugustele maailmadele. Nüüd, kui rääkida sellest arusaamisest või enda mõistetavaks tegemisest, et kui tähtsaks sa seda pead. Eelmine raamat, sinu esimene kogu pilved asfaldile selle puhul tekkis küll minul ja ma arvan, et ka mõnel teisel see küsimus, et see sõnalaviin on selline, et ma lihtsalt ei saa sellest läbi närida ja et see ei räägi minuga hästi. Et selle puhul seda ei ole, aga mida sa ise sellest Orvud seal tekkis selline lugemismallide erinevus või ütleme esimese raamatu puhul, et paljud inimesed tahavad ikka jutust, saadellist alguse ja lõpuga asja. Minu jaoks on jutud nagu muusika omamoodi ja minu jaoks muusikas kõige olulisem on sound, mingisugune kõla, mingisugune isikupärane helidega kooslus, võsis Kehtnemis, kujundide kooslus, esimene sammud su, ma olin just väga palju rõhku sellele et ta pidi toimima pigem mingisuguse atmosfäär, hinna kui sõnumina. Kui võib-olla räägiksimegi sinu tekstidest kui muusikast missugune muusika see oleks, kui see oleks muusika ja ta ei oleks mitte tekst? Seda peaks kuulama kuskil klassikalises ülikooli aulas või peaks seda kuskil ööklubis pimedas hämaras stroboskoobiga valgustatud saalis kuulama. Pigem võib-olla sellises päevases kohvikus kuskil Hannale või noh, selline meeleolumuusika. Minu lapsepõlves mängiti raadios vikerviise midagi sellist. Nii et viimaks ikkagi kolmekesi sõitsime seda lugu tegema, mina, Hedia, Ringo Ed Hedi oma 20 sõnagi pubekaliku venna naaritsa nagu muuseas kaasa tõi, polnud mitte eriti mu meele järele. Lõbus oli Ringo seltsis muidugi üks lakkamatu killupanek vihmas ja päikeses. Et sellest reisist oli ometi pidanud saama minu ja Hedi taaskohtumise püha üha taastumine, seni olematugi üheks saamine esimest korda ja lõputult ometi igal veidi soodsal hetkel tee vertes tagaistmeid, alustes, võserike koridorides, treppidel, ülekäiguradadel, välikohvikuid, keldripoodides üleüldse kus iganes võimalusi leidunuks. Kas võivaid Hultelegi. Ent Hedi tukslas ju enamat veel. Nüüd pidin järgnema talle, nagu ei suutnud tookord koolipäevil pooljumalast pudenedes pabistavaks pool lapseks kui tema Pääle närvivapustust meie linnast ära kolis. Nüüd vast pidin edasi põletama leeki, mida alustasin tikuheitega Hedyt märgutanud vanempioneerijuhi korteri aknasse, kui krõhva oma vasik tütrega teatrisse prantsuse komöödiat kaeva, oli lahkunud ja mida ometigi julgesin teha, vaid teades tuld kohega kustutatavat. Naabrid ei hoolinud, leek lõi kummatigi Loitma. Ja vähemasti põletas mu häbi ja süüme, kui säält pagesin. Nüüd taaskohtudes olin võinudki Hedile julgesti silma vaadata ja leida seal elus mälestuse tollest balangust. Ta oli juba tookord kuulnud ja teadis, see oli märgutuli lugu, vääriskord jätkuda. Ja kummati pelgas, et löön nüüdki põnnama, jätan ta jällegi üksi. Nii võttiski ühest venna kes vaid viis aastat noorem meist mõlemast, kuid nii vähe teadis meie ajast meie ühisest maailmast. Ja ei midagi tollest, ses ajas õnneviiv inglihääleks kõlahtanud laulatarist, keda ma nüüd muusikatoimetaja lähetusel otsima rändasingi, alevist alevisse ikka lauljatar juba ära kolinud, mujale varjunud, aina edasi lükkunud hoides nõndaga Me küünlast väljas. Me ühist minevikku. Ringo Ena irvitas ja loopis kommentaare, ei tajunud hetkekski olukorra traagikat ning ma tundsin, kuidas Hedi on talle selle eest meeletult tänulik. Ja ometi ootab, et me leiaksime lauljatari ja nii oleks minu võit. Aga meie ekstra Mcestis ja pinge kasvas. Kuni särtsus vältimatu lühis. Ühes alevikus läks Ringo korraga kaotsi, ta telefon, märksus vaid tooni trelle. Me teele ma juubeldasin, vedasin Hedyt sinnasamasse pargi sügavusse, nüüd nüüd ometi. Et tema ei suutnud närvles jällegi pabistas venna pärast iseenda pärast ju ka liiga vara tuli see hetk, me ei olnud veel jõudnudki reisi sihtpunkti. Kinnitus, et kauneim hääl Me ühises mälus on elus, selle õnnistus oli ju saamata. Mida see raamat sisaldab ja mille poolest ta esimesest raamatust erineb? Ühelt poolt ta sisaldab rohkem selliseid piiritletud Se, seega Juta et kui esimeses noh, jälle, kui seda muusika kodus kasutada, kui esimesi olid valdavalt sellised helimaastikud, siis teises on praktiliselt siis meloodiaga laulud juba. Teiseks ta on võib-olla natukene sellisem ekstra veetsime esimene oli intevõrdsem sellise oma sisemaailma pühatum. Lapselikum, teine on selles mõttes võib-olla kuueteetlikum, et seal on hästi palju sellist aktsiooni või habelemist või tõmblemist ka mingisuguseid vabadust on rohkem, et võib-olla jah, kui esimene oli mingi tagasivaade kuhugi lapsepõlve maailmas, teine tagasivaade kuhugi puberteedi maailma kanti juba nüüd järgmine robot peaks olema sinu keskeost või noh, ütleme ülikooli east või noh, umbes niimoodi. Milline kirjutades oled, oled sa pigem selline analüütik, mõtled, et mida ja kui palju või selline, et mis välja tuleb, tuleb purskega ja nii ongi. Need kaks asja ei ole minu jaoks nagu üldse lahus. Ühelt poolt ma suhtun oma kirdetavasse nagu hästi analüütiliselt tõesti sisuliselt kihutades ma praktiliselt tajun, et ma nagu istun ka mingi puldi taga ja liigutan mingisuguseid nuppe siia paneme ja teise kohta paneme need toda, et seda paneme nii palju odavam, nii palju mingisugust efektide peale ma mängin kohati üsna teadlikult välja. Aga teiselt poolt kõik nende juttude põhiosa või nende juttude atmosfäär või see 90 protsenti tuleb unenägudest. Hea tekst peaks olema kindlasti ka mitmeplaaniline või mitmenda ostaline, kui sa kirjutad loo algusesse, mingi ala remix, see too, eks ju, et sellest ei saaks ainult need riigid aru. Sellest saaks nagu ja noh, tavaline inimene, kes võib-olla ei kuule üldse sellist muusikat või ta ei teagi, mis tähendab remix. Et see lugu, kas ta peaks rääkima nii sellega olla, aga kui võib-olla veel kolmas. Neljanda grupiga kindlasti selles mõttes ma tunnen seda konstrueerimist või kuidagi teksti kallal töötamist ongi vaja, et noh, et on terve hulk andekaid inimesi, kes panevad oma teksti ühe jutiga pääle, ei muuda seal midagi, aga ta jääb kuidagi nagu õhukeseks vaata läbi ühe korraga taansul ühe kohaga kohal võib olla ja sellepärast ei jäta mingeid emotsioone. Aga neid erinevaid tasandeid huvitav osta või ehitada tõepoolest selles mõttes, et üks tasand on mingisugustele, totaalsetele friikidele teine on siis ütleme, kehandus inimestele. Kolmas on, ütleme tõesti tavalugejale mulle tundub, et kuigivõrd inimestesse tehtud tegujutusi sisse harjutatud, et mis asi on lihtne ja mis asi on keeruline ja see on kohati nagu mingisugune õpitud abitus inimestel on ka näiteks kujunenud mingi hetk, kus ma kihvt on, kohutavalt keerulised. Aga näiteks kui monteerida koguse Tekstimassiiv sealt pealt maha, siis no mida inimesed on avastanud, et tegelikult see lugu seal all on suhteliselt lihtne. Nii kirjutab ka luuletaja Veiko märka 2000. aasta neljanda numbri loomingust Berk Vaheri kohta. Ja kirjutaks siis sedaviisi. Sõnade väline ilu on primaarne, sisu sekundaarne. Tsitaat keerutades saepuru tolmu ümber mu kõhetu keha, mida ma veel pole tihanud riietega katta, silub valgus välja ööhaldja taandunud nõod. Neis on veel park hüümi. Kuigi haldjas juba koidu aegu lahkus, niisun Velda mallidust, nagu ta tiibade jäätud indigo viirgudes sealpool luhta. Tsitaadi lõpp. Katsuge seda oma sõnadega ümber jutustada. Veiko Märkale tuli välja nii. Hommik. Olen paljas, unine ja nartsiss istudes. Et kui on selline keeruline tekste lihtne tekst, üks tekst on selline loba ja teine on selline, milles sa pead süüvima ja võib-olla takerdub mingisugustesse asjadesse. Ja kas on ka selline tartlased, vaat et sa nüüd lube, et sellest ma sain nagu aru, et see kiiresti nagu pulli värk ja see on nagu ajaviiteasi ja võib-olla selle kergesti hoomatava teksti kunstiväärtus on ka. Väiksem ei ole minu meelest. Vot see on selline kahepoolne arusaamatusi mõnedel inimestel osa inimesi arvavad, et lihtne tekst on kuidagi vähem väärtuslik, teised jälle arvavad, et lihtne tekst näitab mingisugust erilist elu taskust ta muidugi väärtuslikum minu meelest teksti, noh selline vormiline keerukus või lihtsus ei pruugi tema kunstiväärtuse kohta midagi tähendada. See on lihtsalt mingisugune vormiline võte valik teksti kuidagi esitada võib olla väga-väga head lihtsat teksti ja võib-olla ka igavat, eks ole, lihtsalt kehtatud. Samamoodi on keerulise sõna konstrueerimisega, kui tal on olemas mingisugune teistsugune nihe maailma tajumises siis keerukus on kuidagi õigustatud, samahästi võib ka teha lihtsalt puhtalt mõne heismi, et kuhjata keerulisi sõnu, lauseid ja väljendeid kokku, aga kui ta ei ütle inimesele inimesest ja maailmas olemisest midagi senisest erinevat või teistsugust, siis ta jääbki puhtalt lihtsalt selliseks sõnakonstruktsiooniks. Võib-olla see keerukus on ka seesama asi, millest me ennem rääkisime, see, et ühe inimese maailm on keerulisem, kui ta peaks seda lihtsamaks hakkama tegema, et siis see ei ole enam tema maailm või ta tuleb juba siis ta läheb mingisugusele kompromissile liiale. Ja inimestel on omad lainepikkused ja kui püüdlaselt lainepikkuselt kõrvale minnes tahes-tahtmata hakkab see asi, mida ta teeb niimoodi kahjuseks, mine sahiseb ragisema. See ei ole enam puhas. Ja kuskil kaugele minnes ta lihtsalt hajub täiesti. Ta muutub õhukeseks, ta muutub vaevu tähele pandavaks. Ja samas tegelikult ka vastupidine variant, et kui see asi on lihtne ja selle ümber hakatakse keerutama sellist, ma ei tea mingisuguseid parafraase sõnamassiiv, et siis on see põhimõtteliselt samasugune asi. Jah, seda võib võrrelda, ütleme volüümi tugevamaks keeramisega on asju, mida ei pea ilmtingimata kõvasti kuulama ja on ka tekste, mis sellena, mis nad on, on kõige paremad, et sinna ei pruugi mingisugust tohutut volüümi ja lisaefekte juurde panna. Kui ilmus esimene Berk Vaheril raamat pilved asfaldile siis isiklikult minul oli sellest tekstile Viinist üsna raske läbi närida. Kuidas on lood selle raamatuga? Jan Kaus. Siin tuleb minu arust välja Berk Vaheri, muidugi võib-olla ta nüüd pahandab, et ma ei räägi mitte Berk Vaheri tekstist, vaid Berk Vaher isikust, aga mulle tundub, et Berk Vaheri kui inimese selline avatus tuleb siin väga hästi ilmsiks. Et see pilved asfaldile sattusid mingisse vaakumisse, eks noh, nagu sa ütlesid, inimesed ei suutnud teda läbi lugedagi, ei paku nagu mingit huvi, kuna ta oli niivõrd selline teksti mänguline et oleks tegelikult huvi pakkunud nagu kirjandusloo seisukohalt, aga ütleme, sellisele jutumärkides lihtsale lugejale ta võib-olla tõesti midagi ei ütelnud. Ja tegelikult see vaikus selle pilved asfaldile ümber. Ma arvan, et see vaikus kuidagi mõjus Bergile. Selles mõttes on hästi lahe. Berk Vaher on selline avatud inimene, õppis sellest vaikusest või ta muutis oma seda kirjutist, jäädes samas ikkagi iseendaks jäädes äratuntavalt Berk Vaher likuks. Tähendab, see tekst on ikkagi Berg, Vaherlik. Kuid samas on minu arust sinna tulnud juurde uued dimensioonid, mida võiks isegi nimetada uuteks väärtusteks. Ja samas, eks ju tõesti Berk Vaher on säilitanud oma positsiooni, mis minu arust on nagu praeguses kirjandus kontekstis väga selline marginaalne kribiuse püüdsotsiaalsuse suunaseks püüd ütelda midagi väga konkreetselt ühiskondliku, olgu see siis selline valulikult sotsiaalne nagu Jürgen Roostelt a- või, või lausa sotsialistlik, nagu siis Wimberg kuulutab. Aga Berk Vaher kahtlemata selline ei ole, eks, kui tema enda sõnu kasutades tema sellisesse padunud naturalistliku masendumisse ei lange ja ta on selline elegantne klaaspärlimäng ja edasi. Kuid siiski on siin juba kaks aspekti. Esiteks ma arvan, et per kohari kohta ei saa. Konkreetselt öeldakse, et on kuidagi väga sotsiaalne, kuid ta ei ole sugugi mitte elukauge. Kui me räägime konkreetselt kavas kuuldavusest siis kaval kuuldavus on minu arust nagu täiesti kaasaegne, siin muidugi ilme. Eks Berk Vaher, selline intellekt hoolitsemine, et minust Berk Vaher väga teadlikult rakendab enda tekstis seda intertekstuaalsuse põhimõtet, eks. Ehk siis tekst on noh, mingisugune link mingisse teise teksti või mingi tekstiosa viitab mingitele teistele tekstidele. Selliste interdaksuaalsust ma olen juba käsitleb nagu Hasso Krulli puhul, kes ka eks paneb hästi palju erinevaid tekstitasandid oma luuletuste sisse. Berk Vaheril. Täiesti tajutavalt olemas või mulle tundub, et Berk Vaher teeb seda teadlikult, eks seda intertekstuaalse teooriat tunneb võib-olla eesti lugeja just nagu Hasso Krulli kaudu, kes on käsitlenud seda Juulia Bristava Mihhail pahdiini varal, aga see tooriline intertekstuaalse kasutamine teeb minust Berk Vaheri tänapäevaseks. Ta ei ole minu arust kuidagi nagu ajast maha jäänud, ta lihtsalt on marginaalne tegelane, et ta tõesti ei ole mingisugune selline tänavanurkade mees, aga mis on juhtunud tema tekstiga, on see, et seal on ikkagi tulnud sisse väga tugevalt, et selline lihtne asi, mis tegelikult peaks kõnetama igat inimest, ehk siis selline inimestevahelise läheduse otsing. Ja see inimestevahelistele läheduse otsing, mille tegelikult parimates kavalu Kulduvuse tekstides ka leitakse, kas leiab inimene lähedusse kellegi teise inimesega või leiab ta läheduses endaga? Läheduse leidmine on seal täiesti olemas. Ja samas Berk Vaher kaotanud omastav elegantset kirjeldus mängutekst on läinud Pirku haridest juhulisemaks täiesti positiivne elamus. Õhulisemaks ja tõesti, noh, ma arvan, et inimene, kes ei ole kõiki igasuguseid tarku teooriaid lugenud, saab ka nüüd seda raamatut ikkagi lugeda, et pole vaja mingit väga kitsast Insaid teadmist Berk Vaheri lugemiseks. Kavale kuuldavus puhul on vähem, aga ütleme, selle pilvede asfaldi puhul oli see üsna palju tekstilaviini ja oli hästi palju aga selle taga võis olla väga lihtne lugu, siis ma küsisin talt seda, et kas see ütleme, see lobedus või see, et, et see asi on kuidagi loetab või üks asi on loetav ja teine asi on siis ütleme, seal puurima mingi parafraase võtsime edasi tausta teadma. Kas see, et, et üks asi on selline kiiresti loetav, arusaadav on ka mingisugune hinnanguline, et ah, et see ei ole nagu õige, kirjeldas. Berk Vaheril on selles mõttes väga huvitav ja raske, minu meelest ühtaegu et üldine suund praegu on nagu lihtsama loo poole või oodatakse just lihtsaid lugusid. Oodatakse sellist kirjutamisstiili nagu olla Charles Bukowski või? No ma kujutan ette, no minul ei ole selle vastu midagi, ma arvan, et ma olen nagu nende seas, kes tahab nagu võimalikult lihtsaid lugusid kirjutada, kuigi mul ei ole nagu sellist keerulisemat lugude ja just selliste Inkerdekstuaalsete lugude vastu, mitte midagi. Aga. Aga see väärtus omaette või kuidagi neid kõrvutada öeldatud andnud ja vot see naisad kohe aru, et sellepärast oligi Ei, seda küll mitte mõnu. Ma mõtlen minusse, pilved asfaldile sisaldaski tekste, kus see lugu üldse välja nagu ei tahtnudki tulla. Ei tahtnud selle teksti mängu tagant üldse silmagi paista või ei saanud nagu sellest üldse aru või tekstilaviin, nagu sa ütlesid, tekstiline intertekstuaalne mäng oli nagunii, see kiht oli nii paks, et sealt ei paistnud see lugu tihti välja. Et mina seda küll mingiks eraldi vooruseksida. Ma pean kahtlemata kavalat kuuldust koosti paremaks raamatuks kui pilved asfaldile, mis ei tähenda üldse seda, et pilved asfaldil oleks kuidagi mõttetu raamatuid, noh, ta on minu arust nagu väga huvitav, selline kirjanduslooline kurioossem või Berk Vaher minu arust nagu, nagu ma juba ütlesin, kuna ta on marginaalne, Sist on kuidagi eraldiseisev. Ta on selline väga isikupärane, eks. Ta on nähtusena juba minust nagu väga, väga huvitav ja Jumalale tänu, et on olemas sellepärast et hoiaks jumal selle eest, et meil oleks kõik nagu sotsiaalset luuletajat, kes karjuks tänava nurgal selliseid loosungeid nagu vahetamas, et on väga hea, et on olemas selliseid inimesi, on väga hea, et on olemas teistmoodi inimesi, mida, mida kirjum, ballett, seda, seda huvitav on kirjandus minu meelest. Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Kuidas selle eluga on, kas kirjandus peaks elu peegeldama ja millise nurga alt teeb seda Jan Kaus enda raamatus maailm ja mõni. Kirjandus ja mitte ainult ei peegelda elu, aga ta tegelikult sulgeb mingisugused võimalused, on kirjandus, on alati lihtsustamine. Alati ju lihtsustatakse elu, elu on tegelikult hoopis keerulisem ja rohkem ootamatusi on seal rohkem sellist noh, ütleme igavust või iga päevalisust või iseenesestmõistetavaid asju on seal kõvasti rohkem kui kirjanduses, kirjandusest peab olema väheke rohkem vunki kui ütleme, argipäevalises elu hetkes. Aga mida ma püüdsin teha? Sedasi üldiselt elustan siinkohal nagu väga raske rääkida, pigem ma püüdsin nagu kohta aspekti elust võtta nii-öelda see elu sellise ühiskondliku eluna, millest ma olen elanud ütleme siis, sotsialismiaja lõpp, ütleme sõpruznevismist Kunilisesi Gorbatšovi aegadeni, siis iseseisvuse algus ja siis nad iseseisvuse kõik need algusaastad, ütleme, 10 esimest aastat ja teine on nagu ikkagi rohkem see isiklik kogemus isikliku kogemuse pinnalt, ma nagu tundsin seda ikkagi. Ja ma olen tulnud oma elus seda kirjanduse plakatlikus või lihtsutatus eluga võrreldes väljendub selles, et tihti kirjanduses või üldse mingis ütleme filmis teatritükis inimsuhted, inimestevahelised mingid olukorrad leiavad lahenduse. Aga minu elus on olnud väga palju inimsuhted, mis ei ole mingit lahendust leidnud või mis on lihtsalt nagu kuidagi liiva jooksnud või tupikusse jäänud või, või lihtsalt mingil hetkel nagu leidnud mingisuguse otsa või lõpu mida selle lõppu hetkel pole nagu lõpuna tajutud. Ja sedasama tunnet, seda tegelikult sellist kurbust mingi inimelu või selle inimliku kooselu paratamatus tulevad, ma tahtsin nagu väljendada. Ja ma proovisin seda haakida siis sellise ühiskondliku plaaningusele ühiskondliku eluga, mis on ju tegelikult läbi kogu ajaloo olnud rohkem või vähem absurdne. Et see peategelane Taavi seal kogu aeg loeb mingisugused ajalooraamatuid, noh mis tegelikult on ju mingis mõttes äratuntavad. Et ma tean kindlasti, et ma olen seal mitrylidaates kuuendast rääkinud, Neerost rääkinud, Ivan julmast rääkinud ja nii edasi, eks. Aga ma pole nende nimesi seal maininud. Ja ma ei ole veel, aga ühtegi nagu pärisnime maininud, ma ei ole seal maininud kohanime eesti või kohanime Tallinn või või midagi taolist. Mingid asutuste nimesid õigete nimedega. Et tahan küll luua tegelikult mingit teatud sorti paralleelmaailmaga paralleelmaailma selles mõttes, et seal paralleelmaailmal on selle nii-öelda päris maailmaga väga palju selliseid ühenduskäike või, või selliseid lahtisi uksi, lahtisi aknaid noh, minu puhul on see tegelikult väljapääsmatu, et ma kirjutan tihti kirjutamisest, isegi kui ma seda teadlikult ei tee. Selles mõttes, et ma olen selle probleemiga väga teadlikult tegelenud tegelikult selle kirjutamisest kirjutamisega. Et kuidas võib raamat sündida tegelikult sellest, et ta ei peegelda mitte nii-öelda seda elu või seda reaalsust, vaid ta peegeldab tegelikult kirjandust ennast, peegeldab tegelikult iseennast. Ja minu raamat teeb seda ka muuseas seal raamatus on mitu lauset, et ma arvan, et kolm tükki ma ei mäleta enam, mitu neid on seal nii naljakas, kuidas ma ise sellele raamatuga suhestanud nimelt ma võtsin ühe lause Kovko protsessist ühe lause, Bulgakovi Meistri ja Margarita ste ühe lause siis markeesi säästlaslastes üksindusest, lihtsalt võtsin selle ühe lause, panin teksti sisse ja see oli nagu ainukene selline teadlik kirjandusmäng, mida ma tegin. Neid lauset arvatavasti ma ise ka ei suuda enam üles leida, Kovkoloogilist suudan. Aga teisi mitte. Ma tõesti enam isegi ei mäleta, kas oli pulgaakuda, kas oli Meister ja Margarita. Aga see mäng oli minu enda jaoks lihtsalt sedasi huvitav antud hetkel neto ei oma enam mingit tähtsust, sest ma usun, et suurem osa lugejaid ei leia neid lauseid üles, eks nad ei pane neid üldse tähele. Aga jah, mul on, sai kirjutamises kirjutamine, tahtis, ma olen seda väga teadlikult harrastanud, aga ka selle raamatu puhul teadlikult küll mitte seal sellist kirjanduslikku jahedat mängu, mida noh, ütleme näiteks Berk Vaheril on, on üpris palju sellist asja seal vähemalt teadlikul tasandil ei olnud. Kui paljudele peaks raamat olema, tähendab, kas ta peaks rääkima sinuga niikuinii ja kuna see on nagu sinust sinuga, eks ju. Aga kas ta peaks rääkima ka väga paljude inimestega, vaevalt, et see kirjutamise hetkel seda mõtet, kellega ta räägib. Aga siiski või peaks olema, see on mingisugune väikese gängi, mingisugune eralõbu, kaks sõpra, saad seal aru, mis sa kirjutad, eks mitu plaani, eks, et nagu need inimesed leiavad üles need lauset seal. Aga võib-olla nad leiavad midagi muutsete last. Ei, no ma loodan ikkagi, et ta on niivõrd mitmeplaaniline, noh muidugi siin ma võib-olla loodan liiga palju, aga no ma siiski loodan, et on ikkagi niivõrd mitmeplaaniline, et seda saab lugeda mitmeti ja ta ütleb ka asja nagu mitmed. Sest noh, ütleme kui minu ema seda raamatut loeb, eks siis ta kindlasti tajub seal mingeid asju, mida lugeja, kes ei tunne mind nii hästi või kes mind üldse ei tunne. Loeks, et paratamatult, kuna see peategelane Taavi ja üks tähtsamaid kõrvaltegelasi on seal Taavi ema, siis minu ema lugedes seda, hakkab sealt ikkagi otsima ja leidma paralleele, mida siis ütleme, inimene, kes mind ei tunne või minu ema ei tunne, ei otsi, aga ei leia ta. Ma mõtlen, et see raamat ei ole mingisugune kirjanduslik eksperiment siiski hoolimata sellest, et seal on üks kahvalauseks markeesi lause ei ole kirjanduslik eksperiment. See on ikka nagu südamest tulnud asi. Sist, kirjandusteoreetilist, intellekt, hoolitsemist seal tõesti nagu ei ole. Ma suudan nagu selle intellektuaalitsemise täiesti mujale kanaliseerida. Ma kirjutan Esseerumingusse, kui ma tunnen, et tahaks panna mingit teooriat. Koht, mis inimesi pidevalt ohustab. Ja sealjuures ka mind, on see, et inimene hakkab ennast nägema kuidagi iseenesestmõistetavana või, või neid asju, mis tandron, need seosed, mis tämber on neid inimesi, kes tämber on hakata võtma iseenesestmõistetavana inimene muutub selliseks suremiskindluseks. Aga minu jaoks on inimene nagu olemisvõimalus või need inimesed on hästi palju võimalusi, kuidas olla ta võib-olla see võib-olla teine. Siin muidugi astub mängu see surma tõsiasi, et surm on ainuke asi, mis ei ole võimalik, vaid surm on ainuke asi, mis on kindel. Ja seetõttu ma tegelikult, kui räägime surmast seal raamatus, ütleme seal Taavi sõbraportolomi vähk. Need, Taavi, sellised õhtused surma peale mõtlemised, sellised sügavad surma hirmud, et see on nagu üks võimalus maailmas olla. Taavi on lihtsalt üks kimpolemis võimalusi, kui ta kogu aeg surma peale mõtlen, et on erinevates olukordades erinev. Ta käitub erinevates olukordades erinevalt, aga ma tahan anda mõistet, võib käituda ka teistmoodi nime kõigiga. Kui sa püüaksid vaadata enda raamatut, kui mitte teksti, vaid muusikat, siis missugune muusikas on ja kust seda kuulama peaks? See on selles mõttes kaval küsimus, et ma kindlasti nüüd ütleme mingid nii häid muusikateoseid, võin ennast pisut nagu rumalaks teha, aga ma võib-olla ei pea siis silmas siin nende muusikateoste tähtsust muusikaajaloo seisukohast vaid just nimelt mingit meelsust või seda muusika iseloomu. Siis ta võiks olla midagi Brainino muusikataolist ütleme näiteks Music for Airports. Aga on teada, et võiks nagu Smitzi moodiga midagi olla. Kemps ja kraanikauss olid koridoris, koridoris oli pime. Koolist tulles ei tahtnud Taavi tihti koridori minna. Ta pööras hoopis ümber ja nurga ja läks kuurida ja naabermaja müüri vahele pissima. Ta ei mäleta, kas ta ütles pissima või kusema. Sinna oli üks ta üürike sõber, kelle nime ta enam ei mäleta. Kriidiga plangule kirjutanud Pipilotas papselotas. Ma tean, üks nimi on sellest raamatust, ütles Taavi. Ei, kumbki pole kuskilt, ütles sõber. Need on minu omad. Sõber kolis varsti minema, nimed jäid, kuni tuli naabrimees ja plangu ära lahkus. Jaan Juhan. Naabrimees oli Taavi mälestust jäänud aktiivse tegelasena. Esimest korda nägid nad teda puulõhkumise ajal. Oli vettinud sügishommik laupäev. Ning Taavi oli tahtnud vaadata multifilmi väikesest elevandipojast, kes oma londis janusele lille Levet viib. Aga isa oli ohanud ja ütelnud, töö ei anna oodata. Taavi kirves põrkas puu pinnalt tagasi. Korraga hüppas uksest välja punase ninaga mees ja hakkas raevukalt pakke taguma. Välismaakirves huilgas ta ja tagus tere. Olen teie uus naabrimees Jaan Juhan. Huilgas ta viis minutit hiljem ja tagus. Veerand tunni pärast istus ta trepi Mademele, hingeldas väheke, seejärel mossitas pisut ja läks hüvasti jätmata minema. Järgmine kord nägid nad teda nädal aega hiljem. Ta helistas pool 12 öösel nende ukse taga ja hüüdis, Hei, peremees, helistada oleks vaja. Tal oli käes suur saeketas. Ta istus koos käekett aga laua taha ja valis numbri. Vello, käratas ta. Vello, sina või? Kuule, ma sain nüüd selle saeketta. Nojah, noh. Olgu, davai, ole tugev. Siis viskas ta toru hargile, käratas, ole meheks ning kadus. Seejärel nägi teda ema. Taavi oli isaga järvel kala püüdmas ning ema pesi kodus pesu. Kui ta pesukausiga hoovi läks, ilmus minuti-paari pärast lagedale ka Jaan Juhan. Jah, ütles ema, ma olen veendunud, et ta on täielik hull. Ta rääkis, et tal on majavalitsus tuttavaid täis, et varsti kuulutatakse maja elamiskõlbmatuks ja siis läheme kõik uusrajoonidesse elama. Luksuskorteritesse segane. Siis ütles ta, et tahab pesuköögist türgi sauna teha ning et ta naine ja lapsed tulevad kah siia jääd, siis on kõigil lõbusam. Kas tal oli sulle külge, küsis isa kuidagi väsinult ja heitunult. Ah loll, ütles ema. Paar korda käis Jaan Juhan närviliselt pesuköögis ringi ja viskas siis sauna. Mõte peast. Vist. Jan kausi raamatust maailm ja mõni räägib Berk Vaher. Jan Kaus ja puhul mulle tundub ka, et temaga kõneleb jällegi lühidalt selles inimestest, kes tahavad midagi enamat kes ja enamasti ei saavuta seda või saavutavad hoopis midagi muud, kui nad püüdlesid. Või siis nad ei loodagi, et nad konkreetselt sedasi saavutavad, noh näiteks peategelasel on seal väga omapärane või mitmeti suhe ajalukku. Et ühelt poolt ta tunneb, et see ülikute maailm või ajaliste valitsejate maailma kuidagi õilsamast nad suutsid rohkem ära teha ja teiselt poolt näed, kui vesine see oli ja kuivõrd mingisuguste suurte ehitiste tarvis ohverdati niimoodi tuhandeid inimelusid ja ühelt poolt talle tundub kuidagi selline suhemine õilsam kui tänapäeval labane, kuskil agulis, mitte millegi nimel elamine. Teiselt poolt nagu tunnistab, et see on kadunud maailm. Jan, kausi vaan on noh, teda võid nimetada humanistlikuks, aga ei ole selline pealetükkivalt humanistlik. Paljusid tema tegelasi võib omamoodi luuserit, eks nimetada, aga lugejana ma ei tunne, et mult kuidagi noositakse nende suhtes haletsust välja, nagu ma aeg-ajalt tunnen, ütleme Kivastiku või teise suhtes. Diandros nagu oskab panna oma tegelastele kaasa tundma ja ta teeb seda teatava muigega oma tegelaste üle. Ja mitmeid võistlusi tuleb pähe, et on seal nii haudamit, kes kausile väga meeldib, kui on seal sirbi, kolleegidel hunti ja mutti võhesega mutti just sellistes ka pinglikes nimetustes asjadele, et ütleme, kui muti romaanis oli ajaleht koiduvalgusest või midagi taolist pausil seal higi juhtimega ainsam või vana tahk või noh, see ei ole vist kirjanduslikult väga hea maitse, aga noh, nagu ma ütlesin, et hea maitse on suhteliselt igav ühenduses. Võib-olla kokkuvõttes võiks nimetada eestipostiks, noh, see ei ole mitte see asutus, eks ole, paigaldame kehve saadame, millel aastapäeval, vaid nagu vene postmodernismi nimetatakse lühendatult venepostiks, siis võiks seda nimetada eestipostiks. Postmodernism on selline äärmiselt hägune ja kahtlejaid ehminaga jan kausi puhul õigustab seda võib-olla see, et kokkuvõttes tema romaani peategelaseks on siiamaani ise. Et ta on ise kirjutanud artikleid kirjutamisest, kihutamisel, enese kohta ja mulle tundub, et ka see romaan on, on ennekõike ise selle romaani peategelane. Ja teine asi, mis teda võimaldab kuhugi postmodernismi liigitada, on see kahe käega kirjutamine. Ühelt poolt ta loob väga äratuntava haagise reaalsuse, teiselt poolt ta distantseerus sellest muudab seda hästi tinglikuks, paneb meid, vaadake ainsamaid eksale selliseid nimetusi ja keerab vinti üle, ütleme et ajalehe peal kehaga kangelasema sündis 68. laps, eks ole, noh. Et samas jälle distantseerinud lugejad sellest väga igapäevases teada, sest et ta ei ole nähtavasti rahul sellega, et kui teda realistiks nimetatakse, et esialgu mulle tundus selle haamatu vaikse Puudusena see, et ta kulgeb suhteliselt ühes tempo asjad, on avalduses kõik see aeg ise mas nende paadunud eklektika, ma tahaks selliseid tehavaid käiguvahetusi kasvõi niimoodi, et üks peatükk tuleb ühes stiilis teineteisest stiilist. Aga Jänil, ta läheb kõik suhteliselt sujuvalt, algusest lõpuni välja, ühes tempos. Aga samas annab kogu sellele raamatule mingi sellise unenäolise intensiivsuse, nii et, et näiteks täna öösel ma nägin seda raamatut veel unes, et ta läks nagu unes edasi ja see on minu meelest üks kõige pahemasi, mis juhtuda saab. Et ta hakkab sind kummitama. Aga just ma ei näinud mitte nende tegelaste edasist elu või elu kuidagi selle kõrval, mis seal raamatus teevad vaid ma nägin just seda, kuidas Loen seda romaani edasi. Ja see pani meid mõtlema sellele, et see human ise on, on see humaanne, kõige kesksem asi või tegeleda. Ma ennist ütlesin, et raamat peaks ütlema midagi uut maailma kohta. Django puhul see konkreetne Hamata ei pruugi öelda midagi uut, aga ta ütleb seda kohati väga üllataval moel. Või noh, seal on ka väga palju sellist sotsiaalset kriitikat ja irooniat. Riigi ja, ja parteid ja üliõpilasseltside ja mille kõige aadressil. Mismoodi ajakirjandusest on tuttav, aga kohati tal on nii omapärased efektseid kujundeid, et sellist kombinatsiooni Nonii mul eesti kirjandusest küll ette ei tule ja ka laiemalt. Et kus on koos selline üsna tehav iroonia võimu aadressil ja samas väga isikupärane ja tehade silm mingisuguste Astingute või tajude suhtes või noh, isegi võime leida mingeid uusi tabavaid metafoor. Aga võib-olla ei olegi ju see enam tänasel päeval tähtis, et mingisugust uut lugu kirjutada või mingisuguseid emotsioone uusi luua, vaid et neid onu kuidagi eriti kummaliselt omapäraselt seostada ja. Muidugi tekitada kahtlemata on, on see väga väärt tegu, kui võtta mingisugune ära hekseldatud seisukoht ja ometigi panna ta kuidagi täitsa uue nurga alt kõlama. Ja seda, Jan Kaus teeb nagu väga efektselt mitmes kohas. Üheuromot jah, minu meelest on küll, nagu ma ütlesin, ta on selline intensiivne haamat, ta on omamoodi, väga kompaktne ja siis tal on väga ilus algus ja väga ilus lõpppaik jätab soovida. Ei noh, tähendab kujunenud romaanil on ilus algus ja lõpp, siis pühitseb ka seda keskpaika kuidagi. Litter. Nüüd aga kindlasti eesti kirjanduse üks elu lahedaim autor, Oskar Luts. 47.-st aastast loeb katkendi meile kõigile tuntud kevadest. Per otsib väravaid kirjandusilmas. Tegime juttu jan kausi raamatust maailm ja mõni ning Berk Vaheri raamatust kaval kuuldavus, milledest tekste luges Tõnu Oja. Saate panid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi arvamused ja uudised ja ettepanekud saata emaili aadressil Urmas Vadi ät mail punkt e. Litrit saab kordusena kuulata täna õhtul kell 11 klassikaraadios. Kohtume juba kahe nädala pärast. Kõike head.