Tänases saates riigita rahvas räägib Andrus Mölder Russiinidest, kes elavad peamiselt Ukrainas, Slovakkias, Poolas ja Serbias. Ühe teooria kohaselt ei ole Russinid eraldi rahvas, vaid üksnes ukrainlaste etniline rühm. See teooria on siis peamiselt levinud Ukrainas, peamiselt ukrainlaste seas. Ent seda teooriat tunnustavad ka üksjagu palju Russiine siis Need Russinikes peavad ennast Ukrainasteks või kes peavad ennast Ukrainas teeks, kuid siis selle etnilise rühma grusiinide hulka kuuluvaks. Teine teooria ütleb, et grusiinid on täiesti iseseisev idaslaavi rahvas ja sellel teoorial on küllalt palju pooldajaid. Pooldajad elavad siis eeskätt väljas pool Ukrainat ja, ja sellel teoorial on näiteks väga palju pooldajaid Põhja-Ameerikas, kuhu siis grusiinid on ka aja jooksul rännanud. On olemas ka kolmas teooria, seda teooriat on arendatud Ungaris. Mõned ungarlased pooldavad seda lähenemist seniajani ja selle teooria reakohaselt grusiinid on tegelikult hoopis ungarlased. Ehk siis täpsemalt Slavistanud ungarlased, ungarlased, kes on siis laablastega kokkupuute tõttu omandanud slaavlaste kultuuridega traditsioone ja nende keele. Väga imekspandav see teooria ei ole. Rusiinid on pikka aega elanud Austria-Ungari impeerium idaosas ja, ja just nimelt siis ungarlaste naabruses. Ent on olemas ka neljas teooria ja neljas teooria on eeskätt levinud Venemaal ja see teooria ütleb, et grusiinid on tegelikult hoopis venelaste rühm kuigi nad elavad venelastel sellest asualast küllalt kaugel, aga ajalooliste sidemete tõttu grusiinid on venelased või siis nii-öelda vana venelased. Ja tegelikult Brusiine eraldi rahvana vaadelda ei saa, vaid peaks vaatlema kui venelaste teatavat grupp. Et ka selline lähenemine on olemas, kusjuures grusiinide seas selline lähenemine, et nad on venelased. No võib-olla väga levinud ei ole küll, aga paljud grusiinid tunnevad, et lähim rahvas nende jaoks on venelased hingelt kultuurilt kui paljudelt muudelt nüanssidelt ja kui nüüd rahvaga on selline keeruline lugu, siis peaaegu sama keeruline lugu on Russini keelega. Kohe tuleb öelda, et Russini keel ei ole täna mingi väga ühtne keel. Russini keelel on kaks peamist keele osa. Üht ja seda keele osa räägitakse siis Karpaatia piirkonnas. Sellel alal, mida nimetatakse Russini, tegeles Scar paska Russ ehk siis Ukraina kõige läänepoolsemas osas taga korpaatia oblastis Poola kaguosas Slovakkia idaosas aga ka selle piirkonna lähedastel aladel Ungaris ja Rumeenias. Karpaatia Russsiinid. Ala on täna jaotanud viie riigi vahel. Peamiselt elavad nad küll seal kolmes riigis Ukrainas, Slovakkias ja Poolas, aga pisut ka Ungaris ja Rumeenias. Teine Russiinide ala koos oma keelega on sellest piirkonnast pisut eemal. See on endise Jugoslaavia aladel ja kui siis Karpaatia aladel elavaid Russinia nimetatakse vahel ka Karpaatia rusiinideks, siis vot see endise Jugoslaavia aladel elavaid Russini nimetatakse Panoonia Russiinideks. Nemad räägivad pisut teistsugust Russini keelt ja peamiselt elavad täna Serbias, täpsemalt Serbiale kuuluvas vōi voodina piirkonnas aga vähesel määral seal elavad ka näiteks Horvaatias ja Bosnia-Hertsegoviinas. Russinik kasutavad siis Kirylizzat rusiinide kirillitsas puuduvad mõned tähemärgid, mis on olemas ukraina tähestikus, seda siis eeskätt sele. Karpaatia Russinile tähestikus puuduvad mõned need tähed. Mõned nendest tähtedest on aga olemas näiteks Serbias elavate rusiinidel. Nii et jah, olukord selles mõttes hästi keeruline, et see rahvas räägib erinevaid keeli, ei ole olemas ühtset kirjakeelt. Ja tõesti see, kuidas seda keelt klassifitseerida. Ka siin ei ole ühtset lähenemist. No mõned ütlevad, et tegemist on tõepoolest eraldiseisva idaslaavi keelega kõrvuti Vene-Ukraina ja Valgevene keelega, teised ütlevad, et tegemist on sisuliselt sellise üleminekukeelega ukraina keeles slovaki keelde mis ei ole omaette keel vaid mis on välja kujunenud seetõttu, et ukrainlased kui idaslaavlased, slovakid kui lääneslaavlased kõrvuti elades omavahel läbi käies on teineteist niivõrd mõjutanud, et üks osa rahvastikust on hakanud rääkima keelt, mis ei ole päris õige ukraina keel, aga mis ei ole kindlasti õiget slovaki keel, ehk siis tegemist on justkui mingi sellise üleminekukeelega nüüd kolmandad ütlevad, et ei ole siin tegemist ka mingi üleminekukeelega, vaid tegemist on puhtalt ukraina keele dialektiks. Nii et jah, ka selle keele osas ei jõuta kokkuleppele. Kokkuleppele ei jõua keeleteadlased teisest küljest kokkuleppele ei jõuta, aga selle grusiini rahva sees. Ja pole siis väga ime, et kuigi Brusiinidest esivanemaid on küllaltki paljudel inimestel, siis täna rusiini keelekastet tajaid, grusiini keeles kõnelejaid grusiini keeles lugejaid on väga vähe. Rusiinide arv on muidugi jällegi selline asi, mis on vägagi teadmata. Arvatakse, et neid võib olla maailmas vähemasti üks miljon. Mõnede Russini organisatsioonide rahvuslike organisatsioonide andmetel on Russine aga enam kui poolteist miljonit. Ehk siis tõepoolest oluliselt rohkem kui meid, eestlasi, samas medrusiinid, keda siis ametlikult näiteks Euroopas siin kokku loetud, neid on hoopiski vähem, neil on suurusjärgus 55000, võrdleme 55000 ja üks, mille tõepoolest see number on hästi väike. Ent selle olukorra teeb veel hoopis keerulisemaks asjaolu, et see rahvuse loendamine ja emakeele kasutamine ei lange ka kokku. Eriti kummaline on selles osas olukord Slovakkias slovakkias loendatakse ametlikult umbes 25000 grusiini või pisut vähem. Ent samas on Slovakkias mitukümmend 1000 inimest, kes rahvusena märgivad kirja, et nad on slovakid. Aga emakeeleks peavad Russini keelt. Lisaks elab Slovakkias inimesi, kes rahvusena märgivad, et nad on, ukrainlased aga märgivad emakeeleks Russini keele. Nii et kui Slovakkias ametlikult on vähem kui 25000 grusiini, siis neid, kes Russini keelt peavad emakeeleks, on üle 50000. Nii et tõeline pudru ja kapsad. Ja muidugi olukorra teeb väga palju keerulisemaks asjaolu. Pikka aega selles Karpaatia Russsiinile piirkonnas ei olnud võimalik ennast ametlikult Russiniks tunnistada. See oli siis teise maailmasõjajärgne periood mil ei NSV Liidus ega Tšehhoslovakkias ega ka Poolas ei saanud ametlikult tunnistada ennast Russiniks. Inimesed, kes pidasid ennast rutiiniks, olid ametlikult ukrainlased ja loomulikult oli ka keel peale teist maailmasõda keelatud. Ei tohtinud kasutada grusiini keelt ja Russine ametlikult Karpaatia piirkonnas nimetati Ukrainlasteks. Äärmisel juhul võisid nad ennast pidada venelasteks. No teame, et NSV liidus tegelikult igaüks olis ennast pidada venelaseks, kui ta tahtis. Hoopis teistsugune oli aga ka selle peale teist maailmasõjajärgsel perioodil olukord Jugoslaavias Jugoslaavias olid rusiinid täiesti ametlikult tunnustatud rahvas, veelgi enam kui loodi voi voodina autonoomne piirkond, kus sellega Saidrussinika teatava autonoomia kultuurautonoomia oli neil sealkandis olnud juba 20. sajandi 20.-test aastatest, aga selle vōi voodina loomisega sained omale teatavaid õigusi juurde. Oivoodinas oli üks kuuest ametikeelest, Russige voodinas oli ja tänasel päeval kuus ametikeelt, üks nendest ametikeeltest on grusiini keel. Kusjuures me peame arvestama. Täna elab selles oivooninas ainult suurusjärgus 20000 Russini, vähemalt ametlikel andmetel sellest hoolimata jätkuvalt. On võivoodinas grusiini keel au sees. Ja kui me näiteks vaatame erinevaid Nõukogude entsüklopeediaid, siis rusiinides tegelikult oli juttu küll. Aga rusiinidest ei olnud juttu Karpaatia piirkonnaga seos, ei räägitud midagi ukraina või Slovakkia rusiinidest. Rusiinidest räägiti seoses Jugoslaavia Ukrainas. Seaduste tasandil on tegelikult kohalikel vähemusrahvustel õigus asutada oma kultuuriseltse, asutada oma koole ja nii edasi. Russsiinide puhul ei ole seda praktikat juurutatud. Ukrainas võib täheldada sellist kahe erineva tasandi erinevat suhtumist. Keskvõim suhtub rusiinidesse väga halvasti. Rusiini rahvuslik aktiviste on korduvalt ja korduvalt tagakiusatud töölt lahti lastud, püütud leida põhjusi nende arreteerimiseks ja nii edasi Russiniuse kultuuriorganisatsioone laiali saada suletuna Russingeelsed raadiojaamu, isegi telekanal, mis vahepeal oli, pandi kinni aga taga korpaatia oblasti võimud. 2007. aastal tunnustasid Russine ametlikult eraldi vähemusrahvana kusjuures tegid pöördumisega Ukraina keskvõimu poole. Et Ukraina keskvõim, samuti Russine eraldi vähemusrahvana tunnustaks 2006. aastal ka ÜRO vastav komisjon vist põhiliselt tegeleb koloniaalpärandi likvideerimisega. Ka vastav komisjon pöördus Ukraina poole, et Ukraina mõtleks selle peale, et rusiine oleks vaja siis käsitleda ametlikult vähemusrahvana sest ka selle, ÜRO Komisjoni hinnangul on ukrainlaste grusiinide vahelised erinevused siiski küllalt suured. Aga jah, täna on Ukrainas olukord siiski jätkuvalt vägagi kurb, et tõesti ametlikult neid eraldi rahvusena ei tunnustata, seal kardetakse, et rusiinid, eks ole, saades juurde õigusi keele ja kultuuri vallas hakkavad ennast rohkem pidama eraldi rahvuseks. Ja grusiinid on ka juba viimastel aastatel nõudnud Ukrainalt autonoomiat ja Ukraina keskvõim kardab seda asja Russiinid autonoomia seal Lääne-Ukrainas. Et see saab olema selline väga vene-sõbralik moodustis ja muidugi olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et Lääne-Ukraina üldiselt On ju Ukraina rahvuslaste piirkond. Jah, muidugi me oleme harjunud, et Lvivi oblast on seal selline ukraina rahvuslaste tõeline keskus. San oblast, kus tõesti ukrainlasi on väga ja väga suur osa, elan piirkonnast. Üle 95 protsendi elanikkonnast on seal ukrainlased taga cropaatia oblastis, ukrainlasi umbes neli viiendikku elanikkonnast. Aga kas see on ukraina rahvuslaste keskus ja näiteks Ukraina rahvuslased on väga kategooriliselt selle vastu, et Ukraina keskvõim grusiin omaette rahvuseks tunnistaks. Nii et jah, neid vastasseise on seal küllalt palju. Muidugi siin tuleb arvestada seda, et et Russine on Lääne-Ukrainas siiski väga vähe ja isegi ütleme, kui võtta arvesse need inimesed, kelle esivanemad on olnud rusiinid siis üldiselt see selline ukraina Russinide identiteeti. Teet on ikkagi väga nõrk neid inimesi, kes ennast tõesti väga jõuliselt rusiinideks peavad. Neid loetakse seal ainult umbes kusagil 10000 alla ühe protsendini sellest taga Karpaatia oblasti elanikkonnast taga. Varpaati oblast on vägagi mitmerahvuseline, seal elab ungarlane, seal elab slovaki, seal elab rumeenlasi, seal elab mustlasi, seal elab poolakaid, seal elab venelasi ja siis neli viiendikku elanikkonnast Ukrainast. Nii et tõeliselt mitmerahvuseline piirkond. Aga me peame arvestama taga korpaatia oblast on ka selline, mis piirneb nelja riigiga taga korpaatioblastel on piir Poolaga, Ungariga, Slovakkiaga ja Rumeeniaga. Nii et sellel oblastile nelja riigiga viiruse ongi selline erinevate rahvaste kokkupuuteala Ursiinidele anda seal tuur autonoomia koos sellest tulenevate õigustega siis tegelikkuses mitte kuidagi mitte mingil kujul Ukraina terviklikkust ei ohustaks, aga ilmselt on siin küsimus rohkem psühholoogilist laadi. Ja, ja mulle tundub, et siin on olemas mingi sarnasus eestlastega. Kui me küsime eestlaste käest, kes on setud siis ma arvan, et 99 protsenti meist ütleb, et setud on eestlased, eestlaste rahvusrühm. Ent on olemas rahvusvahelisi organisatsioone, kes pea otsetusid eraldi rahvaks ja Ukrainas samamoodi, kui ikkagi pikka aega on inimesed harjunud mingisugust rühma pidama oma osaks siis raske on sellest rühmast ühel hetkel loobuda. Teisest küljest, mulle tundub, et grusiinide küsimuse ülepolitiseerimine on natukene tingitud ka sellest, et võib-olla mitte igal pool poliitikute seas ta endale hästi aru, mis asi on rahvuste kujunemise protsess. Rahvuste kujunemise protsess ei ole midagi sellist, mis lõppes ära kusagil, ma ei tea, 10. 12. või 16. sajandil see on protsess, mis kestab jätkuvalt ja on absoluutselt võimalik selline olukord, kus näiteks viis sajandit tagasi esinenud ühest rahvast järgneva viie sajandi jooksul areneb välja kaks eraldi rahvast. Me oleme tegelikult sellisest protsessist ka oma saates enne rääkinud. Kui me rääkisime näiteks Šotimaal elavatest šoti kaelidest, siis me rääkisime sellest, et täna räägitakse seal sisuliselt kolme keelt inglise keelt, ehk siis tegelikult inglise keele šoti murret šoti gaeli keelt, aga seal vahepeal on tänaseks päevaks välja kujunenud juba ka šoti keel ja ei, ei ole mõtet sellele protsessile vastu seista. Et jah, tõesti kunagine šotlased kuulusid hoopis mingisse teise rahvusrühma, tänaseks päevaks on nad sisuliselt moodustanud eraldi rahvusrühma eraldi keele. Ka. Grusiinide puhul on tõesti näha, et vot sellest nagu ei taheta hästi aru saada, et see rahvuste kujunemise protsess et see ei lõppe ära kusagil kauges minevikus, vaid et see kestab edasi Pakistanis näiteks siin mõnikümmend aastat tagasi järsku nii-öelda avastati kuskil rahvusrühm säraikid. Saraikideks eesti keeles nimetatakse rahvusrühm, mis on mitukümmend miljonit inimest. Tegelikult kuulusid nad siis varem bandžabida hulka ja järsku ja leiti, et nad tegelikult on eraldi rahvas. Pisut teistsugune on grusiinide olukord Slovakkias. Aga ma ütlesin Slovakkias, ametlikult on peaaegu 25000 grusiini ja ja peaaegu 55000 inimest, siis peab emakeeleks Russini keelt. Slovakkias on tänaseks päevaks jõutud selleni, et nendes väikestes kohalikes omavalitsustes, kus grusiini keelekasutajate hulk on suurenenud 20 protsenti seal on õigus siis ametikeelena kasutada ka grusiin keelt slovakkias vähemasti paberite peal on selles mõttes olukord ilusat jah, et et kohalikud omavalitsused võivad ka grusiini keele teatavatel tingimustel üheks ametiks Läks nimetada. Ja slovaki on piirkond, kus elavad grusiinid tõesti peavad ennast väga valdavalt ikkagi eraldi rahvaks. Nad ei pea ennast väga seal ukrainlaste hulka kuuluvaks. Ja slovakkias ilmub grusiinikeelset meediat. On olemas rusiinikeelsed ajakirjad, Slovakkias on võimalik pida grusiini keelt ja keskvõimu selline suhtumine ei ole nagu väga negatiivne rutiinile suhtes kuigi viimastel aastakümnetel Slovakkiasse Russinide selline assimilatsiooniprotsess paraku hoogustub. Et kas slovakkias rusiinid rahvusena tegelikult tasapisi hääbuvad? Slovakkia ongi ju üsna keeruline riik. Põhjaslovakkias elab poolakaid, lõunas, slovakkias elab ungarlased. Ida-Slovakkias elab väga erinevaid rahvaid ja, ja slovakid ka, eks ole tänu sellele, et nende riigis on tõesti palju erinevaid rahvaid, nad kohati suhtuvad pingestatud sellesse, kui jälle kuskil mingi rahvusrühm midagi tahab. Grusiinid on suhteliselt usklik rahvas, nii Euroopas, nii Karpaatia piirkonnas, nii endise Jugoslaavia aladel kui ka Põhja-Ameerikas. Rusiinide usk on ka selline väga mitmenäoline. Grusiinide seas on väga palju kreeka katoliiklasi. Grusiinide seas on väga palju õigeusklikke. Lisaks on grusiinide seas ka roomakatoliiklasi, kusjuures näiteks Russinide kreekakatoliku usk on eriti huvitav. Liturgias on elemente nii õigeusust kui katoliiklasest ja mõnedes nendes kreekakatoliku kirikutes toimuvad aeg-ajalt siis jumalateenistused vanas kirikuslaavi keeles. Grusiinid on oma identiteedi palju paremini säilitanud maapiirkondades kui linnades. Et linnades nad ikkagi hajuvad nende sealsete suuremate rahvaste sekka. Nad kaotavad oma näo üsna kiiresti. Maapiirkondades on nad jah, seda siis rohkem säilitanud ja see kehtib Russinide osas kõikide riikide kohta nii Ukraina, Slovakkia ja Poola kohta ja näiteks Ukrainas tegeletakse peamiselt kahe asjaga metsandusega taga. Karpaatia oblastis ongi metsandus väga tähtis majandusharu ja tegeletakse põllumajandusega. Põllumajanduses tegeletakse küllalt palju teraviljakasvatusega kartulikasvatusega. Grusiinid ala on ajalooliselt olnud selline väga vaene piirkond ja paraku teataval määral annab ennast tunda ka tänast. Tserussinide asuala oli omal ajal Austria-Ungari impeeriumi üks kõige maha jäänumaid piirkondi. Nii et ei ole siis ime, et, et veel 20. sajandi 20.-te aastate alguses hinnati rusiinide seas kirjaoskamatust 70-le protsendile. Kui me mõtleme selle peale, millal Eestis oli sisuliselt täiel määral kirjaoskamatus likvideeritud siis on tõesti väga kohutav number. Aga õnneks jah, mõnekümne aastaga suudeti see kirjaoskamatus seal Tšehhoslovakkias ja koosseisus, siis teadliku poliitika tulemusena on kindlasti oluliselt vähendada nii et 20 aastat hiljem oli kirjaoskamatuid ainult 20 protsenti elanikkonnast. Näiteks Slovakkias, Russiinid alaga, täna võrreldes Slovakkia ikkagi enamarenenud osadega grusiinid ala ei ole selline mitte millegiga silmapaistev ala. Tuleb öelda ka seda, et ega seal ei ole ka väga majanduslikke eeldusi. Grusiinide ala ei ole näiteks mingi selline piirkond, mis võiks kuidagi väga silma hakata paistma turismiga Ukrainas ja Slovakkias. Turismiobjekte on väga palju, sealhulgas Lääne-Ukrainas ja Ida-Slovakkias. Aga valdavalt need ei ole seotud grusiinide aladega. See küllaltki keeruline majanduslik olukord aitab täna kahjuks kaasa sellele, et see rahvas tasapisi järjest enam ja järjest enam hääbub. 18. sajandi keskpaigas algas Karpaatias elavate rusiinide väljer enne võivoodinasse ja see väljaränne on siis ka põhjuseks, miks me tõesti täna siis näemegi, et Euroopas Russinid elavad kahes piirkonnas Karpaatias ja siis lõunapoolset ala, me võiksime nimetada Panooniaks, kus nad elavad. 1830. aastal anti välja esimene Russini. Ent paraku jah, see see varajane õpiku väljaandmine ei tähendanud siiski seda Atrusiinides tõesti oleks kiiresti haritlased saanud. Juba 1008 151. aastal loodi Russsiinide rahvushümn, nii et ka selleni jõuti suhteliselt varakult. Rusiinide rahvushümni pealkirja võiks tõlkida, kui ma olin, olen praegu ja olen ka tulevikus Russiin. Olen seda grusiinide rahvushümni lugenud ja sellest arusaamine on õigupoolest vägagi kerge. Kui osata pisut vene keelt ja pisut ukraina keelt. Et mina oma töökohustuste täitmisel mõned aastad tagasi poole aasta jooksul puutusin hästi palju kokku ukraina keelega, olin sunnitud lugema hästi palju ukrainakeelseid tekste ja, ja siis sellest on jäänud mulle mingisugused väikesed teadmised ukraina keelest ja nii et võib öelda jah. Nende Russinikeelsete tekstide lugemine, mida ma olen lugenud, ei ole keeruline juba 1867. aastal kas ilmuma esimene Russinikeelne ajalehte, nii et me võiksime öelda, et mitmesuguste selliste kultuurisündmuste kontekstis? Me ei saa vaadelda rusiine kultuuri ja teadmiste kauget rahvast. Aga jah, kahjuks need sellised esmased kultuurisündmused olid suunatud väga kitsale osale elanikkonnast. Juba 19. sajandi keskpaigaks oli see rusiinid ala jäänud palju väiksemaks, kui ta oli olnud veel sajand tagasi ja hinnatakse siis täna, nii et see grusiinide selline peamine asuala 19. sajandi keskpaigas seal Karpaatia piirkonnas oli umbes 50000 ruutkilomeetrit suur ehk siis õige pisut suurem, kui on meie Eesti grusiinid, siis elasid mitme sajandi jooksul väga valdavalt Austria-Ungari impeeriumi koosseisus, aga teatavasti esimene maailmasõda selle Austria-Ungari impeeriumi hävitas ja nii siis peale esimest maailmasõda hakkasid grusiinid elama mitmete erinevate riikide territooriumil, kusjuures esimene maailmasõda mõjus Russiinidele küllaltki laastavalt. No on arvatud, et selle esimese maailmasõja ajal Austria-Ungari võimude poolt võidi tappa isegi enam kui 50000 Russini. Austria-Ungari võimud ei suhtunud nendesse slaavlaste esse seal just mitte väga soosivalt, nad pisut kartsid neid. Ja see on siis jah, põhjus, miks arvatakse, et küllalt palju Russine selle aja jooksul Austria-Ungari võimude soosiva suhtumisel tapeti. Kui suur oli ikkagi siis 20. sajandi alguses, Russinide arv on jällegi selline vaidluste objektiks. Mõnede Russini rahvuslike organisatsioonide hinnangul võis 20. sajandi alguses Austria-Ungari koosseisus elada isegi kolm miljonit või enam Russini, teised seevastu ütlevad, et selle kolme miljoni sees on päris kindlasti mitte siis ainult neid, keda me täna nimetame, Rushiinideks võiks see number ilmselgelt hõlmab ka mingil määral Slovakke mingil määral ukrainlasi, mingil määral poolakaid ja nii edasi. Kui oli näha, et Austria-Ungari impeerium nii või teisiti laguneb siis jõulisemalt kasid oma esivanemate kodumaa sündmustesse suhtuma USA-s elavad grusiinid. USA-s oli 20. sajandi alguseks juba küllalt palju Russine ja nende positsioon oli seal kohati küllalt tugev, nii et nad avaldasid oma suhtumist ka USA võimudele. Kusjuures USA võimud siis seda rusiinide. Sellist suhtumist andsid edasi ka näiteks Euroopa riigijuhtidele. Nii et jah, need USA-s elavad grusiinid, nende organisatsioonid olid küllaltki tugevad ja, ja mis on võib-olla hästi huvitav, et sele rusiinide kodumaa edasise saatuse osas ei peetud referendumit mitte seal Karpaatia Russiinid alal, vaid see referendum peeti USA grusiinide seas. USA grusiinid võtsid kätte ja korraldasid küsitluse, et mida Russinid arvavad, kuidas võiksid rusiinid elada tulevikus ja selle referendumile olid huvitavad tulemused. Umbes kaks kolmandikku selles küsitluses osalenutest pooldas seda, et grusiinid elaksid tulevikus Tšehhoslovakkia koosseisus kusjuures tingimuseks seati, et rusiinidel oleks Tšehhoslovakkia koosseisus autonoomia. Umbes 28 protsenti arvas, et grusiinid peaksid elama Ukraina koosseisus ja umbes kaks protsenti pooldas täielikku iseseisvumist. Kusjuures veel mõned aastad varem olid siis USA-s elavad grusiinid palju enam pooldanud seda grusiinid peaksid tulevikus olema täiesti iseseisvad. Aga näe seda, et see ilmselt ei ole võimalik, siis jah, paljud USA-s elavad grusiinid loobusid sellest, sest grusiinid peaksid elama iseseisvas riigis ja olid siis jah ka nõus autonoomia, aga eeskätt autonoomiaga Tšehhoslovakkia koosseisus. 1919. aastal, kui toimus Pariisi rahukonverents, siis muuhulgas oli vaja ka otsustada seda et kuidas siis ikka tulevikus tuleks jagada see grusiinide ala ja õigupoolest ega nendel riikidel, kes seal Pariisi rahukonverentsil osalesid, ega neil väga palju valikuid ei olnud, üks võimalus oleks olnud anda salaUngarile, aga Ungarisse suhtuti siiski kui esimese maailmasõja kaotajariik. Ja see välistas selle, et rusiinide ala anda iseseisvale Ungarile, mis oli tekkinud teine võimalus oli anda see Russinid ala Ukrainale. Ukrainas oli aga olukord väga segane ja keeruline ja see sisuliselt välistas selle, et see grusiinide ala antakse Ukrainale. Ja kolmandaks võimaluseks oligi see, et rusiinid ala anda TšehhoSlovakkiale. Sest et ühest küljest seda võimaldasse geograafiline lähedus, aga teisest küljest Tšehhoslovakkia ala oli ka siiski selline suhteliselt stabiilsem ja nii siis jah, Pariisi rahukonverentsil juba võeti vastu selline esmane otsused, grusiinid alad peaksid edaspidi olema Tšehhoslovakkia koosseisust. Öeldakse niimoodi, et, et see, et grusiinid Ameerikas olid ise samamoodi otsustanud, et see oli tegelikult selles mõttes lihtsalt juhuslik kokkulangevus, et ega Pariisis rahukonverentsi seda ameerika rusiinid arvamust sisuliselt millekski ei peetud, et kuigi seda teati, aga tegelikult otsus tehti siiski tollaseid olusid arvestades ja see oli lihtsalt juhus, et see küsitluse tulemus langes kokku sellega, mis tunduski tol hetkel olevat kõige parem lahendus. Juba 1919. aastal võttis siis selle Russide piirkonna suures enamuses seal Karpaatias oma kontrolli alla Tšehhoslovakkia täpsemalt siis Tšehhoslovakkia väed viidi siis sinna piirkonda sisse, aga ametlikult antise piirkond Tšehhoslovakkia üle alles järgneval aastal 1920. aastal ja seda ametlikult tehti Sistrianooni rahulepinguga ja see oli siis rahuleping, mis siis sõlmiti ühest küljest esimese maailmasõja võitjariikide ja teisest küljest Ungari vahel selle lepinguga siis jah, jäid grusiinid elama Tšehhoslovakkia ja see. Ja nüüd Tšehhoslovakkias moodustati siis rusiinidel selline omaette piirkond, seda omaette piirkonda nimetati nii slovaki kui tšehhi keeles podcar paska, Russiks. Grusiinid ise nimetasid seda kapodcorpaska Russiks, aga veelgi enam oli selle piirkonna nimetuseks nende jaoks Karpaskarus. Nüüd samas see trianooni rahuleping ei andnud siiski seda Russiinide asuala sealt terviklikult Tšehhoslovakkia le osa sellest alast jäi siiski podcar paska Russist väljapoole. Osa sellest alast anti Rumeeniale, osa sellest alast jäeti Ungarile, aga osa sellest alast läks küll Tšehhoslovakkia koosseisu, aga ta ei kuulunud siis sellesse mitte podcar paska, russi alasse, võid jäi slovaki alasse. Ja nii siis Yasse trianooni rahuleping fikseeris ära selle, et grusiinide asuala sai jaotatud õige mitme riigi vahel. Nüüd arvatakse, et 1921. aastal seal podcar paska russi territooriumil elas umbes 600000 inimest ja umbes 53 protsenti nendest olid Russsiinid. 1938. aastal Saise podcar paska Ruska sisulise autonoomia, kusjuures ametikeeleks sai Russini keel. Samal aastal oli autonoomia antud ka Slovakkiale, aga teisest küljest selle podcar paska, russi, mõned lõunapoolsemad alad, 1938. aastal oldi sunnitud andma Ungarile. Nüüd 1938. aastal alustati Russinide seas kampaaniat, muutmaks ära selle piirkonna nime. Ja, ja siis Osarussine arvas, et selle piirkonna nimi ei peaks olema mitte podcar paska Rus. Seda piirkonda tuleks nimetada Karpaatia Ukrainaks. 15. märtsil 1939 võttis siis autonoomse podcar paska russi parlament vastu otsuse kuulutada välja iseseisvus ja võtta selle riigi nimeks Karpaatia, Ukraina. Aga see iseseisvuse väljakuulutamine oli selles mõttes huvitav, et sisuliselt vahetult peale seda iseseisvuse väljakuulutamist võiks öelda nii et isegi loetud tundide jooksul enamus selle parlamendiliikmetest põgenes Rumeeniasse. Noh, ja põhjus selleks oli väga lihtne, sest järgneva mõne päeva jooksul võttis selle podcar paska russi oma valdusesse. Ungari Ungari lähenes asjale niiviisi, et esimese maailmasõjajärgsed rahulepingud olid ebaõiglaselt ungarlaste käest ära võtnud justkui siis ungarlaste ajaloolise ala. Ja siis Ungari jah, sisenes siis uuesti piirkonda, mida ta pidas oma ajalooliseks osaks. Peale teist maailmasõda oli see Russinid asuala jälle selliste mitmesuguste mängude tallermaaks. Nüüd juba 1945. aastal olid NSV Liit ja Tšehhoslovakkia sõlminud lepingu mille kohaselt siis need alad, mis juskui pidid kuuluma Tšehhoslovakkia need kõige idapoolsemad alad, eeskätt sisse podcar paska, Russ, et need piirkonnad antakse üle NSV liidule, täpsemalt Ukraina NSV-le. Samas tegelikult see piirkond Ungari käest ametlikult võeti ära alles 1946. aastal. Nii et juba 45. aastal sõlmiti Slovakkiaga leping, et see piirkond tuleb NSV Liidu kätte, aga siis alles 46. aastal vormistati see, et see piirkond üldse nende Ungari käest ära võetakse. Nii et jah, siis NSV Liidu poolt pealesurutud lepingu tulemusena siis läks Russide ala küllalt suures osas Ukraina NSV koosseisu seda, kuidas tahtsid sealsed rusiinid ise, seda me ei saa siin täna väga täpselt öelda, sest selge see, et peale teist maailmasõda rahva arvamusi, mida me saaksime tõesti pidada korrektseteks, seda seal grusiinide seas keegi ei küsinud. Ja see, kuidas nüüd soovisid mõnede Russini organisatsioonide liidrid, see selles mõttes väga, ei puutu asjasse. Et ega tol ajal seal ka selliseid üldrahvalikke grusiinide vabu organisatsioone tegelikult olemas ei olnud. Et NSV liit tõesti on püüdnud öelda, et rusiig ise pidasid ennast Ukrainlasteks ja tahtsidki kuuluda Ukraina koosseisu. Aga jah, kuidas see olukord nüüd täpselt seal rahva arvamuses oli? See tegelikult väga hästi teada ei ole, nagu ma juba ütlesin, varem nõukogude ajal ei saanud NSV Liidus ennast Russiniks pidada. Grusiini keeltki ei saanud kasutada. Aga peale nõukogude liidu kokkuvarisemist hakkas olukord mõnevõrra muutuma. Esimesel detsembril 1991. aastal toimus Ukrainas referendum iseseisvuse küsimuses ja samaaegselt toimus ka eraldi referendum taga Varpaatia oblastis ja taga Karpaatia referendum siis küsitles seda, et kas Ukraina koosseisus tuleks taga korpaatiale anda eriline omavalitsus, lik staatus, osav referendumist osavõtjatest hääletas selle poolt, et see taga Karpaati oblast saaks teatava erilise omavalitsuse staatuse. Nüüd kindlasti ei saa öelda, et see referendum oli autonoomia referendum sellist küsimuse sõnastust nagu autonoomia olemas ei olnud. Ent tänasel päeval mitmed Russini, rahvuslikud organisatsioonid ja ka mõned organisatsioonid Venemaal tõlgendavad selle referendumi tulemusi, et see taga korpaatia oblast soovis autonoomiat Yasse tollane küsitlus on siis tänaseks päevaks ülepolitiseeritud kusjuures viidatakse sellele, et, et näete, Krimmile anti autonoomiaAga taga, Karpaatial autonoomiat ei antud. Ja kui nüüd vaadelda seda küsitlust grusiinide kontekstis, siis juhul kui see autonoomia oleks sealt antud siis noh, tegelikult see kümmekond 1000 grusiini ega nemad sisuliselt sealt midagi väga võitnud ei oleks, sest rahva enamus seal on siiski ukrainlased. Ja, ja ka see ronoomi oleks tähendanud piirkonnale mingeid teatavaid majanduslikke ja poliitilisi eriõigusi. Aga Ma absoluutselt ei usu seda, et selle autonoomia raames oleks sellele imeväikesele Russiinide rahvusrühmale antud rahvuslikke õigusi juurde. Aga nii või teisiti jah, 191. aastal toimunud referendum on siis tänaseks päevaks saanud selliseks tüliõunaks. Millesse suhtud suhtumine? Ühest küljest Ukraina, teisest küljest aga Russini rahvuslaste ja Venemaa poolt on vägagi erinev, ühtsele seisukohale ei jõuta. Rahvusvahelised organisatsioonid ei ole siin oma otsest sellist peale suruvat arvamust väljendanud. Aga jah, üldiselt leitakse ka rahvusvahelisel tasandil, et selle referendumi tulemusena puudus Ukrainalt kohustus selles piirkonnas Tagorpaatia oblastis mingit autonoomiat välja kuulub dada grusiinide rahvuslikud organisatsioonid Euroopas eeskätt siis Karpaatia piirkonnas ei ole väga tugevad agarus, siinide rahvuslikud organisatsioonid, Põhja-Ameerikas, eriti USA-s, vähem Kanadas on ikkagi väga tugevad grusiinid, organisatsioonid seal tegutsevad väga mitmes valdkonnas, näiteks öeldakse ka seda, et Russini kiriksjal USA-s on ikkagi vägagi tugev ja selles rusii kirikus on siis liikmeid mitte ainult grusiinide seast, aga ka teiste rahvaste seas eeskätt siis slaavlased. Ja näiteks siin 90.-te aastate keskel arvati, et Russini kirikus USA-s võib-olla isegi 700000 liiget. Ka need muud kultuurilised organisatsioonid Põhja-Ameerikas on tugevad. Jõudumööda on püütud toetada ka siis rusiine Euroopas. Kui me räägime sellest, et kes siis grusiini küsimustes nagu põhilised sõna võtavad siis võime isegi vaadata niimoodi, et et Euroopas elavad grusiinid omaenda saatuse küsimustes, mõnes mõttes võtavad isegi vähem sõna, kui, kui USA-s elavad Russinud. Jah, muidugi, viimastel aastatel siin Ukrainas tõesti On grusiini rahvuslased võib-olla natukene sellist jõudu ja tugevust juurde saanud ja võib-olla ka natukene aktiivsust. Aga see siiski ei ole absoluutselt võrreldav USA organisatsioonidega. Ei ole siis väga ime, etrusiini keel on täna näiteks täiesti olemas ka internetis. On olemas mitmesuguseid port Taale, mõnede Russini organisatsioonidel on olemas muuhulgas Russini keelsed leheküljed siis just nimelt nendel Põhja-Ameerika organisatsioonidel. Ja näiteks me võime täna kohata Russini keelseda artikleid vikipeedias. Selles internetis leiduva vabatahtlike poolt koostatavas entsüklopeedias on täna umbes 2200 artiklit Russini keeles. Kui me arvestame kuive on neidrussine, kes kasutavad Russini keelt siis number ei ole väga väike ja, ja mis on huvitav, et viimastel aastatel Põhja-Ameerika rutiinide seas on ka see selline esivanemate keele õppimine populaarsemaks muutunud. Võime üsna julgesti väita, et kõige tuntumaks rutiiniks rahvusvahelisel tasandil on Andy Warhol. Tegemist oli siis USA-s elanud popkunstniku, näitleja, graafiku ja filmitegijaga, kes oli küll syndinud USA-s ja kes ka suri USA-s, aga kelle esivanemad olid Russsiinid ja kes ka ise armastas rõhutada seda ja Rossini rahvuslikud jooned olid tema jaoks vägagi olulised. Usunat. Paljud raadiokuulajad mäletavad, et Andy Warholi tööde näitus on olnud ka Eestis Tallinnas ja, ja selle näituse menu oli vägagi suur mändi. Warholi tegelik sünnipärane nimi on pisut teistsugune, aga siiski üsna sarnane ja see on siis Andrew Varfola. Ma ei tahaks meie saadetrosiinidest lõpetada mustades värvides. Usun, et grusiinide rahvuslikult meelestatud organisatsioonidel on siiski nii palju jõudu, et see rahvas oleks olemas ka lähematel aastakümnetel. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas seekord rääkis Andrus Mölder Russinidest.